Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi | Mari-Liis Ilover
See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!
Seoses mingi toiduaine ära kasutamisega, õieti seda väljendit kuuldes või kirjutades, meenub mulle kohe, kui käisin Maahommikus kõrvitsakreemi tegemas. Kreem valmis, võtsin asja kokku sõnadega: “See on tõepoolest väga maitsev viis kõrvitsa ära kasutamiseks.” Nii kui öeldud sai, purskasime saatejuhiga naerma. Ega ju iseenesest midagi padunaljakat selles väljendis polekski, aga saatejuhiks oli Laura Kõrvits. Sorry, Laura!:) Välja seda ka ei lõigatud ja nii ta jäi. Pärast telekast vaadates oli veel naljakam….
Kas pole kummaline, et kunagi peeti salati all silmas ainult kas roheliste lehtede kuhja, riivitud kapsast-porgandit praetaldriku servas või majoneesikastmega üle valatud makaroni-vorstisegu. Muidugi on need üldistavad näited, aga kuhugi nende kolme kanti see salati mõiste ju kaldus, kas pole. Salat pole aga ammugi enam vaid lisand n-ö päris toidule või kõhtu tühjaks ja maitsemeelt kurvaks jättev dieeditajate stampeine, vaid igati toitev ja täisväärtuslik omaette söögikord. Näiteks sellest toekas läätsesalatist saab täis kõhu pikaks ajaks ning ka maitset on siin kuhjaga. Ma ise fännan selle salati puhul magusa ja soolase esmapilgul vastuolulist kombinatsiooni. Tõepoolest – rosinad ja kapparid üheskoos tummiseid läätsesid maitsestamas on vaimustavad!Soovi korral võib salatile lisada lisaks veelgi meelepäraseid küpsetatud või tooreid köögivilju. Näiteks peeti, porgandit, redist, punast sibulat. Ka juust sobib siia hästi. Ise olen proovinud seda salatit valgehallitusjuustuga, aga samahästi sobivad ka feta või kitsejuust.
Arvestades, et blogisin viimati eelmisel aastal, on ju igati kohane selle postitusega soovida kõigile head uut aastat. Mingil põhjusel ei ole kombeks seda peale kolmekuningapäeva teha, vähemalt pudelita. Pudelita? No kuulge, see on ju tobedus, mingi imelik nõuka-aja jäänuk vist. Arvan, et kui tahta soovida mitte lihtsalt moepärast, vaid tõesti kogu südamest oma blogi lugejatele head uut aastat, siis võib seda teha ka ajal, mil uut on kestnud vaid 14 ja jäänud veel 351 päeva. Nii et: head uut aastat!
Huvitava fenomenina jätab tegelikult aastavahetuse kui sündmuse erilisus mind aastatega üha ükskõiksemaks. Lapsena sai ikka väga elevil oldud ja päevi loetud selle tähtsa sündmuseni, mil kogunesime kõik sugulastega Raplas vanaema juurde, sõime pika laua taga head-paremat, vaatasime Kutsuvat Tulukest. Oh, seda lõputut kellavaatamist ja esialgu tundide, siis minutite lugemist. Ja siis lasi vanaisa aiavärava juures rakette. Nagu kõik teised naabridki tänaval. Oi, see oli aasta tipphetk! Kõik tunduski järsku nii uus ja värske. 1. jaanuaril kell 00.05 oli olemine täiesti teistsugune, kui kümme minutit tagasi 23.55. Uus aasta ju! Mäletan, kuidas sai harjutatud uue aasta numbri kirjutamist ridade kaupa joonelisele paberile, et ikka meelde jääks ja kenasti välja tuleks.
Noorena (khm-khm, nooremana, kui praegu) ja juba iseseisvat elu elades oli vana-aasta õhtu lihtsalt üks suur pralle kihisevate jookide, kreisilt ülemeeliku seltskonna ja diskoga. Põhjus pidutseda. Ja täiega! Uue aasta esimene päev algas tuikava peaga 1. jaanuaril lõuna paiku, kui õues hakkas juba pimedaks minema.
Nüüd on ausalt öeldes kogu sellest aastavahetuse trianglist üsna suva. Ei tee ma mingeid analüüsivaid tagasivaateid möödunud aastale ega anna uueks aastaks lubadusi olla tublim ja parem. Nõup. Sest tegelikult midagi ei muutu, aeg kulgeb ja maakera pöörleb ikka omasoodu rahulikult edasi vaatamata saluudile ja šampanjale. Proovin iga päev olla parem ja tublim, kui eelmisel, mitte ainult aasta esimesel. Uue aasta esimene päev ei erine mu meelest eelmise aasta viimasest kohe üldse mitte mingil moel. Jube igav, onju. Täielik degradeerumine.
Kuid vaatamata elevuse puudumisele aastanumbri vahetuse osas, on uue aasta algus siiski tore. Sest nädal-paar on selline vaiksem, veel veidi pühadehõnguline periood, kus töid-tegemisi tavapärasest vähem. Või vähemalt on võimalus asjad enda jaoks sedamoodi sättida, kuna ka paljud koostööpartnerid puhkavad. Lisaks on ju koolivaheaeg, mis annab võimaluse vabamaks olemiseks ja ettevõtmisteks ning sõitudeks koos lastega. Meil oli vahva. Kulgesime rahulikult, ei teinud mingeid erilisi plaane ja lihtsalt…olime. Koos.
Veidi ka sünoptilisi märkmeid, mis küll harva, kuid vahest siiski siit blogist läbi jooksnud on. Seekordne aastavahetuse aeg paistas silma erakordselt vahelduvate ilmaoludega.
Allpool olev foto on tehtud just enne aastavahetust ema juures Helsinkis, kus tunne oli lausa kevadine – päike paistis, linnud säutsusid ja maa oli puhas. Pildil olen ma siis tegelemas sotsiaalmeediasse panustamisega, pildistades armast paika vee ääres, mis oli tol hetkel justkui loodud talviseks õues einestamiseks. Olen sellesama paiga aastaid tagasi, kuid enam-vähem samal kuupäeval, jäädvustanud ka paksu lumega kaetult. Aga jah, sel aastal siis nägi ta välja hoopistükkis sedamoodi:
 |
| Pilt mu Instagrami feed-ist |
 |
| Ühel pildil suvi ja talv. Põõsa külge jäänud kibuvitsamarjad, taamal lumme mattunud kasvuhoone. |
 |
| Kadakamarjadest meie kandis puudust ei ole. |
 |
| No mis ma oskan öelda. Lihtsalt ilus. Rõhuga sõnal lihtsalt. |
Selline kaootiline heietus siis sai nüüd kirja pandud. Ei mingit süvitsi minekut, põhjalikke analüüse, lihtsad igapäevased hetked ja veidi ilmajuttu. Kuid et selle blogi näol on endiselt tegu oma hetkede jäädvustamise pesaga – peamiselt küll muidugi toiduelamuste näol, kuid vahest harva sekka ka muud – siis vast ei ehmatanud keegi nüüd sellest jutuvadast. Veel enam, on võimalik, et sel aastal tulebki postitustesse lobisemist rohkem. Kes teab, eks paistab. Nagu juba öeldud, uusaastalubadusi ma endale ei anna, kuid see on uusaastalubadustetagi kindel, et blogi pean edasi. Muudmoodi ei kujuta ettegi.
Huhh, jõudsimegi lõpuks retseptini. Seekord on tegu on mõnusalt krõmpsuvate köögiviljadega kanasalatiga, mis maitseb tänu aasiapärasele kastmele imehästi ja sisaldab boonusena tervet plejaadi vitamiine ja mineraalaineid. Panin kirja kanafileega variandi, kuid tegelikult võib siin muidugi kasutad ka muud kanaliha, kasvõi ahjukana ülejääke. Punase kapsa võiks lõigata hästi peenelt, siis on ted mõnusam salatis süüa. Porgandi ma tõmbasin ribadeks köögiviljaribastajaga, kuid selle puudumisel võib porgandi vabalt riivida. Värskeid suhkruherne kaunu peaks suuremates poodides kenasti saada olema, vähemalt meie Rimis on nd kogu aeg olemas.
Muide, kes eelistab toorestele köögiviljadele kergelt kuumust saanuid, siis võib kogu kupatuse pannil läbi vokkida ja saab hoopis mõnusa vokiroa. Vokiroasse võib lisada ka nuudleid.
Kes ütles, et talvel värve pole? Siin taldrikus on neid ju parasjagu!
Värviline kanasalat
kahele
1 broilerifilee
500 ml vett
60 g suhkruherne kaunu
60 g porgandit
60 g punast kapsast
Kaste:
1 purustatud küüslauguküüs
1 tl riivitud ingverijuurt
1 tl laimimahla
1 tl sojakastet
1 sl oliiviõli
25 g maapähkleid
soola
Kuumuta vesi vähese soolaga keema. Lisa broilerifilee, keera kuumus madalamaks ja keeda 15 minutit. Lase kanal jahtuda ja tõmba seejärel kahe kahvliga või sõrmede abil peenteks ribadeks.
Lõika suhkruherne kaunad diagonaali all tükkideks. Ribasta porgand ja kapsas. Lisa köögiviljad kanaribadele. Sega kõik kastmeained kokku ja vala kaste salatile. Sega läbi. Puista peale hakitud maapähkleid.
See retsept ilmus ka oktoobrikuise Tervis Plussi artiklis, mis räägib toekatest sügisestest salatitest.
2 dl vett
1 dl kinoat
u 400 g keedetud või ahjus küpsetatud peeti
2-3 sl hakitud peterselli
200 g feta juustu
Kaste:
3 sl oliiviõli
1 sl sidrunimahla
1 tl mett või vahtrasiirupit
peale puistamiseks 3 sl kõrvitsaseemneid
soola, musta pipart
Pese kinoa. Keeda 15 minutit soolaga maitsestatud vees. Kinoa keetmiseks tuleb vett võtta suhtes 1:2, praegusel juhul siis 2 dl kinoat ja 4 dl vett. Sega keenud kinoa kahvliga kohevamaks.
Tükelda peedid ja lisa keedetud kinoale. Kui soovid salatit soojalt süüa, tegutse kohe edasi. Kui aga külmalt, lase peedil-kinoal jahtuda.
Eraldi kausikeses sega kokku kaste oliiviõlist, sidrunimahlast, meest või siirupist ja maitsesta soola-pipraga. Vala kinoa-peedi segule. Lisa hakitud petersell ja sega kõik läbi. Maitse ja kui tarvis, lisa soola, pipart või happeks sidrunimahla. Tõsta vaagnale või taldrikutesse. Pudista peale feta juust, kõrvitsaseemned ja veel hakitud peterselli. Soovi korral võid niristada salatile veel mõned piisad sidrunimahla.
Tomateid ja kurke jagub veel korralikult. Tänagi korjasin kasvuhoonest ja peenralt korvitäied mõlemat. Ei saa öelda, et mul kuidagi nende söömisest küll hakkaks saama. Sest aeg, kui meie omad tomatid ja kurgid ongi just need maailma parimad, on vaid paar-kolm kuud tervest aastast. Ja siis hakkame jälle suve ootama. Talvised väljamaa tomatid ja kunstvalguses kasvanud kurgid ei saa ligilähedalegi praegustele. Nii et ahmigem siis veel värskete köögiviljade maitseid endasse, seniks kuni jagub.
Seda ülimalt maitsvat salatit kutsume meie oma peres Mauritiuse salatiks. Põhjus on lihtne – sõime seda esimest korda palju aastaid tagasi Mauritiuse saarel.Värskeid just nopitud vilju puhastati, tükeldati ja segati kokku otse rannaliivale asetatud lõikelaual. Eestis kaubanduses ei teatud tollal veel avokaadost midagi. Salat, mis oli ühest küljest tuttavlik ja kodune tänu tomatile ja kurgile, teisalt eksootiline tänu avokaadole, laimile ja koriandrile, sööbis mu maitsemeeltesse. Hiljem, kui avokaado meilgi popiks sai, nägin muidugi mitmeid taoliste salatite retsepte ja sain siis rahulovalt tõdeda, et jaa-jaa, seilasime-teame :)
Et avokaado on toitev ja energiarikas, täidab salat kõhtu päris korralikult. Tervisepommist salat sobibki täiesti omaette eineks. Samas on ta ka mõnus liha või kala kõrval. Salati maitses mängib lisaks avokaadole ja suvistele tomatitele-kurkidele suurt rolli kuldne kolmik punane sibul-laim-koriander. Kui koriander kohe üldse ei meeldi või ole seda saada, asenda koriander ja laim lihtsalt peterselli ja sidruniga.
Tomati, kurgi ja avokaado salat ehk Mauritiuse salat
kolmele
1 suur tomat
1 avokaado
1 lühike kurk
pool punast sibulat
pundike värsket koriandrit
1 sl laimimahla
2 sl oliiviõli
soola ja pipart
Tükelda tomat, avokaado ja kurk kuubikuteks. Haki punane sibul ja koriander. Tõsta kõik köögiviljad kaussi, nirista peale laimimahl ja oliiviõli. Maitsesta soola ja pipraga, sega korralikult läbi.
Kurke tuleb praegu nii, mis mühiseb. Vanaemade suvehittide varamust meenub paljudele tõenäoliselt klopitud kurgisalat. Äädikast veidi hapukust saanud, sibula ja tilliga koos kausis pehmemaks raputatud kurgiviilud.
See salat siin on ilmselgelt nostalgiameeleoludest kantud. Küll aga olen tööstusliku äädika asendanud pehmema ja magusama naturaalse riisiäädikaga. Ja pikantseks vürtsikuseks lisan koriandriseemneid. Koriandriseemneid nopin ise igal sügisel oma ülekasvanud koriandritaimedelt. Praegu nad veel valmis ei ole, korjata võib alles siis, kui seemned on täiesti kuivad ja pruunid, muidu võib maitse mõru olla. Küll on aga mul topside kaupa eelmisel aastal tallele pandud seemneid. Koriandriseemneid müüakse ka poes, leivaküpsetajad on kindlasti nendega ammugi lähemalt tuttavad. Kindlasti ei ole koriandriseemnete üsna spetsiifiline ja tugev maitse kõigi cup of tea. Kui sul neid käepärast pole või lihtsalt üldse ei maitse, võib vabalt nad ka salatist välja jätta, ka tilliõisikutest tuleb piisavalt põnevat köömnest maitset.
Eriti hästi sobib see salat praetud või küpsetatud kala juurde.
Klopitud kurgisalat riisiäädika, tilli ja koriandriseemnetega
500 g kurke
1 tl soola
1 tl terveid koriandriseemneid
4 sl riisiäädikat
punt värsket tilli, sh tilliõisikuid
Kui kurkidel on paks koor, koori see ära. Mulle meeldib koorida nii, et osa koort jääb peenikeste triipudena peale, siis on salatil rohkem värvi.
Tõsta kurgid kaussi ja lisa kõik ülejäänud ained. Sega läbi. Aseta kausile taldrik ja raputa 3-4 korda kogu kupatust ägedalt. See tegevus aitab maitseainetel oma tööd teha ja ka pehmendab kurke. Lase enne söömist 15-20 minutit külmkapis seista ja sega enne söömist veel korra läbi.
Umbrohusalat kikerherneste, feta ja jõhvikatega
kuuele-kaheksale
paar peotäit (u 50 g) värsket kevadrohelist: võilille-, naadi- ja nurmenukulehti, jänesekapsaid ning hapuoblikaid
1 purk (400 grammine) kikerherneid
150 g feta juustu
peotäis kuivatatud jõhvikaid
Kaste:
4 sl oliiviõli
3 sl sidrunimahla
1 sl heledat suhkrusiirupit
u 0,5 tl tšillihelbeid
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
sutsuke soola
musta pipart
Nõruta kikerherned vedelikust ning loputa sõelal külma veega. Tükelda feta juust. Tõsta taimelehed, kikerherned, fetatükid ja jõhvikad kaussi. Vispelda kokku kõik kastmeained. Maitse ning vajadusel lisa soolasust, magusust või vürtsi. Vala kaste salatiainetele ja sega korralikult läbi.
