Paljude naadisaiu maitsnute – pere, sõbrad, Neeme külas emadepäeva puhul toimunud Perepäeval saiu proovinud inimesed – tungival nõudmisel postitan lisaks Eesti Päevalehes ilmunud umbrohuteemalisele lookesele ka siia lõpuks nende krõbedate ja mõnusalt juustuse täidisega naadisarvede retsepti. Must pipar on oluline, kuna rõhutab naadi kergelt piprast mekki veelgi. Nii et ära pipraga koonerda!
Naadisarved
500 g leht- või pärmi-lehttainast
3 peotäit (u 70 g) naadilehti
100 g maitsestamata toorjuustu
100 g riivitud juustu
purustatud musta pipart
määrimiseks muna
1 tl mooniseemneid pealepuistamiseks
Pese naadilehed.
Vala neile keeva vett ja lase seista kaks minutit.
Nõruta, vajuta käe vahel kuivaks, haki peenemaks.
Rulli tainas nii suureks, et saad sellest välja lõigata 35 cm diameetriga ketta.
Määri tainakettale spaatliga ühtlaselt toorjuust. Seda on hõlpsam teha, kui juust on toasoe.
Puista toorjuustule hakitud naadilehed.
Laota peale riivitud juust, patsuta täidist kergelt peopesaga.
Maitsesta musta pipraga.
Lõika ketas 16 sektoriks. Kui soovid ekstra suuri saiu, lõika kaheksaks.
Keera sarved rulli, alustades välimisest, st laiemast otsast.
Viimane ots keera sarve alla, siis ei lagune sai küpsedes laiali.
Keera otstest õrnalt sarvekujuliseks.
Määri pealt lahtiklopitud munaga.
Puista peale mooniseemneid.
Küpseta eelkuumutatud ahjus 220 kraadi juures 10–15 minutit, kuni saiad on kuldsed ja krõbedad.
19. mai 2014: Naadisarvede retsept sai oma kindla koha ka mu kokaraamatus “Maitsev”. Lisan siia ka raamatu tarbeks tehtud pildi neist. Vanu postituse pilte ära küll ei raatsi kustutada ja uuega asendada – nii lahe on teinekord vaadata ja imestada neid vanu postitusi ja fotosid :D
Väga ahvatlevad! Mul ka naadisaagiga probleeme ei ole, kasvab mis kole ja niipalju ei jõua eest ära süüa, kui kogu aeg peale tuleb.
Uus blogipäis on tõeliselt kaunis.
Aitäh, Tuuli. Plaanis oli lisada päisesse ka neljas pilt, suvikõrvitsamoosist. Et siis seemnest õie, vilja ja moosini! Taime eluring:) Läks aga liiga kirjuks, seega jäi niimoodi nagu praegu on.
Ohoo, tõepoolest, selle peale ma ei tulnudki, et piltidel ju täiesti oma lugu jutustada. Väga lahe!
Olen juba mõnda aega silmadega nautinud erinevates blogides umbrohust valminud hõrgutisi. Ja neid ka ise järgi teha ihanud. Kahjuks elame männimetsa all, kus umbrohuga on kitsas, see eest kanarbikku ja pohli aga küll… Nüüd õnnestus lõpuks leida naati ja kohe sai ka need sarvesaiad järgi proovitud. Mõnusad! Peab vist kuskil ekstra umbrohu peenra rajama!