Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi | Mari-Liis Ilover

See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!

Main navigation

juust

Parmesanikrõpsud

by 2 Comments

parmesanikrõpsud

Parmesanikrõpsude tegemiseks ei ole vaja muud, kui…parmesani. Olgem ausad, ma ise kasutan peamiselt Valio Forte erinevaid juuste, mis sisuliselt ongi ju parmesani juust, ehkki neid nõnda ei või nimetada, kuna Parmigino Reggiano on geograafilise tähisega kaitstud nimetus ning see laieneb ka tõlkesõnale “parmesan”. See aga pole üldse postituse teema, lihtsalt suusoojaks.

Teen neid juustukrõpse päris sageli, kuna soolaka lisandina sobivad nad vägagi hästi nii salatite, suppide kui ka risotode peale maitset ja krõbedust andma ning muudavad toidu visuaalseltki ägedamaks.  Samahästi saad neid pakkuda ka veinikõrvasteks snäkkideks. Need krõpsud on ka hea võimalus ära kasutada kappi jäänud ja ehk juba kuivamagi kippuv parmesani juustu tükk. Riivi ära, tõsta plaadile kuhjakesed ja küpseta krõpsudeks!

Üldiseks orientiiriks on hea teada, et 50 g juustust saab 10-12 krõpsu

Valmistamine on lihtsamast lihtsam:

parmesanikrõpsud, tegemineRiivi juust. Tõsta supilusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile juustukuhjakesed, jättes umbes 7-sentimeetrised vahed. Küpseta 180 kraadi juures umbes 10 minutit. Juust sulab, valgub laiali ja tulemuseks on õhukesed pitsilised krõpsud. Tõsta õhukese pannilabida abil köögipaberile tahenema.

Soovi korral võib lisada juustule enne küpsetamist
-seesamiseemneid,
-mooniseemneid,
-musta pipart
-kuivatatud ürte. Näit. tüümiani, rosmariini.
Puista valitud lisand või maitseaine enne küpsetamist juustukuhjakestele.

Röstitud porgandid feta, mündi ja granaatõunaga

by Leave a Comment

Elagu juurikad! Kui sügis hakkab talveks saama, on juurviljadel kuidagi eriliselt rahustav, lohutav ja soojendav mõju. Porgand, pastinaak, juurseller – nad kohe on sellised turvalised ja omad. Täpselt selline toit, mida praegu pimedal ajal tarvis. Hooajaline söömine pole ju sugugi mingi moodne sõnakõlks, vaid inimesele igati loomupärane – kevadel isutabki ju hoopis teiste asjade järele kui sügisel! Loodus ise on sättinud, et see nii oleks ja pakub igal aastaajal erinevaid, just meie isudele vastavaid köögivilju ja muud saaki. Neid, mida me vajame ja mida sisetunne õigeks peab. Karbitäis maasikaid, mis praegugi poes müügil, võib ju kaunis välja näha, aga no absoluutselt ei isuta. Isegi, kui nad poleks plastmassimaitselised, vaid suviselt mahlased ja magusad – täitsa errori tunne on neid praegu süüa nii või teisiti. Aga jõhvikad, hurmaad, õunad, granaatõunad – hoopis teine lugu, onju!
Porgandiga klapivad hästi veelgi soojust lisavad maitseained nagu näiteks ingver või vürtsköömned. Selles toidus (soe salat on vast kõige kohasem kategooria) ongi porgandid saanud maitse vürtsköömnetest, mida vastukaaluks elavdavad särtsakad granatõunaseemned ja münt. Soolane fetagi pole siin oma kohta leidnud juhuslikult, vaid ikka selleks, et magusatele porganditele sekundeerida.
Veidi araabiahõnguline salat saab korraliku laengu küüslaugust, mis aitab võidelda sügiseste viiruste ning külmetustega. Mõeldud on toit sooja salatina, aga ta maitseb igati hästi ka siis, kui porgandid on jahtunud.

ahjuporgandid feta ja granaatõunaga
Röstitud porgandid feta, mündi ja granaatõunaga
kahele
300 g porgandeid
1 sl oliiviõli porgandite röstimiseks
50 g feta juustu
1 sl mündilehti
2 sl granaatõunaseemneid
Kaste:
1 purustatud küüslauguküüs
2 sl oliiviõli
1 sl sidrunimahla
1 tl vedelat mett
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
soola, musta pipart

Tükelda porgandid kangideks. Sega õli, soola ja pipraga. Laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti 200 kraadi juures 20-25 minutit, kuni porgandid hakkavad värvi saama ja pehmenenema, kuid on veel veidi krõmpsud. Sega kokku kaste. Selleks riivi või vajuta küüslauguküüs peeneks ja sega kõigi ülejäänud ainetega. Laota porgandid väikesele vaagnale või taldrikutele. Murenda peale feta. Puista peale ka veidi väiksemaks hakitud mündilehed ja granaatõunaseemned. Nirista salatile kaste.

See retsept ilmus ka oktoobrikuise Tervis Plussi artiklis, mis räägib toekatest sügisestest salatitest.

Peedi-kinoasalat feta juustuga

by Leave a Comment

Kes kasvõi korra proovinud kinoa ja peedi kombot, teab, et need kaks on võrratu paar. Soolakas feta ja krõmpsud kõrvitsaseemned on siinsele toidule igatpidi vaid boonuseks. Ja pilku allpool olevale retseptile heites märkab igaüks, et see on tõepoolest ülimalt lihtne. Kui peet eelnevalt küpsetatud/keedetud/valmiskeedetult poest toodud, siis koos kinoa keetmisega kulub täisväärtusliku toidu lauale saamiseks umbes 20 minutit.
Seda salatit võib süüa süüa nii soojalt kui külmalt. Ta passib hästi kas lõuna- või õhtusöögiks. Mõnus ka karbiga tööle kaasa võtta. 
Minu poolt on ülistuslaul lauldud, loodetavasti innustab see teid tegudele ja juba peatselt on salat tehtud ja söödud!
peedi-kinoasalat fetaga

Kinoa-peedisalat feta juustuga
kuuele

2 dl vett
1 dl kinoat
u 400 g keedetud või ahjus küpsetatud peeti
2-3 sl hakitud peterselli
200 g feta juustu
Kaste:
3 sl oliiviõli
1 sl sidrunimahla
1 tl mett või vahtrasiirupit
peale puistamiseks 3 sl kõrvitsaseemneid
soola, musta pipart

Pese kinoa. Keeda 15 minutit soolaga maitsestatud vees. Kinoa keetmiseks tuleb vett võtta suhtes 1:2, praegusel juhul siis 2 dl kinoat ja 4 dl vett. Sega keenud kinoa kahvliga kohevamaks.
Tükelda peedid ja lisa keedetud kinoale. Kui soovid salatit soojalt süüa, tegutse kohe edasi. Kui aga külmalt, lase peedil-kinoal jahtuda.
Eraldi kausikeses sega kokku kaste oliiviõlist, sidrunimahlast, meest või siirupist ja maitsesta soola-pipraga. Vala kinoa-peedi segule. Lisa hakitud petersell ja sega kõik läbi. Maitse ja kui tarvis, lisa soola, pipart või happeks sidrunimahla. Tõsta vaagnale või taldrikutesse. Pudista peale feta juust, kõrvitsaseemned ja veel hakitud peterselli. Soovi korral võid niristada salatile veel mõned piisad sidrunimahla.

Köögiviljavorm “Suvi”

by Leave a Comment

köögiviljavorm "Suvi"

Suvikõrvits on talle omaselt tagasihoidlikult ja leebelt, kuid järjekindlalt ja usinalt end Eesti suviste rahvustoiduainete hulka söönud. Teda on lihtne kasvatada, ta on saagikas (khmm, vahest tundub, et liigagi), tal on vahvaid erikujulisi  ning -värvilisi sorte ja last but not least, suvikõrvits sobib oma maheda maitse ja pretensioonitu olemisega nii paljudesse toitudesse.
Siin vormikeses kohtub suvikõrvits tomati, sibula ja mozzarellaga ning koos saab neist üks kesksuviselt mahlakas ahjupannitäis. Sobib hästi ka liha või kala kõrvale, aga minu meelest on see niisama omaettegi igati nauditav. Katsu valida kõik köögiviljad sarnase läbimõõduga, nii on rattaid lihtsam ringi laduda ja kogu kupatus näeb kena välja.
Need kogused on u 20 sentimeetrise läbimõõduga vormile (ma ise kasutan selle tegemiseks malmist ahjupanni), kui kasutad suuremat või väiksemat küpsetusnõud või tahad lihtsalt erinevat kogust teha, siis tee kogus just oma äranägemise järgi. Lihtsalt võiks jälgida, et erinevate viljade rattaid saab enam-vähem võrdses koguses.

Köögiviljavorm “Suvi”
kolmele-neljale

2 tomatit
1 sale suvikõrvits
2 mugulsibulat
u 100 g mozzarella juustu
oliiviõli
soola, musta pipart
värsket basiilikut

Lõika tomatid, suvikõrvits ja sibulad u 0,5 cm paksusteks ratasteks. Määri ahjus kasutamiseks sobiva panni või ahjuvormi põhi kergelt oliiviõliga kokku. Lao köögiviljad ringiratast vaheldumisi vormi, nii et nad jäävad poolviltu. Nirista peale veidi oliiviõli ning naitsesta soolaga.  Küpseta 180 kraadises ahjus 30 minutit. Pudista peale mozzarella. Küpseta veel 10-15 minutit, kuni juust on sulanud. Puista enne söömist peale musta pipart ja värsket basiilikut.

köögiviljavorm "Suvi"

Umbrohusalat kikerherneste, feta ja jõhvikatega

by Leave a Comment

umbrohusalat kikerherneste, feta ja jõhvikatega


Ongi käes kauaoodatud aeg, kus rohelise salatimaterjali saab kokku vaid looduse nautimise ja kevadise jalutuskäigu hinnaga. Või siis ümber maja tiiruga, kui elad maakohas. Noored õrnad võilillelehed, veel krussis naaditited, nurmenukulehed ja hapukad jänesekapsad ning oblikad – siia salatisse sobibki kõige paremini nende segu. Kui mõnda neist vitamiinipommidest ei õnnestu jalutuskäigul leida, ei pea see kergete araabiapäraste maitsenüanssidega salat loomulikult tegemata – asenda julgelt just nende söödavate liblekeste ja lehtedega, mis teele ette jäävad.

Umbrohusalat kikerherneste, feta ja jõhvikatega
kuuele-kaheksale

wild greenspaar peotäit (u 50 g) värsket kevadrohelist: võilille-, naadi- ja nurmenukulehti, jänesekapsaid ning hapuoblikaid
1 purk (400 grammine) kikerherneid
150 g feta juustu
peotäis kuivatatud jõhvikaid

Kaste:
4 sl oliiviõli
3 sl sidrunimahla
1 sl heledat suhkrusiirupit
u 0,5 tl tšillihelbeid
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
sutsuke soola
musta pipart

Nõruta kikerherned vedelikust ning loputa sõelal külma veega. Tükelda feta juust. Tõsta taimelehed, kikerherned, fetatükid ja jõhvikad kaussi. Vispelda kokku kõik kastmeained. Maitse ning vajadusel lisa soolasust, magusust või vürtsi. Vala kaste salatiainetele ja sega korralikult läbi.

umbrohusalat kikerherneste, feta ja jõhvikatega

Koostööpostitus D-kokaraamatuga

Salat röstitud kõrvitsa, kruupide ja halloumiga. Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD

by Leave a Comment

salat kruupide, röstitud kõrvitsa ja halloumiga
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2

Olgu kohe alguses ära öeldud, et see postitus on nii maitsvast talvisest salatist, kui sellest, mille abil ta pildile püütud. Ehk objektiivist Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD. Sestap on seekord kõigil fotodel seaded juurde märgitud. Sellesama objektiiviga on tehtud ka täisterasaia postituse fotod. Photopoint pakkus mulle lahkesti kõnealust objektiivi testimiseks. Ausalt öeldes ei teagi, kas tegin õigesti, et pakkumise vastu võtsin, sest objektiivi tagasi viia oli lausa kahju:). Tõesti oli hea, toidu pildistamiseks vaat et ideaalne. Nii et keda huvitavad muljed selle objektiiviga pildistamisest, leiab väikese kokkuvõtte postituse lõpuosast.
Kes aga tahab lihtsalt salatit teha, ei pea fotondusse üldse süüvima ja võib rahulikult kõrvitsa ahju röstima ning kruubid keema panna. Salat on talvine, toitev ja veebruarisse sobivalt kodumaise hõnguga. Kui ei õnnestu talukaraami hankida, on muidugi täiesti OK haarata kõik vajaminev lihtsalt poest – tõenäoliselt on vähemasti kruubid ja kõrvits Eesti omad, nii et kodusus on salatis esindatud nii või naa.

Salat röstitud kõrvitsa, kruupide ja halloumiga

700 g muskaatkõrvitsat (koorega, aga seemned välja võetud)
100 g odrakruupe
peotäis rohelisi salatilehti või spinatit või rukolat (kasutasin Kopra Karjamõisa salatisegu)
30 g metspähkleid
30 g kuivatatud jõhvikaid
150 g halloumi juustu (kasutasin Üvasi talu toodangut)
veidi õli halloumi praadimiseks
1 punane sibul, õhukeselt viilutatult

Kaste:
3 sl oliiviõli
1 sl valge veini äädikat
maitseks näpuotsaga suhkrut, soola ja pipart
halloumile peale niristamiseks balsamico-kreemi

Alustuseks tükelda kõrvits sektoriteks või suuremateks viilakateks, koor las jääb külge. Lao tükid koor allpool või külili ühe kihina ahjupannile või ahjuvormi. Küpseta 180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni kõrvitsa viljaliha on nii pehme, et kahvel läheb eriliselt surumata sisse. Tõsta kõrvitsatükid ahjust välja. Eemalda koor. See peaks õnnestuma üsna lihtsalt, pealt ära tõmmates. Tükelda viljaliha väiksemateks, nii paari sentimeetri suurusteks tükkideks tükkideks. Sellel pildil on sektorid just ahjust tulnud ja ootavad tükeldamist:

röstitud kõrvits
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/25, f/2,2

Samal ajal, kui kõrvits küpseb, keeda kruubid. Pese nad enne, kata mahult kolmekordse koguse veega ja keeda 45 minutit, kuni pehmed.

kruubid
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2

Nüüd on käes juustu praadimise aeg. Lõika halloumi umbes sentimeetri paksusteks tükkideks ja prae pannil õlis mõlemalt poolt kuldseks. Kas pole mitte kena see alumise pildi värske halloumi kera. Tehtud Lõuna- Eesti kitsede piimast, praetult lihtsalt võrratu – soolakas ja mõnusa kriuksuga – tõeline lemmikjuust! Pärit Üvasi talust, guugeldades leiab iga huviline kontaktid.
Viiluta sibul üsna õhukeselt. Haki metspähklid ja kuivatatud jõhvikad veidi väiksemateks tükkideks.

halloumi
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/30, f/2,8

Nüüd, kui kõrvits röstitud ja tükeldatud, kruubid keedetud ja jahutatud, halloumi praetud, sibul viilutatud ja pähklid-jõhvikad veidi peenemaks hakitud, polegi muud, kui salat kokku laduda. Ahjaa, kaste! Vispelda lihtsalt kõik selleks vajaminevad ained kokku või loksuta kaanega purgis tugevalt segamini.
Tõsta peotäis rohelisi salatilehti, kõrvitsatükid, kruubid, punane sibul, pähklid ja jõhvikad suuremasse kaussi. Vala peale kaste ja sega õrnalt läbi. Serveerides tõsta salat taldrikutesse või kaussidesse, aseta peale praetud halloumi ja nirista sellele mõned tilgad paksu magushaput balsamico-kreemi. Jahvata salatile veel lõpuks paar keerdu pipart.

salat kruupide, röstitud kõrvitsa ja halloumiga
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2

Ja nüüd lubatud ülevaade Tamroni objektiivist, mida testisin Photopointi palvel. Et ma ei ole üldse tehnikafänn ega ka -spetsialist, siis väga spetsiifilist numbrite jada kirja panema ei hakka (ega oskagi ausalt öeldes), sedalaadi põhjalikke võrdlusi saab igaüks soovi korral lugeda tehnikaajakirjadest nii paberil kui veebis. Lisaks pole ma üldse kindel, kas toidublogi lugejad oleksid sellisest süvaanalüüsit huvitatudki:)
See, et ma igat viimast kui uut fotovidinat endale ei ihalda saada, ei tähenda muidugi, et praegune varustus kuidagi hädine oleks. Olen juba päris pika toidupildistamisperioodi ajal jooksul selgeks saanud, mis peaks minimaalselt vajalik olema, et saada hea kvaliteediga fotosid. Käin pildistamas ka väljas, nii kokaraamatute fotosid, restoranide menüüsid, blogimaterjali jne. Olen üritanud kokku pannud sellise tehnikakoti, mille raskuse all ma päris kokku ei kukuks, kuid mis aitaks töö hästi ja kvaliteetselt ära teha. Tavakomplekti kuuluvad kaamera ja kaks objektiivi: Nikkor 50mm f/1.8 ja Sigma 105mm f/2,8 Macro. Lisaks peegeldid, välgud. Ja muidugi statiivid kõige selle püstihoidmiseks.
Esialgu tundus mulle, et Tamroni 45mm on suhteliselt sarnane mu suure lemmiku ja kõige enam kasutuses oleva Nikkor 50mm-ga. Aga ainult esialgu. Valgusjõu ja pildikvaliteedi osas võitis siiski Tamroni 45mm. Ka juba kergelt hämarduvas pealelõunases toavalguses (küll akna all, aga kell kolm talvel ei tule sealt enam suurt midagi) võlus ta välja selged ja teravad fotod. Oma armsa 50mm-se Nikkoriga, tean, läheb sellel kellajal lisavalgustust kasutamata juba keeruliseks…
Lisaboonus Tamroni objektiivil on sisseehitatud pildistabilisaator, mida tähistab VC (vibration compensation). See võimaldab saada hea tulemuse ka kehvades valgustingimustes, kui tuleb kasutada pikka säriaega. Katsetasin ka statiivita, käest pildistamist ja pildistades täiesti lahtise avaga( f/1.8), ei olnud fotod udused ka väga aeglase säri juures (1/25). ISO tuli siis tõsta küll kõrgemaks kui mu tavapärane toidupildistamise 100, kuid mingit müra piltidele ei tekkinud.
Tamroni lähim teravustamiskaugus on 29 cm. See on palju väiksem, kui Nikkori 45 cm, nii et Tamroniga saab ronida toidule veel lähemale ja kadreerida just selline foto, nagu tarvis. Kui juba lähedale ronimisest juttu tuli, siis vaatamata sellele, et Tamroni puhul tegu ei ole makroobjektiiviga, on “toidu sisse minemise” fotod samaväärsed sellega, mida produtseerib mu Sigma 105mm f/2,8 Macro. Katsetasin nendessamades valgusoludes ka Sigmaga ja tema valgusjõud jäi nõrgaks, pildid said hägused ja ISO oleks tulnud tõsta tasemele, mis juba tekitas müra. Ei hakka neid tumedaid udukogusid siia üles riputamagi:)
Ja nüüd veel teravussügavusest. See on siis lihtsalt väljendatult terav objekt ja udune taust. Kui näiteks vaadata eelpool olevat kruubipilti, on näha, kui ilusti joonistuvad välja esiplaanil olevad terakesed tagaplaanil olevast muust taustast. Üleminekud teravalt alalt hägusele õnnestuvad Tamroni optikal sujuvalt ja pehmelt.
Sellised said siis esmased Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD objektiivist. Kui plaanis tõsisemalt toidufotograafiaga tegeleda, soovitan kohe kindlasti kaaluda selle hankimist. Loomulikult ei piirdu objektiivi kasutamisala vaid toidu pildistamisega, see on lihtsalt minu “kiiks”, ta on suurepärane ka portree- ja loodusfotode pildistamiseks. Objektiivi saab nii Nikoni kui Canoni bajonetiga ning ta sobib nii täis- kui poolkaader kaameratele. Hinda ja tehnilisi andmeid saab lähemalt uurida  Photopointi kodulehelt.

tamron-sp-45mm-f-18-di-vc-usd-objektiiv-nikonile
Selline näeb siis kõnealune objektiiv välja. Võrreldes Tamroni vanemate objektiividega on disain hästi puhta joonega ja stiilne. Objektiiviga on komplektis kaasas ka varjuk. 

Kõik fotod on minimaalselt töödeldud, vaid väike crop, clarity ja vibrance Lightroomis. Kaameraks täiskaadersensoriga NikonD800. Fotod on tehtud loomuliku valgusega. Paremalt suur aken, vasakult peegeldi. Pildistatud statiivilt.

salat kruupide, röstitud kõrvitsa ja halloumiga
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2

Ja siia lõppu veel üks foto kaadritagustest, ehk sellest, kuidas ühe toidublogi postituse pildid harilikult sünnivad. Kaamera ees on seesama kõnealune Tamroni objektiiv ja valmivad fotod selle varasema postituse tarbeks. Igaks juhuks mainin, et ehkki see pildistamisnurga tõttu nii võib tunduda, ei ole toit asetatud põrandale, vaid alus on spetsiaalselt pildistamiseks ostetud jalgadel. Taldrikut põrandale panna süda üldiselt ei luba, mis ei tähenda, et mõnikord harva seda hädaga siiski teha ei tule. Sellelt fotolt ei ole vaja mingit erilist kvaliteeti oodata, tegu mobiiliklõpsuga:)

toidupildistamise telgitagused

Hasselbacki peedid kitsejuustu, kõrvitsaseemnete ja tüümianiga

by 2 Comments

Hasselback beetroots with goat cheese

Hasselbacki kartulid, Rootsist pärit lõõtsakartulid on meie kodusel laual alati oodatud külalised. Mõtlesin, et miks mitte sama lõikamis- ja küpsetamisviisi ka peedi puhul proovida ja tulemus oli super. Läksin vana hea ja alati toimiva maitsekoosluse peet-kitsejuust-palsamiäädikas-tüümian rada ja ei pidanud sugugi pettuma. Krõmpsuks veel kõrvitsaseemneid ja igati tervislik ja ilus roog ongi valmis. Sedamoodi peedid on nii mõnusalt maitseküllased, et sobivad täitsa ka omaette eineks. Aga vabalt võib kõrvale teha ka näiteks kartuli-, juurselleri – või lillkapsapüree ning mõnusa vedelamapoolse kollasega prae- või pošeeritud muna. Hasselbacki peedid on sobiv lisand ka liha juurde, eile maiustasime neid grillitud antrekoodi kaaslastena koos praetud puravikega – no nii hea!
Küpsetamisel tuleks jälgida, et peedid läheksid korralikult pehmeks, kergelt krõmpsuks jätmine ei ole Hasselbacki peetide puhul just parim valik. Mul olid seekord sellised suurema kartuli mõõtu, napilt peopessa mahtuvad noored peedid ja küpsetamiseks kulus umbes poolteist tundi, lisaks 10 minutit küpsemist koos juustuga. Suuremate peetide puhul on küpsetamisaeg pikem. 
Panin kirja ka kogustega retsepti, aga loomulikult saab seda vastavalt oma isule ja peedi kogusele kohandada. Valmistamine käib lihtsalt: viiluta peedid lõõtsaks, küpseta ahjus pehmeks, pista kitsejuust vahele. Küpseta veel, kuni juust sulab ning serveeri koos palsamiäädika, tüümiani ja kõrvitsaseemnetega – lapsemäng ju!
Praegu on peedid imelised – värsked ja nii-nii magusad, et söö või kommi asemel. Nautigem neid siis igal võimalikul viisil.
Hasselbacki peedid kitsejuustu, kõrvitsaseemnete ja tüümianiga

5 väiksemat peeti
oliiviõli
u 50 g kitsejuustu
pundike värsket tüümiani
sutsuke palsamiäädika kreemi (creme di balsamico)
u 1 sl kõrvitsaseemneid
soola, musta pipart
Koori peedid. Aseta kooritud peet puulusikale (või lõikelauale, viimasel juhul lõika viiluke peedi alumiseks jäävast küljest ära, et ta paigal püsiks).

Lõika terava õhukese peedid kartulid “triibuliseks”. Lõige peaks ulatuma mitte peedi lõpuni, aga võimalikult sügavale. Nii et alt vaid väike riba jääks kogu kupatust koos hoidma.
Tõsta peedid ahjuvormi. Nirista peale oliiviõli. Kata vorm fooliumiga. Küpseta 200 kraadi juures umbes poolteist tundi, kuni peedid on pehmed. Küpsetamise kestus oleneb peetide suurusest. Tõsta seejärel korraks ahjust välja, eemalda foolium.
Viiluta kitsejuust hästi õhukesteks viiludeks, mis on nii suured, et mahuksid peedi lõigete
vahele. Piki juustutükid peediviilude vahele. Päris igasse vahesse pole tarvis, üle ühe või kahe vahe on täitsa paras.
Küpseta veel ilma katteta umbes 10 minutit, kuni juust on sulanud. Tõsta peedid ahjust. Nirista peale palsamiäädikat ja puista kõrvitsaseemneid. Kui soovid, võid kõrvitsaseemneid eelnevalt röstida. Saputa peetidele veel tüümianilehekesi ning maitsesta värskelt jahvatatud musta pipra ja soola(helvestega).

Hasselback beetroots with goat cheese

Põhjata merevaigukook

by Leave a Comment

põhjata merevaigukook
Võib olla peaks nimeks olema hoopis Merevaigu kook. Oleks korrektsem. Aga noh, ilmselt ei saa keegi valesti aru ega arva, et sulatatud juustu asemel on kook tehtud kollastest suveniirkivikestest :D Nii et olgu ta pealegi merevaigukook, armas sõna ju.
See on nüüd üks korralikult pahupidi pööratud nägemus juustukoogist. Esiteks pole tal põhja, aga see eest on koogile peale raputatud hullupööra maitsvat pruunist võist, peeneks hakitud mandlitest ja küpsistest tehtud puru. Teiseks ei ole ta tavapäraselt ümmargune, vaid küpsetatud hoopis keeksivormis ja seejärel lõigatud viiludeks. Kolmandaks ei ole siin juustukoogis mitte toorjuust, vaid hoopis meie armas sulatatud juust Merevaik! Merevaik ja toorjuust on juba tehnoloogiliselt täiesti erinevad asja, esimene on valmistatud piimavalkude kalgendamise teel, teine aga erinevaid juuste kokku segades ja sulatades. 
Merevaik koogis pole loomulikult mingi revolutsiooniline idee, seda on tehtud ammugi. Aga olen olnud ise kuidagi skeptilisel seisukohal siiani selle koha pealt. Mitte et ta koogis hea poleks, aga lihtsalt Merevaik (sulatatud juust üldse) tootena pole just mu lemmikute hulka kuulunud. Aga siin koogis on ta täiesti võrratu ja toorjuustu vastu ma Merevaiku siin küll vahetada ei tahaks. 
Sain idee sellise põhjata juustukoogi küpsetamiseks Bon Appetiti lehelt , aga mulle kohe tundus, et peaksin proovima seda Merevaiguga ja ei pidanud pettuma, kohe üldsegi mitte. Kook tuleks kindlasti küpsetada vesivannil, nii jääb ta eriti õrna tekstuuriga, sõna otseses mõttes sulab suus.
Ahjaa, crème fraîche, mis retseptis kasutusel, on poes täitsa olemas, meie oma kodumaise tootja oma. Prismades olen märganud ka väljamaalt sisse toodud crème fraîchei, nii et igatahes vaadake lahtiste silmadega piimaletis ringi, küll ta seal kusagil teiste koorte vahel on! Kunagi aastaid tagasi, kui meil veel crème fraîchei saada polnud, tegin seda ise, blogipostituski siit aegade hämarusest täitsa leitav. Ta muudab koogi eriliselt õrnaks ja siidiseks. 
Kui sul sellist väiksemat sorti keeksivormi ei ole, võib koogi küpsetada ka mõnes muus vormis, jälgi lihtsalt, et segu jääks umbes selline 3 cm paksune vormi valades, siis kehtib ka siin toodud küpsetamise aeg. Näiteks neljakandilises u 20×20 vormis vms. Neljakandilises vormis küpsetades võid koogi lõigata pärast külmkapis seismist lihtsalt tükkideks. 
Külmkapis seismine on selle koogi puhul väga oluline, nii muutub ta esialgu liigagi pehmena tunduvast koogikesest täiusliku siidise struktuuriga maiuseks. Soovitan kindlasti proovida, maitse on imeline! 
Täpiks i-l on pruuni võiga tehtud küpsise-mandlipuru. Väga raske on sellest oma näppe eemal hoida ja midagigi koogile puistamiseks hoida. Poes müüakse ka valmis hakitud mandleid, aga neid ise hakkida pole ka muidugi mingi kunst. Haki lihtsalt võimalikult peeneks, et puru jääks üsna peeneteraline.
Põhjata merevaigukook 
põhjata merevaigukook, küpsetamineKook:
  • 200 g (1 tops) maitsestamata sulatatud juustu Merevaik, toasoojalt
  • 0,75 dl helepruuni rafineerimata suhkrut (kasutasin Billingtonsi golden caster peeneteralist suhkrut, mis on küpsetamiseks ideaalne)
  • 200 g (1 tops) crème fraîchei
  • 1 tl vanilliekstrakti (või -pastat või -suhkrut)
  • 2 muna
  • 1 dl 35% koort
  • 2 tl sidruni- või laimimahla

Puru:
  • 3 Digestive küpsist
  • 1 dl peeneks hakitud mandleid
  • 35 g võid
  • 2 sl helepruuni rafineerimata suhkrut
  • 0,5 tl vanilliekstrakti (või -pastat või -suhkrut)

Lisaks meelepärast marjapüreed või -moosi. Võib peale niristada ka hoopis keedetud kondenspiima. Viimast müüakse valmiskujul poes või valmista nende juhiste järgi. 
põhjata merevaigukookVahusta Merevaik koos suhkruga kohevaks ja pehmeks kreemiks. Vahustada võiks 4-5 minutit. Lisa crème fraîche ja vanill. Vahusta veel paar minutit. Nüüd lisa ükshaaval munad, mõnema muna järel segu korralikult läbi mikserdades. Viimasena lisa koor ja tsitrusemahl, ning sega kõik ühtlaseks. 
Määri väiksem (max 12×26 cm) keeksikorm seest õliga. Nii liigub küpsetuspaber vähem. Vooderda küpsetuspaberiga nii, et otstest jääb rohkem paberit üle serva, siis on hiljem mugav kooki välja tõsta.
Tõsta keeksivorm suuremasse sügavasse ahjuvormi. Vala sellesse nii palju kuuma vett, et see ulatuks umbes poole keeksivormini, st koogi ääreni. Tõsta ettevaatlikult 175 kraadisesse ahju ja küpseta u 50 minutit. Katsin vahepeal keeksivormi fooliumiga, kui tundus, et pealt hakkab liialt pruunistuma, lõpus võtsin fooliumi jälle ära, et liiga niiskeks ei läheks koogil selle all olemine.
Tõsta keeksivorm veest välja ja lase koogil vormis toatemperatuuril täielikult jahtuda. Seejärel lase 12 tundi külmkapis seista. Serveerimiseks lõika viiludeks.
Puru tegemiseks tee küpsistest peenike puru. Pruunista pannil võid, kuni tekib vaht. Kuumuta või kuldseks, aga hoidu liigsest kõrvetamisest ja päris tumepruuniks ära lase. Vala või kaussi. Lisa kõik ülejäänud ained ja sega ühtlaseks. 
Serveeri kooki puru ja meelepärase marjapüree, moosi (mul oli astelpajumoos) või miks mitte keedetud kondenspiimaga. 
põhjata merevaigukook

Sõir värske kevadrohelisega

by Leave a Comment

On see aeg aastast, kui helerohelised liblekesed leiavad tee pea iga toidu sisse. Salat, pasta, omlett, määrded, kastmed – igasse saab poetatud veidikenegi väärtuslikku maast võrsunud kevadet söödava umbrohu ja metsataimede näol. Kindlasti on söödavaid kevadisi taimehakatisi veelgi, aga ma ei ole mingi taimeteadlane, peenema sõnaga hortikulturist ja see kevadroheline, mida tahan ja julgen suhu pista, on kevadest kevadesse ikka üks ja sama: aiast nõgesed, naat, võillelehed ja -õied ning oblikas, metsast jänesekapsas ja karulauk.
Ka kevadine sõir peab olema helerohelise “maltsaga” rikastatud, kuis muidu. Sõirapostitus on blogis küll juba aastaid olemas varemgi olemas ja teen siiani teda ikka sellesama vana hea Silvia Kalviku “Eesti rahvustoitudest” pärit retsepti põhjal. Seekord tegin sõira tegemise protsessist ka mõned pildid lisaks. Ehk on abiks kellelegi, kes pole kohupiimajuustu varem teinud ja kõik see vadaku eraldamine ja sõela ja marliga mässamine tundub peletav – tegelikult pole ju sõira tegemises midagi keerulist ja tulemus on hullult hea.

sõir kevadrohelisega

Alustuseks tee tiir ümber maja või jalutuskäik looduses ja korja paar suurt peotäit värsket rohekraami. Karulauk on superhea sõira sees – et mul teda selle postituse kangelase tegemise ajal käepärast polnud, haarasin asenduseks peenralt mõned küüslaugupealsed. Kui pole ei neid ega karulauku, purusta sõiramassi sisse maitsestamise ajal üks-kaks küünt küüslauku, sest küüslaugune nüanss toob roheliste taimede maitse hästi esile.
Niisiis, seekordse sõira sisse läksid mul küüslaugupealsed, nõgesed, naat, hapuoblikad, naat ja mõned hästi noored võilillelehed.

kevadroheline


Sõir värske kevadrohelisega

1 l piima
500 g kohupiima
50 g võid
2 muna
1,5 tl soola
paar peotäit kevadrohelist: nõgeseid, naati, hapuoblikaid, võilillelehti, karulauku jms

Kuumuta piim keemiseni ja pudenda sinna sisse kohupiim. Hoia kuumana, aga ära keeda, kuni potti tekib piima asemele valkjaskollane läbipaistev vedelik, mis on vadak. Segada pole samal ajal tarvis, aga kui väga tahad, võib õrnalt segu liigutada.
Ma tean, järgmine pilt ei näe kuigi apetiitne välja, aga vadaku eraldamine käib sõirateo  juurde ja enam-vähem selline peaks poti sisu umbes 5 minuti pärast välja nägema:

sõirategu

Nüüd vala segu marliga vooderdatud sõelale ja lase seal nõrguda 15 min. Sõelale jääb kohupiim ja taga kausis on näha välja nõrgunud helekollast vadakut. Vadak on väärt asi, seda saab edukalt kasutada pannkoogitaina vedelikuna või küpsetades, pärmitainas näiteks.

sõirategu

Sel ajal, kui kohupiim sõelal nõrgub, kuumuta kastrulis vesi keema ja kupata selles 1 minut nõgese-  ja naadilehti. Vala vesi ära.

nõgeste kupatamine

Haki kupatatud nõgese- ja naadilehed koos ülejäänud värske rohekraamiga peeneks.

Kui kohupiim ära nõrgunud ja roheline lisand ette valmistatud, saab sõirateoga edasi minna. Sulata potipõhjas või ja lisa nõrgunud kohupiim. Sega hoolikalt, kuni moodustub ühtlane mass. Nüüd lisa lahtiklopitud munad ja sool. Pidevalt segades kuumuta (kuid taas- ära keeda!) umbes 5 minutit. Sega hulka hakitud kevadroheline.
Kasta kauss või sügavam supitaldrik külma veega märjaks, kata marliga (marli ei ole kohustuslik, aga jätab sõirale armsa “marlise” mustri ja tema abil on sõira mugav kausist pärast välja tõsta) ja suru kohupiimamass sinna sisse.

sõirategu

Kata sõir pealt marliäärtega, kui marlit kasutad. Sellele aseta veel mingi raskus – näiteks väike taldrik, millel omakorda kivi või mingi hoidisepurk. Raskus vajutab sõiramassi kokku ja juust jääb tihedam.

Kui sõir hangunud, tõsta ta kausist välja ja lõika viiludeks või sektoriteks või kuidas iganes tuju on. Sõir on superhea rukkileival, aga teda võib pudistada või viiludena tõsta ka värskele salatile või süüa täitsa niisama.

sõir kevadrohelisega

sõir kevadrohelisega

Valgehallitusjuust mesise rabarberiga

by 4 Comments

DSC_6745.jpg

Kui paljud desserdid on minu jaoks liiga läilad, et sealt üldse mingeid muid maitseid peale palja magususe eristada, siis sellisest söömaaja finišist, mis koosneb tükist heast juustust ja sellega sobivast magu-hapust lisandist, ei suuda ma küll kunagi loobuda. Soe kreemjas valgehallitusjuust ja külm meest magusust saanud rabarber harmoneeruvad imeliselt hästi! Väga sobilik külalistele magustoiduks serveerida, sest valmistamine ja serveerimine on imelihtne ja sa ei pea selle pakkumiseks kuigi kauaks kööki vangistuma. Rabarberilisandi võib kasvõi mitu päeva ette teha ja külmkappi õiget hetke ootama jätta.
Juustuna sobib hästi kasutada Briet või Camembert’i. Camembert on veidi tugevama maitsega kui Brie. Mõlemaid saab osta nii väikeste pakitud ketastena või suurte keradena. Juustulettidest saab paluda endale lõigata suurest kettast just paraja suurusega sektori. Stockmanni juustuletis on üks imeline kreemjas ja peene maitsega Camembert, küll üsna krõbeda hinnaga, aga kuna tegu on nii rammusa ja tugevamaitselise asjaga, siis ega seda palju ei jaksagi süüa ja maitsenaudingu saab juba üsna pisikesest tükist. Ka meie oma Breti Brie on väga mõnus, olen seda ka samasuguse magustoidu tegemiseks (tookord küll murakamoosiga, nämm!) kasutanud.

juust ja rabarber

Valgehallitusjuust mesise rabarberiga
Jagub neljale
200 rabarbereid
0,5 dl vett
u 4 sl mett
u 200 g valgehallitusjuustu (Camembert või Brie)
Rabarber:
Tükelda rabarberid veinikorgi pikkusteks juppideks. (See, et retsepte on kombeks kirjutada käskivas  kõneviisis ei tähenda, et sa ei võiks tegelikult oma rabarbereid lõigata täpselt sellisteks nagu soovid.)
Koorida pole tarvis, noorte rabarberite koor on õrn ja ilus roosa värv tuleb pealekauba. Aga paksemad varred võiks lõigata pikkupidi õhemaks, väga peenikesed võivad jääda nii kuidas nad on.
Tõsta kastrulisse vesi ja rabarberitükid, kuumuta keemiseni. Esialgu võib tunduda, et vedelikku on vähe, aga rabarberist eraldub piisavalt mahla ja mesi on ka vedel. 
Kui rabarberid on kuumad, lisa mesi ja lase 5 minutit keeda. Rabarberid peaksid parasjagu nii palju pehmenema, et pole enam krõmps-kõvad, aga tükid säilitavad kuju. Maitse ja kui tunned , et võiks magusam olla, lisa mett. Tõsta kuumuselt ära. Lase jahtuda.
Juust:
Tõsta juust küpsetuspaberile ja kuumuta 180 kraadises ahjus umbes 8 minutit, kuni sisu hakkab sulama, aga ei ole veel päris vedel. Kui kasutad väikest juustukera, näed, et see tõmbab “kaane” kergelt kummi.
Tõsta juust ahjust välja, lase hetk taheneda ja lõika portsjoniteks. Väikese juustuketta saad lõigata neljaks sektoriks, kui kuumutasid suurest juustukerast lõigatud sektorit, lõika see viiludeks. 
Paku sooja juustu külma rabarberiga.

kook-3