Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi | Mari-Liis Ilover
See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!
Lootsin, et soojendavate toitude aeg on nüüd mõneks ajaks möödas. Tühjagi. Hommikul ärkasin akna taga langevate räitsakate saatel, mida küll õnneks oli nii vähe, et mingit paksemat kihti neist maha ei jäänud. Sotsiaalmeedias nägin aga täna (lubage meelde tuletada, on 9. mai!!!) mujal Eestis tehtud fotosid, kust ausalt öeldes vaatab vastu korralik aisakella-meeleolu….
Kana arrabbiata kastmes oliivide ja spinatiga
kahele
1 pontsakas broilerifilee
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 sl oliiviõli
1 purk (400 g) purustatud tomateid
0,5-1 tl tšillipulbrit või tšillihelbeid (doseeri mitse järgi)
u 45 g musti oliive
u 50 g spinatilehti
soola, musta pipart
Lõika broilerifilee keskelt lapiti kaheks. Kui soovid, võid lõike kergelt haamerdada, kuid see ei ole hädavajalik. Maitsesta lõigud soola ja musta pipraga.
Haki sibul ja küüslauk. Kuumuta pannil õli. Prae sibul ja küüslauk klaasjaks, u 5 minutit. Lisa tšilli, kanalõigud ja tomatikonserv. Hauta kaane all 20 minutit. Lisa oliivid ja spinatilehed, sega läbi ja lase toidul veel mõne minuti jooksul läbi kuumeneda, kuni spinatilehed on “kokku kukkunud”. Jahvata peale musta pipart.
Arvestades, et blogisin viimati eelmisel aastal, on ju igati kohane selle postitusega soovida kõigile head uut aastat. Mingil põhjusel ei ole kombeks seda peale kolmekuningapäeva teha, vähemalt pudelita. Pudelita? No kuulge, see on ju tobedus, mingi imelik nõuka-aja jäänuk vist. Arvan, et kui tahta soovida mitte lihtsalt moepärast, vaid tõesti kogu südamest oma blogi lugejatele head uut aastat, siis võib seda teha ka ajal, mil uut on kestnud vaid 14 ja jäänud veel 351 päeva. Nii et: head uut aastat!
Huvitava fenomenina jätab tegelikult aastavahetuse kui sündmuse erilisus mind aastatega üha ükskõiksemaks. Lapsena sai ikka väga elevil oldud ja päevi loetud selle tähtsa sündmuseni, mil kogunesime kõik sugulastega Raplas vanaema juurde, sõime pika laua taga head-paremat, vaatasime Kutsuvat Tulukest. Oh, seda lõputut kellavaatamist ja esialgu tundide, siis minutite lugemist. Ja siis lasi vanaisa aiavärava juures rakette. Nagu kõik teised naabridki tänaval. Oi, see oli aasta tipphetk! Kõik tunduski järsku nii uus ja värske. 1. jaanuaril kell 00.05 oli olemine täiesti teistsugune, kui kümme minutit tagasi 23.55. Uus aasta ju! Mäletan, kuidas sai harjutatud uue aasta numbri kirjutamist ridade kaupa joonelisele paberile, et ikka meelde jääks ja kenasti välja tuleks.
Noorena (khm-khm, nooremana, kui praegu) ja juba iseseisvat elu elades oli vana-aasta õhtu lihtsalt üks suur pralle kihisevate jookide, kreisilt ülemeeliku seltskonna ja diskoga. Põhjus pidutseda. Ja täiega! Uue aasta esimene päev algas tuikava peaga 1. jaanuaril lõuna paiku, kui õues hakkas juba pimedaks minema.
Nüüd on ausalt öeldes kogu sellest aastavahetuse trianglist üsna suva. Ei tee ma mingeid analüüsivaid tagasivaateid möödunud aastale ega anna uueks aastaks lubadusi olla tublim ja parem. Nõup. Sest tegelikult midagi ei muutu, aeg kulgeb ja maakera pöörleb ikka omasoodu rahulikult edasi vaatamata saluudile ja šampanjale. Proovin iga päev olla parem ja tublim, kui eelmisel, mitte ainult aasta esimesel. Uue aasta esimene päev ei erine mu meelest eelmise aasta viimasest kohe üldse mitte mingil moel. Jube igav, onju. Täielik degradeerumine.
Kuid vaatamata elevuse puudumisele aastanumbri vahetuse osas, on uue aasta algus siiski tore. Sest nädal-paar on selline vaiksem, veel veidi pühadehõnguline periood, kus töid-tegemisi tavapärasest vähem. Või vähemalt on võimalus asjad enda jaoks sedamoodi sättida, kuna ka paljud koostööpartnerid puhkavad. Lisaks on ju koolivaheaeg, mis annab võimaluse vabamaks olemiseks ja ettevõtmisteks ning sõitudeks koos lastega. Meil oli vahva. Kulgesime rahulikult, ei teinud mingeid erilisi plaane ja lihtsalt…olime. Koos.
Veidi ka sünoptilisi märkmeid, mis küll harva, kuid vahest siiski siit blogist läbi jooksnud on. Seekordne aastavahetuse aeg paistas silma erakordselt vahelduvate ilmaoludega.
Allpool olev foto on tehtud just enne aastavahetust ema juures Helsinkis, kus tunne oli lausa kevadine – päike paistis, linnud säutsusid ja maa oli puhas. Pildil olen ma siis tegelemas sotsiaalmeediasse panustamisega, pildistades armast paika vee ääres, mis oli tol hetkel justkui loodud talviseks õues einestamiseks. Olen sellesama paiga aastaid tagasi, kuid enam-vähem samal kuupäeval, jäädvustanud ka paksu lumega kaetult. Aga jah, sel aastal siis nägi ta välja hoopistükkis sedamoodi:
 |
| Pilt mu Instagrami feed-ist |
 |
| Ühel pildil suvi ja talv. Põõsa külge jäänud kibuvitsamarjad, taamal lumme mattunud kasvuhoone. |
 |
| Kadakamarjadest meie kandis puudust ei ole. |
 |
| No mis ma oskan öelda. Lihtsalt ilus. Rõhuga sõnal lihtsalt. |
Selline kaootiline heietus siis sai nüüd kirja pandud. Ei mingit süvitsi minekut, põhjalikke analüüse, lihtsad igapäevased hetked ja veidi ilmajuttu. Kuid et selle blogi näol on endiselt tegu oma hetkede jäädvustamise pesaga – peamiselt küll muidugi toiduelamuste näol, kuid vahest harva sekka ka muud – siis vast ei ehmatanud keegi nüüd sellest jutuvadast. Veel enam, on võimalik, et sel aastal tulebki postitustesse lobisemist rohkem. Kes teab, eks paistab. Nagu juba öeldud, uusaastalubadusi ma endale ei anna, kuid see on uusaastalubadustetagi kindel, et blogi pean edasi. Muudmoodi ei kujuta ettegi.
Huhh, jõudsimegi lõpuks retseptini. Seekord on tegu on mõnusalt krõmpsuvate köögiviljadega kanasalatiga, mis maitseb tänu aasiapärasele kastmele imehästi ja sisaldab boonusena tervet plejaadi vitamiine ja mineraalaineid. Panin kirja kanafileega variandi, kuid tegelikult võib siin muidugi kasutad ka muud kanaliha, kasvõi ahjukana ülejääke. Punase kapsa võiks lõigata hästi peenelt, siis on ted mõnusam salatis süüa. Porgandi ma tõmbasin ribadeks köögiviljaribastajaga, kuid selle puudumisel võib porgandi vabalt riivida. Värskeid suhkruherne kaunu peaks suuremates poodides kenasti saada olema, vähemalt meie Rimis on nd kogu aeg olemas.
Muide, kes eelistab toorestele köögiviljadele kergelt kuumust saanuid, siis võib kogu kupatuse pannil läbi vokkida ja saab hoopis mõnusa vokiroa. Vokiroasse võib lisada ka nuudleid.
Kes ütles, et talvel värve pole? Siin taldrikus on neid ju parasjagu!
Värviline kanasalat
kahele
1 broilerifilee
500 ml vett
60 g suhkruherne kaunu
60 g porgandit
60 g punast kapsast
Kaste:
1 purustatud küüslauguküüs
1 tl riivitud ingverijuurt
1 tl laimimahla
1 tl sojakastet
1 sl oliiviõli
25 g maapähkleid
soola
Kuumuta vesi vähese soolaga keema. Lisa broilerifilee, keera kuumus madalamaks ja keeda 15 minutit. Lase kanal jahtuda ja tõmba seejärel kahe kahvliga või sõrmede abil peenteks ribadeks.
Lõika suhkruherne kaunad diagonaali all tükkideks. Ribasta porgand ja kapsas. Lisa köögiviljad kanaribadele. Sega kõik kastmeained kokku ja vala kaste salatile. Sega läbi. Puista peale hakitud maapähkleid.
Röstitud rooskapsad ja muskaatkõrvits
neljale-kuuele
200 g rooskapsaid
200 g puhastatud ja tükeldatud kõrvitsat
3 sl oliiviõli
1 rosmariinioks
peotäis röstitud metsapähkleid
peotäis kuivatatud jõhvikaid
poole granaatõuna seemned
2 sl vedelat mett või vahtrasiirupit
soola, musta pipart
Poolita rooskapsad. Sega rooskapsapoolikud ja kõrvitsatükid oliiviõli, rosmariinioksalt nopitud okkakeste ja soola-pipraga. Vala segu ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180 kraadi juures 20 minutit, kuni köögiviljad on pehmed ja on veidi kuldset tooni saanud. Tõsta ahjust välja ja vala suurde kaussi. Sega hulka veidi väiksemaks hakitud pähklid ning kuivatatud jõhvikad ja granaatõunaseemned. Nirista peale mesi või vahtrasiirup. Sega õrnalt läbi.
Kalkuni-läätseterriin
neljale-kuuele
400grammine purk keedetud pruune läätsesid (läätsesid purgis 240-260 g) või vastav kogus ise keedetud läätsesid
1 sibul
1 küüslauguküüs
4 õlis säilitatud päikesekuivatatud tomatit
450 g kalkunihakkliha (rinna- või kintsuhakkliha)
1 muna
1 sl maisitärklist
2 sl hakitud värsket tilli või peterselli
1 tl roseepipra teri
1,5 tl soola
0,5 tl musta pipart
Nõruta läätsed vedelikust. Tambi pudrunuiaga pudruks, mõned terved läätsed võivad ka sisse jääda. Haki sibul üsna peeneks, purusta küüslauk. Haki päikesekuivatatud tomatid.
Sega kõik ained omavahel tainaks. Vooderda väiksemat sorti, u 25×12 cm keeksivorm küpsetuspaberiga. Tõsta hakklihamass sisse.
Küpseta 180 kraadi juures umbes 45 minutit. Lase pärast ahjust väljavõtmist umbes 10 minutit taheneda, lõika viiludeks.
Sestap tuleb ära märkida, et see kana-kõrvitsakarri on Tai karri. Tai karrid on võrreldes India karridega vedelamad ja ürdisemad. Neis on Taile omapäraselt tunda nii sidrunheina, kahvrilaimi, kalakastet, laimi ja kindlasti koriandrit. Tai karrid tehakse peaaegu alati kookospiimast, samal ajal kui näiteks India karride puhul on kookospiim pigem erandlik.
Teen Tai karrit erinevate koostisosadega päris sageli, igal nädalal vähemalt korra. See maitseb tervele meie perele ja valmib piisavalt kiiresti ja lihtsalt, et seda keeta tavalise argipäeva õhtusöögiks. Kui sul on olemas karripasta ja kookospiim, mida mõlemat saab igast suuremast poest, on karri samahästi kui valmis. Kahvrilaimilehti saab kas Piprapoest või Umamist. Kui kahvrilaimilehti ei õnnestu siiski hankida, ei pea karri loomulikult tegemata jääma, jäta nad lihtsalt välja ja kõik. Muid koostisosi võtta täitsa maitse järgi. Porgand, paprika, suvikõrvits, veiseliha, kala, krevetid – kõik need sobivad Tai karrisse imehästi ja varieerimisvõimalusi on hästi palju. Rohelise karripasta asemel võid kasutada ka punast. Nende värvivahe tuleneb sellest, mis värvi tšillisid on pasta valmistamiseks kasutatud. Baasretseptina Tai karri tegemiseks kasutan alati sedasama, mis siin allpool kirjas, liha-kala-köögivili on need, mis parasjagu käepärast või mille järgi isu.
See kana-kõrvitsakarri retsept on hästi sobilik just praegusesse sügisesse, kui kõrvitsad ilutsevad nii aias, turulettide, poe köögivilja osakondades kui nii mõnelgi ehk juba ka kodus kapiriiulil, ootamas sobivat kasutust.
Pole põhjust muretsemiseks, kui karrit jääb ühest söögikorrast üle, järgmisel päeval soojendades on ta veelgi maitsvam!
Kana-kõrvitsakarri
neljale-kuuele
1 sl õli
2-3 sl rohelist karripastat
3-4 kahvrilaimi lehte (soovi korral)
1 purk kookospiima (400 ml)
2 kanafileed (kokku 400-500 g) või sama palju kintsuliha
500 grammi muskaatkõrvitsat (või muud tihedama viljalihaga kõrvitsat), koor ja seemned eemaldatud
peotäis külmutatud herneid
peotäis spinatilehti
1-2 sl Tai kalakastet
1-2 sl laimimahla
värsket koriandrit
1 tl soola
musta pipart
Tükelda kana ja kõrvits.
Kuumuta pannil õli ja lisa karripasta. Karripasta kogust reguleeri vastavalt sellele, kui suur teravuse sõber oled. Kuumuta õli ja karripastat koos pidevalt segades, et karripasta kõrbema ei läheks. Lisa kahvrilaimi lehed (kui neid kasutad), umbes pool kookospiimast ja sega, et karripasta ei oleks tükkis, vaid ühtlaselt kreemjas. Lisa tükeldatud kana, kõrvits ja ülejäänud kookospiim. Maitsesta vähekese soola ja musta pipraga. Keeda u 15 minutit, kuni kana küps. Lõpuks lisa rohelised herned ja spinatilehed, kuumuta läbi. Sega maitseks hulka kalakaste ja laimimahl. Raputa peale rohkelt värsket koriandrit.
Serveeri Basmati riisiga.
Kevadpühad, munadepühad, lihavõtted, ülestõusmispühad – kuidas iganes keegi seda uut algust tähistavat nädalavahetust nimetama on harjunud – on kohe kindlasti mu lemmikpühad. Kui selline nähtus nagu lemmikpühad üldse eksisteerima peaks. Arvatavasti on vaimustuse üks põhjuseid asjaolu, et olen sündinud ülestõusmispüha hommikul. Seega on kevadpühad rohkem minu, kui jõulud, jaanipäev või mis iganes muu tähtpäev.
Vähe on neid, kelle jaoks tänapäeval lihavõtted tähistavad paastuaja lõppu. Ning seda, et peale pikka ja kasinat paastuaega saab katta rikkaliku laua lihakuhilate, rammusate piimatoodete, mitmel moel munade ja magusate saiadega. Meist enamuse jaoks on kõik pühadetoidud lambapraest kuni pashani lihtsalt armsad traditsioonid, mis teevad pühadest pühad ning loovad meeleolu. Nii ei pääse seegi kord lambata.
Ahjus küpsetatud lambakints on kevadpühade peolaua vaieldamatu staar. Küpsusaste on muidugi maitseasi. Kes soovib võib kintsu seest lausa roosaks jätta. Minu lemmikuks on 12 tunniga madalal kuumusel imepehmeks küpsenud lambaliha, mis lausa pudeneb kondilt. Kui alustada küpsetamisega kell 7 hommikul, saab liha õhtul otse ahjust tulnuna pakkuda. Mina küll ei viitsi aga pühadeajal, ka kõige õilsama eesmärgi nimel, end kell 7 või veel varem üles ajada, seega lasen lihal õhtust hommikuni ahjus küpseda ning soojendan ta kevadpühade pidulikuks eineks ahjus taas kuumaks.
Kastme võib kokku suristada samuti juba varem, hoida külmkapis ja võtta enne serveerimist mõneks ajaks toasooja.
Aeglaselt küpsetatud pühadelammas ahjukartulite ja ürdikastmega
2,5-2,8 kilone lambakints
Maitsepasta lihale:
6 küüslauguküünt
3 tl meresoola
2 tl musta pipra terasid
1 tl tšillihelbeid
poole sidruni mahl
lisaks mõni rosmariinioks
peotäis lambasalatit ehk põldsalatit (või spinatit, rukolat vms rohekraami)
Ahjukartulid:
1,5 kg kartuleid
50 ml oliiviõli
soola
Ürdikaste:
100 g maitserikkaid ürte (väga hästi sobivad basiilik, petersell, rukola või nende segu)
peotäis India pähkleid
1 sl sidrunimahla
u 100 ml oliiviõli
soola, musta pipart
Puhasta lambakints liigsest rasvast. Ära kogu rasva eemalda, osa las jääb lihale mahlasust ja maitset andma. Kuumuta ahi hästi kuumaks, u 270 kraadini. Tõsta kints ahjuplaadiga ahju (kata plaat enne küpsetuspaberiga, et liha plaadi külge ei hakkaks) ja pruunista kõigepealt ühelt küljelt 15 minutit. Tõsta plaat ahjust ja keera lambakints ringi. Pruunista ka teist külge umbes 15 minutit. Tõsta plaat koos lihaga ahjust välja. Jahuta ahi 80 kraadini. Valmista maitsepasta. Selleks puhasta küüslaugud ja tõsta koos teiste maitseainetega teradega köögikombaini või purustajasse (kui neid pole, tee pasta uhmriga). Surista pastaks. Mätsi lambakints maitsepastaga korralikult kokku. Ehita fooliumist liha ümber justkui kõrgem kuppel, nii et foolium ei oleks päris liha vastas, kuid siiski kaitseks liigse kuivamise eest. Küpseta liha ahjus 10-12 tundi. Serveerimisel puista lihale mõned rosmariinioksakesed. Paku koos kuumade ahjukartulite, ürdikastme ja lambasalati lehtedega.
Ahjukartulite valmistamiseks pese kartulid, suuremad lõika pooleks. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Tõsta kartulid ahjuplaadile. Nirista peale õli, maitsesta soolaga. Sega kätega läbi, nii et kõik kartulid saavad õliseks. Küpseta 200 kraadi juures 45-60 minutit, kuni kartulid on küpsed ja kuldsed.
Ürdikastme valmistamiseks rösti India pähkleid kuumal kuival pannil, kuni nad saavad kerge jume. Ära kõrbema lase! Tõsta teradega köögikombaini või purustajasse väiksemaks tükeldatud ürdid, jahtunud pähklid, sidrunimahl ja oliiviõli. Lisa esialgu veidi vähem oliiviõli, saad seda lisada, kui tunned, et kaste võiks vedelam olla. Maitsesta soola ja pipraga. Paku toatemperatuuril kastet lambakintsu ja ahjukartulite kõrvale.
Röstitud rooskapsad suitsusingi, küüslaugu, sibula ja palsamiäädikaga
Mul oli aastaid tagasi ühes Soome toitude kokaraamatus nähtud jääpraad juba nii kaua kuklas tiksunud, et kui koju sattus külmutatud lihatükk, lihtsalt pidin ta lõpuks ära proovima.
Esmapilgul tundub, et kõik on täiesti valesti. Liha ei sulatata, vaid pannakse külmunult ahju. Ennekuuulmatu! Mingeid maitseaineid ei lisata. Mis mõttes? Ja kõige tipuks läheb üleöö ahjus küpsenud kuivanud lihatükk veel vette ligunema. Aga täpselt nii see asi käib ja tulemus on suurepärane! Liha saab mure ja maitsev, justkui sink.
Üritasin Soome allikatest uurida jääprae päritolu kohta. Mulle endale esialgu tundus loogilisena, et eks ta ehk kusagilt Lapist on tulnud, kus lume sees külmunud põdratükk ööseks jahtuvasse ahju pisteti ja siis pärast maitse andmiseks soolvees hoiti. Ühtki seda minu suurepärast teooriat kinnitavat fakti aga ma paraku ei leidnud. Soomlased ise on täiesti ebaromantilisel seisukohal, et pigem on tegu laisa koka äpardusega, kes ei viitsinud liha enne ahjupanemist sulatada. Ilmselgelt väljastas ahi talle maitsetu, kuivanud ja vintske lihatüki. Et asja päästa, otsustas tüüp lihatüki tõsta maitsestatud vette, et ehk saab seal mahlasuse tagasi ja kõlbab ikka hamba alla panna. Ja ilmselgelt vägagi kõlbas, sest nüüd see valmistusviis Soomes laialt levinud.
Lihana kasutatakse eelkõige põdraliha. Aga väga hästi sobib ka veiseliha, eelistatult tuleks veiseliha puhul valida ikka kodumaine rohumaal mahetoidul kasvanud lihaveis.
Lih valmib justkui iseenesest: peale jäise praetüki ahjupistmise ja maitseleeme valmistamise pole kokkajal endal teha tarvis õieti midagi, Aega kulub kokku aga pea ööpäev. Oleneb muidugi igaühe päevaplaanist, aga mina leian, et mugav on pista liha õhtul ahju ja hommikul siis ahjust maitseleemesse. Ja siis kui maitsestumise aeg möödunud, tuleb liha kuivatada ja külmkapis seisab ta niimoodi toiduklies veel kenasti mitu päeva. Hea käia viile lõikamas.
Parim ongi jääpraadi serveerida külmade õhukeste lihalõikudena, kõrval sinepi- või muu meelepärane külm kaste.
Ahjaa, küpsuse kontrollimiseks on kindlasti vajalik lihatermomeeter. Ja kui su lihatükk on suurem, kui siin retseptis toodu, siis tegelikult käib küpsetamine ikka samamoodi. Lihtsalt maitseleent tuleb sel juhul rohkem valmistada, et ta liha ikka täielikult kataks.
Jääpraad
u 1 kilone tükk sügavkülmutatud taist põdra- või veisepraadi
Maitseleem:
2 l vett
1 dl soola
1 sl suhkrut
4 loorberilehte
1 sl pipraterasid
kuivatatud või värskeid ürte (tüümian, rosmariin jms)
Tõsta jäätunud lihatükk 100 kraadisesse ahju restile, mille all on ahjupann (-plaat). Tunni aja pärast keera temperatuur 80 kraadile. Lihatermomeetri saad lihasse lükata umbes 3 tundi peale küpsetamise algust, kui ta on piisavalt sulanud. Küpseta liha, kuni sisetemperatuur on 60-65 kraadi (medium). Selleks kulub 7-10 tundi. Arvesta, et liha küpseb ka hiljem leemes mõne kraadi võrra, seega üle 65 kraadi ära lihatemperatuuri ahjus lase.
Valmista leem. Tõsta kõik selleks vajalikud ained potti ja lase korraks keema. Tõsta ahjust võetud sobiva temperatuurini küpsetatud lihatükk sooja maitseleeme sisse. Lase jahtuda ning hoia seejärel jahedas vähemalt 4 tundi, võib ka üleöö. Tõsta liha leemest, kuivata pealispind. Söömiseks lõika õhukesteks viiludeks.
Retsept ilmus ka Postimehe lisas Elustiil, 23. jaanuaril 2016.
