Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi | Mari-Liis Ilover

See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!

Main navigation

Liha ja linnuliha

Punase sõstra marinaadis seafilee

by Leave a Comment

Eelmise, valge sõstra ümber keerleva postituse jätkuks midagi head ka punastest sõstardest. Ega vist neid palju pole, kes punast sõstart maasika või vaarika kombel niisama paljalt suuremas koguses sööks. Temast ikka harilikult tehakse midagi: mahla, moosi, tarretist, kooki jne. Aga mitte ainult magusad toidud pole punase sõstra pärusmaa. Tänu oma mahlasusele ja mõnusale marjasele happele sobib punast sõstart igati hästi paari panna ka lihaga! Siin retseptis on sõstar sätitud sealiha marinaadiks, kus ta koos tüümianiga töötab igati kenasti liha pehmendaja ja maitsestajana. Retseptis särab maitseürdina praegu rannaniitudel lillatav nõmm-liivatee. Kui seda ei õnnestu korjata, võid selle vabalt asendada aed-liivatee ehk tüümianiga.

Prindi

Punase sõstra marinaadis seafilee

Ettevalmistusaeg

Valmistusaeg

Ooteaeg

Kokku

Kogus kuuele

Koostisosad

2 keskmist seasisefileed

Marinaad:

200 g punaseid sõstraid

3 sl palsamiäädikat

3 sl fariinsuhkrut

peotäis nõmm-liivateed või tüümiani

1 hakitud punane sibul

soola, musta pipart

Juhised

Puhasta punased sõstrad vartest. Vala sõstrad kaussi ja tambi näiteks pudrunuiaga katki. Võid marjad purustada ka saumikseriga. Lisa palsamiäädikas, fariinsuhkur, nõmm-liivatee või hakitud tüümian ja sibul. Lisa marinaadile 2 tl soola ja jahvata julgelt maitseks musta pipart. Tõsta seafileed marinaadi ja keeruta neid nii, et liha oleks üleni marinaadiga kaetud. Kata kauss toidukilega ja lase vähemalt 8 tundi marineeruda. Ka 24 tundi on igati OK, seda enam maitsed lihasse imenduvad.

Kui käes aeg grillimiseks, tõsta liha u pool tundi enne grillimist külmkapist välja. Pühi köögipaberiga suurem osa marinaadi maha, kuna ürdioksakesed ja sõstrad võivad grillil kõrbema minna. Grilli seafileesid keskmise kuumusega grillil u 20 minutit, vahepeal liha keerates. Tõsta liha grillilt ja lase 10 minutit enne lahtilõikamist seista.

Käigud Grill

Koostööpostitus D-kokaraamatuga

Nuudlisalat veiselihaga

by Leave a Comment

veiseliha-nuudlisalat
Nüüd vist lõpuks võib nutu ja hala lõputu talve üle lõpetada ja asuda täiel rinnal kevadet nautima. Tõenäoliselt huugavad eeloleval tõeliselt soojal (ptüi-ptüi-ptüi, et nüüd ära ei sõnu) nädalavahetusel pea kõik Eestimaal olemasolevad grillid ja tõmmatakse hooja avapauguks plärisedes käima muruniiduk. Meie igaljuhul kavatseme kõike seda teha:)

…

Loe edasi

Soojendav aasiapärane kana-nuudlisupp

by Leave a Comment


Lootsin, et soojendavate toitude aeg on nüüd mõneks ajaks möödas. Tühjagi. Hommikul ärkasin akna taga langevate räitsakate saatel, mida küll õnneks oli nii vähe, et mingit paksemat kihti neist maha ei jäänud. Sotsiaalmeedias nägin aga täna (lubage meelde tuletada, on 9. mai!!!) mujal Eestis tehtud fotosid, kust ausalt öeldes vaatab vastu korralik aisakella-meeleolu….

Loe edasi

Kana arrabbiata kastmes oliivide ja spinatiga

by Leave a Comment

kana arrabbiata kastmes
 
Arrabbiata on üks paljudest Itaalia pastakastmetest, mida teistest eristab tšilline tulisus. Tavapärane on arrabbiatat süüa pennedega ja kuna see toit on Rooma piirkonnast pärit, siis pecorino romano juustuga üle puistatult. Kaste ise keedetakse kokku tomatitest, sibulast, küüslaugust ja tšillist. Valmistamine on ülimalt lihtne, maitse super.
Arvaku itaallased sellest, mis iganes soovivad, aga minu meelest maitseb arrabbiata kaste ka kanaga suurepäraselt, andes mahedamaitselisele linnulihale just paraja annuse hapukust ja teravust. Lisaks veel oliivid ja spinat ning argiõhtule sobivalt kiiresti valmiv tervisetoit ongi valmis!
Juurde võib veel pakkuda kausitäie rukolasalatit ja soovi korral ka ciabattat. Või hoopis kinoat, täisterariisi, röstitud köögivilju – kõik sobivad hästi!

Kana arrabbiata kastmes oliivide ja spinatiga
kahele

1 pontsakas broilerifilee
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 sl oliiviõli
1 purk (400 g) purustatud tomateid
0,5-1 tl tšillipulbrit või tšillihelbeid (doseeri mitse järgi)
u 45 g musti oliive
u 50 g spinatilehti
soola, musta pipart

Lõika broilerifilee keskelt lapiti kaheks. Kui soovid, võid lõike kergelt haamerdada, kuid see ei ole hädavajalik. Maitsesta lõigud soola ja musta pipraga.
Haki sibul ja küüslauk. Kuumuta pannil õli. Prae sibul ja küüslauk klaasjaks, u 5 minutit. Lisa tšilli, kanalõigud ja tomatikonserv. Hauta kaane all 20 minutit. Lisa oliivid ja spinatilehed, sega läbi ja lase toidul veel mõne minuti jooksul läbi kuumeneda, kuni spinatilehed on “kokku kukkunud”. Jahvata peale musta pipart.

Värviline kanasalat

by Leave a Comment

värviline kanasalat

Arvestades, et blogisin viimati eelmisel aastal, on ju igati kohane selle postitusega soovida kõigile head uut aastat. Mingil põhjusel ei ole kombeks seda peale kolmekuningapäeva teha, vähemalt pudelita. Pudelita? No kuulge, see on ju tobedus, mingi imelik nõuka-aja jäänuk vist. Arvan, et kui tahta soovida mitte lihtsalt moepärast, vaid tõesti kogu südamest oma blogi lugejatele head uut aastat, siis võib seda teha ka ajal, mil uut on kestnud vaid 14 ja jäänud veel 351 päeva. Nii et: head uut aastat! 
Huvitava fenomenina jätab tegelikult aastavahetuse kui sündmuse erilisus mind aastatega üha ükskõiksemaks. Lapsena sai ikka väga elevil oldud ja päevi loetud selle tähtsa sündmuseni, mil kogunesime kõik sugulastega Raplas vanaema juurde, sõime pika laua taga head-paremat, vaatasime Kutsuvat Tulukest. Oh, seda lõputut kellavaatamist ja esialgu tundide, siis minutite lugemist. Ja siis lasi vanaisa aiavärava juures rakette. Nagu kõik teised naabridki tänaval. Oi, see oli aasta tipphetk! Kõik tunduski järsku nii uus ja värske. 1. jaanuaril kell 00.05 oli olemine täiesti teistsugune, kui kümme minutit tagasi 23.55. Uus aasta ju! Mäletan, kuidas sai harjutatud uue aasta numbri kirjutamist ridade kaupa joonelisele paberile, et ikka meelde jääks ja kenasti välja tuleks.
Noorena (khm-khm, nooremana, kui praegu) ja juba iseseisvat elu elades oli vana-aasta õhtu lihtsalt üks suur pralle kihisevate jookide, kreisilt ülemeeliku seltskonna ja diskoga. Põhjus pidutseda. Ja täiega! Uue aasta esimene päev algas tuikava peaga 1. jaanuaril lõuna paiku, kui õues hakkas juba pimedaks minema.
Nüüd on ausalt öeldes kogu sellest aastavahetuse trianglist üsna suva. Ei tee ma mingeid analüüsivaid tagasivaateid möödunud aastale ega anna uueks aastaks lubadusi olla tublim ja parem. Nõup. Sest tegelikult midagi ei muutu, aeg kulgeb ja maakera pöörleb ikka omasoodu rahulikult edasi vaatamata saluudile ja šampanjale. Proovin iga päev olla parem ja tublim, kui eelmisel, mitte ainult aasta esimesel. Uue aasta esimene päev ei erine mu meelest eelmise aasta viimasest kohe üldse mitte mingil moel. Jube igav, onju. Täielik degradeerumine.
Kuid vaatamata elevuse puudumisele aastanumbri vahetuse osas, on uue aasta algus siiski tore. Sest nädal-paar on selline vaiksem, veel veidi pühadehõnguline periood, kus töid-tegemisi tavapärasest vähem. Või vähemalt on võimalus asjad enda jaoks sedamoodi sättida, kuna ka paljud koostööpartnerid puhkavad. Lisaks on ju koolivaheaeg, mis annab võimaluse vabamaks olemiseks ja ettevõtmisteks ning sõitudeks koos lastega. Meil oli vahva. Kulgesime rahulikult, ei teinud mingeid erilisi plaane ja lihtsalt…olime. Koos.
Veidi ka sünoptilisi märkmeid, mis küll harva, kuid vahest siiski siit blogist läbi jooksnud on. Seekordne aastavahetuse aeg paistas silma erakordselt vahelduvate ilmaoludega.

Allpool olev foto on tehtud just enne aastavahetust ema juures Helsinkis, kus tunne oli lausa kevadine – päike paistis, linnud säutsusid ja maa oli puhas. Pildil olen ma siis tegelemas sotsiaalmeediasse panustamisega, pildistades armast paika vee ääres, mis oli tol hetkel justkui loodud talviseks õues einestamiseks. Olen sellesama paiga aastaid tagasi, kuid enam-vähem samal kuupäeval, jäädvustanud ka paksu lumega kaetult. Aga jah, sel aastal siis nägi ta välja hoopistükkis sedamoodi:

detsember Helsinkis
detsember Helsinkis
Pilt mu Instagrami feed-ist
Tagasi Eestis, sai jõuluaja must maa kohe aasta esimestel päevadel lumekirme, mis jäädvustatud ka allpool oleval pildil: Valter sai just sõita puhtal sillutisel tõukekaga, kui järgmisel hetkel hakkas lund sadama. Tõukeratas vajutas sellesse oma templi:
lumi tuli:)
Köögiviljapeenralt sain lume eest ära noppida veel viimased vaprad lehtkapsad. Üsna uskumatud jääkarud on need lehtkapsad, tuleb tunnistada. Jaanuaris veel täiesti söödavaid lehti pakkuda, see nõuab ikka korralikku elutahet ühelt roheliselt taimekeselt. 
värviline kanasalat

Ja siis tuli lõpuks PÄRIS LUMI! Linnas võiks lumi olla pigem olemata. Niikuinii on see mõne tunni pärast peale sadamist muutunid mustaks tee äärde lükatud plögaks, mille ainuke ülesanne on teha liikumine võimalikult ebamugavaks ja rikkuda jalanõusid. Aga talvel maal olles on lumi mõnusaks olemiseks tegelikult ikka täiesti asendamatu. Puhas, värske, rahulik – imeline valge õnnistus! Veetsime kõik võimalikud hetked õues mütates. Kelgutades, jalutades, lumeingleid tehes, lihtsalt nautides ja lumelõhna nuusutades.

kelgutame

kibuvits, januar
Ühel pildil suvi ja talv. Põõsa külge jäänud kibuvitsamarjad, taamal lumme mattunud kasvuhoone.
kadakamarjad, jaanuar
Kadakamarjadest meie kandis puudust ei ole.

kanarbik, jaanuar
No mis ma oskan öelda. Lihtsalt ilus. Rõhuga sõnal lihtsalt.

Selline kaootiline heietus siis sai nüüd kirja pandud. Ei mingit süvitsi minekut, põhjalikke analüüse, lihtsad igapäevased hetked ja veidi ilmajuttu. Kuid et selle blogi näol on endiselt tegu oma hetkede jäädvustamise pesaga – peamiselt küll muidugi toiduelamuste näol, kuid vahest harva sekka ka muud – siis vast ei ehmatanud keegi nüüd sellest jutuvadast. Veel enam, on võimalik, et sel aastal tulebki postitustesse lobisemist rohkem. Kes teab, eks paistab. Nagu juba öeldud, uusaastalubadusi ma endale ei anna, kuid see on uusaastalubadustetagi kindel, et blogi pean edasi. Muudmoodi ei kujuta ettegi.

Huhh, jõudsimegi lõpuks retseptini. Seekord on tegu on mõnusalt krõmpsuvate köögiviljadega kanasalatiga, mis maitseb tänu aasiapärasele kastmele imehästi ja sisaldab boonusena tervet plejaadi vitamiine ja mineraalaineid. Panin kirja kanafileega variandi, kuid tegelikult võib siin muidugi kasutad ka muud kanaliha, kasvõi ahjukana ülejääke. Punase kapsa võiks lõigata hästi peenelt, siis on ted mõnusam salatis süüa. Porgandi ma tõmbasin ribadeks köögiviljaribastajaga, kuid selle puudumisel võib porgandi vabalt riivida. Värskeid suhkruherne kaunu peaks suuremates poodides kenasti saada olema, vähemalt meie Rimis on nd kogu aeg olemas.
Muide, kes eelistab toorestele köögiviljadele kergelt kuumust saanuid, siis võib kogu kupatuse pannil läbi vokkida ja saab hoopis mõnusa vokiroa. Vokiroasse võib lisada ka nuudleid.
Kes ütles, et talvel värve pole? Siin taldrikus on neid ju parasjagu!



Värviline kanasalat
kahele

värviline kanasalat

1 broilerifilee
500 ml vett
60 g suhkruherne kaunu
60 g porgandit
60 g punast kapsast
Kaste:
1 purustatud küüslauguküüs
1 tl riivitud ingverijuurt
1 tl laimimahla
1 tl sojakastet
1 sl oliiviõli
25 g maapähkleid
soola

Kuumuta vesi vähese soolaga keema. Lisa broilerifilee, keera kuumus madalamaks ja keeda 15 minutit. Lase kanal jahtuda ja tõmba seejärel kahe kahvliga või sõrmede abil peenteks ribadeks.
Lõika suhkruherne kaunad diagonaali all tükkideks. Ribasta porgand ja kapsas. Lisa köögiviljad kanaribadele. Sega kõik kastmeained kokku ja vala kaste salatile. Sega läbi. Puista peale hakitud maapähkleid.

värviline kanasalat

Röstitud rooskapsad ja muskaatkõrvits – kerge ja värviline jõulutoit. Mahlane kalkuni-läätseterriin ka.

by Leave a Comment

Ajad, mil jõulutoidud pidid olema uputatud searasvasse, suhkrusse ja jahusse, on möödas. Mitte et neis kolmes nüüd midagi kohutavalt jubedat oleks. Vahel harva ja natukene süüa ka mitte maailma kõige tervislikumaid toiduaineid on igati okei. Lihtsalt tänapäeval pole enam mingit erilist vahet argi- ja pidutoitudel. Eriliselt rammusaid, rasvast nõretavaid ja suhkrumagusaid toite tehti kunagi ju vaid pühadeks, muul ajal aeti läbi kasinamalt ja kergemalt. Tänapäeva maailmas aga pistetakse magusaid saiakesi, komme, liha ja kõike muud, mis kunagi oli vaid parimate pidupäevade roog, igapäevaselt. Sestap puudub igasugune mõte või vajadus süüa jõulude ajal kõike seda topeltkogustes.
Eraldi lugu on traditsioonidega. On traditsioone, mida ma austan väga ja ühed neist on klassikalised jõulutoidud. Sestap, vaatamata toidumaailma hiigellainena üle ujutavast tervisetrendist, on ka meie pere jõululaual nui neljaks nii seapraad, sült, verivorstid, ahjukartulid, hapukapsas (see muidugi siia loetellu konteksti mõttes hetkel ei sobi, kuna ongi igati tervisesõbralik toit), piparkoogid ja ehk magus, võine ja šokolaadine jõulukringelgi. Mis üldse oleks jõuluõhtu kõige selleta?
Pühadeaeg on aga pikk, uue aasta esimeste päevadeni välja. On pidusid, koduseid söömaaegu, külaliste vastuvõtmist, külaskäimisi. Kohe kindlasti ei jaksa ega taha ma traditsioonilist jõulutoitu süüa järjest mitu päeva – kodus, külas, igal pool ja terve pühadeaja -eieiei! Liiga raske, liiga toitev, liiga-liiga kõike. Ja ausalt öeldes kisub pikapeale ju igavaks ka kogu see verivorstindus ja piparkoogindus.
Et jõuluseid maitseelamusi nautida, ei pea end terve pühadeperioodi jooksul uputama tühjadesse, vaid kehale ballastiks olevatesse toiduainetesse. Võrratud jõulused lõhnad ja maitsed saab peolauale võluda palju tervisesõbralikumal, ent sugugi mitte vähem maitsval moel. Jõuluroogi saab igati edukalt tuunida õhulisemaks ja kergemaks, tervislikumaks, ühesõnaga: tänapäevasemaks. Hea ja kerge enesetunne on kõige selle juures vaid boonuseks.
Näiteks seesama pühadeaega imehästi sobiv värviline köögiviljaroog, millele lisaväärtust andmas pähklid, jõhvikad ja granaatõunaseemned. Seda rooga on mõnus nautida omaette sooja salatina või kartulite asemel jõuluprae kõrvale.
Kerge, mahlane ja maitsev terriin on valmistatud väherasvasest kalkunilihast, millest osa on omakorda asendatud tervislike pruunide läätsedega: nii vähendad küllastatud rasvu ja suurendad oma toidu kiudainesisaldust. Terriin on maitsev nii soojalt praena kui ka külmade lõikudena. Või naudi hoopis rukkileival koos sinepi ja hapukurgiga.
Kohe kindlasti ei pea neid mõlemat toitu tegema korraga – kui tahad vaid röstitud köögivilju, teegi vaid neid ja sama lugu terriiniga.
Ilusat ja rahulikku pühadeootust!

röstitud rooskapsad ja muskaatkõrvits

Röstitud rooskapsad ja muskaatkõrvits
neljale-kuuele

200 g rooskapsaid
200 g puhastatud ja tükeldatud kõrvitsat
3 sl oliiviõli
1 rosmariinioks
peotäis röstitud metsapähkleid
peotäis kuivatatud jõhvikaid
poole granaatõuna seemned
2 sl vedelat mett või vahtrasiirupit
soola, musta pipart

Poolita rooskapsad. Sega rooskapsapoolikud ja kõrvitsatükid oliiviõli, rosmariinioksalt nopitud okkakeste ja soola-pipraga. Vala segu ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180 kraadi juures 20 minutit, kuni köögiviljad on pehmed ja on veidi kuldset tooni saanud. Tõsta ahjust välja ja vala suurde kaussi. Sega hulka veidi väiksemaks hakitud pähklid ning kuivatatud jõhvikad ja granaatõunaseemned. Nirista peale mesi või vahtrasiirup. Sega õrnalt läbi.

röstitud rooskapsad ja muskaatkõrvits

kalkuni-läätseterriin ja röstitud rooskapsad muskaatkõrvitsaga

Kalkuni-läätseterriin
neljale-kuuele

400grammine purk keedetud pruune läätsesid (läätsesid purgis 240-260 g) või vastav kogus ise keedetud läätsesid
1 sibul
1 küüslauguküüs
4 õlis säilitatud päikesekuivatatud tomatit
450 g kalkunihakkliha (rinna- või kintsuhakkliha)
1 muna
1 sl maisitärklist
2 sl hakitud värsket tilli või peterselli
1 tl roseepipra teri
1,5 tl soola
0,5 tl musta pipart

Nõruta läätsed vedelikust. Tambi pudrunuiaga pudruks, mõned terved läätsed võivad ka sisse jääda. Haki sibul üsna peeneks, purusta küüslauk. Haki päikesekuivatatud tomatid.
Sega kõik ained omavahel tainaks. Vooderda väiksemat sorti, u 25×12 cm keeksivorm küpsetuspaberiga. Tõsta hakklihamass sisse.
Küpseta 180 kraadi juures umbes 45 minutit. Lase pärast ahjust väljavõtmist umbes 10 minutit taheneda, lõika viiludeks.

kalkuni-läätseterriin ja röstitud rooskapsad muskaatkõrvitsaga

Kana-kõrvitsakarri, sügisõhtute soojendaja

by Leave a Comment

Tasapisi ligi hiilivad sügistormid ja vaikselt hääbuv loodus tuletavad meelde, kui lohutav ja turvatunnet tekitav toit sellisel sügisesel ajal nagu praegu, on karri. Ei pea silmas siin kollast pulbrit, vaid ikka vürtsikat kastet:)
Karride maailm on sama suur ja lai, kui maailm ise. Lugesin hiljaaegu Food52 veebilehelt huvitavat ja süvitsi minevat lugu “The problem with “Curry” (link SIIN), mida soovitan kõigil karri- ja üldse toidu(kultuuri)huvilistel kindlasti lugeda. Ehkki paljudele seostub karri kui kaste ja maitseaine India köögiga, siis hindud ise sellist üldist terminit ei tunne. Neil on küll toidud nimedega rasam, korma, rogan josh jne, kuid mitte “karri”. Selle sõna on kasutusele võtnud hoopis Indiat koloniseerinud britid. Selleks, et väga laias laastus kuidagimoodi nimetada sooja toitu või kui soovite, kastet, mis on valmistatud kas lihast, kalast-mereandidest või on hoopis taimne, eksootiliste vürtsidega, vedelam või kuivem ning mida harilikult süüakse riisiga. Niisamuti ei tunta India köögis kollast maitseainet nimega karri, mis meil igas poes müügil. Seegi on brittide leiutis. Karrid on tuntud ja levinud nii Jaapanis, Kariibidel, Lõuna-Aafrikas, Tais ja paljudes muudes paikades, kuid nad kõik on piirkonniti vägagi suurte erinevustega.

Sestap tuleb ära märkida, et see kana-kõrvitsakarri on Tai karri. Tai karrid on võrreldes India karridega vedelamad ja ürdisemad. Neis on Taile omapäraselt tunda nii sidrunheina, kahvrilaimi, kalakastet, laimi ja kindlasti koriandrit. Tai karrid tehakse peaaegu alati kookospiimast, samal ajal kui näiteks India karride puhul on kookospiim pigem erandlik.
Teen Tai karrit erinevate koostisosadega päris sageli, igal nädalal vähemalt korra. See maitseb tervele meie perele ja valmib piisavalt kiiresti ja lihtsalt, et seda keeta tavalise argipäeva õhtusöögiks. Kui sul on olemas karripasta ja kookospiim, mida mõlemat saab igast suuremast poest, on karri samahästi kui valmis. Kahvrilaimilehti saab kas Piprapoest või Umamist. Kui kahvrilaimilehti ei õnnestu siiski hankida, ei pea karri loomulikult tegemata jääma, jäta nad lihtsalt välja ja kõik. Muid koostisosi võtta täitsa maitse järgi. Porgand, paprika, suvikõrvits, veiseliha, kala, krevetid – kõik need sobivad Tai karrisse imehästi ja varieerimisvõimalusi on hästi palju. Rohelise karripasta asemel võid kasutada ka punast. Nende värvivahe tuleneb sellest, mis värvi tšillisid on pasta valmistamiseks kasutatud. Baasretseptina Tai karri tegemiseks kasutan alati sedasama, mis siin allpool kirjas, liha-kala-köögivili on need, mis parasjagu käepärast või mille järgi isu.

See kana-kõrvitsakarri retsept on hästi sobilik just praegusesse sügisesse, kui kõrvitsad ilutsevad nii aias, turulettide, poe köögivilja osakondades kui nii mõnelgi ehk juba ka kodus kapiriiulil, ootamas sobivat kasutust.

Pole põhjust muretsemiseks,  kui karrit jääb ühest söögikorrast üle,  järgmisel päeval soojendades on ta veelgi maitsvam!

kana-kõrvitsakarri

Kana-kõrvitsakarri
neljale-kuuele

1 sl õli
2-3 sl rohelist karripastat
3-4 kahvrilaimi lehte (soovi korral)
1 purk kookospiima (400 ml)
2 kanafileed (kokku 400-500 g) või sama palju kintsuliha
500 grammi muskaatkõrvitsat (või muud tihedama viljalihaga kõrvitsat), koor ja seemned eemaldatud
peotäis külmutatud herneid
peotäis spinatilehti
1-2 sl Tai kalakastet
1-2 sl laimimahla
värsket koriandrit
1 tl soola
musta pipart

Tükelda kana ja kõrvits.
Kuumuta pannil õli ja lisa karripasta. Karripasta kogust reguleeri vastavalt sellele, kui suur teravuse sõber oled. Kuumuta õli ja karripastat koos pidevalt segades, et karripasta kõrbema ei läheks. Lisa kahvrilaimi lehed (kui neid kasutad), umbes pool kookospiimast ja sega, et karripasta ei oleks tükkis, vaid ühtlaselt kreemjas. Lisa tükeldatud kana, kõrvits ja ülejäänud kookospiim. Maitsesta vähekese soola ja musta pipraga. Keeda u 15 minutit, kuni kana küps. Lõpuks lisa rohelised herned ja spinatilehed, kuumuta läbi. Sega maitseks hulka kalakaste ja laimimahl.  Raputa peale rohkelt värsket koriandrit.
Serveeri Basmati riisiga.

Aeglaselt küpsetatud pühadelammas ahjukartulite ja ürdikastmega

by Leave a Comment

slow roasred easter lamb

Kevadpühad, munadepühad, lihavõtted, ülestõusmispühad – kuidas iganes keegi seda uut algust tähistavat nädalavahetust nimetama on harjunud – on kohe kindlasti mu lemmikpühad. Kui selline nähtus nagu lemmikpühad üldse eksisteerima peaks. Arvatavasti on vaimustuse üks põhjuseid asjaolu, et olen sündinud ülestõusmispüha hommikul. Seega on kevadpühad rohkem minu, kui jõulud, jaanipäev või mis iganes muu tähtpäev.
Vähe on neid, kelle jaoks tänapäeval lihavõtted tähistavad paastuaja lõppu. Ning seda, et peale pikka ja kasinat paastuaega saab katta rikkaliku laua lihakuhilate, rammusate piimatoodete, mitmel moel munade ja magusate saiadega. Meist enamuse jaoks on kõik pühadetoidud lambapraest kuni pashani lihtsalt armsad traditsioonid, mis teevad pühadest pühad ning loovad meeleolu. Nii ei pääse seegi kord lambata.

Ahjus küpsetatud lambakints on kevadpühade peolaua vaieldamatu staar. Küpsusaste on muidugi maitseasi. Kes soovib  võib kintsu seest lausa roosaks jätta. Minu lemmikuks on 12 tunniga madalal kuumusel imepehmeks küpsenud lambaliha, mis lausa pudeneb kondilt. Kui alustada küpsetamisega kell 7 hommikul, saab liha õhtul otse ahjust tulnuna pakkuda. Mina küll ei viitsi aga pühadeajal, ka kõige õilsama eesmärgi nimel, end kell 7 või veel varem üles ajada, seega lasen lihal õhtust hommikuni ahjus küpseda ning soojendan ta kevadpühade pidulikuks eineks ahjus taas kuumaks.
Kastme võib kokku suristada samuti juba varem, hoida külmkapis ja võtta enne serveerimist mõneks ajaks toasooja.

Aeglaselt küpsetatud pühadelammas ahjukartulite ja ürdikastmega

2,5-2,8 kilone lambakints
Maitsepasta lihale:
6 küüslauguküünt
3 tl meresoola
2 tl musta pipra terasid
1 tl tšillihelbeid
poole sidruni mahl
lisaks mõni rosmariinioks
peotäis lambasalatit ehk põldsalatit (või spinatit, rukolat vms rohekraami)

Ahjukartulid:
1,5 kg kartuleid
50 ml oliiviõli
soola

Ürdikaste:
100 g maitserikkaid ürte (väga hästi sobivad basiilik, petersell, rukola või nende segu)
peotäis India pähkleid
1 sl sidrunimahla
u 100 ml oliiviõli
soola, musta pipart

Puhasta lambakints liigsest rasvast. Ära kogu rasva eemalda, osa las jääb lihale mahlasust ja maitset andma. Kuumuta ahi hästi kuumaks, u 270 kraadini. Tõsta kints ahjuplaadiga ahju (kata plaat enne küpsetuspaberiga, et liha plaadi külge ei hakkaks) ja pruunista kõigepealt ühelt küljelt 15 minutit. Tõsta plaat ahjust ja keera lambakints ringi. Pruunista ka teist külge umbes 15 minutit. Tõsta plaat koos lihaga ahjust välja. Jahuta ahi 80 kraadini. Valmista maitsepasta. Selleks puhasta küüslaugud ja tõsta koos teiste maitseainetega teradega köögikombaini või purustajasse (kui neid pole, tee pasta uhmriga). Surista pastaks. Mätsi lambakints maitsepastaga korralikult kokku. Ehita fooliumist liha ümber justkui kõrgem kuppel, nii et foolium ei oleks päris liha vastas, kuid siiski kaitseks liigse kuivamise eest. Küpseta liha ahjus 10-12 tundi. Serveerimisel puista lihale mõned rosmariinioksakesed. Paku koos kuumade ahjukartulite, ürdikastme ja lambasalati lehtedega.

Ahjukartulite valmistamiseks pese kartulid, suuremad lõika pooleks. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Tõsta kartulid ahjuplaadile. Nirista peale õli, maitsesta soolaga. Sega kätega läbi, nii et kõik kartulid saavad õliseks. Küpseta 200 kraadi juures 45-60 minutit, kuni kartulid on küpsed ja kuldsed.

Ürdikastme valmistamiseks rösti India pähkleid kuumal kuival pannil, kuni nad saavad kerge jume. Ära kõrbema lase! Tõsta teradega köögikombaini või purustajasse väiksemaks tükeldatud ürdid, jahtunud pähklid, sidrunimahl ja oliiviõli. Lisa esialgu veidi vähem oliiviõli, saad seda lisada, kui tunned, et kaste võiks vedelam olla. Maitsesta soola ja pipraga. Paku toatemperatuuril kastet lambakintsu ja ahjukartulite kõrvale.

slow roasted easter lamb with herb sauce

easter eggs

Röstitud rooskapsad suitsusingi, küüslaugu, sibula ja palsamiäädikaga

by 2 Comments

röstitud rooskapsad suitsusingi ja palsamiäädikaga

Talviste köögiviljade seas on rooskapsad ehk brüsseli kapsad ühed vahvamatest. Nupsikud rohelised pallid näevad välja nagu tavalise kapsa miniversioon. Oleks ju lahe, kui nad kasvaksid peenral ka nagu tavalised kapsapead, aga lihtsalt pisikestena – see oleks justkui päkapikkude kapsapeenar! :) Tegelikult kasvavad rooskapsad aga pikkade varte küljes ja sügiseti saab turult neid sel moel ka osta. Praegu talvel on nad varrelt kaksatuna müügil harilikult rohelistes võrkkottides.
Olen kohanud inimesi, kelle vaimusilmas hõljub rooskapsaste kohal lapsepõlve õudusunenäo toitude oreool. Tõepoolest, ongi ju raske muudmoodi suhtuda lödiks keedetud mõru mekiga kapsarooga, mis tõenäoliselt sellise kehva suhtumise on põhjustanud. Ühtegi köögivilja ei tohi üle keeta. Punkt. 
Mis mõrkjust puudutab, siis rooskapsad ongi veidi mõrkjama mekiga kui harilik peakapsas ja see kas meeldib või mitte. Mõrkjast maitsest saab täiesti lahti, kui poolitatud kapsaid enne röstimist või praadimist paar minutit vulinal keevas vees keeta. Mind absoluutselt kerge mõrkjus ei häiri, vastupidi – see ongi rooskapsaste omapära, mis neid eristab. Küll aga võib blanšeerimisprotseduuri ette võtta laste pärast, kes eelistavad parema meelega mahedama maitsega kapsast. 
Lihtsalt keedetud kapsad on igavad ja rooskapsatoitudele annab tõelise hoo sisse hoopis praadimine ja röstimine. See annab kapsakestele mõnusa karamellise meki ja isuäratava kuldse tooni pealekauba. 
See rooskapsatoit valmib hästi lihtsalt. Kõik vajalik tuleb lihtsalt ahjuvormi tõsta ja poole tunniga saadki maitsva roa lauale. 
Hästi mõnusa lõppnüansi saavad rooskapsad palsamiäädikast. Selle võib tegelikult segada kapsaste hulka koos õliga juba enne ahjupistmist. Nii saavad kapsad pruunimad, karamellisemad ja veidi magusamad. Mina maitsestasin kapsad äädikaga kohe kuumana peale ahjust võtmist, sel moel on hea palsamiäädika oma maitse rohkem esil.
Mul on olnud tore võimalus viimastel nädalatel köögis katsetada Hispaaniast Katalooniast pärit Mas Tarrése kaubamärgi all valmistatud oliiviõlide ja palsamiäädikaga. Lisaks kõrgele kvaliteedile ja suurepärasele maitsele teeb nende toodangu hästi sümpaatseks asjaolu, et tegu on perettevõttega. Solé perekond alustas oliiviistanduse rajamisega aastal 1824, oliiviõli tootmisega on tegelenud 5 põlvkonda. Oliiviõlid, oliivid ja oliivikreem on valmistatud nende oma istanduse Arbequina oliividest, mis kõik korjatakse käsitsi ning õli pressitakse loomulikult külmpressimise meetodil. Palsamiäädikas on Mas Tarréses pudelisse pandud, tegelikult aga valminud nagu kord ja kohus Modenas Itaalias Trebbiano viinamarjadest ning küpsenud tammevaatides väikeses ettevõttes, mis on peresidemete kaudu samuti Mas Tarrésega seotud. Mas Tarrése toodetest saab ülevaate ning neid osta siin lehel,  lisaks Solarise toidupoest ja Viimsi Delicest. 

röstitud rooskapsad suitsusingi ja palsamiäädikaga


Röstitud rooskapsad suitsusingi, küüslaugu, sibula ja palsamiäädikaga 

neli portsjonit 
500 g rooskapsaid 
u 100 g seasuitsukülge (peekonit) või muud head suitsutatud seasinki 
 2 küüslauguküünt 
1 sibul 
2-3 sl oliiviõli 
2-3 sl palsamiäädikat 
soola, musta pipart 
Pane ahi 200 kraadi peale sooja. Eemalda rooskapsastelt pealmised koltunud lehed. Lõika ära varreotsake ja poolita kapsad pikkupidi.Tõsta ahjuvormi. Vali sellise suurusega vorm, millesse kapsad ühe kihina ära mahuvad. Tükelda sink ribadeks või kuubikuteks. Lõika kooritud sibul pooleks, viiluta. Vajuta kooritud küüslauguküüned noa lapiku poolega puruks, haki. 
Tõsta sink, sibul ja küüslauk kapsaste juurde. Nirista peale õli, sega õrnalt kõik läbi. Küpseta 200 kraadi juures u 30 minutit. Keera kapsaid küpsetamise kestel paar korda.Kui kapsad on küpsed ja kuldset tooni saanud, tõsta vorm ahjust. Nirista kuumadele kapsastele peale palsamiäädikas ja sega läbi. Paku kohe.
 

röstitud rooskapsad suitsusingi ja palsamiäädikaga