suvikõrvits

Lillkapsas pitsapõhjana ei ole muidugi mingi eriline uudis. Olen ise ka selle imeasja juba ammugi ära proovinud ja retsepti eelmisel aastal novembris Pereköögi vahendusel ka laiemalt jaganud. Tookord oli tegu gluteeni- ja laktoosivabadele toitudele pühendatud Pereköögiga, kus kasutasin lillkapsapõhja kooshoidva juustuna Valio Fortet, mis on laktoosivaba – nii et pitsa mahtus kenasti etteantud raamidesse.
Tuleb tunnistada, et tegelikult olin esimest korda seda maailmas juba mõnda aega populaarsust nautinud pitsapõhja valmistades üsna skeptiline. Kuidas ikkagi saab lillkapsast hästi koos püsiva, lõigatava ja pealekauba veel maitsva pitsapõhja? Aga näed saab! Kõige lõbusam oli see, et lapsed ei saanud pitsat süües arugi, et midagi on teisiti kui tavapäraselt. Seda suuremad olid muidugi pärast einet tõde kuuldes nende silmad.

Tõepoolest, kui lillkapsapõhjale laotada tavapäraseid pitsakatteid nagu siin paremal pildil näha- tomatipastat, oliive, sibulat, tomativiile, sinki, mozzarellat või muud meelepärast ja maitsestada kogu kupatus veel punega, on nii maitse kui väljanägemine täiesti pitsased. Aga sealjuures täiesti nisujahuvabalt!
Iseenesest olen muidugi seda meelt, et pitsa jäägu ikka pitsaks – see tähendab õhukesel pärmitainapõhjal küpsetatud kattega lahtiseks pirukaks. Mis on hästi valmistatult lihtsalt võrratu! Kõige parema meelega nimetaksin seda lillkapsavärki tegelikult lillkapsatainast pirukaks või millekski muuks taoliseks, igatahes mitte pitsaks – aga kui see köögiviljane küpsetis sellise nime endale juba saanud on, olgu ta siis pealegi edaspidigi lillkapsapitsa! Mulle maitseb ta väga lihtsalt sellepärast, et köögiviljad on see toiduainete grupp, mida leiab minu taldrikust kõige sagedamini, et mitte öelda enamjaolt.  Ja hullult ahvatlevad on kõikvõimalikud retseptid, kus köögiviljadest saab meisterdada igasuguseid ägedaid, maitsvaid ja erilisi versioone.
Praegu, karulauguajal, ei suutnud ma vastu panna ahvatlusele katsetada lillkapsapitsat selle särtsaka kevadise vitamiinipommiga. Et karulauk iseenesest on juba nii tugeva ja domineeriva maitsega, lisasin talle kaaslaseks mahedamaitselise ja tagasihoidliku suvikõrvitsa. Praegu Euroopast meile jõudvad isendid on täitsa suvise maitsega – mida saledam ja väiksem suvikõrvits, seda krõmpsum ja maitsvam.

Lillkapsapitsa karulaugu ja suvikõrvitsaga

Lillkapsapõhi:
u 1-kilone lillkapsapea
80 g riivitud juustu (parmesani tüüpi või seda täitsa tavalist)
1 muna
1 tl kuivatatud punet (soovi korral)

Kate:
paras punt karulauku, umbes 80 grammi
pool tl soola
1 sl oliiviõli
pool noort ja saledat suvikõrvitsat (u 70 g läheb tarvis)
50 g parmesani või Valio Fortet

Tükelda lillkapsas õisikuteks. Purusta lillkapsaõisikud köögikombaini lõikederadega peenikeseks puruks. Käsitsi tehes lõika lillkapsas pooleks ja riivi mõlema poole õisikutepoolsed osad, nii et varreosa jääb järgi. Kokku läheb tarvis 700 g “lillkapsalund”.
Kuumuta pudi mikrolaineahjus kaane all 4 minutit. Võid sama kaua ka potis vees keeta, sel juhul nõruta lillkapsas sõelal enne järgmist sammu. Lillkapsapudi võid ka läbi aurutada – peaasi, et ta saaks veidi kuumust.

Tõsta lillkapsas puuvillasele köögirätikule või neljaks kokku pandud marlile. Keera nutsakaks kokku ja vääna välja nii palju vett kui võimalik. Lase enne väänamist lillkapsal veidi jahtuda, muidu ei ole seda tegevust kuigi mugav läbi viia .
Tõsta kuivaks pigistatud lillkapsas kaussi. Lisa riivitud juust ja kuivatatud pune, sega läbi. Lisa lahtiklopitud muna, sega kätega ühtlaseks tainaks. Vormi sellest pall.

Kata küpsetusalus küpsetuspaberiga. Olen pitsade ja teiste sarnaste lamedate küpsetiste tegemiseks harjunud kasutama Emile Henry pitsaküpsetusalust, (vaata ka siinset grillipitsat ja pizza biancat) . Ehkki lillkapsapitsa küpsetamisel tema parimad omadused mõjule ei pääse, kuna lillkapsamassi ja aluse vahele tuleb kindlasti küpsetuspaber panna, näeb ta ka lillkapsapitsa all lihtsalt ilus ja dekoratiivne välja. Vabalt võib kasutada ka tavalist ahjuplaati, mis on kaetud küpsetuspaberiga. Nii või teisiti, tõsta lillkapsapall küpsetuspaberile. Vajuta kätega poole sentimeetri paksuseks ümmarguseks põhjaks.
Küpseta 200 kraadises ahjus 30-35 minutit, kuni põhi saab veidi värvi.
Küpsemise ajal valmista ette katte ained. Eemalda karulaugult varred. Rebi lehed keskelt pooleks aseta uhmrisse. Lisa sool ja vajuta lehed uhmrinuiaga pehmemaks. Lisa õli, uhmerda veel veidi. Tulemus ei pea olema pasta, vaid soola ja õliga pehmeks muljutud karulaugu lehed. Suvikõrvitsast lõika köögiviljakoorijaga pikkupidi õhukesed viilakad. Kui sisemine semeneosa on väga pehme, ära seda kasuta. Lõpeta viilutamine lihtsalt seal, kus südamik algab, võta suvikõrvits teistpidi kätte ja viiluta ka teiselt poolt viljaliha kuni seemneteni. Võid suvikõrvitsa ka harilikult õhukeselt viilutada, kui sulle meeldib niimoodi rohkem. Riivi juust.
Tõsta küpsenud põhi ahjust välja, laota peale karulaugulehed ja suvikõrvits.Kui uhmri põhja jäi õli, nirista see taimedele. Raputa peale riivitud parmesan.

Tõsta pitsa uuesti ahju ja küpseta veel umbes 10 minutit, kuni suvikõrvits on veidi pehmenenud ja juust sulanud.
Parim kohe soojana!