Mul on suur rõõm jagada kaua küpsenud uudist. Ilmunud on minu uus raamat „SEENESÕBRA KOKARAAMAT. 100 toitu metsa- ja kultuurseentest”. Tegelikult on isegi natuke kummaline kirjutada sõna „ilmunud“. Sest see tähendab, et kõik ongi päriselt valmis. Ei ole arvutis seeneraamatu töökaustas pooleliolevaid seeneretsepte, märkmeid stiilis „proovi veel kord vähema jahuga“, pildistamist ootavaid toite ega lehekülgi, mida saaks veel sada korda üle lugeda ja kohendada. Nüüd on raamat olemas, kõik on lõplikult kaante vahel. Saab võtta kätte, lehitseda, kööki viia ja loodetavasti ka toiduplekiliseks teha. Ja mul on selle üle ikka kohe väga hea meel!
100 retsepti ei sünni päris iseenesest. Valmis raamatut lehitsedes tundub kõik nii lihtne ja enesestmõistetav: siin on retsept, kõrval foto, keerad lehte ja tuleb järgmine. Sinna jõudmise tee on keerulisem. Retsept tuleb välja mõelda. Siis läbi teha. Midagi muuta. Uuesti teha. Kogused kirja panna. Vahest avastada, et see, mis peas tundus suurepärane, ei ole taldrikul üldse nii äge. Mõnikord jällegi sünnib köögis juhuslikult midagi, mille puhul tead kohe: see on täitsa raamatuvääriline!
Siis tuleb see kõik üles pildistada. Toit peab olema kaamera ees samaaegselt nii päriselt hea kui ka isuäratav ja ilus. Ja pärast seda algab veel hoopis teistsugune töö: tekstid, retseptide ülelugemine, parandamine, täpsustamine, järjestamine, toimetamine, kujundamine…
Mingil hetkel elad selle raamatuga nii tihedalt koos, et siis, kui ta trükki läheb, on isegi veidi tühi tunne. Aga siis saabub kast. Avad selle, võtad trükilõhnalise raamatu ja terve eelnev pikk töö ongi sinu käes ühe tervikliku ja käegakatsutava tulemusena. See on nii eriline tunne.
Seda raamatut olen salasoovina südames kandnud palju aastaid. Et tegu spetsiifilise teemaga, võttis kogu protsess seenelkäimiste, retseptide loomise, katsetamiste ja pildistamisega päris palju aega. Räägin siin aastatest… Metsaseeni saab ju vaid lühikese aja jooksul aastast ja isegi siis pole saak garanteeritud. Niisama metsas seenel käia on imetore, aga veidi teine on lugu, kui kindel soov saada konkreetseid seeni, mida just parasjagu raamatu jaoks vaja. Oh seda kevadseenejahti, sirmikuluuret ja puravikupeitust! 😀
Kõik algas tegelikult metsast. Seeneraamatu mõte oli mul peas juba ammu. Seened on olnud mu kokkamistes aastaid, aga minu armastus nende vastu ei alanud tegelikult köögist. See algas metsast. Olen üks neist, kellele hakkab suve keskpaiku tunduma, et mets kutsub. Mingi nähtamatu magnet tõmbab. Kummikud jalga, korv käevangu, seenenuga ja veepudel kaasa ning minek. See tunne on ilmselt tuttav kõigile, keda sama pisik hammustanud on.
Mulle meeldib metsas kõik. Sambla lõhn, kastepärlised ämblikuvõrgud, okste praksumine, rähni toksimine, lehtede sahin. Ja loomulikult see hasart! Kõnnid ja vaatad, vaatad ja kõnnid. Siis märkad midagi. Kummardad. Üks puravik. Ja seal kõrval teine. Ja äkki kolmas ka!
Mets on mulle rahu ja rõõmu koht. Päev metsas on alati kordaläinud päev. Aga eduka seenelkäigu puhul on muidugi üks väga oluline boonus: sa tuled sealt toiduga koju. Ja siis algab järgmine sama tore osa: mis me neist nüüd teeme?
Värskelt metsast tulnud kukeseened või puravikud pannile, võid juurde, natuke soola – ja ausalt öeldes ei olegi rohkem midagi vaja. Krõbe sai kõrvale ja see on juba täiesti suurepärane söök.
Aga ega ma muidugi sinna pidama ei jää.
Seentest saab ju teha peaaegu lõputult erinevaid asju: suppe ja salateid, pirukaid ja pitsasid, pastasid ja risotosid, kotlette, pasteete, suupisteid, kastmeid, hautisi ja hoidiseid.
„Seenesõbra kokaraamatusse“ jõudis 100 retsepti.
Lisaks toiduretseptidele panin kirja ka lihtsad ja praktilised juhised, kuidas koju toodud seenesaagiga toimetada. Sorteerimine, puhastamine, vajadusel kupatamine jne. Ja muidugi saab metsaseente hooaega ise pikendada! Seepärast on ka kõik säilitusviisid põhjalikult lahti kirjutatud. Räägin soolamisest, hapendamisest, kuivatamisest ja külmutamisest, lisaks on kaante vahel mitmeid marineeritud seente retsepte ja muid seenehoidiseid.
Paljud retseptid ei ole aga sugugi ühe konkreetse seene külge lukustatud. Vastupidi, tahan väga julgustada seeni retseptides omavahel vahetama. Kui sul on metsast tulles korvis just need seened, mis parasjagu kasvasid, siis nendega tulebki süüa teha. Peaasi muidugi, et oled nende söödavuses täiesti kindel ja arvestad kupatamisvajadusega.
“Seenesõbra kokaraamat” ei ole seente määraja ja ma ütlen seda ka raamatus väga selgelt. See on raamat seente söömisest ja seentega kokkamisest. sellest, kuidas niisamagi võis praetud headest söögiseentest midagi veel põnevamat, maitsvamat, erilisemat teha.
Just sellist seeneraamatut tahtsingi teha. Retseptid on valdavalt just sellised, mille järgi mulle endale meeldibki süüa teha: lihtsad, arusaadavad ja päriselt koduköögis tehtavad. Arvan, et üldiselt seened ei vajagi enda ümber liiga palju keerutamist ja sigrimigri maitseid. Aga muidugi on retseptides ka natuke põnevamaid üllatusi ning mõned veidi rohkem mässamist nõudvad toidud. Aga nad kõik on tõesti väga maitsvad!
Mitte ainult metsaseentest. Üks asi oli mulle raamatut tehes algusest peale oluline: ma ei tahtnud, et see oleks raamat, mille saab oktoobris riiulisse panna ja järgmisel suvel uuesti välja võtta. Sellepärast on siin metsaseente kõrval ka šampinjonid, portobellod, austerservikud, šiitaked ja teised kultuurseened, mida saab poest aasta ringi. Nii et kui hoidised ka appi võtta, ei tohiks seenepuudust ühel korralikul seenesõbral tekkida isegi keset talve.
Tahtsin teha kokaraamatu, mis oleks usaldusväärne kaaslane köögis. Selline raamat, mille võtad välja siis, kui tuled metsast korvitäie kukeseentega ega taha taas vana head kastmeteed minna. Siis, kui sõber annab sulle portsu riisikaid ja nüüd oleks vaja välja mõelda, mis nendega peale hakata. Aga ka novembrikuu pimedal teisipäeval, kui metsaseentest pole enam jälgegi ja poes sattus korvi pakk austerservikuid.
Loodan väga, et raamat leiab tee paljude seenesõprade kööki ning pakub kasutajatele sama palju rõõmu ja inspiratsiooni, kui mulle selle kirjutamine.
Ja mis võiks olla parem aeg seeneraamatu ilmumiseks kui praegu, mil seenehooaeg täisvõimsusel käimas. Loodan väga, et sinna tekivad ajapikku mõned kokkamisjäljed ja lemmikleheküljed hakkavad iseenesest lahti vajuma. Et mõnest retseptist saab pere uus lemmik ja mõni annab tõuke teha midagi hoopis omamoodi. Sest minu meelest on just see ühe kokaraamatu kõige parem saatus.
Head seeneõnne!
__________________________________
Ma ei teinud seda raamatut üksi. Suur tänu tervele tiimile:
väljaandja kirjastus “Pegasus” ja minu kirjastaja Tiiu Marie Oja. Aitäh keeletoimetaja Triinu-Mari Sander ja kujundaja Külli Tõnisson 💚
“Seenesõbra kokaraamatut” saab osta kõigist raamatupoodidest ja kirjastuse “Pegasus” kodulehelt.
Lisa kommentaar