kaste

Name: Grillitud kanavardad särtsaka nuudlisalati ja maapähklikastmega
Prep time: 2 h
Cook time: 45 min
Total time: 2 h 45 min
Yield: neljale

Grillitud kanavardad särtsaka nuudlisalati ja maapähklikastmega

juuni 16, 2018 by Mari-Liis Ilover Leave a Comment

Grillitud kanavardad suviseks lõuna- või õhtusöögiks on üsna kindla peale minek. Ampsusuuruseks lõigatud kanatükke on nii mõnus ja mugav süüa, marinaadide osas on valikuid lõputult ja valmistamine on lihtsamast lihtsam: puitvardad likku (et nad hiljem grillides ei süttiks), kanatükid marinaadi, seejärel juba varrastele ja grillile! Meeldib nii suurtele kui väikestele. Üks meie pere suuri lemmikuid on aasiapäraselt valmistatud vardad: kana saab maitset sojamarinaadist, kaaslaseks särtsakas riisinuudlitest ja kurgist-sibulast-tomatist segatud salat ja isetehtud maapähklikaste. Ilmselgelt on see roog inspiratsiooni saanud kuulsatets aasiapärastest satay-varrastest, aga päris satay ei ole ka. Avastasin enda jaoks selle kanavarraste-salati-maapähklikastme trio enda jaoks ühel järjekordsel retseptide pildistamisesessioonil, kui töötasime koos Anneli Kõivuga “GK Kokaraamatu” kallal. Ühena raamatu toitudest oli Anneli teinud salatiossa nuudli-kurgisalati koos kanavarraste ja maapähklikstmega. Oi, kuidas see mulle meeldis! Maitsev, lihtne tervislik – mida veel ühelt täiuslikult koduselt einelt tahta. Olen nüüd aja jooksul seda rooga valmistanud päris mitmeid kordi (ka kokakoolitustel), retsepti raamatu omast veidi muutnud ning jagan seda suurima rõõmuga nüüd ka teiega.

Seekord põimin postitusse ka ühe olulise teema, mis on seotud toidu tervislikkuse, farmilindude heaolu ja suures plaanis meie kõigi tervisega üleüldse. Ehk on nii mõnedki juba märganud, et poelettidel on uus tulija: kanaliha tootja Kekava. Tegu on Läti ettevõttega, kelle tegemistesse on mul õnnestunud veidi sügavamalt sisse piiluda ja seega julgen nende tooteid ka kõigile soovitada. Kekava on esimene kanakasvataja Baltimaades, kellel on õigus pakenditel kasutada sertifitseeritud kaubamärki “Antibiootikumideta kasvatatud kana”. Miks see märk pakendil meile üldse korda peaks minema? Antibiootikumid on ju tegelikult ravimina igati omal kohal ja abiks paljudele tõsiste bakterhaiguste ravimisel. Paraku on aga antibiootikumide liigmassiline (ja sageli mitte õigustatud kasutamine, näiteks viirushaiguste ravimisel) kasutamine toonud tõsise probleemi – antibiootikumiresistentsuse ehk AMR tekkimise. Lühidalt seletatult: antibiootikumide toime põhineb nende omadusel hävitada mikroorganisme, antibiootikumiresistentsus ehk AMR on mikroorganismide võime antibiootikumide toimele vastu panna. Miks see ohtlik on? Sest juhul, kui haiguse põhjustanud bakter omandab vastupanuvõime paljude antibiootikumide suhtes, on ravimine väga keerukas ja sageli isegi lootusetu: bakteriaalse nakkushaigusega inimese kehas möllav haigusbakter ei ole enam hävitatav, sest tal on tekkinud vastupanuvõime antibiootikumi suhtes. Antibiootikumiresistentseks muutunud bakterid võivad levida nii haiglates, hooldekodudes kui ka lihtsalt perekonnas inimeselt-inimesele.
Ja nüüd oluline fakt toidublogi kontekstis: resistentseks muutunud mikroobid võivad edasi kanduda otse loomade ja inimeste vahel ning keskkonna vahendusel loomadele või inimestele. Näiteks võivad linnufarmis antibiootikumide liig- või ebaõigest kasutamisest antibiootikumiresistentseks muutunud bakterid pesitseda müüdavas lihas ja sealtkaudu jõuda meieni. Kekava on teinud väga suuri investeeringuid, et kanad oleksid terved ning antibiootikume ei tuleks raviks üldse kasutada. Kui kanade elamistingimused on head, farmid puhtad, keskkond ei ole stressirikas, tunnevad kanad end hästi ja on terved. Mida vähem vajatakse loomahaiguste raviks antibiootikume, seda väiksem on antibiootikumiresistentsuse tekkimise tõenäosus!

Kel huvi AMR-st rohkem teada saada, soovitan lugeda neid ülevaatlikke artikleid:

Maaeluministeeriumi leheküljelt: Mida peaksid teadma antibiootikumiresistentsusest loomakasvatuses?

Terviseameti lehelt: Antibiootikumid ja antibiootikumiresistentsus

Ja nüüd toidu juurde tagasi! Retsepti lugedes võib esmapilgul tunduda, et koostisaineid on hirmus palju ja kogu lugu parasjagu keeruline. Süvenedes aga on nii, nagu aasiapäraste roogade puhul ikka: muudkui sorts kalakastet ja laimimahla, veidi ingverit ja küüslauku ja nii need retseptiread muudkui aga venivad:) Keerulist pole siin küll midagi, lihtsalt arvestada tuleb kana marineerimiseks ja maapähklikastem jahtumiseks vajamineva jaga. Ma soovitangi esmalt pista kanatükid marinaadi, seejärel teha kaste ja panna see külmkappi jahtuma, jahtumise ajal valmistada salat ja siis asudagi juba grillima. Kel grillivõimalust pole, siis kanavardaid saab samahästi küpsetada ka ahjus- korduvalt järele proovitud!

Prindi

Grillitud kanavardad särtsaka nuudlisalati ja maapähklikastmega

Ettevalmistusaeg 2 tundi

Valmistusaeg 45 minutit

Kokku 2 tundi, 45 minutit

Kogus neljale

Koostisosad

Kanavarrasteks läheb tarvis:

500 g kanafileed

bambusvardaid (et vardad ei süttiks, leota neid eelnevalt u 30 minutit vees)

Marinaad:

2 riivitud või pressitud küüslauguküünt

1 sl riivitud ingverit

100 ml sojakastet

1 laimi mahl

musta pipart

Maapähklikastmeks läheb tarvis:

1 sl oliivõli

1 küüslauguküüs

1 mugulsibul

pool punast tšillit või näpuotsaga tšillihelbeid või -pulbrit

200 ml kookospiima

0,5-1 tl karripastat

1 sl agaavisiirupit (või mett, vahtrasiirupit, pruuni suhkrut)

1 sl kalakastet

125 g maapähkleid (või 4 sl maapähklivõid)

poole laimi mahl

Nuudlisalatiks läheb tarvis:

50 g keetmata riisinuudleid

1 punane sibul

2 kurki

2 tomatit

peotäis koriandrilehti

poole laimi mahl ja riivitud koor

2 sl kalakastet

1 tl agaavisiirupit (või mett, vahtrasiirupit, pruuni suhkrut)

1 hakitud küüslauguküüs

Juhised

Tükelda kana vardasse ajamiseks sobivateks tükkideks, umbes paarisentimeetristeks. Sega marinaadiks kokku kõik vajaminevad ained. Hoia kanatükke marinaadis vähemalt 45 minutit, veel parem kui selleks on aega paar tundi. Lüki kana eelnevalt 30 minutit külmas vees leotatud bambusvarrastele. Grilli kana küpseks. Vahepeal keera vardaid. Kokku kulub kana küpsemiseks grillil umbes 15 minutit. Kui soovid vardaid hoopis ahjus valmistada, siis ning küpseta neid 225 kraadi juures u 10 minutit või seni, kuni kana on küps.

Sel ajal, kui kana marinaadis maitsestub, valmista maapähklikaste. See peab enne söömist jahtuma, nii et arvesta ka jahtumiseks kuluva ajaga. Tegelikult võib maapähklikastme kasvõi päev enne valmsi teha ja külmkpis hoida. Sega enne laualetõstmist kaste läbi. Valmistamine käib nii: koori sibul ja küüslauk, haki koos tšilliga peeneks. Kuumuta paksu põhjaga potis või pannil oliiviõli. Hauta sibulat, küüslauku ja tšillit kergelt õlis läbi. Lisa kookospiim, karripasta, magustaja, kalakaste ja kuumuta läbi. Tõsta segu koos pähklite ja laimimahlaga blenderisse või köögikombaini ja mikserda ühtlaseks. Maitse ja kui tarvis, reguleeri maitset veel kas laimimahla, tšilli, magustaja või kalakastmega. Lase kastmel külmkapis täielikult jahtuda, selle aja jooksul muutuvad ka maitsed sügavamaks.

Aeg valmistada salat. Alusta nuudlitest. Kuumuta vesi keema. Tõsta pott pliidilt ja aseta riisinuudlid 3-5 minutiks vette paisuma (keeta pole vaja). Seejärel loputa nuudlid kleepumise vältimiseks sõelal külma vee all.Sega kokku salatikaste. Pigista kaussi laimimahl, lisa kalakaste, agaavisiirup (või muu magustaja), tšilli ja purustatud küüslauk. Viiluta sibul õhukesteks ratasteks ja pane seniks kastmesse seisma kuni kurki ja tomatit tükeldad. Kurk lõika peenikesteks kangideks või ribasta aedviljalõikuriga. Tomat lõika kuubikuteks. Haki koriandrilehed. Sega kõik koostisained omavahel kokku.

Paku vardaid koos salati ja maapähklikastmega.

Postituse koostööpartner: Kekava Eesti

Tzatziki, jogurtikastmete kuningas

märts 18, 2017 by Mari-Liis Ilover Leave a Comment

Nii nagu eelmise postituse parmesanikrõpsude puhul, olen selle tzatziki-postituse ka endale juba ammugi võlgu. Sest ei ole universaalsemat ja maitsvamat jogurtikastet, kui see Kreekast pärit dipp ja teen seda päris tihti. Ja mis isiklik blogi see üldse selline on, kus pole kirjas blogipidaja isiklikke lemmikuid:) Nii et siin ta on, jogurtikastmete kuningas tzatziki.
Et tegu on värskendava ja jaheda olemisega kastmega, siis mida rohkem kevade ja suve poole, seda enam ta muidugi lauale sobib. Tükeldatud köögiviljade, lihapallide, erinevate krõpsude-tšipside juures täiesti asendamatu.
Kindlasti on juba nii mõnedki grillid nädalavahetusel juba huugama pandud (nii ka meil!) ja kui näiteks grillida kana- või lambavardaid (kreekapäraselt souvlaki), siis mu meelest on tzatziki nende juurde täiesti ideaalne lisand. Klassikaline tzatziki koosneb vaid jogurtist, küüslaugust ja kurgist. Ja on niimoodi täiesti võrratu! Mulle on meeldinud redist ka lisada, aga kui ei taha, võib selle vabalt ära jätta. Sisse võib riivida ka sidrunikoort, lisada tšillit, hakkida mündilehti – see kõik on juba fantaasia ja maitse küsimus.
Tzatziki tegemine on tegelikult vaid kokkusegamise vaev. Arvestada tuleks vaid ajaga, mis kulub kurgi sõelal nõrutamisele. Seda sammu aga ei soovita kindlasti vahele jätta, sest siis tuleb tzatziki lihtsalt liiga vesine.
Head tzatzikitamist!

Tzatziki
u 2,5 dl

2 lühikest või pool pikka kurki
5 redist (kui ei soovi, jäta välja)
2,5 dl paksu Kreeka jogurtit
1-2 küüslauguküünt, oleneb kangusest
2 sl hakitud tilli (võib ka hakitud münti lisada)
soola, musta pipart
kaunistuseks oliiviõli (kõige paremini sobib siia hea Kreeka oliiviõli), paprikapulbrit, kuivatatud punet

Riivi koorega kurk ja redis. Kui kurgi seemneosa on väga suur ja pehme, eemalda see enne. Sega soolaga. Lase sõelal pool tundi nõrguda. Pigista käe vahel kuivemaks ja sega jogurtiga. Pressi hulka küüslauguküüned ja hakitud till. Maitse, vajadusel lisa soola. Lase kastmel võimaluse korral külmkapis paar tundi enne söömist maitsestuda. Serveerimisel nirista peale oliiviõli ning raputa kaunistuseks ja maitseks paprikapulbrit, kuivatatud punet ning musta pipart.

Lihtsalt meeldetuletuseks: Sinepine heeringakaste muna ja sibulaga

juuli 16, 2016 by Mari-Liis Ilover Leave a Comment

See postitus ei ole kohe kindlasti millegi tegemisõpetus. Kes siis ei oskaks heeringat-muna-sibulat kokku segada, see ju kõigile tuttav kodune kiirtoit. Kunagi aastakümnete eest ka peolaudade kohustuslik osa, enam vast mitte niipalju.
Lihtsalt teinekord keeruliste retseptide labürindis ekseldes ei meenugi enam otsetee. Olgu see postitus siis pühendatud lihtsuse võlule. Väike meeldetuletus selle kohta, kui lihtne, kiiresti valmiv ja samal ajal supermaitsev saab üks suvetoit olla. Kuumad värsked kartulid ja sinepist-heeringast särtsu saanud kaste on koos nii head! Sedasama heeringakastet võib muidugi süüa ka lihtsalt leivaga.

Sinepine heeringakaste muna ja sibulaga200 g soolaheeringa fileed
pool punast sibulat
1 keedetud muna
pundike tilli
4-5 sl hapukoort (oleneb, kui paksu kastet soovid)
1-2 sl sinepit (doseeri vastavalt oma sinepilembusele)
(1 tl suhkrut)

Lõika heeringafilee väiksemateks kuubikuteks. Haki sibul, muna ja till. Sega kõik ained omavahel.

Põhjamaine pesto

juuli 10, 2016 by Mari-Liis Ilover 3 kommentaari

Olles just naasnud mulle nii südamelähedasest Itaaliast (seiklesime seekord peamiselt Sardiinias), on see pestopostitus mu enda jaoks justkui pehme ületulek sealsest toiduskeenest tagasi kodusesse.
Olgem ausad, pildid said siiski tehtud juba enne reisi, kui kirjutasin Arterile lugu meie suvefenomenist värskest kartulist ja sellega sobivatest lisanditest (ilmus paberväljaandes 9. juulil). Teadagi on kild võid, suts soola ja värske till parimad värske kartuli kaaslased, aga kui sedamöödi söömisest isu täis, võib ju katsetada ka muude lisanditega. Näiteks sellesama tillipestoga.
Tillipesto sobib söömiseks igati hästi ka muudmoodi, kui värske kartuliga. Mulle meeldib seda määrida rukkileivale, aga ka saial või pastaga segatult on väga maitsev. Aromaatsest värskest tillist, päevalilleseemnetest ja rapsiõlist valmiv pesto juustu ei vaja ja on tõepoolest võrratu lisand suvisele lauale. Õli osas võib läheneda loominguliselt ja soovi korral asendada pool tavalisest rapsiõlist näiteks tervislikuma rasvakoostisega külmpressitud oliiviõli või külmpressitud rapsiõliga. Tervet kogust ma külmpressi ei võtaks, puhtalt maitse pärast – külmpressõli tugev maitse ei tohiks tilli varjutada.
Itaallased võivad sellise põhjamaiseks tuunitud pesto peale küll dramaatiliselt silmi pööritada ja kätega taeva poole vehkida, kuid meie oma põhjamaises rahus sellest välja ei tee!

Põhjamaine pesto ehk tillipesto

70 g tilli
0,5 dl päevalilleseemneid
1 dl rapsiõli
poole sidruni riivitud koor
1 sl sidrunimahla
2 küüslauguküünt
musta pipart
u 0,5 tl soolaHaki till veidi peenemaks. Tõsta kõik ained teradega köögikombaini ja surista ühtlaseks. Kui soovid vedelamat pestot, lisa õli. Pesto saab valmis ka saumikseri abil.

Kuidas jagu saada rukolavõsast

juuni 16, 2013 by Mari-Liis Ilover 6 kommentaari

Ohsaa, kus kõik kasvab. Pruugib 10 päeva kodust ära olla, kui enne seda just mullast nina välja pistnud liblekestest on saanud võsa. Rukolavõsa! Õied ka kohe avanemas. Oli üsna selge, et lihtsalt lehekesi siia-sinna poetades ja salatit tehes me ennast sellest võsast läbi ei sööks. Omaksavatatud kraami lihtsalt vanaks lasta või ära visata ju ka ei raatsi, seega tuli taas vana hea sõber pesto!

Rukolapesto on hullult hea, kergelt mõrkjas, samas kerge salatise maitsega. Tal ei ole nii tugevat spetsiifilist mekki, kui näiteks karulaugu-, päikesekuivatatud tomatite või basiilikupestol, aga vahelduseks on selline mahedam lisand vägagi mõnus. Kerge ja suvine.

Rukolat, kui see kasvab avamaal, armastavad ka mingid fantoomsatikad, keda ma kunagi küll näinud ei ole, aga lehed suudavad nad öö jooksul pisikeseauguliseks näksida. Need augulised lehed ei ole just kõige kaubanduslikuma välimusega, aga pestos ei saa ju sellest keegi aru.

Rukolapesto kasutusala on lai. Krõbesaial, pastaga segatult, risotos jne. Võib määrida enne küpsetamist valge kala fileele või tõsta törtsukese grillitud veisesteigile.

Valmistamine käib nagu pestol ikka: tarvis läheb põhikoostisosa, praegu siis on selleks rukola, juustu (kasutasin Valio Forte Specialet), röstitud pähkleid või seemneid (mul olid kapis seedermänniseemned, aga hästi sobivad ka Kreeka pähklid või mandlid), õli ja maitseaineid.

Rukolapesto

suur peotäis, umbes 120 g rukolat
50 g seedermänniseemneid
50 parmesani
3 küüslauguküünt
1 tl sidrunimahla (võib ära ka jätta)
soola, pipart
100-120 ml oliiviõli

Eemalda rukolalt alumised lehtedeta varred. Rösti seemned kuumal kuival pannil kuldseks. Tõsta kõik koostisained lõiketeradega köögikombaini ja surista pestoks. Õli kogust reguleeri vastavalt sellele, kui paks pesto sulle meeldib. Lisa esialgu 100 ml ja kui pesto tundub liiga paks, nirista õli juurde.

Ekstra hästi klapib rukolapesto munaga, siin üks eriti maitsev hommikune võiku rukkileiva, rukolapesto ja upumunaga:

Kuumade spagettidega segatult saab rukolapesto abil minutitega lauale suurepärase pastaroa:

Kui kõik kohe ära ei kulu, säilita kinnises purgis külmkapis nädala jagu.

Ketšup

august 31, 2012 by Mari-Liis Ilover 6 kommentaari

Sel suvel saab ühe linnukese lisada pikalt plaanis olnud, aga seni proovimata hoidiste nimekirja. Ketšup-check!
On vist ütlemata selge, aga ikkagi: omatehtud ketšup maitseb palju naturaalsemalt, värskemalt, tomatisemalt, kodusemalt, kui ükski punasesse plastmassi pakendatud poes müüdav kraam. Tõuke kodutehtud ketšup lõpuks ära proovida andis tegelikult töö, Tiiu augustinumbri teemaks olidki justnimelt tomatihoidised. Esimese laari keetsin juba juulis, kui tomatid ei olnud veel tegelikult oma parimas vormis. Aga vaatamata sellele sai ketšup superhea! Aga nüüd, praegustest üliküpsetest lihakatest ja magusatest tomatitest tuleb kindlasti veelgi parem. Homme panen uue ketšupilaari tulele!
Aa, ja see paksendamise värk tahaks vist selgitamist: mulle igaljuhul tundus, et lihtsalt keemisel saadud mass oli liiga vedel. Seega lisasin paksendamiseks veidi nisujahu. Jahu maitset polnud üldse tunda, teda ju nii vähe selle tomatikoguse kohta tegelikult. Aga ketšup sai täitsa õige konsistentsiga. Nii et paksendamine on maitse asi, see ei pruugi üldse vajalik olla ja muidugi sõltub tomatitest ka. Et kuidas neis mahla-viljaliha tasakaal parasjagu on.
Paljudes ketšupiretseptides kooritakse tomatid enne keetmist. Ma läksin seda teed, et keetsin küll saba ja karvadega, st koore ja seemnetega, aga ajasin massi veel pärast saumikserdamist läbi sõela.

Ketšup
umbes 1 liiter

2 kg tomateid
1 punane paprika
1 punane tšilli
1 sibul
1 kaneelipulk
10 musta pipra tera
5 vürtsitera
100 ml 5%list õunaäädikat
120 g pruuni roosuhkrut
1 tl soola
1 tl Worcestershire’i kastet

Paksendamiseks (kui üldse on tarvis paksendada, vt selgitust alguse tekstis):
2 sl nisujahu
25 ml 5%list äädikat

Poolita tomatid. Puhasta paprika ja tšilli seemnetest ja südamikust, tükelda. Viiluta sibul.
Aseta kaneelipulk, pipra- ja vürtsiterad marlile ja seo nööriga pakikeseks. Tõsta tomatid, paprika, tšilli, sibul, õunaäädikas, 100 ml vett, suhkur, sool ja maitseainekotike suurde potti.
Keeda vaiksel tulel podisedes tund aega. Sega aeg-ajalt. Eemalda maitseainekotike.
Püreesta poti sisu saumikseriga. Aja ketšupimass läbi sõela, nii et selle peale jäävad ainult pildilgi näha olevad tomatiseemned ja saumikseris purustamata jäänud kooreribakesed. Need viska ära.

Kraabi kokku ka sõela alla kinni jäänud tomatipasta ja lisa ketšupile.
Lase ühtlane ketšup uuesti keema. Paksendamiseks sega omavahel nisujahu, õunaäädikas ja veidi kuuma ketšupit, nii et moodustuks ühtlane pasta. Vispelda see ketšupi hulka. Jälgi, et sisse ei jääks väikesi jahuklimpe. Keeda ketšupit veel 15 minutit. Lisa Worcestershire’i kaste. Aja vajadusel veel kord läbi sõela ja kurna kuumalt steriliseeritud pudelitesse või purkidesse.

Tkemali, särtsakas Gruusia ploomikaste

november 16, 2011 by Mari-Liis Ilover Leave a Comment

Tkemali on hapukas-vürtsikas ploomikaste. Hapud, mõrkjad, teravad ja soolased maitsed üheskoos on kui äratus uinunud maitsemeeltele. Sobib suurepäraselt kõigi Gruusia liharoogade juurde ning kuulub sageli ka hartšo koostisesse. Tkemali valmistatakse alõtšadest, aga neid kasvatatakse meil vähe. Täitsa ok on kasutada hapukaid poolküpseid ploome.

1 kg alõtšasid või hapusid poolküpseid ploome
8 küüslauguküünt
1 tl terveid koriandriseemneid
1 dl vett
3 sl hakitud tilli
3 sl hakitud koriandrilehti
3 sl hakitud münti
1 tl Cayenne’i pipart
2 sl suhkrut
1 tl soola

Poolita ploomid, eemalda kivid. Pane koos veega potti ja hauta 15 minutit, kuni ploomid on pehmed. Lisa küüslauk ja koriandriseemned ning püreesta (näiteks saumikseriga). Vala püree potti tagasi ja keeda kaaneta umbes 5 minutit, kuni segu pakseneb veidi.
Lisa ürdid ja maitseained. Sega läbi ja tõsta kaste pliidilt.
Jahuta ja hoia külmkapis. Pikemaajaliseks säilitamiseks vala kuumalt steriliseeritud purkidesse ja kaaneta õhukindlalt.

Retsept ilmus ajakirjas Tiiu, oktoober 2011

Kibuvitsamarja tšatni

september 6, 2011 by Mari-Liis Ilover 7 kommentaari

Rannas, metsas ja aias on kibuvitsad kattunud punaste tõrsikutega. Kibuvits on populaarne vastupidav taim ka linnahaljastuses, aga linnast sõidutee äärest või supermarketi parklast muidugi ükski tervemõistuslik midagi söögiks ei nopi. Loodusest kibuvitsamarju korjata tundub aga olevat just praegu õige aeg. Selles mõttes tundub, et seda päris õiget aega on keeruline tabada, sest kibuvitsamarjad valmivad üsna ebaühtlaselt. Seega pole mõtet üht põõsast päris tühjaks korjata, osad marjadest on kindlasti juba üleküpsenud ja osad veel toored. Tumepunased ja pehmed on juba liiga valmis. Heleoranžid või roosad ja kivikõvad seevastu toored. Söömiseks ja toidutegemiseks õigeimad on just need vahepealsed.

Kibuvits on üks ütlemata tänuväärne roos. Ta kasvab ta kidural pinnal, isegi paljal liival, nagu me kõik näinud oleme mererannas. Teda ei pea talveks üles muldama ega katma nagu suurt osa kultuurroosidest.
Kibuvits on minu arust väga ilus. Meie rannas kasvavad ka mõned kibuvitsad ja aeda olen istutanud kahte sorti rosa rugosat ehk kurdlehist roosi ehk kibuvitsa: tavaline roosade õitega ja valge “Alba”. Viimane on eriti kaunis põõsas, sest üheaegselt on tal peal säravvalged õied ja punased marjad.
Õite lõhn on imeline, lausa joovastav! Õisi saab kasutada toidutegemise juures, magustoitude ja kookide kaunistamisel. Sellega seoses on mul olnud ka üks päris õudne kogemus: sattusin eelmisel sügisel ühte Tallinna restorani, kus absoluutselt KÕIK toidud (ka seakoot) olid dekoreeritud roosi õielehtedega. Et oli novembrikuu, siis polnud tegu ilmselt eestimaiste mahekasvatatud või looduslike õitega, pigem kahtlustaks lillepoe päritolu:(
Ja muidugi kibuvitsamarjad, liiga alahinnatud looduse kingitus meile. Neis pidavat olema nii palju C-vitamiini, et 2 suurt marja päevas rahuldab täiskasvanud inimese päevase C-vitamiini vajaduse. Kõige C-vitamiinirikkam looduslikult kasvav söödav taim Eestis.
Kibuvitsamarjadest saab teha igasuguseid toredaid ja maitsvaid asju. Kibuvitsamarju saab kuivatada ja siis keeta neist teed. Kibuvitsamarjadest saab keeta kisselli, teha tarretist ja mannavahtu. Talviseks säilitamiseks püreed, moosi, kompotti. Ja mõnusat napsi:) Kindlasti on kasutusvõimalusi veelgi.

Ma keetsin kibuvitsamarjadest tšatni, eesti keeli siis vürtsika moosi, mis maitseb imehästi näiteks külmade sea- või kanalihalihalõikudega. Samuti juustuga või soolaste küpsistega. Muidugi india toitude juurde passib kenasti. Ja miks lisada törtsuke tšatnit elavdama rammusat ja magusat toorjuustukooki. Igaljuhul, kui saate kusagilt rohkem kibuvitsamarju, kui niisama jõuate nahka pista, siis soovitan kindlasti järgi proovida. Tõeline vitamiinipomm ja seestpoolt soojendaja peagi saabuvaks pimedaks ja sombuseks ajaks.

Kibuvitsamarja tšatni

2 l kibuvitsamarju, puhastatult ja tükeldatult u 1 liiter
1 dl vett
2,5 dl suhkrut (moosisuhkruga jääb marmelaadisem)
1 tl soola
1 kaneelipulk
8 tera musta pipart
4 tera nelki
1 tl terveid koriandriseemneid
1 tl ingveripulbrit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl kuivatatud ja purustatud tšillit (mul oli East End’i “Crushed Chili”)
1 dl valge veini äädikat

Lõika kibuvitsamarjadel otsad ära, siis lõika pooleks, puhasta seemnetest ja karvakestest. Olenevalt marjade suurusest võid nad väiksemaks tükeldada. Loputa sõelal ja nõruta liigsest veest.

Sega kõik tšatni koostisained (välja arvatud äädikas) omavahel ja kuumuta potis keema. Lisa puhastatud ja tükeldatud kibuvitsamarjad, keeda vaiksel tulel u 20 minutit, kuni marjad on pehmed ja tšatni paksenenud. Lisa valge veini äädikas, sega läbi. Maitse, korrigeeri vajadusel hapet, suhkrut ja vürtse.
Tõsta kuumalt purkidesse, kaaneta. Kui purgid ja kaaned on steriliseeritud ning tšatni õhukindlalt suletud, võib kinniseid purke säilitada toatemperatuuril.

Värske kartul kodujuustuga, sarjast suve parimaid maitseid

juuli 20, 2011 by Mari-Liis Ilover 1 Comment

värske kartul kodujuustuga/new potatoes and cottage cheese with herbs

Blogis polegi ammu ühtegi toiduretsepti olnud. Tundub kuidagi imelik ja liiga tavaline kirjutada sibula ja võiga praetud kukeseentest, kurgi-tilli-hapukooresalatist, värskest kartulist või ja soolahelvestega, pruuni võiga lillkapsast ja magustoiduks kausitäiest maasikatest või jääkülmadest arbuusilõikudest. Aga kõike seda ja muud värsket kraami on võimalus süüa ainult suvel ja sellest võimalusest olengi võtnud viimast!
Värske kartul külma kodujuustukastmega on ka üks tavaline, aga nii mõnus toit, mis maitseb sellisena ainult praegu, kui kartul on veel magus, õrn ja pisike ja kodujuustu sisse saab hakkida värskeid maitset täis ürte. Isegi tavalise lehtsalatiga toimib fenomen, et just peenralt nopituna maitseb ta nagu imeasi. Ülejäänud aasta lehtsalati ostud võin küll vist ühe käe sõrmedel üle lugeda, kui sedagi. Ja siis läheb ta ka ainult dekooriks, mitte suhupistmiseks:)
Ärge nüüd arvake, et ma teid täitsa totudeks pean ja õpetan sellist iseenesestmõistetavat toitu tegema. Üldse ei õpetagi, aga leian, et sellised lihtsad suvetoidud tahavad lihtsalt mõnikord meeldetuletamist ja muidugi jäädvustamist, et talvel heldimusega meenutada:)

Kodujuustukaste:

300 g maitsestamata kodujuustu
250-300 g hapukoort
hakitud maitserohelist: tilli, sibulavarsi. murulauku, peterselli, koriandrit jne
soola maitse järgi

Sega kõik omavahel. Vala just keedetud kuumadele värsketele kartulitele. Mmmm….

Võilillepesto

mai 5, 2011 by Mari-Liis Ilover 3 kommentaari

Umbrohuhullustus jätkub! Noored võilillelehed on praegu tervislikumad ja maitsvamad kui ükskõik milline supermarketi frillise või misuna või ei tea mis veel salat. Linnast neid söögiks muidugi paraku korjata ei tohi (saaste) ja turul (veel) ka ei müüda. Ehkki ju võiks, näiteks Prantsusmaal ja USA Farmers’ Marketitel on see tavaline. Nii et üleskutse kõigile puhtamas piirkonnas, linna lähedal maal ja päris maal elavatele, jagage oma looduse kingitud värsket kraami ka tuttavatele linnavurledele! Kui mul poleks vähemalt nädalavahetuseti võimalik oma võilillelehevarusid täiendada, oleksin küll sellise saadetise eest tänulik. Võilillelehed säilivad külmkapis kaanega karbis paar päeva ilusti värskena.
Võilillepesto on üks mõnusamatest ja lihtsamalt valmivatest toitudest, mida võilillelehtedest teha. Maitselt kergelt mõrkjas, sobib võilillepesto kasutamiseks näiteks bruschetta kattena, segamiseks pasta või gnocchiga. Väga maitsev muuseas rukkileival!

2 peotäit võilillelehti (u 60 g)
1 küüslauguküüs
2 tl laimi- või sidrunimahla
40 g kreeka pähkleid (või mandleid, seedermänniseemneid, päevalilleseemneid, vaba valik!)
40 g parmesani juustu
0,25 tl soola
0,25 tl musta pipart
100-150 ml oliiviõli

Pese hoolikalt võilillelehed hoolikalt, nõruta.
Riivi juust. Pähklid võib maitse esiletoomiseks kuumal pannil kergelt röstida.
Pane kõik ained köögikombaini või saumikseri nõusse ja töötle, kuni saad ühtlase pesto.
Oliiviõli lisa esialgu 100 ml ja siis tasapisi edasi, kuni pesto on soovitud paksusega.