Ohsaa, kus kõik kasvab. Pruugib 10 päeva kodust ära olla, kui enne seda just mullast nina välja pistnud liblekestest on saanud võsa. Rukolavõsa! Õied ka kohe avanemas. Oli üsna selge, et lihtsalt lehekesi siia-sinna poetades ja salatit tehes me ennast sellest võsast läbi ei sööks. Omaksavatatud kraami lihtsalt vanaks lasta või ära visata ju ka ei raatsi, seega tuli taas vana hea sõber pesto!
Rukolapesto on hullult hea, kergelt mõrkjas, samas kerge salatise maitsega. Tal ei ole nii tugevat spetsiifilist mekki, kui näiteks karulaugu-, päikesekuivatatud tomatite või basiilikupestol, aga vahelduseks on selline mahedam lisand vägagi mõnus. Kerge ja suvine.
Rukolat, kui see kasvab avamaal, armastavad ka mingid fantoomsatikad, keda ma kunagi küll näinud ei ole, aga lehed suudavad nad öö jooksul pisikeseauguliseks näksida. Need augulised lehed ei ole just kõige kaubanduslikuma välimusega, aga pestos ei saa ju sellest keegi aru.
Rukolapesto kasutusala on lai. Krõbesaial, pastaga segatult, risotos jne. Võib määrida enne küpsetamist valge kala fileele või tõsta törtsukese grillitud veisesteigile.
Valmistamine käib nagu pestol ikka: tarvis läheb põhikoostisosa, praegu siis on selleks rukola, juustu (kasutasin Valio Forte Specialet), röstitud pähkleid või seemneid (mul olid kapis seedermänniseemned, aga hästi sobivad ka Kreeka pähklid või mandlid), õli ja maitseaineid.
Rukolapesto
suur peotäis, umbes 120 g rukolat
50 g seedermänniseemneid
50 parmesani
3 küüslauguküünt
1 tl sidrunimahla (võib ära ka jätta)
soola, pipart
100-120 ml oliiviõli
Eemalda rukolalt alumised lehtedeta varred. Rösti seemned kuumal kuival pannil kuldseks. Tõsta kõik koostisained lõiketeradega köögikombaini ja surista pestoks. Õli kogust reguleeri vastavalt sellele, kui paks pesto sulle meeldib. Lisa esialgu 100 ml ja kui pesto tundub liiga paks, nirista õli juurde.
Ekstra hästi klapib rukolapesto munaga, siin üks eriti maitsev hommikune võiku rukkileiva, rukolapesto ja upumunaga:
Kuumade spagettidega segatult saab rukolapesto abil minutitega lauale suurepärase pastaroa:
Kui kõik kohe ära ei kulu, säilita kinnises purgis külmkapis nädala jagu.
Ma olen siiani naabrite abi kasutanud rukolavõsast läbi söömisel aga see ka eriti enam ei toimi 🙂 Plaanisin ka just pestot teha. Väga hea on, eelmisel aastal sai ka mitu korda teha. Minu rukola eriti mahedusega ei hiilga ja seega on sidrun pestos omal kohal. Mulle tundub, et see mitme aastane isend ongi kangem kui üheaastane. Teegelikult neil isegi erinev nimi, üks on põld-võõrkapsas (Eruca vesicaria) ja püsik on võõr-liivsinep (Diplotaxis tenuifolia).
Jaa, Ilse, ma sama meelt, et mitmeaastane on kangem. Tuleb tunnistada, et nimetust võõr-liivsinep kuulen küll esimest korda, tänud, palju targem kohe!:)
Mul kasvab veel üks selline üheaastane, millel ei ole sakilised lehed, vaid ümmargused. Huvitav, kas see on lihtsalt mingi põld-võõrkapsa sort või miski omaette tegelane?
Niipalju kui mina aru olen saanud, siis rukola nime all tuntakse meil just neid kahte, see põld-võõrkapsas ja siis see püsik, mida kutsutakse peale võõr-liivsinepi ka lihtsalt metsikuks rukolaks. Aga see võib olla siis lehtsinep äkki, neid on mitmeid erinevaid sorte erineva väljanägemisega:) Aga ega ma ei tea kindlalt.
Mina kannatan mingi jama all juba kolmandat aastat, kõik vohab peenardael nii et lust vaadata, ei mingeid kahjureid, aga rukola pistab mingi "#%@£!!! nahka. Saab pisut salatisse küll, aga enamus lehti ikka juuube augulised.
Aga seda "#%@£!!! ennast ju lehtedel näha pole, onju! Mul sööb ka, aga sellepärast ma nimetasingi teda fantoomiks, et auke näen, aga elajat ennast pole kunagi kohanud. Aga nende näksitud lehed olen pestosse küll pistnud, seni kuni nad ise mu toidu sisse ei tule, on see ok, ma arvan.
Leidsin sellise jutu. http://tootsipeenar.wordpress.com/2011/06/15/58/ äkki tõesti on siis puutuhast abi.