Itaaliapärane tomatikaste. Talveks purki.

Tomatihooaeg hakkab otsi kokku tõmbama. Neile, kel veel suveküpseid tomateid käepärast ja piisavalt, et sissetegemisekski jagub, soovitan kindlasti teha purki tomatikastet. Teen seda väikeste variatsioonidega ise ka igal aastal. Maitse tuleb iga partii puhul veidi erinev, sest vahest kasutan sellerit, vahest mitte. Mõnikord puistan basiiliku asemel maitseks hoopis kuivatatud punet. Või lisan natuke tšillit. Mõnikord on küüslaugud eriti äkilised. Teinekord kasutan porgandi asemel hoopis paprikat. Ja nii edasi. Tõenäoliselt neil, kes teevad hoidise täpselt selle retsepti järgi, tuleb ta ikka veidike erinev, sest näiteks tomatisort on kas happelisem või magusam. See ongi üks hoidistamise võludest, et mänguruumi jagub ja alati on maitses midagi üllatavat ja teistsugust, kui sama asja eelmine kord tehes. Samas ei pea seda kastet muidugi üldse hoidistama, kui ei taha. Võib sama retsepti järgi keeta ka koheseks söömiseks mõeldud mõnusa pastakastme. Siis jääb ära loomulikult ka kogu purkide kuumutamine ja muu hoidistamisega kaasas käiv triangel. Kui teed kastet mitte säilitamise eesmärgil, võib teda lihtsalt külmkapis mõned päevad hoida, midagi ei juhtu.

Kõige lihtsam itaaliapärane tomatikaste ehk marinara (sõnal puudub seos marineerimisega, see tähendab hoopis “meremehe stiilis”) on pärit juba ammustest aegadest Lõuna-Itaaliast ja koosneb väga vähestest väga kvaliteetsetest koostisosadest: tomatid (kindlasti sort San Marzano dell’Agro Sarnese-Nocerino PDO), küüslauk, oliiviõli. Mõnikord ka ürdid ja sibulad.  Kõik! Mina nii minimalistlik ei suuda olla, pealegi pole kusagilt võtta neid va San Marzanosid ja piirduda tuleb oma armaste Vilja tomatitega. Nii et pistan kastmesse maitseks nii sellerit kui porgandit. Et maitse sügavam oleks, veidi ka fariinsuhkrut ja lõpuks veel sortsuke palsamiäädikat. Ahh, kui hea see kaste on! Kasutada saab nii pastakastmena, bruschetta peal, tomatisupi põhjana. Võib lisada hautistele või küpsetada selles kastmes näteks kala. Võimalusi, kuidas teda kasutada on tõepoolest väga palju, tuleb aga tunnistada, et meil läheb ta eelkõige käiku siiski pastakastmena.

Kes esimest korda kastet teeb, sel paneb kindlasti kulme kergitama asjaolu, et esialgu potti läinud säravpunastest tomatitest saab hoopis oranžika kastme. Mõjutab ka pikemaajaline keetmine kuid eelkõige see, et tomateid saumikseriga purustades tekib oksüdatsiooniprotsess ja tomatid muudavad värvi. Kes tahab punast tomatikastet (nagu poes), peaks ainete purustamiseks kasutama näiteks hakklihamasinat. Maitset see väike värvimuutus samas absoluutselt ei mõjuta ja mind küll kunagi häirinud ei ole.

Küll aga võiks kindlasti enne keetmist tomatid ära koorida. Et pärast mitte hamba all “nahkasid” tunda. Tomatite koorimiseks lõika lõika neile terava noaga otsa ristlõige. Blanšeeri hetk keevas vees. Lase veidi jahtuda ja koori.

Postituse koostööpartner on D-kokaraamat