Kirjastuse rahvale tundus esialgu, et sõnad “jäägid” (veel hullem: “jäätmed”!), uus- või taaskasutus, jätkusuutlikus, eilne toit, raiskamine ja toidujupid pealkirjas ei kõla üldse apetiitselt. Minul endal ei olnud seda tunnet, kuna olin pealkirjastamise ajaks nii palju juba teemas sees olnud ja nii palju maitsvaid jäägitoite teinud, et kõik need sõnad olid mu jaoks igati loomulikud, ausad ja asjakohased. Siin tagantjärgi mõned arutlusel olnud variandid. Need kõik tegelikult kirjeldavad raamatu sisu ja annavad vast selle postituse lugejale ka märksõnadena rohkem aimu, millest uus raamat üldse räägib:
Toidujuppide tähetund
Säästvalt, targalt, maitsvalt – uuskasutus köögis
Säästva elu retseptiraamat
Jätkusuutliku kodukoka abimees
Toidujäägid troonile
Rõõmsad raasukesed
Säästva kodukoka retseptiraamat
Eilse toidu uus elu
Liiga hea, et raisata
Lõpuks jäi aga sõelale praegune pealkiri ja olen väga rahul. Niipalju sissejuhatuseks pealkirjast, nüüd asja juurde!
Käsi püsti, kes on võimelised alati süüa tegema nii, et kõik potid-pannid pärast tühjad. Üsna kindel, et selliseid tublisid planeerijaid on parasjagu, kuid tõenäoliselt jääb siiski paljudel liiga sageli toidukordadest üht-teist üle. Mida selliste jääkide pihta hakata? Ära visata? Mina lihtsalt ei suuda. Lapsepõlvest külge jäänud veendumusest, et toitu ei raisata, sai alguse ka selle raamatu ideepojake.
Arvestades seda, kui palju ressursse kulub toidu kasvatamisele, tootmisele ja transpordile, on veel täiesti kasutuskõlbliku toidu äraviskamine puhas raiskamine nii eetilisest, majanduslikust kui ökoloogilisest vaatevinklist vaadatuna. Lihtsalt eelmise päeva üles soojendamine tundub paljudele (kuulun ka ise nende hulka) igav. Selle asemel, et valmistatud toit ära visata, saab lihtsatest koostisosadest, vähese vaevaga ja kiiresti valmistada midagi täitsa uut ja huvitavat. Nii on ju palju põnevam, palju värskem, palju maitsvam!
Pea kõik raamatu retseptid õnnestuvad kodus tavaliselt olemasolevatest ainetest. Kui jääkidest tehtava uue toidu jaoks peaks taas poodi imetoiduaineid taga ajama minema, kaotaks ju kogu idee oma mõtte.
Ei saa märkimata jätta ka seda, et huvitava fenomenina on külmkappi jäänud purgi- ja karbipõhjad, üksikud köögiviljad ja kastmetotsikud mind läbi elu inspireerinud kõige spontaansemateks ja mõnusamateks toitudeks üldse. Karbike eelmisel päeval keedetud nuudleid, külmkapi köögiviljasahtlis nukrutsev üksik porgand ja tükk brokolit, ehk ka poolik paprika, eelmise päeva õhtusöögist järele jäänud ahjuprae tükid, lisaks sibulat, küüslauku, sojakastet, veidi tšillit- kas ei kõla see juba nagu vaimustav aasiapärane nuudliroog? Boonusena kõhutäiele saab uueks poeskäiguks tühjendatud külmkapp ja südametunnistuski on puhas – järelejäänud toit ei leidnud oma kurba lõppu pügikastis, vaid sai maitsval moel ära kasutatud.
Niisiis. Kaante vahel on oma täieõigusliku koha leidnud üle 60 koduse, lihtsa ja maitsva retsepti, mille kõigi ühisnimetaja on “uuskasutus köögis”. Need kolm märksõna ongi seekord raamatu läbivaks jooneks. Loodetavasti õnnestub selle raamatu abil innustada teisigi uut elu andma külmkapis seisvatele pastapeotäitele, kastmepsortsudele ja potipõhjas nukrutsevale hommikupudrule.
Moodne maailm on suunatud üha enam kokkuhoiule, uuskasutusele ja jätkusuutlikkusele. Viime selle positiivse ja edasiviiva suuna ka kööki. Tõstame toidujäägid troonile!
Suur aitäh julguse eest mu ideele hoog sisse veeretada ja see raamatuks vormida Ajakirjade Kirjastusele, eelkõige projektijuht Lia Virkusele. Armsalt koduse ja samas moodsa kujunduse tegi Külli Kuusik ja tekstid-retseptid vaatas oma targa ja kogenud pilguga üle keeletoimetaja Velve Saar.
________________________________________________________________________
Jagan mõned raamatu retseptid siingi, ehk saab keegi nendest indu oma koduköögiski katsetamiseks. Juhend loosis osalemiseks on postituse lõpus.
Spagetivorm
neljale
Ilma igasuguste kahtlusteta on pasta parim värskelt keedetuna. Otse potist taldrikule. Kuid ükskõik, kuidas püüdlikult ka koguseid ei arvestaks, kipub seda parimat pastat ikka üle jääma. Nii avastan minagi end sageli peale õhtusööki tõtt vaatamas peotäie spagettide või muud sorti pastaga. On snoobe, kelle jaoks on juba keedetud pasta soojendamine ja teistes toitudes uuesti kasutamine täielik tabu. Asjata, ülepraetud pasta munaga on ju üks mõnusamaid mugavusroogasid üldse. Olen kindel, et needsamad snoobidki söövad seda salaja ja mõnust mõmisedes.
See on raamatu retseptide hulgast minu laste konkurentsitu lemmiktoit ja kui pastapäev on, siis pean keetma kindlasti varuga, et järgmisel päeval saaks seda krõbedat maitsvat spageti”kooki” neile teha. See on muide ka itaallaste endi lemmiktoit järelejäänud pasta ära kasutamiseks. Maitsev nii soojalt kui külmalt. Kõrvale sobib tomatikaste või kõigi laste lemmik – ketšup.
Lisanditena saab selles spagetiroas ära kasutada külmkappi jäänud toidujupikesi. Lisa enne pannile panemist spagetisegule näiteks tükeldatud tomatit, sinki, jupike väiksemateks tükkideks lõigatud suvikõrvitsat või paprikat.
2 muna
200 g keedetud spagette
25 g (2 sl) riivitud juustu
soola, pipart
1 sl oliiviõli
1 sl võid
Klopi munad lahti. Sega hulka spagetid ja juust. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa soovi korral meelepärased lisandid. Lase 5 minutit seista, nii saab muna spagettide sisse imbuda.
Kuumuta pannil või ja õli. Vala spagetisegu pannile. Vajuta seda pannilabidaga lamedamaks ja tihedamaks. Prae mõlemalt poolt keskmisel kuumusel 5-7 minutit. Küpsuse kontrollimiseks enne ümber püüramist tõsta noa või pannilabidaga veidi spagetikoogi äärt ja piilu, kas on juba kena kuldne. Ümberpööramiseks aseta pannile taldrik ja keera pannisisu sellele hopsti! kummuli. Seejärel isa pannile veidi õli ning libista kook taldrikult taas
Küpsetatud riisipuding
neljale
Puding on ütlemata maitsev viis kasutada ära hommikusöögist järele jäänud riisiputru. Teen seda magustoitu täitsa tavalisest, piima ja soola-suhkruga maitsestatud pudruriisist keedetud pudrust. Pudingusse ei pea küpsetamise ajal marju lisama, võid hiljem seda süüa kas värskete marjade, moosi või kompotiga.
200 g jahtunud riisiputru
2 muna
2 dl piima
5 sl suhkrut
1 sl vanillsuhkrut
noaotsaga soola
soovi korral peotäis värskeid või külmutatud marju
Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Klopi munad lahti. Lisa vispeldades piim, suhkur, vanillisuhkur ja sool. Lisa riis. Sega läbi. Vala pudingusegu vormi. Kui kasutad marju, puista need vormile. Aseta vorm kõrgemate servadega ahjuplaadile. Tõsta plaat koos pudinguga ahju ja kalla siis plaadile kuumaveekannust nii palju tulist vett, et see ulatuks pooleni pudinguvormist. Küpseta 35-40 minutit.
Kartulipõhjal seenepirukas
neljale
Selles pirukas leiab kasutust meile eestlastele nii armas kodutoit kartulid ja kaste. Põhjas saavad ära kasutatud eelmisest einest järele jäänud keedetud kartulid ja täidises kaste. Seenekastme asemel võib pirukatäidisena kasutada ka strooganovi, kanakastet, hakklihakastet või muud koorega valmistatud klassikalist eestipärast kartulikõrvast “sousti”. On hea, kui kaste on paksemat sorti. Vedelama kastme puhul jäta täidisesse hapukoor lisamata.
Põhi:
200 g keedetud kartuleid (2 keskmist)
50 g külma võid
90 g nisujahu
noaotsaga soola
Täidis:
2 dl koorest seenekastet külmana
1 muna
2 kuhjaga sl hapukoort
soola, tilli
Tainaks riivi kartulid ja või. Näpi kõik koostisained tainaks. Vajuta tainas väiksema, umbes 20 sentimeetrise läbimõõduga pirukavormi põhja ja servadele. Hoia 30 minutit külmkapis. Sega külma seenekastme hulka muna ja hapukoor. Maitsesta soola, pipra ja värske tilliga. Vala põhjale. Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Lase pirukal jahtuda ja taheneda. Parimalt maitseb ta leigena või toatemperatuuril.
Kaerahelbepannkoogid
8-9 tk
Hommikune puder on arvatavasti üks sagedamini ülejääv toit. Neid lihtsaid pätsikesi ei pea tegema sugugi vaid kaerahelbepudrust. Hästi sobivad ka teiste putrude jäägid, riisist hirsini.
Raamatus on kaerahelbepudrust ka üks imemaitsev vormisai, mille tarbeks ma keedan siis, kui saiaisu tuleb, spetsiaalselt rohkem kaerahelbeptru. Et ikka kindlasti üle jääks:)
250 g jahtunud kaerahelbeputru
1 muna
1 dl hapupiima või keefiri
u 100 g nisujahu
1 tl soodat
soovi korral suhkrut ja soola
praadimiseks võid ja õli
Tõsta kaerahelbepuder kaussi. Klopi muna lahti ja lisa koos hapupiima või keefiriga pudrule. Sega kahvliga läbi. Sega jahu soodaga. Lisa tainale. Sega läbi, tainas peaks jääma veidi paksem, kui tavaline pannkoogitainas. Vajadusel lisa nisujahu. Maitsesta tainas maitse järgi suhkru ja soola, kogused sõltuvad sellest, kui magus või soolane kasutatud puder oli. Prae pannil või ja õli segus mõlemalt poolt kuldseks.
____________________________________________________________________
Ja nüüd, tadaa! Loosin oma heade blogilugejate vahel välja 2 eksemplari värskest kokaraamatust. Et loosis osaleda, peaks kommentaaridesse jätma oma nipi või kõige sagedamini tehtava toiduidee või lihtsalt paarilauselise arvamuse, kuidas teie oma kodus eelmisest toidukorrast jäänud peotäisi kasutate. Raamatud loosin välja nädala pärast, 9. novembril ja saadan oma kulu ja kirjadega võitjatele.
Ka meie ei viska ülejääke ära. Kõige sagedamini läheb käiku eelmisel päeval keedetud kartul järgmisel päeval praekaetulina. Lisaks muidugi ka muffini vormides tehtud omlett kõigega, mis külmkapis on, on minu lapse lemmik.
Ohoo, kui põnev!
Mina ei raatsi ka toitu ära visata ning otsin alati uusi võimalusi, kuidas eelmise päeva ülejääke ära kasutada. Kõige sagedamini leiavad külmkapijäägid tee "panniroani", ehk kuumutan näiteks aedviljahautise jäägid koos misiganes kapis leiduva lihalisega läbi, vahel löön ka muna peale, et toekam oleks, riivjuustu serveerides ka veel peale ja voilà!
Ja kui jääkidest üldisemalt rääkida, siis oleme ausad: kõige paremad magustoidud on ju jäägimagustoidud! Leivasupp, saiavorm, rummikoogid, mmm… 🙂
Kristi
Mul oleks hädasti sellist kokaraamatut vaja, sest ma ei oska jääkidega suurt midagi peale hakata. Kui õhtusöögist jääb järele keedukartulit ja nt lihakastet, siis järgmisel päeval viskan lihtsalt kõik pannile kokku ja soojendan üles. Kui lastel jääb hommikul putru alles, siis järgmisel hommikul panen piima juurde ja soojendan üles. Olen soojendaja! 😀 Aga tahaksin osata jääkidest teha midagi huvitavamat nii et loosiõnn – palun naerata mulle 🙂
Ka mina ei pea õigeks korraliku toidu äraviskamist.
1. Ülejäänud hakklihakastmest valmistan kas suvikõrvitsa või pommulasanje. Kes soovib võin muidugi ka lasanjeplaate kasutada, aga aedviljatoit on alati maitsvam kui jahuplaat. Lisan hakkliakastmele ohtralt sügavkülmast tilli ja peterselli, veidi tsillihelbeid, tõmban suvikõrvitsast või pommust laastud, panen nad vaheldumisi hakklihakastmega ahjuvormi ja maitsev toit on valmis.
2. Ülejäänud kartulist, tatrapudrust valmistan vahel pannkooke, aga teen ka neist pitsapõhja.
3.järelenäänud aedviljavokist valmistan aedviljavormi. Lisan kas hakkliha või kappi jäänud tükeldatud suitsuvorstijupi või singi, kallan üle muna-hapukoore-riivjuustu seguga ja küpsetan ahjus kuni kate muutub kuldseks.
4. Varsti on tulemas pühad, kus alati jääb midagi üle. Kõige vähem isuäratavad on vaagnatele jäänud välimuse kaotanud liha-vorsti-singilõigud, rulaadid. Kõigist neist teen nn "vorstimoosi" 🙂 Masindan nad kõik ära ja lisan vastavalt sellele, milleks neid kasutan a) kodust ketšupit või mõnd muud tomatihoidist ja kasutan vorstimassi pitsakattena. b) kartulivormi jaoks segan massile juurde hapukoort, toor-või riivjuustu c) võileivakatte tarvis segan juurde veidi majoneesi.
Eks neid võimalusi ole ju palju, kõik korraga ei meenugi. Järelejäänud supid panen enamasti sügavkülma ja pakun nädala pärast kui uut toitu 🙂
Praeleemesse teen tatra-või kruubupudru
Hüva katsetamist kõigile!
Mulle üldse ei meeldi toitu ära visata ja püüan seda vältida. Tavaliselt läheb käiku kanafilee. Kui on ülejääke, siis teen järgmisel päeval salati või puistan omleti peale või lihtsalt teen ühe mõnusa võileiva. Samamoodi läheb käiku järele jäänud keedukartul. Sellest teen tavaliselt järgmisel või ülejärgmisel päeval kartuli-munakooki ehk tortilla de patata. Eks neid võimalusi on päris palju.
Aga uued nipid on alati teretulnud 🙂
Olen ülejäänud kartulipudrust näiteks kartuli pirukaid teinud. Lehttaigen ja siis kartulipuder. Väga maitsev sai.
Eelmise päeva ahjukana jääkidest on mingi maitsev salat valminud.
Viimane "jääkide" ära kasutamise leiutasin suvel, kui oli alles jäänud tuha kartuleid, peete ja porgandeid. Tegin nendest peedi-kartuli salati.
Enamuse aja teen sööki täpselt kaheks päevaks, ei jäägi sööki üle.
Meie lemmik on järelejäänud ahjukalast salat apelsini, jääsalati, kurgi ja tomatiga ja muuga ning saiakrutoonid ka juurde.
Mina ei viska peaaegu kunagi toitu ära. Teen seda juhul, kui toit on tõesti tõesti söögiks kõlbmatu. Kõige mugavam on ülejääkidest teha nt ahjuvormi, pirukat. Kas saab ühtteist koogi sisse peita.
Super, sellist raamatut oligi vaja. Tihtipeale jääb natuke toidukorrast üle ja siis käib tihe arutelu, et kes selle nüüd ikkagi ära sööb, et pannile/potti ei jääks väikest portsu. Raamat kuluks ilusti ära, et seda probleemi lahendada 🙂
Meie peres on kartulipüree leidnud topeltkasutust esimesel päeval püreena, teisel päeval kas, siis kotlettides või ahjuvormis.
No ja klassika on ahjukana, millest jagub nii ahjukanana õhtusöögiks, suppi kui ka kastmesse, eriti veel kui teha koos täidisega, saab sellise mõnusa juurvilja põhjaga kanakastme. 🙂
Eelmisest toidukorras ülejäänu leiab peaaegu alati kasutust järgmistes toitudes,ära saab visatud vaid riknemise korral. Üheks põhiliseks ülejäägiks on ahjukana,mida siis järgnevalt saab edukalt kasutatud kas kanasupis või lihtsalt võileiva pealsena.Kõrvitsapüree supist kui osa järgi jääb on hea seda sügavkülma panna ja siis hiljem vastavalt vajadusele võtta 🙂 Nõnda ei lähe miskit raisku,kuid enamasti üritan toite valmistada nii,et järgi ei jääks.
Igapäevaselt vajalik kokaraamat! Mullegi meeldib jäägid ära kasutada. Keedetud pastast olen teinud järgmisel päeval pastagratääni, kuhu võib kõikvõimalikku lisada – kastme ülejäägi, külmikuleiud, k.a. Kuivatatud tomati jms purgipõhjad. Peale teen kastme kuumast piimast, sulatatud juustust ja sinepist+maitseained ja peale muidugi mõnusasti riivjuustu.
Keedetud kartulist olen teinud rootsipärast pyttipannat – kartul tuleb lõigata pisikesteks kuubikuteks (nagu salatisse lõikaks) ning lisada võib samuti kõikvõimalikku ning pannil praadida. Parim on ahjulihakuubikutega.
Edu raamatuga ja aitäh inspiratsiooni eest!
See on järjekordselt sul üks imearmas ja kasulik raamat. Mina oma kahe lapse ja pideva kokkamise kõrvalt tegelen ülejääkidega praktiliselt iga päev. Kõige tihedamalt saavad ülejäägid kokku pannil omletiks või siis vormis mõnusaks juustuga üle kaetud ahjuvormiks. Lihtne 🙂
Kerlin
Väga tore raamat!See ongi põnev, kui sul on kapis ainult "riismed" ja siis teha nendest midagi sellist, mis kõigile maitseb! Kuivanud leib- leivasupiks ja riivleivaks; pasta ja kartulid vormiroaks; kana ja muu liha- no sellest tee, mida hing ihkab:).
Jääkidest on ideaalne vormi- või panniroogasid valmistada 🙂 teiereilika@hotmail.com
Mina ei oska jääkidega suurt midagi ette võtta :(. Mul on 3last siis oleka väga sellist raamatut tarvis….hea kokkuhoiu idee! Teen sûûa ûsna parasjagu ja mis kappi seisma jääb läheb maale koerale.
Viimane ülejääkide kasutamine oli just mõned päevad tagasi, kui külmikus olid mõned ahjus küpsetatud peekonilõigud. Tükeldasin need väiksemaks ja tegin kiire pasta rõõsa koore ning spagettidega.
Üle kõige vihkan ma toidu raiskamist ja seetõttu püüan kokata nii, et jääke ei teki, ehk siis et sööme toidu näiteks kahe päevaga ära. Samas vahest jääb järgi selline kogus, millest pere enam söönuks ei saa ja siis tuleb leiutada. Peamised võimalikud jääkide kasutuskohad on meie peres pastakasmed, pajaroad, vokitoidud, lahtised pirukad.
Lapsepõlvest on soojad mälestused eelmise päeva riisist valmistatud riisipannkookidest. Neid pole ise veel millegipärast siiani teinud (ilmselt kardan mälestust rikkuda). Siinses blogipostituses esindatud riisipuding tundus ahvatlev, selle kavatsen kindlasti järgi proovida.
Meie peres ei jäägi eriti palju toitu üle- oleme need, kes soojendavad toitu ka järgmistel päevadel seni, kuni toit otsa saab. Kuigi, kui nüüd järele mõelda, siis mõnikord olen olnud sunnitud hommikupudrust paar lusikatäit minema viskama ja see Sinu pannukate retsept läheb küll järele proovimisele.
Aga mu nipp siis. Olen seisma jäänud leibadest teinud tihtipeale ahjus küüslauguleivakesi. Need on küll head 🙂 Ainus probleem on, et leiba jääb liiga harva ja liiga vähe järele 😉
Palju õnne! Vahvaid pealkirjaideid oli teil küll mitmeid. Heal lapsel ikka mitu nime! 😉
Ülejäägiriisist teen mina tihti riisipõhjaga tuunikalapirukat ja "närtsima" hakkavad köögiviljad leiavad uue elu püreesuppide sees. 🙂
Toiduraiskamise peale olen palju mõelnud, kahjuks raiskan ikka veel rohkem toitu kui tahaks või tohiks. Aga suund on õige ja tahtmist on ka tublim olla!
See raamat peaks igas kodus olemas olema, tundub igatahes väga asjalik. Ise tahaks küll juba seda lähemalt lehitseda.
Jääke üritan võimalikult palju ära kasutada, aga paraku on meie peres ka toidu äraviskamist, mis mulle üldse ei meeldi.
Eile sai igatahes üleeilsest kartulipudrust kartulipannkooke teha ja neid sõi isuga ka laps, kes pudrust endast väga ei hooli.
See raamat peaks igas kodus olemas olema, tundub igatahes väga asjalik. Ise tahaks küll juba seda lähemalt lehitseda.
Jääke üritan võimalikult palju ära kasutada, aga paraku on meie peres ka toidu äraviskamist, mis mulle üldse ei meeldi.
Eile sai igatahes üleeilsest kartulipudrust kartulipannkooke teha ja neid sõi isuga ka laps, kes pudrust endast väga ei hooli.
peale õhtusööki kipub potti-pannile midagi ikka jääma, aga sageli süüakse see õhtu käigus nokkides ära või siis võtan järgmisel päeva tööle lõunaks kaasa.
selle pannkoogiretsepti peale pean ütlema, et… meil kodus putru ei tehta ega sööda, aga nüüd vist peab tegema, sest ma tahas neid pannkooke saada 🙂
Mul tavaliselt ei jäägi toitu järgi aga kui jääb siis soojendan. Paraku järelejäänud pudrutinksu olen minema visanud.
Selline raamat oleks kohe väga vajalik! 🙂
Minule ei meeldi samuti midagi ära visata. Üritan teha nii, et kõik saab otsa või siis võtan järgmisel päeval jäägid lõunasöögiks kaasa.
Mina toitu ära ei viska ja toitu teen tavaliselt mitmeks päevaks ette, et ei peaks iga väev vaaritama:) Samas vahelduse mõttes ja kui on vähe järgi järgmiseks toidukorraks, nuputan kus seda ära saan kasutada. Kas kuhugi täidiseks, pannkookides, muffinites, omletis, kotlettides jne.
vaikemyy_6@hotmail.com
Meil läheb eelmise päeva puder "peeneks" pudruks: lisan piima või koort, kookoshelbeid, kuivatatud jõhvikaid või rosinaid, hakitud pähkleid (mida parasjagu kapis leidub), vahel ka mandlijahu ja natuke jahvatatud linaseemneid. Kui juhtub kookospiima olema, see on veel kõige parem. Siia sobivad ka natuke liiga ära kuivanud rosinaid. Nii see õieti alguse saigi, et laual olid kapikoristusest igasugused nutsakad pähkli- ja muu maiuse päradega 🙂
Tegelikult ei tekigi mul eriti ülejääke, sest planeerin oma toitumiskordi üsna täpselt.
Raamatu vastu ei oleks samas midagi. Äkki saaks mingeid põnevaid uusi ideid!
Eelmise päeva ülejääke võtan alati tööle järgmise päeva lõunaks. Isegi putru on hea võtta veel õhtul enne kojutulekut (ja poeskäimist) pisikeseks ampsuks kaasa.
Muidu soojendan niisama, või nt ülejäänud kartulist-makaronist kiire ahjuvormi teha, ja väga paljusid asju saab järgmisel päeval suvaliselt suppidesse ka lisada.
Tundub väga vajalik raamat olevat. Katsetan täna ära ülevalpool olevast retseptidest riisipudingu tegemise, muidu teen järgi jäänud riisupudrust karjala pirukaid, mis on kujunenud meie pere suureks lemmikuks.
Olen ka senini olnud pigem toidu soojendaja ja jääkidest teen uue toidu siis, kui alles jääb nt ainult riis, kartul või pasta – siis klopsin selle põhjal uue söögi kokku. Juba need siin välja toodud retseptid tekitasid huvi, nii et kindlasti on raamatust põnev uusi ideid avastada.
Suuuur aitäh kõigile toredate mõtete eest! Kui palju häid ideid, mida järele jäänud ribalatega teha. Ja nende peale olen lihtsalt kade, kes suudavad planeerida nii täpselt, et üle ei jäägi. Minul on siis kõvasti arenguruumi, kuid katsun end üha enam ohjeldada ja toidu kogustega mitte üle pingutada:) Loosi tahtel saavad raamatud endale Jaanika (2. nov) ja Moonika (3. nov). Palun saatke mulle oma postiaadressid: mariliis.ilover@gmail.com
Minu raamaturiiulis leidis ka see raamat koha ja tahaks öelda, et aitäh! Mul täna läheb sealt juba kolmas idee käiku (kah halvasti planeerijata perest 😛 )
Kirsika, milline rõõm seda teadet lugeda! See on parim kompliment kokaraamatule, kui juba mitmes retsept käiku läheb:)
Pea aasta hiljem (sama Kirsika, kes paar kommentaari üles) pean tunnistama, et antud raamatu puhul oli tegu ühe raamaturiiuli popima teosega ehk siis kellel veel seda raamatut ei ole, tasub soetada. Minagi pean uue hankima, sest lisaks kahejalgsetele, meeldis raamat hirmsasti ka uuele kutsikale, kes siis kokakunsti õppis hammastega proovides 😀
No vot ei teagi nüüd, kas rõõmustada või kurvastada raamatu populaarsuse üle teie peres 🙂 loodan igatahes, et õnnestub hankida uus eksemplar ja see siis tundub kindlasti teie kutsikale igav-ikkagi läbitöötatud juba korra 😀
Meie ka soojendame või taaskasutame kõik põhimõtteliselr ja putrudest pannkoogid ja küpsetised ka ausees…Riisipudrust saavad üsna tihti karjalapirukad.
Ja kui suppi saab liiga palju siia rändab osa sügavkülma,et vajadusel võtta.