Siinse veidi pikale veninud vaikuse õigustuseks ei ole mul öelda muud, kui et tegin vahepeal väikese tiiru paradiisis! Muudmoodi ei oskagi Seišelle tagantjärgi nimetada. Need, kes jälgivad mu Instagrami kontot, on juba veidi pilte näinud. Aga mul tuleb veel läbi käia sajad tehtud fotod, uuesti läbi mõelda kõik kogetu ja siis panen toidu-, looduse- ja muud reisielamused ka blogipostitusena kirja. Loodetavasti saan sellega hakkama juba järgmisel nädalal.
Toidu osas sai Seišellidel nauditud peamiselt värsket kala ja mereande ning troopilisi puuvilju – teisiti ei kujutaks ettegi, need on seal kohalikust kohalikumad ja võrratult maitsvad. Et põllumajanduseks kõlbulikku maad napib, farme on näpuotsaga ja need ei jõuaks niikuinii eales toiduga varustada kõiki kohalikke, rääkimata turismibisnessist (hotellid, restoranid jne), tuuakse hästi palju söögikraami Seišellidele sisse mujalt. Seega ühed vähestest päris kohalikest toiduainetest, mida leidub külluses, ongi kala ja teised mereelukad ning kohalikud puuviljad. Aga sellest kõigest siis lähemalt peatselt reisipostituses.
Tegelikult tahtsin praegu mainida hoopis seda, kui väga (vaatamata kõigele heale-paremale, mida Seišellidel sai nauditud), isutas mind tagasi jõudes koduste maitsete järele. Kodused vist lugesid mu mõtteid, sest ämm oli mu kojutuleku puhuks teinud suure kausitäie marineeritud räimi, mis on tõepoolest maailma parimad ja ma ei mõtlegi veel niipea nende tegemises temaga konkureerima hakata.
Ja mida ma siis ise esimeseks toiduks tegin? Toortatar, peet, rõigas, suitsulõhe, forellimari, vutimunad ja till- kõik mulle armsad kodused põhjamaised maitsed vormusid mõnusaks krõbedaks eineleivaks, mida võiks peaaegu et põhjamaiseks pitsaks nimetada. Need tatra-lameleivad valmivad ülilihtsalt ja maitsevad nii hästi. Sama retsepti järgi saab lameleibu teha ka rukki- või odrajahust, mõlemad versioonid on head! Samas, kui ei viitsi lameleiba ise teha, võib siin vabalt kasutada ka mõnda poest ostetud lameleiba, näiteks paksemat lavašši (võib keskelt pooleks, st kaheks õhemaks lavaššiks lõigata), mille saab ahjus või grillil enne katte peale panemist soojaks lasta. Või laduda kogu hea katteks kraam lihtsalt rukkileivale – valikuid on palju. Selline värviline ja maitsev leib sobib suurepäraselt aiapeol pakkumiseks või piknikule kaasavõtmiseks. Viimasel juhul võta lameleivad, kreemjuust ja kala-kalamari-munad eraldi karpidega kaasa ja lao leivad kokku kohapeal. Või paku maitsva eelampsuna enne grilliõhtut, kerge lõunana – nii maitsev ja ilus toit sobib igaks puhuks.
Lameleivad peedi-rõikamäärde, lõhe, kalamarja ja vutimunadega
Valmistusaeg
Kokku
Kogus neljale
Koostisosad
Lameleivad:
125 g toortatrajahu
0,5 tl soola
0,5 tl küpsetuspulbrit
200 g maitsestamata jogurtit
40 g võid (sulatatult)
Katteks:
8 vutimuna
200 g ehk üks tops Gourmet Club röstpeedi ja rõikaga kreemjuustu
120 g külmsuitsulõhet (või kuumsuitsu- või graavilõhet)
u 50 g forellimarja
hakitud tilli
Juhised
Sega omavahel toortatrajahu, sool ja küpsetuspulber. Lisa jogurt ja sulatatud või ja sega ühtlaseks. Tulemuseks peaks olema keskmiselt paks kleepuv tainas. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Tee käed jahuseks ja jaga tainas kaheks. Vormi ahjuplaadil kaks ümmargust või piklikku leiba. Tainas on tõepoolest kleepuv, nii et kasuta julgelt jahu. Torka leivad kahvliga auguliseks. Küpseta 250-kraadises ahjus (kindlasti eelkuumutatud!) umbes 10 minutit, kuni leivad hakkavad äärtest pruunistuma. Tõsta seejärel ahjust välja.
Võid leibadele katte lisada kohe, kui nad veel soojad on või jahtunult. Maitsev on mõlemat moodi. Sel ajal, kui leivad ahjus küpsevad, saad kõik kenasti ette valmistada. Keeda vutimunad: aja vesi keema, tõsta vutimunad lusikaga vette ja keeda u 2,5 minutit. Ehmata, koori ja poolita. Kui kala ei ole juba valmis lõikudena, viiluta see võimalikult õhukeselt. Haki till.
Määri leibadele kreemjuust, lisa lõheviilud. Tõsta peale poolitatud vutimunad, neile tõsta omakorda teelusikaga peale natuke kalamarja. Raputa peale hakitud tilli. Lõika leivad enne söömist sektoriteks või meelepärase kujuga väiksemateks tükkideks.
