Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi | Mari-Liis Ilover

See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!

Main navigation

peet

Peedi-kinoakotletid

by 2 kommentaari

peedi-kinoakotletid

See ei ole sugugi esimene kord, kui peet ja kinoa mu toitudes kokku saavad. Blogis on varasemast näiteks ka kinoa ja peedi salat feta juustuga ja olen nende kahe sõprust proovile pannud nii mõneski teises toidus. Olen endiselt arvamusel, et need kaks on kokku loodud. Nii peet kui kinoa on mõlemad omamoodi karused ja maalähedased. Nõnda lihtsakoelised, et päris omaette jääksid mõlemad ehk toiduna tuimavõitu. Ent kui sellele toekale paarisrakendile lisada särtsu küüslaugu, balsamico, vürtsköömnete, koriandri ja tšilli näol, löövad peedi-kinoapätsikesed lausa särama! Värvist ma üldse ei räägi, see on tänu peedile juba niigi super. Kinoat peetakse sageli ekslikult teraviljaks. Ja pole ka ime, sest tema kasutamisvõimalused on teraviljadega väga sarnased. Tegelikult on aga kinoa puhul tegu Tšiili hanemaltsa seemnetega. Kinoa glükeemiline koormus on madal, mis tähendab, et temast tehtud toidud annavad täiskõhutunde pikaks ajaks ega lase veresuhkrul üles-alla kõikuda. Kinoa on ka valgu- ja rauarikas, sobides seega suurepäraselt ka neile, kes ei söö üldse midagi loomset või lihtsalt tarbivad liha väga harva.

Peedi-kinoakotletid on mõnusad niisama või näiteks mõne jogurtikastmega, mille tarvis tuleks Kreeka jogurt segatud ürtide ja küüslauguga ning maitsestatud riivitud sidrunikoore ja soola-pipraga. Neid võib pista ka burgeri vahele või pakkuda koos portobello seentega. Postituse lõpus sellest moodusest ka pilt ja retsept.

Peedi-kinoakotletid
5-6 tk.

4 dl vett
2 dl kinoat
250 g keedetud peeti
1 küüslauguküüs
2  muna (L)
1 sl palsamiäädikat
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud koriandrit
sutsuke tšillihelbeid või -pulbrit
1 dl odrajahu (võib asendada ka toortatrajahuga)
soola, musta pipart
oliiviõli kotlettide praadimiseks

peedi-kinoakotletid

Kuumuta vähese soolaga maitsestatud vesi keema. Loputa kinoa sõelal jooksva vee all. Vala potti ja keeda u 15 minutit, kuni vesi on kinoasse imbunud ja terakesed pehmed. Riivi peet. Purusta küüslauk, klopi munad lahti. Sega omavahel keedetud ja jahtunud kinoa, riivitud peet (ilma riivimisel eraldunud vedelikuta- see teeks kotletitaina liiga vedelaks), küüslauk, munad, palsamiäädikas, maitseained ja jahu. Sega täiesti ühtlaseks. Tõsta vähemalt pooleks tunniks külmkappi. Seejärel kuumuta pannil õli. Vormi seejärel käte vahel kotletitainast pontsakad pätsikesed. Prae mõlemalt küljelt paar-kolm minutit.

peedi-kinoakotletid portobello seentega
Siin minu lemmikviis nende kotlettide söömiseks: ahjus küpsetatud portobello seentega.

Peedi-kinoakotletid portobello seentega

5-6 portobello seent
sortsuke oliiviõli
5-6 peedi-kinoakotletti
lisaks rohelisi salatilehti, rukolat, tomatit, sibulat jm

Eemalda portobello seentelt jalad. Määri kübarad alt ja pealt veidikese oliiviõliga. Maitsesta soolaga. Rösti seenekübaraid ahjus 200 kraadi juures u 20 minutit.
Serveerimiseks tõsta seentele kotletid. Lisa salatilehti või rukolat, tomati- ning sibulaviile või just selliseid värskeid lisandeid, nagu sulle meeldivad.

peedi-kinoakotletid portobello seentega

Peedi-kinoasalat feta juustuga

by Leave a Comment

Kes kasvõi korra proovinud kinoa ja peedi kombot, teab, et need kaks on võrratu paar. Soolakas feta ja krõmpsud kõrvitsaseemned on siinsele toidule igatpidi vaid boonuseks. Ja pilku allpool olevale retseptile heites märkab igaüks, et see on tõepoolest ülimalt lihtne. Kui peet eelnevalt küpsetatud/keedetud/valmiskeedetult poest toodud, siis koos kinoa keetmisega kulub täisväärtusliku toidu lauale saamiseks umbes 20 minutit.
Seda salatit võib süüa süüa nii soojalt kui külmalt. Ta passib hästi kas lõuna- või õhtusöögiks. Mõnus ka karbiga tööle kaasa võtta. 
Minu poolt on ülistuslaul lauldud, loodetavasti innustab see teid tegudele ja juba peatselt on salat tehtud ja söödud!
peedi-kinoasalat fetaga

Kinoa-peedisalat feta juustuga
kuuele

2 dl vett
1 dl kinoat
u 400 g keedetud või ahjus küpsetatud peeti
2-3 sl hakitud peterselli
200 g feta juustu
Kaste:
3 sl oliiviõli
1 sl sidrunimahla
1 tl mett või vahtrasiirupit
peale puistamiseks 3 sl kõrvitsaseemneid
soola, musta pipart

Pese kinoa. Keeda 15 minutit soolaga maitsestatud vees. Kinoa keetmiseks tuleb vett võtta suhtes 1:2, praegusel juhul siis 2 dl kinoat ja 4 dl vett. Sega keenud kinoa kahvliga kohevamaks.
Tükelda peedid ja lisa keedetud kinoale. Kui soovid salatit soojalt süüa, tegutse kohe edasi. Kui aga külmalt, lase peedil-kinoal jahtuda.
Eraldi kausikeses sega kokku kaste oliiviõlist, sidrunimahlast, meest või siirupist ja maitsesta soola-pipraga. Vala kinoa-peedi segule. Lisa hakitud petersell ja sega kõik läbi. Maitse ja kui tarvis, lisa soola, pipart või happeks sidrunimahla. Tõsta vaagnale või taldrikutesse. Pudista peale feta juust, kõrvitsaseemned ja veel hakitud peterselli. Soovi korral võid niristada salatile veel mõned piisad sidrunimahla.

Vinegrett, see vana hea talvine salat

by Leave a Comment

vinegrett


Uued põnevad toidud on igati lahedad. Kõik need ägedad köögiviljad, teraviljad, seemned, kastmed, maitseained, millest kümme aastat tagasi veel midagi ei teatud ja nüüd pea igast poest saada on. Maitsemaailm oleks palju üksluisem ja igavam, kui ei prooviks neid kõiki, kasvõi korra. Mõned uustulnukatest on saanud mu kindlateks lemmikuteks. Näiteks lehtkapsas, kikerherned, kookosõli, misopasta, kinoa, vürtsköömned… Need vaid mõned näited uue aja toiduainetest, milleta ei kujuta elu ausalt öeldes enam ettegi. Avatud meel ja uudishimu peaksid ühe tõelise toidusõbra iseloomuomaduste arsenalis kindla peale olemas olema.

See kõik aga ei tähenda sugugi, et vanad head lemmikud unustama peaks! Idanaabrite suurepärane vinegrett (jah, vinegrett on ka prantsusepärane õlist-äädikast salatikaste, aga see postitus on siiski samanimelisest Vene salatist) näiteks on üks neist täiesti ajatutest klassikutest, mille puhul ei näe küll ühtki põhjust, miks ta unustuhõlma peaks vajuma. Suurepärane talvine vitamiinipomm. See, et peet on hästi kasulik köögivili, pole muidugi mingi uudis. Kiidulaulu ei ole aga nii toredale kodumaisele juurikale kunagi liiast. Nii et palun: peet on üks paremaid organismi puhastajaid ja immuunsüsteemi turgutajaid ja tema suur antioksüdantide sisaldus aitab eemal hoida mitmeid tõvesid. Organismi tugevdavad ka peedi loodusliku suhkru ja rauasisaldus.  Peet puhastab ja tugevdab verd. Suurest suhkrusisaldusest hoolimata on peet madala kalorsusega:100 grammis on 40-50 kcal, nii et lisakilode pärast pole peeti süües küll vaja muretseda. Peedis on rohkelt kasulikke vitamiine ja mineraalaineid, teda peetakse looduslikuks põletikuvastaseks vahendiks.
Hapendatud köögiviljad aga, mis siin salatis esindatud hapukapsa ja hapukurgi näol, naudivad praegu staaristaatust, sest on üha enam tervislikule toidule orienteeritud maailmas tuntud kui uued supertoidud. Noh, meie saame siin muidugi vastu rinda taguda ja üleolevalt hõisata, et eestlased on juba aastasadu nende supertoiduainete valmistamise ja söömisega tegelenud. Kunagi olude sunnil, kui muid säilitusvõimalusi polnud, hiljem lihtsalt harjumusest ja muidugi ka hea maitse pärast. Hapendatud köögiviljad on vitamiinirikkad, tasakaalustavad soolestiku mikrofloorat (on probiootilised). Hapendatud toit on elav toit, millest keha saab vajalikke seedeensüüme. Lisaks tugevdavad hapendatud köögiviljadest saadud kasulikud bakterid meie immuunsüsteemi, mis praegu viiruste vohamise ajal eriti oluline.
Kõigele sellele headusele lisaks veel häid rasvu külmpressitud õlist ja pealepuistatud seemnetest, värskust ja lisavitamiine rohelisest sibulast – ja talvine supersalat ongi taasavastatud!
Traditsiooniliselt lisatakse salatisse ka veel keedetud kartulit ja porgandit. Loomulikult võib seda soovi korral teha, mulle meeldib ilma rohkem.


Vinegrett-salat

1 suur keedetud või ahjus küpsetatud peet (u 500 g)
3 hapukurki
2 väikest punast sibulat
5-6 rohelise sibula vart
100 g hapukapsast

Kaste:
4 sl külmpressitud rapsiõli või päevalilleõli (kasutasin Tammejuure Mahetalu külmpressitud rapsiõli)
2 sl (täistera)sinepit
2 sl valge veini äädikat
veidi mett või suhkrut
soola
musta pipart

pealepuistamiseks seemneid (päevalille- ja/või kõrvitsa-) ja rohelist sibulat

Tükelda peet, hapukurgid, sibulad ja rohelise sibula varred. Tõsta kaussi.
Vispelda eraldi kausikeses kokku kaste. Mett või suhkrut läheb vast pool teelusikatäit, soola ja pipart lisa maitse järgi. Vala kaste köögiviljadele ja sega kõik hoolsalt läbi. Maitse salatit ja kui tarvis, korrigeeri maitset lisades sinepit, soola või muud vajalikku.
Lase tunnike enne söömist salatil seista ja maitsetel ühtlustuda.

Hasselbacki peedid kitsejuustu, kõrvitsaseemnete ja tüümianiga

by 2 kommentaari

Hasselback beetroots with goat cheese

Hasselbacki kartulid, Rootsist pärit lõõtsakartulid on meie kodusel laual alati oodatud külalised. Mõtlesin, et miks mitte sama lõikamis- ja küpsetamisviisi ka peedi puhul proovida ja tulemus oli super. Läksin vana hea ja alati toimiva maitsekoosluse peet-kitsejuust-palsamiäädikas-tüümian rada ja ei pidanud sugugi pettuma. Krõmpsuks veel kõrvitsaseemneid ja igati tervislik ja ilus roog ongi valmis. Sedamoodi peedid on nii mõnusalt maitseküllased, et sobivad täitsa ka omaette eineks. Aga vabalt võib kõrvale teha ka näiteks kartuli-, juurselleri – või lillkapsapüree ning mõnusa vedelamapoolse kollasega prae- või pošeeritud muna. Hasselbacki peedid on sobiv lisand ka liha juurde, eile maiustasime neid grillitud antrekoodi kaaslastena koos praetud puravikega – no nii hea!
Küpsetamisel tuleks jälgida, et peedid läheksid korralikult pehmeks, kergelt krõmpsuks jätmine ei ole Hasselbacki peetide puhul just parim valik. Mul olid seekord sellised suurema kartuli mõõtu, napilt peopessa mahtuvad noored peedid ja küpsetamiseks kulus umbes poolteist tundi, lisaks 10 minutit küpsemist koos juustuga. Suuremate peetide puhul on küpsetamisaeg pikem. 
Panin kirja ka kogustega retsepti, aga loomulikult saab seda vastavalt oma isule ja peedi kogusele kohandada. Valmistamine käib lihtsalt: viiluta peedid lõõtsaks, küpseta ahjus pehmeks, pista kitsejuust vahele. Küpseta veel, kuni juust sulab ning serveeri koos palsamiäädika, tüümiani ja kõrvitsaseemnetega – lapsemäng ju!
Praegu on peedid imelised – värsked ja nii-nii magusad, et söö või kommi asemel. Nautigem neid siis igal võimalikul viisil.
Hasselbacki peedid kitsejuustu, kõrvitsaseemnete ja tüümianiga

5 väiksemat peeti
oliiviõli
u 50 g kitsejuustu
pundike värsket tüümiani
sutsuke palsamiäädika kreemi (creme di balsamico)
u 1 sl kõrvitsaseemneid
soola, musta pipart
Koori peedid. Aseta kooritud peet puulusikale (või lõikelauale, viimasel juhul lõika viiluke peedi alumiseks jäävast küljest ära, et ta paigal püsiks).

Lõika terava õhukese peedid kartulid “triibuliseks”. Lõige peaks ulatuma mitte peedi lõpuni, aga võimalikult sügavale. Nii et alt vaid väike riba jääks kogu kupatust koos hoidma.
Tõsta peedid ahjuvormi. Nirista peale oliiviõli. Kata vorm fooliumiga. Küpseta 200 kraadi juures umbes poolteist tundi, kuni peedid on pehmed. Küpsetamise kestus oleneb peetide suurusest. Tõsta seejärel korraks ahjust välja, eemalda foolium.
Viiluta kitsejuust hästi õhukesteks viiludeks, mis on nii suured, et mahuksid peedi lõigete
vahele. Piki juustutükid peediviilude vahele. Päris igasse vahesse pole tarvis, üle ühe või kahe vahe on täitsa paras.
Küpseta veel ilma katteta umbes 10 minutit, kuni juust on sulanud. Tõsta peedid ahjust. Nirista peale palsamiäädikat ja puista kõrvitsaseemneid. Kui soovid, võid kõrvitsaseemneid eelnevalt röstida. Saputa peetidele veel tüümianilehekesi ning maitsesta värskelt jahvatatud musta pipra ja soola(helvestega).

Hasselback beetroots with goat cheese

Peedi-kikerhernekotletid kodujuustukastmega

by 11 kommentaari

peedi-kikerhernekotletid

Endiselt peedilainel. Tundub, et ei lähe mööda ühtegi nädalat, kui ma ei teeks mingit toitu, kus peakangelaseks või siis vähemasti kõrvalosas peet. 
Lapates suurepärase Amy Chaplini  üsna värsket kokaraamatut “At Home in the Whole Food Kitchen”, jäi mu silm ühena paljudest teistest inspireerivatest retseptidest pidama peedi-kikerhernekotlettidele. Olen ise teinud varem peedi-kinoakotlette (peakski need ka blogisse kirja panema, aga ehk mõne aja pärast, muidu panete mulle mulle selle peediuputusee peale mingi peediga seonduva hüüdnime veel) ja mu eelmise kevade PIKNIKULE! -raamatus  on peedifalafeli retsept, mis koosneb samuti peedist ja kikerhernestest. Kellel raamat on, soovitan kindlasti neid pallikesi ka proovida. Ühesõnaga, peedist olen erinevaid pätsikesi varemgi teinud, aga päris selliseid kotletikujulisi mitte. 
Amy retsept oli ka hästi tore. Aga avasin raamatu selle uuesti üle vaatamiseks alles siis, kui kikerherned olid juba keedetud ja peet riivitud ning ahigi soe. Avastasin, et ei ole mul tilli kotlettidesse hakkimiseks ega Kreeka jogurtit kotlettide kõrvale käiva tzatziki valmistamiseks. Ja siis läks nagu ikka, ühesõnaga, tegin omamoodi. Oi, need olid head! Ühtaegu peedist maalähedased ja kikerhernestest ning vürtsidest eksootilised. Ja mahedamaitseline kodujuustukaste sobis ka juurde kui valatult.
Pannil praadimise asemel valmivad kotletud vaid vähese õliga ahjus. Lisaks tervislikkusele jääb ka köök puhtamaks.
Küpsetasin peedid ise ja keetsin ka kikerherned. Kiirel ajal saab ka kotletid teha ka poe keedetud ja riivitud peedist (500 g on tarvis) ja konserveeritud kikerhernestest. Varu viimaseid kaks 400 grammist purki, nõruta kikerherned vedelikust ja loputa sõelal vee all. Nõrutatud kikerherneid läheb retseptis vaja 400 g. 
peet ja kikerherned

Peedi-kikerhernekotletid kodujuustukastmega

200 g kuivatatud kikerherneid
2-3 keskmist peeti (riivituna on hiljem tarvis 500 g peeti)
2 sl +2 sl oliiviõli
2 sibulat
4-5 küüslauguküünt
2 sl balsamicot
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud koriandrit
(suts tšillihelbeid või -pulbrit)
1 muna
soola, musta pipart

Kodujuustukaste:

200 g maitsestamata kodujuustu
1 küüslauguküüs
soola, pipart

lisaks rukolalehti ja värsket koriandrit

Pane kikerherned eelmisel õhtul külma veega kaetult likku. Anna neil rahus olla vähemalt 12 tundi. Seejärel keeda kikerherned. Selleks kata leotusvedelikust nõrutatud kikerherned paari cm ulatuses veega, lisa 1 tl soola ka lase keema. Keeda kaane all 35-40 minutit, kuni kikerherned on pehmed. Jälgi, et vesi ära ei auraks. Kui nii juhtub, lisa kuuma vett. Kui vajalik aeg möödas ja kikerherned pehmed, nõruta nad.

Küpseta peedid. Selleks mässi nad ükshaaval fooliumisse ja küpseta 200 kraadises ahjus 1 tund. Lase jahtuda, koori ja riivi. Riivitud peeti on kotlettidesse tarvis 500 g.

Tambi keedetud kikerherned pudrunuiaga katki. Tulemus peaks olema selline tükiline tamp, kus enamus kikerherneid on püree, aga mõned tükid võivad ka vabalt sees olla. Kui keedad ise kikerherneid, on neid kergem katki tampida veel soojalt. Konserveeritutega pole vahet. Kui tampida ei viitsi, saab muidugi ka köögikombainis kikerherned purustada. Aga noh, nende kotlettidega kohe kuidagi haakub see käsitsi tampimine eriti hästi.

peet ja kikerherned

Haki sibul ja küüslauk üsna peeneks. Kuumuta pannil 2 sl oliiviõli. Lisa kõigepealt sibul ja prae madalal kuumusel paar minutit. Tõsta ka küüslauk pannile ja prae veel segades umbes 5 minutit. Hoidu pruunistamisest.

Sega suures kausis kikerhernetamp, riivitud peedid, praetud sibul ja küüslauk, balsamico, jahvatatud koriander, jahvatatud vürtsköömned, lahtiklopitud muna. Kui tahad vürtsikamaid, võib ka tšillit helvestena või pulbrina juurde saputada.  Soovitan segada tainast kätega, nii saab ta kõige ühtlasem. Maitsesta segu soola ja pipraga. Soola kulub umbes 1,5 tl ja pipart võib päris uhkelt jahvatada. Maitse tainast, kas soola on parajalt.

Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Määri küpsetuspaber 1 sl oliiviõliga.
Vormi tainast kümme 7 cm läbimõõduga pontsakat kotletti. Vajuta tainast vormimise ajal õrnalt käte vahel tihedamaks. Tõsta ahjuplaadile. Pintselda õrnalt pealt oliiviõliga. Kui sul on õliprits, siis pihusta lihtsalt sellest kotlettidele natuke õli peale.

peedi-kikerherne kotletid

Küpseta 180 kraadi juures 15 minutit. Tõsta plaat korraks ahjust. Pööra suure õhukese pannilabida abil kotletid ettevaatlikult ümber. Minul püsis tainas väga kenast koos, ainult üks kotlett kippus pööramisel lagunema. Sellest pole hullu midagi, vajuta käega lihtsalt kokku tagasi. Küpseta veel 15 minutit.

Kodujuustukastmeks purusta kodujuustu sisse küüslauk, maitsesta soola ja pipraga.

peedi-kikerherne kotletid ja kodujuust
Ja ongi kõik valmis! Tõsta kotletid pannilabidaga ahjuplaadilt otse taldrikutesse või vaagnale. Paku kõrvale kodujuustukastet. Natuke rohelist ka juurde ja võibki sööma asuda. Hästi mõnusad on nad söömiseks ka kahe täisterakuklipooliku vahel – kotlett alla, kaste peale ja burger missugune! 

peedi-kikerhernekotletid

Soojendav peedipüreesupp. Ilus nii seest kui väljast.

by Leave a Comment

peedisupp ingveri ja küüslauguga, rukolat ja pähkleid ka

Nii nagu paljude toitude puhul, sai seegi supp alguse külmkapi revideerimisest:
“Nii-nii, mis meil siin siis on. Pakk keedetud pisikesi peete.  Hakkab juba looma. Kui peedid olemas, saab raudselt midagi head süüa. Kotike rukolalehti. Teeks peedi-rukola salatit? See on mõnus küll, eriti kitsejuustu ja seedermänniseemnetega, mmmm… aga nõup. Seekord tahaks hoopis midagi sooja ja soojendavat. Midagi hingele. Saagu suppi!”
Küüslauk, ingver, vürtsköömned, balsamico ja oliivõli on mul alati olemas, seekord nõudis ära kasutamist ka poolik pakk pähkleid.
Ja nii ta sündiski, jooksu pealt ja lihtsalt parasjagu olemasolevatest asjadest: kiirete, maitsvate ja tervislike toitude kategooriasse liigituv peedipüreesupp. Talvisesse aega on ta muidugi kui loodud. Ingver ja küüslauk aitavad ära hoida viiruseid (või siis vähemalt sellesse uskumine) ning toimivad sisemiste soojendajatena. Pähkel annab supile toekust ja krõmpsuvat struktuuri. Ja ilus supp toimib vastukaaluks õues valitsevale monokroomsusele kui tõeline värviteraapia.
Et metspähklite koor annab toitudele mõrkja kõrvalmaitse, kasuta kindlasti poes saada olevaid röstitud ja kooritud pähkleid. Röstimine tugevdab ka pähklite magusat mekki. Kui kooritud ja röstitud pähkleid saada pole, tee need ise. Kuidas, on kirjas postituse lõpus.
Supp sobib ka veganitele, kuna ei sisalda ühtki loomset päritolu toiduainet.Soojendav peedipüreesupp

500 g keedetud ja kooritud peete
suur peotäis (u 30 g) rukolat
pöidlapikkune jupp ingverit
2 küüslauguküünt
50 g röstitud ja kooritud metspähkleid*
2 sl jahvatatud vürtsköömneid
2 sl palsamiäädikakreemi (cream of balsamico)
2 sl oliiviõli
500 ml vett või köögiviljapuljongit
soola ja musta pipart
serveerimiseks: rukolalehti, hakitud pähkleid, palsamiäädikakreemi, oliiviõli

Tõsta veidi väiksemaks tükeldatud peedid, rukola, kooritud ja tükeldatud ingver ja küüslauguküüned, pähklid, vürtsköömned, palsamiäädikakreem, oliiviõli ja vesi või puljong blenderisse. Püreesta. Vala potti ja kuumuta keema. Lisa maitse järgi soola ja pipart. Keeda vaiksel tulel paar minutit. Kui tarvis, lisa vedeldamiseks veel vedelikku. Serveerimisel tõsta supp taldrikutesse  ja puista peale mõned rukolalehed. Nirista veel supile veidi palsamiveiniäädikat ja oliiviõli ning puista peale hakitud pähkleid. Nii lihtne see ongi.

*Kui poest ei õnnestu röstitud ja kooritud metspähkleid hankida, valmista need ise. Tee kohe suurem kogus, siis on hiljemgi käepärast. Laota pähklid ühe kihina küpsetusplaadile või ahjuvormi ja rösti ahjus 180 kraadi juures umbes 15 minutit. Vala kuumalt puuvillase köögirätiku keskele. Keera rätik kokku ja lase pähklitel mõned minutit seal sees aurata.  Seejärel rulli pähkleid rätiku sees, kuni koored eemalduvad. See, kui osaliselt veidi koort külge jääb, ei ole probleem. Noki kooritud pähklid rätikust kooretükkide vahelt välja.

Retsept ilmus ka Arteris, 8. veebruaril 2015 

Ahjupeedi-püreesupp krõbedate leivakuubikutega

by Leave a Comment

peedipüreesupp
Mida kõike peedist teha ei saa. Pirukad, supid, kotletid, krõpsud, risoto ja orsoto, koogid-keeksid-muffinid, hummus, pesto – neid kõiki olen ise peedist teinud ja hirmus head on olnud kõik. Peeditoite, mida tahaks järgi proovida, on veel väga palju. 
Huvitav, et kui ma lapsepõlve peale mõtlen, ei kasutatud peeti sugugi nii palju. Ema tegi borši küll, aga muud nagu ei mäletagi. Uurisin oma kaasa käest just, kas nende kodus peeditoite söödi – ei meenunud tallegi. Peeti peeti (vaata ka “tee teed”, “käes on august, hüüdis august August” jne.) mingiks tavaliseks odavaks juurikaks, mida hädapärast tuli kindlasse toitudesse panna – rosoljesse, kasukasse, borši. Tehti ka toorsalatit kui keedetud riivitud peedist salatit majoneesi ja küüslauguga, aga mingeid muid peeditoite küll ei meenu. Ahjaa, marineeritud peeti müüdi ka poes, see maitses mulle lapsena väga ja meeldib siiani. 
Õnneks on nüüdseks peet oma punase (muidugi võib ka olla, et kollase, valge või siiruviirulise, sorte on erinevaid) nina pistnud väga paljudesse erivatesse kooslustesse. See, et peet on hästi kasulik köögivili, pole muidugi mingi uudis.  Umbes 86% peedist moodustab vesi, järgnevad eri suhkrutest koosnevad süsivesikud. Valke ja rasvu peedis peaaegu ei olegi. Suurest suhkrusisaldusest hoolimata on peet madala kalorsusega. 100 grammis on 40-50 kcal, nii et lisakilode pärast pole peeti süües küll vaja muretseda. Peet on üks paremaid organismi puhastajaid ja immuunsüsteemi turgutajaid. Peedi suur antioksüdantide sisaldus aitab eemal hoida mitmeid tõvesid. Organismi tugevdavad ka peedi loodusliku suhkru ja rauasisaldus.  Ergutades ja puhastades vereringet, puhastab ja tugevdab peet verd. Peeti peetakse looduslikuks põletikuvastaseks vahendiks. Peedis on rohkelt kasulikke vitamiine ja mineraalaineid. Kiudainesisalduse kohta annavad aimu heledamad ringid, mida on näha peedi ristlõikel: mida rohkem ringe, seda rohkem kiudaineid. 
Praegugi, seda postitust kirjutades, küpseb mul ahjus fooliumisse mässitult mitu peeti. Hästi mugav ongi neid korraga paras ports valmis küpsetada ja siis vajaduse järgi kasutada kas salatis, supis, pirukas või kus iganes tarvis. Peedi küpsetamist võiks üldse keetmisele eelistada, sest keetmisel eraldub keeduvette päris palju kasulikku. Ka maitse lahjeneb, kuna vesi imbub peedisse. Küpsetades seevastu muutub peedi maitse intensiivsemaks, sest protsess on vastupidine- vesi aurustub peedist ja alles jääb kõik hea: vitamiinid, mineraalained ja suurepärane maitse.
Üks lihtsamaid ja kiiremaid toite ahjupeedist on püreesupp. See mõnus supp siin on praktiliselt ilma lisamaitsestuseta, nii et peedi naturaalne magus ja veidi “mullane” maitse tulevad hästi esile. Kui on soovi, võib muidugi lisada ka maitseaineid – näiteks küüslauku, tüümianit, vürtsköömneid, jahvatatud koriandrit või muud meelepärast. Tummisemaks aitab supi muuta lisatud kartul. Seesama retsept on üleval ka Eesti kartuli veebilehel kui näide selle kohta, kuidas püreesuppides saab kartulit edukalt kasutada supi paksendaja ja toekaks muutjana. Kui kasutada köögiviljapuljongit ja serveerimisel hapukoor ära jätta või selle asemel kookospiima peale niristada, sobib supp ka veganlust eelistavatele sööjatele.

Ahjupeedi-püreesupp

peedipüreesupp
500 g peeti (1 suur peet)
200 g kartuleid (2 keskmist)
700 ml kana- või köögiviljapuljongit
paar sl oliiviõli
Krõbedad leivakuubikud:
1 viil vormileiba
1 sl oliiviõli
soola
0,5 tl kuivatatud peterselli
soovi korral hapukoort

Mässi üks suur peet või vastav kogus väikeseid fooliumisse. Küpseta 200-kraadises ahjus 45‒60 minutit, kuni puidust ork läheb kergesti peedi sisse. Lase peedil veidi jahtuda, seejärel koori. Koori ja tükelda kartulid. Lase puljong keema ning keeda selles kartulitükid pehmeks, selleks kulub umbes 10 minutit. Tõsta kartulid puljongist kannmikserisse. Lisa ka tükeldatud peet ning oliiviõli. Võid ka saumikseriga supi teha, ag siis jääb ta nats vähem siidine. Püreesta, lisades vähehaaval puljongit, kuni saad paraja paksusega supi. Vala potti tagasi ja lase uuesti soojaks minna.
Lõika leivaviil kuubikuteks. Kuumuta pannil oliiviõli. Lisa leivakuubikud, veidi soola ning kuivatatud petersell. Prae, kuni leib saab peale kuldse tooni ja on krõbe.
Serveeri suppi leivakuubikutega. Soovi korral lisa hapukoort.
Supp on väga maitsev ka külmalt, aga see on vast rohkem suvine teema.

Peedipesto

by 1 Comment

peedipesto

See ei ole esimene kord, kui aastaaegade vaheldumine annab mu jaoks end eriti selgelt tunda justnimelt turul. Eilsel turulkäigul hõredaks jäänud lettide vahel jalutades jõudis lõplikult kohale teadmine, et sügis on käes. Kui siiani oli selline so-so, et on ikka soe ju veel ja puudki kohati rohelised ja lilled peenras õitsemas, siis nüüd on ta päriselt käes. Härmas hommikute ja tuules pöörleva kuldse lehekarusselliga. Ligi hiiliva hääbumise ja kaamosega.
Hapukapsamüüjad juba kootud mütsides ja kinnastes oma tünnide taga askeldamas. Viimane lillelett end suvise ereda värvimöllu asemel asemel soojadesse ja veidi koltunud kollastesse-oranžidesse toonidesse sättinud. Ja see juurikatest tulev maa lõhn! Teate ju küll, see, mida linnas nii harva tunneb, aga maal saab sõõrmetesse tõmmatud see-eest korralikult: paks ja tummine mulla lõhn, milles on ühekorraga tunda nii tärkamist, pulbitsevat elu kui kõdunemist. Peedil on just seesama lõhn. Peet on praegu oma parimas vormis ja nii-nii maitsev ja magus, et tee või pestot!

Peedipesto
peedid
300 g peeti
50 g mandleid
50 g kõvemat kitsejuustu
1 tšillikaun
1 väiksem küüslauguküüs
väike peotäis (10 g) petersellilehti
2 sl sidrunimahla
0, 75 dl oliiviõli
u 1 tl soola
musta pipart

Mässi peet (või peedid) fooliumisse ja küpseta 200 kraadises ahjus 45 minutit kuni üks tund. Küpsust saad proovida hambatikuga: torka see läbi fooliumi peedi sisse, kui ta läheb suurema surumiseta, on peet küps!
Tõsta peet ahjust ja lase jahtuda.
Koori peet ja tükelda. Tõsta anumasse, kus valmistatd pesto. Mina kasutan sellisteks purustamisteks ja kokkusuristamisteks Kitchen Aidi väikest hakkijat. Pesto võib teha aga ka saumikseriga või blenderis.
Ühesõnaga, peedile lisa nüüd seltsi mandlid, väiksemaks tükeldatud kitsejuust, terve tšillikaun, küüslauguküüs, petersell, sidrunimahl ja õli. Maitsesta soola ja musta pipraga. Pane esialgu veidi vähem soola, seda saad hiljem maitstes  veel lisada. Sama õliga: reguleeri kogust vastavalt sellele, kui paksu pestot soovid. Siin antud koguse õliga tuleb selline keskmine, saiale määritav pesto.
Ja nüüd surista see kõik katki. Päris ühtlast kreemi ei ole kindlasti tarvis, mõned krõmpsuvad pähklitükikesed ja üldse selline teraline struktuur on peedipesto juures teretulnud. Maitse pestot ja kui tarvis, lisa soola, sidrunimahla, õli, musta pipart.
Hoia külmkapis kaanetatud purgis.

peedipesto

Peeditšipsid

by 2 kommentaari

peeditšipsid

Krõbedad, parajalt soolased ja ürdised peeditšipsid on tõeliselt mõnus näks. Kodusel filmiõhtul on ju ilmtingimata ekraani ees vaja midagi kogu aeg suhu pista, onju. Niisamuti pikemal auto- või praamisõidul. Peeditšipse on hästi lihtne teha, tegelikult saavad nad ahjus enam-vähem ise valmis. Lisaks on nad täitsa tervislikud ju ka – mida laiduväärset saab olla peedis ja sutsus oliiviõlis?
Pean üles tunnistama, et päris harilikust punapeedist ma neid tšipse teinud ei ole. Aga ei näe põhjust, miks ei peaks õnnestuma. Katsun peagi järele proovida. Küll aga olen tšipse valmistanud siiruviirulisest “Chioggia” peedist. See on Itaaliast pärit üsna vana peedisort, mida on Eestiski laiemalt kasvatama hakatud. Toorelt on triibuline peet võrratult kaunis. Keetes ja küpsetades punased triibud paraku küll kaotavad oma ereduse, kuid maitsev on peet sellegipoolest. Veidi magusam ehk kui harilik punapeet.
Selle pean kindlasti ära mainima, et võimalusel ja kui viitsid viilutada, võiks teha kaks plaaditäit. Ahjus küpsedes-kuivades väheneb peedi maht korralikult ja plaaditäiest tooretest peetidest saad väikese kausikese tšipse. Ja need on nii head, et saavad ilmselgelt liiga kiiresti otsa! Nii et mõttekas on teha korraga rohkem.

peeditšipsidPeeditšipside tegemiseks tuleb võtta nii palju peete, et saaks neist tehtud viiludest ahjuplaaditäie. Või kaks. Arvesta, et peedid lähevad ahju ühe kihina. Pese peedid ja koori. Viiluta võimalikult õhukeseks. Kõige parem ja mugavam on teha seda mandoliiniga. Hakkama saab ka tavalise mitmetahulise riivi (see pealt sangaga) viilutusteraga. Tõsta peediviilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Lisa paar supilusikatäit oliiviõli, maitse järgi soola ja kui soovid ka kuivatatud ürte – tüümian ja petersell sobivad suurepäraselt. Sega kätega läbi ja laota peedid ühe kihina ahjuplaadile.
Küpseta 160 kraadi juures umbes 45 minutit. Kui küpsetad kaks plaaditäit korraga, on hea kasutada soojuse ühtlaseks jaotumiseks pöördõhku. Alanda pöördõhu puhul temperatuuri 15-20 kraadi.
Küpsetamise ajal keera peedilaaste paar korda ümber.
Hoidu üleküpsetamast, kõrbenult ei ole tšipsid enam maitsvad. Ahjust võttes on peedid kuivad ja peaaegu krõbedad. Tõsta nad puhtale küpsetuspaberile või köögipaberile ja lase jahtuda. Seistes muutuvad tšipsid veelgi krõbedamaks.
Igati mõnusad niisama näksimiseks, soovi kõrval võib kõrvale meisterdada ka mõne määrde või dipi, näiteks hummuse.

peeditšipsid

Peediorsoto

by 5 kommentaari

peediorsoto


Täiesti hooajaväliselt värviline on see pilt nüüd küll, jah. Aga teisalt, kontrastiks sopale ja hallusele teispool akent sobib päris hästi.
Peediorsoto on üks neist vähestest retseptidest, mis raamatus on, aga blogis mitte. Vastupidiseid on sadu:) Ehkki sagedane külaline meie laual ja televiisoriski tehtud juba paar aastat tagasi, aga näe, siia veel kirja panemata.
Orsoto iseenesest polegi muidugi mingi ennenägematu ja uudne asi, orsotovaimustuse laine on vist lausa vaibunud. Asjata! Nii head asja ei peagi tegema ainult moe pärast ja sellepärast, et toit on popp ja kõik teevad. Mõned toidud on tulnud, et jääda ja risoto-meetodil kruupidest keedetud kreemjas roog on just täpselt üks sellistest. Ehkki orsoto (orzotto) on Itaaliast pärit (täpsemalt Friulist, mis piirneb Austria ja Sloveeniaga ja seetõttu on sealne köök tugevate Kesk-Euroopa, Balkani ja isegi slaavi mõjutustega), on selline peediga tehtud orsoto ju täitsa eestimaitseline toit! Koosnedes peamiselt meie oma armsatest odrakruupidest, mida eestlased sõid juba ammu enne seda, kui saadi teada, mis on kartul ja riisi ei osatud isegi unes veel näha. Peet ja kitsejuust sobivad nii omavahel kui kruupidega suurepäraselt. No ja see värv!

Peediorsoto

2 sl võid
2 sl oliiviõli
1 sibul
2 küüslauguküünt
200 g odrakruupe
1 tl kuivatatud või 1 sl värske tüümiani lehti
150 ml valget veini
u 800 ml kana- või köögiviljapuljongit
200 g riivitud keedetud peeti
100 g pehmet kitsejuustu (võib asendada toorjuustuga, kui muudmoodi ei saa)
soola, musta pipart

Serveerimiseks:
rukolat
röstitud hakitud metsapähkleid
oliiviõli

Kuumuta paksupõhjalise poti põhjas või ja oliiviõli. Haki sibul ja küüslauk.
Kuumuta need rasvas läbipaistvaks, aga ära pruunista. Lisa kruubid ja
tüümian. Kuumuta segades paar minutit. Vala pannile valge vein ja lase sellel
kruupidesse imenduda.
Nüüd hakka kulbitäie kaupa puljongit lisama. Lase igal kulbitäiel kruupidesse
imenduda. Enne ja pärast iga kulbitäit sega orsotot hoolsalt lusikaga. Keeda
niimoodi järjest puljongit lisades vaiksel tulel umbes 30 minutit. Lisa
riivitud peet, veel veidi puljongit ja keeda veel umbes 15 minutit, kuni kruubid
on peaaegu pehmed. Päris pehmeks ära keeda, orsotos peavad kruubid olema kergelt krõmpsud.
Tõsta pott tulelt, lisa kitsejuust ja lase sel segades orsotos ära sulada.
Maitsesta soola ja musta pipraga.
Serveeri orsotot rukolalehtede ja röstitud hakitud metsapähklitega. Nirista peale veidi
oliiviõli ja jahvata värsket musta pipart.

Veel orsotosid blogis:
Kõrvitsaorsoto (täidetud vuti lisandina)
Kitsejuustuorsoto peekoni ja peetidega
Lihtne orsoto (ahjutursa lisandina)