Rosolje

See postitus on pühendatud Eesti peolaua klassikale, rosoljele. Rosolje võib olla rääsunud maitsega, arusaamatu roosa segadik üldnimetusega lapsepõlvetrauma. Või hõrk ja värske soolaka nüansiga talvesalat, iga peolaua kaunistus ja ihaldatud amps. Kõik oleneb koostisosade kvaliteedist, värskusest ja vahekorrast. Ilmselgelt on ise värskelt kokku segatud rosolje miljon korda parem, lausa teine toit, kui poeriiulilt kaasa haaratud anonüümne karbitäis.

Nagu ikka klassikaliste toitude puhul, on kõik eksperdid ja teavad täpselt, kuidas on see ainus ja õige valmistusviis. Tegelikult, nagu üldse kokkamise puhul, ei ole sellist asja nagu “õige rosolje”olemas. Rosolje valmistusviise on erinevaid. Kartulit ja porgandit võib lisada just nii palju kui meeldib, niisamuti on igaühe vaba valik, kas panna oma rosoljesse õuna või liha. Kui heeringas ei meeldi, tee salat üldse ilma selleta. Ei ole õiget ega vale versiooni, kõige tähtsam, et salat sööjatele maitseks!

See rosolje, mida mina teen ja mis meie perele meeldib, on üsna maheda ja värske maitsega, inspireeritud klassikalisest virtinate-aegsest retseptist, kus põhikoostisosasid (kartul, porgand, peet, heeringas) enam-vähem võrdses koguses. Lisan ka liha (umbes pool heeringa kogusest), kasutan selleks pannil praetud sea sise- või välisfileed, võivad muidugi olla ka ahjus küpsetatud suuremast praetükist lõigatud kuubikud.

Peedi ostan valmis kujul keedetult, aga loomulikult võib peedi ka ise keeta/ahjus küpsetada. Kartuldi ja porgandid tasuks keeta juba eelmisel päeval või mitu tundi varem, et nad jõuaksid täiesti maha jahtuda enne kuubikuteks lõikamist.

Pole vist vaja mainidagi, et rosolje sobib jõulu- ja uusaastalauale samamoodi nagu kiluleib vabariigi aastapäevale või šašlõkk jaaniõhtusse.

Soovin kõigi pühadelauale maitsvaid ja ilusaid roosasid rosoljekausse! 💕

Rosolje postitus valmis koostöös Viciga