Patisson on laheda välimusega kõrvitsaline. Tegelikult on ta suvikõrvits. Kasvab samamoodi põõsa kujuga nagu suvikõrvits, mitte ei aja sügisese kõrvitsa moel pikki vääte. Ja sööma peaks ka võimalikult värskeid vilju nagu suvikõrvitsal. Suure kõrvitsa moodi ületalve hoidmine on välistatud, patissoni maitse muutub juba paaripäevase seismise järel.
Aga värskelt on väga mõnus! Olen kuulnud võrdlust artišokiga. Ma päris nii julge ei oleks, aga õrn ja veidi pähkline on ta küll.
Parimad on sellised patissonid, mis on peopesasuurused. Turul on neid küll näha igas suuruses, ma ei tea, kas müüjad pole ise kunagi proovinud, aga suured patissonid on õudselt kõva koorega, seemned on suured ja viljaliha pole enam hea. Pisikesi saab kasutada tervelt, koor on pehme ja maitsev, seemneid ei pea eemaldama.
Küüslaugust, salveist, kapparitest ja sidrunist sünnib maitse, mis täiendab patissoni mahedust imeliselt. Mozzarellast veel toekust ja kreemisust juurde ja mõnus sügisene ahjuvorm ongi valmis. Isegi paadunud karnivoorid ei tundnud selle toidu juures lihast puudust:)
Tarvis läheb:
2-3 väiksemat patissoni
2 sl oliiviõli
2 küüslauguküünt, viilutatud
u 10 salveilehte
mõned kapparid
1 sl sidrunimahla
125 g mozzarellat, tükeldatud
meresoola, värskelt jahvatatud musta pipart
Pese patissonid, lõika otsad ära.
Viiluta, vajadusel eemalda seemned ja pehme osa nende ümber.
Määri vormi põhi 1 sl oliiviõliga.
Lao patissonilõigud vormi.
Viiluta küüslauguküüned.
Laota patissonidele küüslauk, salveilehed, kapparid.
Nirista peale sidrunimahla.
Pudista köögiviljade peale mozzarellatükid.
Nirista kõige peale supilusikajagu oliiviõli, maitsesta meresoolaga, jahvata musta pipart ka.
Pildil on puudu veel mozzarella, aga enam-vähem sellisena ta ahju läks:
200 kraadi juures 20 minutit küpsetamist ja ahi väljastab sellise kauniduse:
Täpselt samuti saab mõnusa roa teha ka teisi kõrvitsalisi kasutades.
Mari-Liis, nii patisson kui rullkõrvits ehk kabatšokk ehk ka tsukiini kuuluvad mõlemad suvikõrvitsate hulka, suvikõrvitsad aga hariliku kõrvitsa alla. Nii et patisson on täiega kõrvits:).
Ülle, tänud täpsustuse eest. Muidugi on kõrvits:). Aga ma olen oma peas kõrvitsalised jaganud kuidagi kaheks: suvisteks (kabatšokk, patisson) kõrvitsateks ja sügisesteks e. "päris" kõrvitsateks.
Aa jah, juba patissoni teised nimed nagu taldrikkõrvits ja UFO-kõrvits ei jäta kahtlust, et tegu kõrvitsaga, rääkimata botaanilisest kuuluvusest.
Mina väga tänan, mul on kodus just patissonid, salveipuhams ja küllap ka juustu leiab :-) Täna läheb tegemiseks.
Muide, alati, kui ma jälle turul neid üleelusuuruseks kasvatatud matšalkasisuga kõrvitsalisi näen või keegi "sõber" mulle neid kaasa topib, ärkab minus vägivald ja ma tahaks need teraskoorelised svammviljad neile kuhugi pista või pähe virutada. Ega inimesed muidu vist aru ei saa, et suvikõrvitsalisi söö noorelt, krt.
Ma nüüd vabandan oma ängipurske pärast, aga no tõesti!!!
Igasugu koolitusi tehakse, küll on kartuliakadeemia ja lihaveiseakadeemia ja mis kõik veel. Kui vaja, teeme ära – suvikõrvitsaliste akadeemia "kuidas vili peenralt õigel ajal kööki tuua "
Oh mis õnnis kooslus ja kõrvitsalised koos salveiga on minu kirg, nõrkus ja kiusatus ühes isikus.
Liina – jagan igati su vihapurset, kuigi suutsin ühe paarikilose suvikõrvitsa ka ise sel hooajal valmis kasvatada. Tea, kas peaksin spetsiaalselt Liina jaoks kõrvale panema, laivis oleks sinu reaktsiooni kindlasti veel põnevam jälgida :D
Kõikse rohkem paneb muigama veel uhkustamine nende hiiglaslike suvikõrvitsatega, et vot kus alles kasvatasin või näed missuguse puraka turult kätte sain. Oleks neil ühe hiigelsvammi asemel samavõrra pisikesi krõmpse magusaid ette näidata, aga näe…
Hihii, mu viimane kommentaar ei olnud sulle, Tuuli, suunatud:D:D
Mul on olnud ka alati raske neid õigel ajal ära lõigata:) Oled ju kasvatanud ja hoolitsenud, nagu oma laps… käin ja vaatan, et no las ikka kasvab natukene veel:D Ja nii ongi mõned isendid lihtsalt vaatamiseks kasvanud ja ei ole ma neid kellegile sokutanud ka:) Mina panin ühte sellisesse natuke üle kasvanud patissoni eilse pilaffi ja küpsetasin ahjus üle:) Kaval plaan eilset toitu tänase pähe serveerida läks täitsa läbi;) Ja välja uuristatud sisu kupatasin järgmise hommiku omletti:)
http://www.flickr.com/photos/tiburotike/6129642554/in/photostream
Vaat siinkohal ma nõustun Ilsega, et täitmiseks sobivad ka need hiigeleksemplarid hästi. Aga muidu teeb küll tigedaks kogu see üleelusuurune kõrvitsamajandus.
Tuuli, too oma kõrvitsakoljat siia, küll siis näed, kuidas ma selle perenaist tänan :-PPP
Neid ülekasvanud eksemplare kipub tavaliselt üle jääma just sügisepoole, kui enam ei jaksa pidevalt ainult neist toituda ja külalistele neid kaasa anda nagu kastivabrikust kaste ka enam ei saa, sest nüüd kasvatavad neid juba kõik.
Kirvega löödav elukas kuulub siiski pigem tööõnnetuste valda. Aga teiega, armsad kõrvitsakillerid, olen küll nõus, turul käib ainult võitlus suurema nimel. Mul oli ükskord tarvis ühte pisikest rohelist tsukiinit kiire pildi jaoks, aga koduaeda polnud mahti minna. Nägin kurja vaeva Tartu turul pisikese isendi otsimise nimel ja tädi uuris hoolega, et kas ma ikka suuremat ei soovi:).
Nonii, esteks tegin patissoni ära, teiseks saatsin suurest elevusest M-Liisile kohe sms-i ja kolmandaks pean siin ka kiitma. See retsept läheb nüüd otseteed kullafondi, sinna, kus juba kollase suvikõrvitsa moos ja rokkivad räimed on.
Mul jäid suures tuhinas kapparid ja sidrunimahl kahe silma vahele ning mozzarella asemel oli kapis jupp pecorino romanot, aga tulemus oli ikkagi seesugune, et kõht laulis. Ja just – meesterahvas ka kiitis, et ei mingit liha!
Vot siis nüüd, ma olen lapsest saati arvanud, et need on ühed jubedad köögiviljad, ilmselt just sellepärast, et meil kasvatati neidsamu kosmoselaevamõõtu isendeid.Suvikõrvitsaid ma juba söön, umbrohtu ka, varsti siis järelikult ka patissone.:) Aga toit ise on kusjuures väga hea ka suvikõrvitsaga – proovisime järgi ja isegi lapsed sõid ning kiitsid!
See on tõesti suur au, kui isegi lapsed kiidavad, Britt! Nii et tervita neid.
Liina, kes on nüüdseks juba 2x patissoni sel moel küpsetanud, ristis selle toidu minu lohiseva pealkirja asemel lihtsalt "patissonipraeks", nii et olgu siis nüüd ta sellise nimega:)
Mees tõi esimest korda elus koju patissoni ja nõutuna, mida sellega ette võtta, jõudsin Mari-Liisi blogisse. Salveid-kappareid mul küll polnud, ent sellele vaatamata tulemus lummas mind täielikult ning meie 6-aastane (köögiviljade suhtes eriti valiv) poiss nõudis juurde. Lapse lemmik krõbe juust haaras kahvliga kaasa ka patissoonid. Nii et olen Mari-Liisile eriti tänulik tervisliku lastesõbraliku toidu eest!
Tegin esimest korda elus selle retsepti järgi patissoni ja tõepoolest imemaitsev! Ainult salveid ei õnnestunud saada, aga ikkagi väga hea!
Riina
Minul on nii patissonid kui salveid olemas. Aitäh, proovin kindlasti!