Võlgnen selgituse blogi uue päisefoto osas. Ajakiri “Kõigile”, perekonna ja kodude kuukiri, ilmus Eestis aastatel 1936-1940.
Läbi küüditamise, mitme kolimise, tulekahju, riigikordade vahetuse, isikliku ja üldrahvaliku traagika, mingil täiesti müstilisel moel, on meie peres säilinud 1940. aasta veebruarinumber. Vabariigi aastapäevast – ei sõnakestki. Poliitilisest olukorrast- ei sõnakestki. Väike viide vaid pildiallkirjana:
Tekst on viletsalt näha, toon selle siin eraldi ära:
“Laud, kaetud ilma linata, pole praegusel ajal enam uudis! Ega või ka öelda, et ta poleks esteetiline ning ajal, mil iga hetk võib ähvardada õhuhäire, igatahes praktiline. Näeme siin ka rakendatud noid kokkuhoiu põhimõtteid, mis väljendatud meie 10 käsus. ”
Esteetiline ja praktiline linata laud :)
Need 10 käsku, mida mainitakse, on eespool ajakirjas antud õpetussõnad, kuidas kokku hoida söögi ostmisel ja valmistamisel raskel ajal.
Ajakirjas on palju toredaid retsepte. Pliinid lähevad tegemisele:
Nüüd väike ajaloo kursus, milles selgub, et minu käes oleva ajakirja ilmumise ajal olid vene väed Molotov-Ribbentropi pakti tulemusel Eestis juba sees, täieliku okupatsioonini oli aega veel 4 kuud. Järgnev tekst pärit võrguentsüklopeediast Estonica.
1930. aastate lõpul Leedu, Läti ja Eesti juhtide erineval määral ilmnenud Saksa-orientatsioon osutus väga lühinägelikuks: kuna loodeti jõudude tasakaalu püsimisele Moskva ja Berliini vahel, ei osatud ette näha viimaste omavahelist kokkumängu. 1939. aasta 23. augustil sõlmitud Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu (tuntud ka Hitler-Stalini või Molotovi-Ribbentropi pakti nime all) salajase lisaprotokolliga Moskva mõjusfääri määratud Baltimaad jäid välispoliitilisse isolatsiooni. Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Eesti end neutraalseks ning ei korraldanud mobilisatsiooni ega teinud muid ettevalmistusi võimaliku välisagressiooni tõrjumiseks.
Stalin ei viitnud NSV Liidu huvide teoks tegemisel aega: 28. septembril 1939. aastal surus Moskva Eesti-Vene piirile koondatud lahinguvalmis vägede toel Eestile peale nn. vastastikuse abistamise lepingu, mis andis NSV Liidule õiguse tuua Eestisse loodavatesse sõjaväebaasidesse mere- ja õhujõud ning 25 000 nõukogude sõdurit (Eestil oli teenistuses pisut üle 15 000 mehe). Sisuliselt muutus Eesti selle lepinguga bolðevistliku idanaabri protektoraadiks. Moskva plaanidest teadlikud Berliini võimud kutsusid Eestis elavaid baltisakslasi “naasma kodumaale” ning üleskutsele vastates siirduski aastatel 1939–1941 Saksamaale üle 20 000 inimese.
Balti riikidega sarnase ultimaatumi saanud Eesti põhjanaaber Soome lükkas selle tagasi ning 1939. aasta novembri lõpus alustas Nõukogude Liit Soome vastu otsest sõjategevust. 1940. aasta märtsini kestnud Talvesõja kestel kasutasid Punaarmee õhujõud Soome linnade pommitamiseks järjekindlalt ka Eestisse rajatud lennuväebaase. Eesti valitsus ei julgenud protesteerida, ent sadu eestlastest vabatahtlikke läks Rootsi kaudu või üle jäätunud Soome lahe põhjanaabritele appi.
Nõukogude otsene agressioon Balti riikide vastu vallandus 1940. aasta juunis, mil maailma tähelepanu oli keskendunud sõjategevusele Lääne-Euroopas, kus 14. juunil langes sakslaste kätte Pariis. Süüdistades Eestit Nõukogude Liidu vastase liidu loomises Läti ja Leeduga, nõudis Moskva ultimatiivselt uusi järeleandmisi, sealhulgas täiendavate vägede lubamist Eesti territooriumile. Selleks hetkeks oli riik Punaarmee poolt maalt, merelt ja õhust ümber piiratud: lisaks piirilt ähvardavatele ülekaalukatele üksustele viidi lahinguvalmidusse ka baasides asuvad väeosad. Rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes alistus valitsus sõjalise vastupanuta ning paari päeva jooksul okupeeriti riik piirilt ja baasidest lähtunud enam kui 100 000 punaarmeelase poolt.
Nõukogude otsene agressioon Balti riikide vastu vallandus 1940. aasta juunis, mil maailma tähelepanu oli keskendunud sõjategevusele Lääne-Euroopas, kus 14. juunil langes sakslaste kätte Pariis. Süüdistades Eestit Nõukogude Liidu vastase liidu loomises Läti ja Leeduga, nõudis Moskva ultimatiivselt uusi järeleandmisi, sealhulgas täiendavate vägede lubamist Eesti territooriumile. Selleks hetkeks oli riik Punaarmee poolt maalt, merelt ja õhust ümber piiratud: lisaks piirilt ähvardavatele ülekaalukatele üksustele viidi lahinguvalmidusse ka baasides asuvad väeosad. Rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes alistus valitsus sõjalise vastupanuta ning paari päeva jooksul okupeeriti riik piirilt ja baasidest lähtunud enam kui 100 000 punaarmeelase poolt.
Minu Pärnu vanaema, kes oli maailma parim kokk, ühtaegu peeneim ja lihtsaim daam, tugev naine ja ilus inimene ning kelle kaudu on säilinud ajakirja “Kõigile” number, oli siis 29-aastane.
Väga põnev ja hariv lugemine. See esiemade teema on hakanud ka mind järjest rohkem köitma – eriti peale seda, kui pole enam ei ema ega vanaema, kellelt otse küsida. Võib-olla tulebki ise mingite verstapostideni jõuda, enne, kui alles taipad üle õla tagasi vaadata. Aegu, kus meie vanaemad elasid, ei oska ka kõige parema tahtmise juures lõpuni ette kujutada ja meil on kirjeldamatult vedanud, et saame olla siin ja praegu.
mnjahh…enda puhul täheldan ka positiivset seost vanuse ja nostalgilisuse vahel :P