Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi | Mari-Liis Ilover

See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!

Rahvusköögid

Kreemjuustu panna cotta rabarberi-apelsinikastmega

by Leave a Comment

Panna cotta on magustoitude kategoorias üks mu kindlaid lemmikuid ja neid, kellele see dessert samapalju meeldib, on palju-palju! Midagi nii hõrgutavat ja võrgutavat on selles siidises kooreses ampsus. Midagi, mis ei tüüta kunagi ära. Midagi, mis suudab alati üllatada, vaatamata sellele, et tehtud on teda juba nii mitmeid kordi. See vist iseloomustabki tõelisi klassikuid.

Klassikaline koorene panna cotta on muidugi samuti imeline, aga samas on selle magustoiduga võimalik ka mängida ja  katsetada edukalt veidi erinevaid variatsioone.

Blogiski on panna cottast täitsa mitu erinevat versiooni:

Panna cotta mustikatega

Kookospiima ja jogurtiga panna cotta

Petipiimaga panna cotta

Panna cotta rabarberi-maasikakompotiga

Panna cotta balsamico-maasikatega

Viimati sai katsetatud panna cottat hoopis teha uue Gourmet Club-i maitsestamata kreemjuustuga. Tegu on täiesti uue tootega (kuid peaks sellele vaatamata juba enamuses poodides müügil olema) – eriliselt maitsva ja pehme kreemiga, mis valmistatud crème fraîche – põhimõttel. Ja panna cottasse sobib ta tõesti suu-re-pä-ra-selt! Kui kangamaterjalidega võrrelda, siis klassikalise panna cotta kohta saab öelda siidine, kreemjuustuga panna cotta on aga sametine- pehme ja eriliselt kreemjas. Soovitan kõigil panna cotta fännidel kindlasti seda versiooni proovida- kes teab, ehk leiate uue lemmiku. Ja see rabarberi-apelsinikaste…ohh ja ahh! :)

Kaunist emadepäeva! Et soojust ja päikest jaguks nii õue kui põue!

Prindi

Kreemjuustu panna cotta rabarberi-apelsinikastmega

Valmistusaeg

Ooteaeg

Kokku

Kogus 4-5 portsjonit

Koostisosad

Panna cotta:

1 dl 35% koort

1 dl piima

50 g suhkrut

2 tl vanilliekstrakti või -suhkrut

2 želatiinilehte

200 g maitsestamata kreemjuustu

Rabarberi-apelsinikaste:

100 g rabarberivarsi

4 sl moosi- või marmelaadisuhkrut

poole apelsini mahl ja riivitud koor

Juhised

Kuumuta koor ja piim keemiseni. Tõsta pliidilt. Sega hulka suhkur ja vanill. Lase suhkrul segades täielikult lahustuda. Leota želatiinilehti külmas vees. Pigista kuivemaks ja sega sooja koore hulka. Lase 10 minutit jahtuda, sega hulka kreemjuust. Sega ühtlaseks. Vala pokaalidesse, kausikestesse või hoopis espressotassidesse. Lase külmas tarduda vähemalt 4 tundi.

Kastmeks tükelda rabarber ja tõsta koos suhkru, apelsinimahla ja riivitud apelsinikoorega kastrulisse. Keeda 5-7 minutit, kuni rabarber on pehmenenud. Lase jahtuda ja serveeri koos panna cottaga. Panna cotta võib jätta magustoidupokaali või ka sealt välja kummutada. Et seda oleks lihtsam välja saada, kasta vorm, kauss või milles iganes dessert tardus, korraks kuuma vette nii, et sisu ei saa märjaks.

Soovi korral võid kaunistuseks ja maitseks lisada veel röstitud mandlilaaste ja mündilehekesi.

See postitus sündis koostöös Gourmet Club-iga.

 

Ühepoti-nuudlid aedviljadega

by Leave a Comment

See tunne, kui oled just valmis saanud ühe blogiväärilise roa, sättinud ta kenasti oma uude bambuskaussi koos matchivate söögiriistadega (aitäh ema, nii ilus ja vajalik kingitus!). Seesamiseemnedki kausikesse valanud ja sobiva ingverijupi taustale välja valinud. Statiivi paika sättinud ja valmis pildistama. Kaamera päästikule vajutades ei juhtu midagi. Sest kaamera aku on tühi ja laadija koos varuakuga minust 40 km kaugusel maakodus. Käime praegu palju linna ja maa vahet edasi-tagasi ja pole midagi imestada, et sellest killavoorist midagi üliolulist ühte või teise kohta maha jääb. See tunne on “nõuuuuuuuuu!” ja “ohhhjahhh” ühekorraga ja liiga sageli ei soovi seda küll igatahes tunda.

Aga mis siis ikka. Järgi sellele pagana varuakule ja laadijale ju ei sõida, aga ega siis peegelkaamera ainuke pilti tegev asjandus majas pole. Mul on ju telefon! Nii ongi see siin teine postitus blogi ajaloos, kus fotod tehtud mobiiliga. Esimene oli aastatagune maasika-tiramisu, mille pildistasin üles Sardiinias, kui suurt kaamerat reisil üldse kaasas polnudki.

Nii et palun kergemat karistust neilt, kes on siin harjunud säravaid klantsfotosid nägema ja nüüd juba mainitud põhjustel peavad olemasolevatega leppima:) Toidu maitse ei kannata selle all õnneks sugugi! Tegu ühe igati maitsva, tervisliku ja kiirelt valmiva nuudliroaga, millele on lisatud korralik ports aedvilju. Valmib kogu see toit ühes potis, keedes mõne minutiga Food Studio Aasia puljongis maitserikkaks kausitäieks. Kui on soovi, siis võib valmis nuudliroale eraldi peale praadi kana- veise- või sealiharibasid, tofukuubikuid, seeni või muna. Minu lapsed armastava teriyaki ja seesamiseemnetega praetud kanafileeribasid, neid sai ka viimati sellele nuudliroale lisatud.

Ega ma seda toitu muudmoodi oskagi nimetada, kui ühepoti-nuudlid. Ilmselgelt on siin tunda kuulsa ühepotipasta mõjutusi, mille puhul pasta koos tomatite, sibula, köögiviljade ja muu meelepärasega ühte potti laotakse ja kõik koos valmis keedetakse. Pasta puhul valatakse keeduvedelik ära, aga nuudliroa puhul las ta jääb kindlasti alles. Tegelikult imavad niikuinii nuudlid maitsva puljongi enamjaolt endasse, aga kui seda jääbki poti põhja, annab ta ainult lisamaitset ja on justkui kaste.

Järgneval pildil on näha enam-vähem kõik (mõned maitseained vaid puudu), mis selle toidu tegemiseks tarvis läheb.  Kõik head, maitsvad ja tervislikud asjad!

Head kokkamist!

Prindi

Ühepoti-nuudlid aedviljadega

Valmistusaeg

Kokku

Kogus neljale

Koostisosad

2-3 porgandit

pool keskmist suvikõrvitsat (250 g)

200 g Türgi ube (värsked või külmutatud)

750 ml (üks pakk) Food Studio Aasia pujongit

200 g pruuni riisi nuudleid

mõned rohelise sibula varred, nii valge kui roheline osa

musti või valgeid seesamiseemneid

soola, musta pipart

Maitsekaste:

1 sl riivitud värsket ingverijuurt

1 sl sojakastet

1 tl seesamiõli

1 sl laimimahla

1 tl suhkrut

1-2 tl srirachat või muud teravat tšillikastet

Juhised

Tee porgandist ja suvikõrvitsat spiraalitajaga spiraalid. Spetsiaalse otsaga juurviljalõikuriga saab aedviljad ka lihtsalt ribadeks tõmmata. Kui pole ei spiraalitajat ega lõikurit, tee porgandist ja suvikõrvitsast lihtsalt noaga julienne (kitsad ribad). Lõika terved Türgi oad diagonaali all väiksemaks. Kui kasutad külmutatud ube, mis on juba kuppideks tehtud, siis loomulikult jäta lõikamise samm vahele.

Vala puljong potti ja kuumuta keema. Lisa nuudlid ja oad. Jälgi, et nuudlid oleksid kenasti vedelikuga kaetud. Keeda paar minutit. Lisa  porgand ja suvikõrvits, ja keeda veel minutijagu. Tõsta pott pliidilt. Sega valmis maitsekaste. Selle jaoks sega lihtsalt kausikeses omavahel kõik kastmeks vajalikud ained. Vala potti ja sega läbi. Kui tarvis, maitsesta roog veel soola ja pipraga. Potis peaks olema nüüd vähese vedelikuga maitserikas nuudliroog. Ongi valmis!

Serveerimisel puista peale rohkelt hakitud rohelist sibulat ja seesamiseemneid.

Kui soovid, prae veel juurde mõned kanaribad (olen teinud siia juurde teriyaki ja seesamiseemnetega praetud kanaribasid, väga maitsev!), kala või krevette, sealiha või seeni. Hästi sobib ka keedetud, praetud või pošeeritud muna. Need lisandid ei ole aga ilmtingimata vajalikud, toit on maitsev niisamagi!

 See postitus valmis koostöös Food Studio puljongitega.

Salatilehe-tacod

by Leave a Comment

Meil on kujunenud nõnda, et korra nädalas teeme kodus midagi mehhikopärast- harilikult tortiljavräppe (teisiõnu burritosid) või tacosid. Lisaks sellele, et need maitsevad kõigile, on neid ka ülimalt hõlbus ja kiire valmistada – tavaliselt tõstan üldse kõik koostisosad lauale ja igaüks siis laob oma taldrikusse täpselt seda mida soovib. Mida värvilisem, seda parem!

Sellise eine puhul on alati ka emasüda rahul – harilikult kühveldab järeltulev põlv oma tortiljade vahele nii palju värsket ja värvilist, et rõõm vaadata. Nende tavaline tegevuskäik ongi selline, et esmalt taldrikule tortilja, sellele salatilehed, maitsestatud hakkliha ja lisaks nii palju aedvilju, kui mahub. Siis kõik see vräpi moodi rulli ja kõhtu!

Mina ise ei tunne sellise eine puhul tortiljast sugugi puudust ja tõstan kõik hoopis krõmpsuvale salatilehele! Saabuvat rannahooaega silmas pidades (eks see ole lihtsalt trafaretne sõnakõlks, mille all mõtlen pigem keha üldist heaolu ja kerget ning energilist enesetunnet) söön jahuseid asju täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Milleks oma keha tühja ja toitainevaese ballastiga koormata? Ja Frillice salat sobib selliste tacode tegemiseks ju suurepäraselt! Lehed on just paraja suurusega, krõmpsuvad ja piisavalt tugevad, et kõike head ja paremat endas hoida ja aidata taldrikult suhu transportida.

Prindi

Salatilehe-tacod

Valmistusaeg

Kokku

Kogus u 10 tk

Koostisosad

1 pea Frillice salatit

1 sl oliiviõli

150 g kanahakkliha

1-2 sl taco maitseainet*

10 kirsstomatit

1 punane sibul

1 avokaado

1 tšillikaun

veidi riivjuustu

laimisektoreid

värsket koriandrit

soola, musta pipart

soovi korral lisaks salsat

*kasutan tavaliselt valmis maitseainet pakist. Samas võib selle ka ise kokku segada, kasutades vürtsköömneid, kuivatatud punet, tšillipulbrit, paprikapulbrit, küüslaugupulbrit, soola, pipart.

Juhised

Kuumuta pannil õli. Prae selles kanahakkliha taco maitseainega küpseks. Lõika kirsstomatid väikesteks tükkideks, haki punane sibul. Puhasta avokaado ja lõika väikesteks kuubikuteks. Haki või viiluta tšillikaun.

Eralda salatipea lehtedeks ja laota need suurele taldrikule, puidust alusele või vaagnale. Tõsta igale salatilehele hakkliha, tomateid, sibulat, avokaado- ja tšillitükke. Puista peale veel riivitud juustu, pigista mõni laimimahlatilk ja lisa koriandrilehti. Valmis! Kui kasutad ka salsat, saab iga sööja seda ise oma tacole tõsta.

Sellised salatilehe-tacod sobivad suurepäraselt ka kergeks ampsuks ja nälja peletamiseks enne grillimist kasvõi suuremale seltskonnale. Ühest Frillice salatipeast sab umbes 10 lehte, sellega tuleks siis koguste planeerimisel arvestada. Tacod võib vaagnale valmis teha või siis tõsta kõik vajamineva eraldi kausside-taldrikutega lauale ja igaüks saab oma taco ise valmistada. Seltskondlik tegevus missugune! Kes liha ei soovi, siis väga hästi passivad siia ampsudesse ka punased oad. Neid võib ka lihtsalt veel lisada. Üldse, selliste tacode puhul on nii palju võimalusi ja variatsioone:

-hakkliha võib olla kas veise-, sea-, kana- või kalkuni-

-kasutada saab ka krevette, tuunikala vm merelist

-tükeldatud avokaado asemel võib teha hoopis guacamolet

-liha saab asendada punaste ubadega

-aedviljade osas võib lisada paprikatükke, porgandiribasid, idandeid vms

Nii või teisiti, sellised salatilehe-tacod väärivad kindlasti katsetamist ja miks mitte juba sel nädalavahetusel nende ampsude tegemine ette võtta – keerulist ega aeganõudvat pole siin ju midagi!


 See postitus sündis koostöös Grüne Fee-ga.

Risoto Primavera ehk kevad taldrikul

by Leave a Comment


Täpselt niisamuti nagu puraviku- ja kõrvitsarisoto on kohustuslikud sügisel, ei kujuta ma kevade tulekut ette ilma risoto Primaverata. Sügis-talviste tummiste ja sügavate maitsete ning värvide asemel nõuavad nii maitse- kui nägemismeeled nüüd midagi muud. Midagi kergemat, õrnemat, heledamat, värskemat. Risoto Primavera kuulubki kevadesse täpselt samamoodi nagu nagu silmi kissitama panev ere päike, sooja majaseina ääres lume alt välja trüginud lumikellukesed või magusvärske vahtramahl.

Primavera (kevad itaalia keeles) võib olla lisaks risotole ka pasta, minestrone või kasvõi salat. Tähtis on see, et kasutatud köögiviljad on kevadehõngulised. Meil siin muidugi pole veel ükski kevadine köögivili veel nina mullast välja pistnud. Ja üldse, Eesti spargel on nii haruldane imeloom, et kui ainult sellele lootma jääda, jäävadki kõik sparglitoidud söömata. Nii et siinkohal pigistan silma kinni ja laon oma risotosse rõõmsalt mujalt toodud värskust ja rohelust. Siin retseptis on sparglid, rohelised herned ja suhkruhernekaunad, aga samahästi võib kasutada ka peenikesi aedoakaunu, spinatit, noort suvikõrvitsat ja muud rohelist. Mõnikord pannakse risoto Primaverasse ka porgandeid. See on siis tõesti õigustatud, kui porgandid on noored ja värsked, Ületalve seisnud porgandid ei ole siin kuidagi teemakohased ja neid ma pigem ei kasutaks.

Risoto on üks toitudest, mis tuleb valmis keeta vahetult enne söömist – nii on ta kreemjas ja pehme – nagu vaikselt voogav laine – just selline, nagu üks õige risoto olema peabki. Iseenesest on risoto valmistamine lihtne, lausa imelikult lihtne sedavõrd maitsvat tulemust arvestades. Küll aga tuleb arvestada paarikümne minutiga, mis tuleb pliidi ääres veeta risotot valvates ja kulbitäie kaupa puljongit lisades. seltsiks olles. See aeg on aga kindlasti kvaliteetselt (ja muidugi ka tulemusrikkalt) veedetud ja kulub kiiremini, kui seltsiks pokaal valget itaallast.

Prindi

Risoto Primavera

Ettevalmistusaeg

Valmistusaeg

Kokku

Kogus kolmele

Koostisosad

1 sibul

2 küüslauguküünt

2-3 sl oliiviõli

100 ml valget veini

750 ml Food Studio aedviljapuljongit (sobib ka kanapuljong)

200 g risotoriisi

u 250 g sparglivarsi (1 punt)

suur peotäis (u 100 g) suhkruhernekaunu

150 g külmutatud rohelisi herneid

poolelt sidrunilt riivitud koor ja 1 sl sidrunimahla

50 g võid

50 g parmesani juustu

musta pipart

lisaks veel rohelist: hernevõrseid, rukolalehti, hakitud peterselli vms

Juhised

Haki sibul ja küüslauk hästi peeneks. Kuumuta pannil või paksu põhjaga potis oliiviõli ja lisa hakitud sibul. Prae madalal kuumusel, segades, u 5 minutit. Lisa hakitud küüslauk ja passeeri koos sibulaga paar minutit. Lisa riis ja prae segades, kuni kõik riisiterad on rasvainega kaetud ja riisiterade pealmine pind on muutunud läbipaistvaks. Kui seni toimus kogu tegevus pannil, vala kogu panni sisu nüüd potti. Kui valmistad risotot algusest peale potis, ei ole midagi kuhugi ümber vaja valada.

Kalla nüüd riisisegule vein, sega läbi ja lase sel aurustuda. Hakka kulbitäie kaupa, nagu ikka risoto puhul, lisama puljongit. Järgmine kulbitäis lisa siis, kui eelmine on riisi sisse imendunud. Sega riisi peale puljongi lisamist, et sellest eralduks võimalikult palju tärklist. Kokku kulub risoto keetmisele 18-20 minutit. Kõige lõpuks lisa risotosse tükikestena 50 g võid ja 50 g riivitud juustu. Lisa happeks ja värskuseks risotosse ka riivitud sidrunikoor ning u 1 sl sidrunimahla. Lase võil ja juustul sulada ning klopi risoto kohevaks. Täiuslik risoto on kreemjas ja pehme. Pigem vedel (aga mitte supp!), kui kuiv.

Risoto keetmisega samal ajal valmista ette ka köögiviljad.  Kui kasutad minispargleid, ei pea neid väiksemaks lõikama. Kui kasutad pikki sparglivarsi (minu eelistus), tee nii: lõika sparglitelt tipud ja varred tükelda väiksemateks juppideks. Kui varre kõige alumine pool on kõva ja puitunud, viska see ära. Kuumuta potis soolaga maitsestatud vesi keema. Kui vesi keeb, lisa herned (ei pea eelnevalt sulatama, aga võib), suhkruhernekaunad ja sparglid: nii tipud kui tükeldatud varred. Blanšeeri minutijagu. Nõruta kohe. Kui tahad, et erkroheline värvus säiliks, võid nad kohe sõelal ka jääkülma veega üle valada. Jahtumise pärast pole tarvis muretseda, kuuma risotosse lisades soojenevad nad kohe jälle kenasti üles. Kui risoto on valmis, sega sparglid, herned ja suhkruhernekaunad risoto hulka.

Söö risotot kohe peale valmimist. Serveeri riivitud parmesani ja värskelt jahvatatud musta piprga. Lisa veelgi rohelist: rukolalehti, hernevõrseid, hakitud värsket peterselli või muud taolist.

Köök Itaalia

Postitus valmis koostöös Food Studio puljongitega

Kreveti-laksa, vastupandamatu supp kookospiima ja riisinuudlitega

by 1 Comment

Teeme kookospiima ja riisinuudlitega suppe kodus üsna sageli. Ehkki sööjad on seinast seina maitse-eelistustega, on selline supp alati kindla peale minek, sest tegelikult võib sinna sisse pista mida iganes. Kui vürtsikas ja magushapu kookospiimaleem ning riisinuudlid on valmis, siis edasine on juba puhtalt fantaasia, tuju ja kapisisu küsimus. Kana, kala, muna, seened, aedviljad, spinat, paksoi, tofu jne – valik on igaühe enda teha. Sedalaadi suppe kutsutakse Kagu-Aasias armsa nimega: laksa. Peamiselt süüakse laksat tänavatoiduna Malaisias ja Singapuris, aga ka mujal sealkandis.

Ei ole üht ja ainuõiget laksa retsepti. Supid varieeruvad alates vedeliku kogusest (kas pigem karrilaadne paksem roog või vedelam supp) kuni nuudlite kujuni (kas laiemad riisinuudlid või peened spagetitaolised). Ka erinevates piirkondades valmistatakse just sellele ainuomast laksat. Laksa on ilmselgelt sugulane Tai rahvuskangelase Tom Kha-ga. Laksas aga ei kasutata galangalit, mis Tom Kha-s on must. Tom Khas-s ei ole seevastu nuudleid. Laksa ei ole ka nii kookospiimane ja selle tõttu nii magus, kui Tom Kha. Tegelikult on muidugi erinevus ka kasutatud karripastas. Mina lähen lihtsama vastupanu teed ja teen seda suppi alati täitsa tavalise punase karripastaga, mis on alati kodus olemas. On üsna kindel, et kui kellelgi on soov ikka täiesti autentset laksat teha, leiab väiksematest vürtsidele spetsialiseerunud veebi- või muudest poodidest ka spetsiaalset laksapastat.

Minu totaalne laksa-lemmik on seesama krevettide ja laiade riisinuudlitega variant. Retsept on pärit Malaisia rahvustoitude vihikukesest, mille aastaid tagasi Kuala Lumpurist kaasa tõin ja peale karripasta valiku lihtsustamise (originaalis kasutatakse spetsiaalset laksapastat, mina kasutan punast karripastat) ei ole ma retseptis midagi suurt muutnud. Eriti tore on see, et supp valmib hämmastavalt kiiresti, kogu protsessile kulub maksimaalselt 15 minutit. Et nii lihtne toit maitseks suurepäraselt, peavad koostisosad olema samuti suurepärased. Supi headuse võti on siingi, nagu ikka suppide puhul, puljongis. Varem keetsin pidevalt ise kana- ja veisepuljongit. Aga nüüd on ju naturaalsed puljongid poes kenasti olemas ja tuleb tunnistada, et puljongipada on meil kodus tulel üha harvem ja harvem. Parim valik valmispuljongite osas on kindlasti pärit Food Studio köögist. Teen laksat puhta ja naturaalse maitsega kanapuljongist (olenemata sellest, mis lisanditeks on), aga samahästi sobib ka  Aasia puljong. Viimane on kanapuljongi baasil, lisatud on aasiapäraseid vürtse.

Ehkki käes on kevade alguse kuu (jeeee!), jagub jahedust veel küllalt, nii et sellised vürtsikad ja soojendavad aasiapärased supid nagu laksa on igati kohased ja minu meelest täiesti asendamatud kevad-talvise plirtsplärtsi ajal.

Prindi

Krevetilaksa

Valmistusaeg

Kokku

Kogus neljale

Koostisosad

paarisentimeetrine jupp ingverit

2 sl +200 ml kookospiima

u 2 tl punast karripastat

750 ml kanapuljongit

300 g külmutatud krevette (puhastatud, keedetud)

2 sl Tai kalakastet

2 sl laimimahla

150 g riisinuudleid

serveerimiseks: jupp värsket kurki (spiraalid või ribad), 4 sl idusid, värsket koriandrit, hakitud punast tšillit, laimilõike

Juhised

Haki ingver. Kuumuta poti põhjas 2 sl kookospiima, lisa karripasta (reguleeri kogust vastavalt sellele, kui teravat suppi tahad) ja sega kuumutades ühtlaseks. Lisa hakitud ingver ja kuumuta veel minutijagu. Vala potti kanapuljong ja 200 ml kookospiima. Kuumuta keema. Lisa krevetid. Neid ei pea eelnevalt sulatama, aga võib. Lase krevettidel kuumas leemes olla nii kaua, et nad läbi kuumenevad, rohkem pole tarvis. Maitsesta supp kalakastme ja laimimahlaga.

Keeda eraldi nuudlid. Laiade riisnuudlite keetmiseks kulub 3-4 minutit. Kurna ja loputa kokkukleepumise vältimiseks jooksva vee all.

Pane igasse kaussi paras ports riisinuudleid ja tõsta neile supp. Lisa igasse kaussi värske kurgi spiraalid või lihtsalt ribad, idud, koriandrilehed, tšillitükid ja laimilõigud. Viimaseid pildil näha ei ole, kuna ma .... lihtsalt unustasin nad pilti tehes kööki kapinurgale:) Aga teie pange ikka mõned laimilõigud ka supi sisse!

Käigud Supp

Köök Kagu-Aasia

See postitus valmis koostöös Food Studio puljongitega

Rukkipõhjal kilu-kodujuustupirukas

by 2 kommentaari

Täna, suure pidupäeva eelõhtul, tahaks jagada veel üht täiesti eestipärast ja väga maitsvat soolast pirukat. Rukkipõhi, täidises kilu , kodujuust ja munad – tulemus on meile nii tuttavliku ja südamelähedase maitsega, armas ja kodune pirukas.  Õhukese põhja ja küllusliku täidisega. Eesti maitsega! Pirukale annavad värvi ja mahlasust kirsstomatid, veidi on peale puistatud ka soolakas-särtsakaid kappareid.

Ja mis siin enam pikka juttu rääkida. Homme on nii tähtis päev! Meil on lõputult palju põhjuseid olla rõõmsad ja uhked oma kalli Eesti üle.  See on parim paik maailmas. Palju õnne meile kõigile!

Prindi

Rukkipõhjal kilu-kodujuustupirukas

Ettevalmistusaeg

Valmistusaeg

Ooteaeg

Kokku

Kogus 10 lõiku

Koostisosad

Põhi:

100 g rukkijahu

50 g nisujahu

0,5 tl soola

100 g külma võid

3 sl külma vett

Täidis:

4 muna

600 g kodujuustu

2 sl värsket hakitud tilli

4-6 kirsstomatit

10  kilufileed

1 sl kappareid

1 tl soola, musta pipart

Juhised

Taina jaoks sega omavahel jahud ja sool. Haki sisse külm või ja pudista näppude vahel või haki pika noaga puruseks. Lisa külm vesi ja suru tainaks. Seda on mugav teha ka köögikombainis: haki lõiketeradega kuivained ja või teraliseks, lisa vesi, töötle tainaks. Vajuta tainapall lapikuks, keera toidukilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi.

Täidise valmistamiseks klopi munad kahvliga lahti ja sega kodujuustuga. Maitsesta segu soola ja pipraga, sega hulka hakitud till.

Suru tainas õhukese kihina võiga määritud lahtikäiva pirukavormi põhja ja äärtesse. Kasutan selle küpsetamiseks 24 cm diameetriga madalate laineliste servadega vormi. Võib kasutada ka tavalist lahtikäivat vormi, lainelised servad ei ole kohustuslikud. Tee kahvliga põhja sisse augud. Eelküpseta põhja 180 kraadi juures 8 minutit. Kui võimalik, kasuta eelküpsetamisel raskust (küpsetuspaberile tõstetud oad, herned, kruubid, riisiterad või spetsiaalsed keraamilised küpsetuskuulikesed).

Vala seejärel põhjale täidis. Laota sellele kilufileed ja poolitatud kirsstomatid ning kapparid. Küpseta pirukat 180 kraadi juures 25-30 minutit. Lase enne lahtilõikamist paarkümmend minutit jahtuda. Pirukas sobib söömiseks nii soojalt kui külmalt.

Köök Eesti

See minu retsept ilmus ka Prisma kliendilehes, “Ma armastan Eesti kööki” kampaania raames.

Vürtsikilumääre

by Leave a Comment

Tõenäoliselt on rukkileib vabariigi astapäeval peolaudadel aukohal. Mida aga leiva peale panna? Meile nii kalli kiluvõileiva kuldne trio -vürtsikas kilu, maheda mekiga muna ja värske aromaatne till- on absoluutselt täiuslik maitsekooslus. Vahelduseks tavalisele kiluvõileivale võiks aga katsetada neistsamadest koostisosadest hoopis mõnusat soolakat määret, kus kilu, muna ja värske tilli seob mõnusalt kreemjaks toorjuust. Lisaks leivale määrimisele saab kilumääret edukalt kasutada ka pidulikuvõileivatordi kreemina, suupistelaua ampsudes rukkinööpide täidisena, õõnestatud värske kurgi poolikute sees, kindlasti on valikuid veelgi! Tegelikult võib sellise määrde toorjuustu asemel teha ka toasooja (pehme) võiga – leiva peal väga-väga maitsev, samas rammusam. Valikud, valikud…:) Kilumäärde valmistamine on lihtsamast lihtsam, vajad vaid koostiosi, mis näha alloleval pildil:

Neist neljas koostisosast valmib imehea soolakas määre: toorjuust, vürtsikilu kilufileed, keedetud muna ja kodumaine Grüne Fee till.

Prindi

Vürtsikilumääre

Valmistusaeg

Kokku

Kogus väike kausitäis

Koostisosad

2 muna+1 kaunistuseks

100 g maitsestamata toorjuustu

u 100 g vürtsikilu fileesid

3-4 sl hakitud värsket tilli, lisaks kaunistuseks

Juhised

Keeda munad. Jahuta munad, koori ja haki kahvliga peeneks. Jäta üks muna kaunistuseks. Tõsta kaussi toorjuust, hakitud munad, kilufileed ja till. Sega, samal ajal kahvliga kilufileesid katki vajutades.  Tulemus ei pea olema ühtlane kreem, kilu- ja munatükikesed annavad määrdele mõnusa tekstuuri. Kui kilud on väga kõvad ega taha hästi katki minna, võid nad enne segamist noaga hakkida.

Tõsta määre serveerimiskaussi ja kaunista hakitud muna ning värske hakitud tilliga.

 

Postitus sündis koostöös Grüne Feega

Rukkikarask pähklite ja jõhvikatega

by 6 kommentaari

Ma pole ühtegi karaskit rohkem küpsetanud, kui seda – metspähklite ja kuivatatud jõhvikatega rukkikaraskit. Läbi eelmise aasta oli mul au olla juhendajaks retseptikonkursil “Otsime uut Eesti rahvustoitu”. Minu ülesandeks oli koos retsepti konkursile esitanuga proovida, kuidas saaks toidu veel paremaks tuunida. Ühes voorus sattus mulle töömaterjalina retseptiks kanamaksa-kukeseenepasteet (autor Reelika Paane). Pasteet oli tore, aga kuidas sa seda pasteeti ikka paljalt sööd – leiutasin kõrvale Eesti teemaga hästi haakuva rukkikaraski! Et maitset ja küpsemisaega parajaks saada, oli tükk tegu. Ja siinkohal vabandused kõige kaduva teed läinud rukkikaraskitele – see kõik oli ülla eesmärgi nimel ja teie üürike eksistents ei olnud sugugi asjatu! Lõpuks sain korralikult toimiva retsepti ja karask õnnestus kenasti igal korral, kui seda Toiduakadeemias küpsetasime. Retsepti võib leida ka konkursi tulemusena ilmunud raamatust “Tänapäevane Eesti köök” (Varrak). See karask on selle poolest eriline, et keeksi- või leivavormis küpsetatuna näeb ta täitsa rukkileiva moodi välja, samas kergitajaks on sooda, nagu karaski puhul ikka. Nii et täitsa kiirleib!

Katsetasin erinevate rukkijahudega ja tuleb tunnistada, et päris täisterarukkijahuga jäi karask liiga nätske ja sooda ei jaksanud teda kergitama hakata. Tulemus oli maitsev, aga liiga tihke. Nii et soovitan kasutada peenemat jahvatust. Rukki püülijahu, mis oleks ideaalne selle karaski jaoks, on keeruline leida. Veski Matil on muidu olemas küll, lillatriibulises pakis, nimetus lihtsalt Rukkijahu. Olen seda leidnud müügil ainult Coopis. Väga hästi sobib karaskiteoks aga ka Tartu Milli Kalew-sarja rukkikroovjahu, mis on peenema jahvatusega, kui täisterajahu. Ja kui kellelgi tekib küsimus, mis on see tume siirup, mis retseptis kirjas, siis Dansukkeril ongi selline toode täitsa olemas ja poes ilusti müügil. Kui siiski tumedat ei leia, sobib ka hele siirup. Hapupiima valiku osas olen mina seda karaskit alati teinud Farmi hapendatud täispiimaga, teistega ei ole proovinud. Niisamuti ei ole katsetanud keefiri ega jogurtiga karaski küpsetamist.

Taina kogus on paras 12×28 cm keeksivormi jaoks (mõõdetud koos servadega), aga kui vorm on suurem – pole hullu, karask küpseb ikka kenasti! Küpsetada võib ka madalamas ahjuvormis, siis on karask madalam ja seetõttu ka küpsetusaeg lühem, u 40 minutit.

Ehkki kindlasti on kange kiusatus karaskit kohe kuumalt lõigata, soovitan siiski oodata, kuni ta jahtub, kasvõi enam-vähem. Siis on lihtsam lõigata. Karask säilib uskumatult hästi mitu päeva lihtsalt lahtiselt, toatemperatuuril. Kui soovid enne söömist talle värskust anda, võid viile röstida või kuumast ahjust korraks läbi lasta.

Lisandite osas on muidugi igaühel vabad käed- ei pea sugugi kasutama vaid pähkleid ja jõhvikaid.  Ka naturaalsel kujul, täitsa ilma lisandusteta, on rukkikarask üks tore eestipärane amps.

Prindi

Rukkikarask pähklite ja jõhvikatega

Ettevalmistusaeg

Valmistusaeg

Ooteaeg

Kokku

Kogus 1 päts

Koostisosad

260 g rukkijahu

60 g nisujahu

1 sl soodat

1 tl soola

0,5 l hapupiima

1,5 dl tumedat siirupit

60 g kuivatatud jõhvikaid

60 g terveid metspähkleid (võivad olla röstitud, aga sobivad ka tavalised)

Juhised

Sega suures kausis omavahel jahud, sooda ja sool. Lisa hapupiim ja siirup ning sega ühtlaseks. Lõpuks sega hulka jõhvikad ja pähklid. Määri keeksivorm korralikult võiga kokku. Küpseta karaskit 180 kraadi juures u 1 tund. Lase vormis u 15 minutit jahtuda, seejärel kummuta välja. Kui soovid karaski peale krõbedamat koorikut, võid ta tõsta veel tagurpidi ahjurestile, 180 kraadi juurde u 10 minutiks.

Köök Eesti

Mida panna vabariigi aastapäeva peolauale. EV100.

by 4 kommentaari

Ja ongi vaid loetud nädalapäevade jagu jäänud aasta suurima sünnipäevani, Eesti sajanda juubelini. Olen pea igal aastal teinud blogisse vabariigi aastapäeva puhul postituse soovituste ja mõtetega, mida siis tähtsa pidupäeva puhul lauale panna. Seekord, nagu eelmiselgi aastal, on postituse koostööpartneriks Kaubamaja Toidumaailm – kõik kasutatud toiduained on pärit justnimelt sealt. Kui varem olen peamiselt mõelnud vabariigi aastapäeva peolaua osas suupistete ja väiksemate ampsude suunal, siis seekord mõtlesin teha hoopis piduliku neljakäigulise õhtusöögi. Kõik kogused on mõeldud neljale. Kooki tõenäoliselt nelja peale pintslisse ei pista, eriti küllusliku õhtusöögi lõpuks (kuid kes teab, inimvõimed on ettearvamatud), aga siis ongi hea järgmisel hommikul tükike kohvi kõrvale võtta. Mingeid erilisi kulinaarseid uperpalle neis roogades ei ole, toidud on puhta ja koduse maitsega, mõeldud armsaks koduseks peoks. Märksõnadeks meie mets, meri ja põllumaad. Täitsa mitmed asjad saab siit ette ära teha, et mitte tervet 24-ndat veebruari pliidi ääres veeta. Peet peabki külm olema, nii et parem on ta valmis röstida eelmisel päeval. Siiatartari tarbeks saab munad ka varem valmis keeta, muus osas on nii tartari valmistamine kui serveerimine käkitegu. Metsseapada nagu hautised ikka, ongi maitsvam järgmisel päeval üles soojendatuna, nii et seegi varem valmis teha on hea mõte. Koogi saab samuti juba eelmisel päeval külmkappi tarduma tõsta. Ega tegelikult ei pea ju sugugi kõiki neid toite ühtse menüüna tegema, täitsa vabalt võib neist igaühte ka iseseisvalt valmistada.Tean omast käest, et teinekord on kõiksugu tähtpäevaroogade puhul pea tühi mis tühi, või siis teistpidi – ideede üleküllus on nii suur, et ei suudagi enam midagi valida.  Loodan, et ehk õnnestub mul seekordse peolaua toitude valikul veidikenegi inspiratsiooni pakkuda. Panen postituse lõppu lingid ka varasematele vabariigi aastapäeva postitustele.

Seekordne menüü sai selline:

Esimene eelroog
Peedicarpaccio rukola, kitsejuustu, metspähklite ja astelpajumarjadega

Teine eelroog
Soolasiia tartar vutimunade, leivaõhikute ja siiamarjaga

Pearoog
Metsseapada kukeseente ja pohlade (või jõhvikatega), kõrvitsa-kruubipuder

Magustoit
Pohla-kamakook

Nüüd siis retseptide juurde. Esimeseks eelroaks või “koka tervituseks”, kuidas soovite, on peedicarpaccio rukola, kitsejuustu, metspähklite ja astelpajumarjadega. Kui muidu sobib peedisalatite juurde hästi balsamico, siis siin annavad kodumaised astelpajud vägagi sarnase efekti – hapuka ja särtsaka. Külmpressi rapsiõli on hästi mõnusa pähklise maitsega ja sobib nii hästi selle roa juurde. Kui seda aga ei õnnestu saada, siis sobib kenasti ka külmpressi oliiviõli.

Taldrikul on mahepeet (Tarvastu-Saariku talu), rukola (Grüne Fee), kitsepiima toorjuust (Kalamatsi Meierei), astelpajumarjad (Marjamaa talu), metspähklid. Joogiks Eesti õuntest valmistatud poolkuiv ja mahedamaitseline õunavahuvein Elagu Eesti! (Mull)

Prindi

Peedicarpaccio rukola, kitsejuustu, metspähklite ja astelpajumarjadega

Valmistusaeg

Kokku

Kogus neljale

Koostisosad

500 g mahepeeti

potike rukolat

120 g kitsepiima toorjuustu

4 sl hakitud metspähkleid

2-3 sl astelpajumarju

4 sl külmpressitud rapsiõli

soola, pipart

Juhised

Mässi peedid fooliumisse ja küpseta 180-kraadises ahjus umbes 45 minutit. Mässi fooliumist lahti ja lase jahtuda. Viiluta nii õhukeselt kui võimalik. Laota ringikujuliselt neljale taldrikule. Lisa igale peediringile rukolalehti. Pudista peale kitsejuustu. Puista peale hakitud pähkleid ja särtsuks mõned astelpajumarjad. Nirista carpacciole õli, lisa soola ja musta pipart.

Järgmiseks on kord kala käes: soolasiia tartar vutimunade, leivaõhikute ja siiamarjaga. Kui õnnestub ülivärske kala peale sattuda, võib muidugi tartari võib muidugi teha ka soolamata siiast, lisa siis ise maitse järgi soola.

Soolasiiga müüakse lahtiselt Toidumaailma kalaletis, vutimunad on Järveotsa talust, rukkileiva õhikud Buxhöwdeni pagaritelt, siiamari kapten Grantilt, till ja murulauk Grüne Fee kasvuhoonest.

Prindi

Soolasiia tartar vutimunade, leivaõhikute ja siiamarjaga

Valmistusaeg

Kokku

Kogus neljale

Koostisosad

200 g soolasiia lõike 

1 väike punane sibul

12 vutimuna 

100 g siiamarja

4 sl hakitud tilli

4 sl hakitud murulauku

u 50 g rukkileiva õhikuid 

soovi korral lisaks roseepipart

Juhised

Aja vesi keema. Tõsta vutimunad lusikaga vette ja keeda u 2,5 minutit. Ehmata, koori ja poolita. Haki kala väikesteks tükikesteks. Haki ka sibul võimalikult peeneks. Sega siiatükid ja sibul omavahel. Tõsta taldrikute keskele ümarad kuhilad tartari. Selle ümber puista ringina hakitud till.Tõsta taldriku serva ringina vahledumisi poolitatud vutimunad, väiksemaks murtud leivakrõpsud ja siiamari. Puista toidule hakitud murulauk. Kui soovid, lisa tartarile kaunistuseks veel mõned terad roseepipart.

Pearoog on metsateemaline – metsseapada kukeseente ja pohladega koos kõrvitsa-kruubipudruga. Pikalt haudunud pajas saavad kokku kodumaine metssealiha, kukeseened ja pohlad. Viimaste asemel võib ka jõhvikaid kasutada. Maitset annavad kadakamarjad ja hautamise alguses lisatud sortsuke konjakit või viskit. Hautise kaaslaseks sobib imehästi röstitud kõrvitsast ning kergelt krõmpsuvatest odrakruupidest puder. 

Metssealiha on Linnamäe lihatööstuselt, kukeseened Eesti And’ilt ja pohlad Marjamaa talust.

Prindi

Metsseapada kukeseente ja pohladega, kõrvitsa-kruubipuder

Ettevalmistusaeg

Valmistusaeg

Kokku

Kogus neljale

Koostisosad

Metsseapada:

700-800 g metssealiha tagatükki

2 sl rapsiõli

2 tl kuivatatud tüümiani

2 sl konjakit või viskit

1 rosmariinioks

2 sibulat

4 küüslauguküünt

1 sl kadakamarju

1 dl vett

300 külmutatud kukeseeni

peotäis külmutatud pohli või jõhvikaid

400 ml 35%list koort

soola, musta pipart

4 sl värsket tilli

Kõrvitsa-kruubipuder:

1,5 dl odrakruupe

4,5 dl vett

1 kg muskaatkõrvitsat (puhastamata tükk)

50 g võid

Juhised

Kuumuta haudepoti põhjas rasvaine. Lõika liha 1 cm paksusteks viiludeks. Särista pannil õlis mõlemalt küljelt pruuniks. Maitsesta soola ja musta pipraga. Tõsta haudepotti. Lisa alkohol, kuivatatud tüümian ja rosmariinioks. Koori sibul ja küüslauguküüned. Viiluta sibul ja tõsta lihale, terved küüslauguküüned pista lihatükkide vahele. Haki kadakamarjad noaga veidi peenemaks ja lisa lihale. Lisa ka vesi. Hauta vaiksel kuumusel 2 tundi.  Lisa seejärel potti kukeseened. Vala peale koor. Hauta veel 15-20 min. Lõpuks lisa marjad ja hakitud till. Kata kaanega ja lase tõmmata veel umbes 10 minutit. Selle ajaga pohlad pehmenevad ja tilli maitse imendub kastmesse.

Kõrvitsa-kruubipudru tegemiseks loputa kruubid sõelal. Puista soolaga maitsestatud keeva vette ja keeda madalal kuumusel kaane all 45 minutit. Samal ajal küpseta kõrvits. Eemalda kõrvitsalt pehme seemneosa, koor võib peale jääda. Lõika kõrvits paksudeks viiludeks. Tõsta ahjuplaadile ja rösti 180-kraadises ahjus 45 minutit. Eemalda koor ja püreesta kõrvits saumikseriga. Sega kõrvitsapüree hulka kruubid. Sulata või, lisa ka see. Maitsesta soola ja pipraga. Sega puder lusikaga ühtlaseks ja kohevaks.

Kama lihtsalt peab vabariigi aastapäeva pidustustel rahvustoiduna  esindatud olema! Seekord panin ta maitseks kerge ja hapuka pohlakoogi sisse. Kook on tarretatud, nii et ahju selle tegemiseks sisse lülitada ei olegi tarvis. Kui kooki söövad ka lapsed, jäta Vana-Tallinn välja.

Prindi

Pohla-kamakook

Ettevalmistusaeg

Valmistusaeg

Ooteaeg

Kokku

Kogus 10 lõiku

Koostisosad

Põhi:

200 g kaeraküpsiseid (Selveri köök)

70 g võid

Täidis:

80 g külmutatud pohlasid

30 g suhkrut

200 ml 35% koort

150 g maitsestamata Kreeka jogurtit

300 g maitsestamata kohupiimatoru

80 g suhkrut

4 sl (rukki)kama

3 sl Vana-Tallinna likööri

poole sidruni mahl ja riivitud koor

7-8 lehte želatiini (see on maitse asi: 8-ga saab kõvema tordi, 7-ga veidi pehmema, kuid mõlematmoodi seisab kook kenasti koos)

kaunistuseks 50 g kamašokolaadi, pohli, kuivatatud rukkililleõisi

Juhised

Purusta küpsised köögikombainis peeneks puruks. Sulata või ja sega küpsistega. Kata 20 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Vajuta küpsisesegu tihedasti põhjale. Täidiseks purusta sulatatud pohlad 30g suhkruga püreeks. Vahusta koor suhkruga. Sega vahukoore hulka kohupiim, maitsestamata jogurt, pohlapüree, kama, Vana-Tallinn ja sidrunikoor. Leota želatiinilehti küma veehga kaetult 5 minutit. Pigista käe vahel kuivemaks. Kuumuta väikese kastrulis sidrunimahl ja sulata želatiinilehed selles. Vala sulatatud želatiin peene joana täidise hulka, pidevalt segades. Vala täidis tordipõhjale, lase külmkapis vähemalt 4 tundi tarretuda. Kaunista tort riivitud kamašokolaadi, pohlade ja kuivatatud rukkililleõitega.

 

Rõõmsat valmistumist meie ühiseks peoks!

**********************************************************

Kui tundub, et: “Justkui tahaks veel midagi…”, vaata ka neid:
last but not least:

Congee ehk soojendav ja turgutav Hiina riisipuder

by Leave a Comment

Kõigi nende sõbra- ja vastla- ja sünnipäevadega (meie peres neid veebruaris lausa kaks) sahmerdades läks täitsa meelest, et 15. veebruaril algab ju Hiina uus aasta. See meenus uudiseid kerides alles nüüd, niiöelda vana-aastaõhtul. Sedakorda on siis tegu kollase maakoera aastaga. Mida kõike see meile tooma peaks, selle kohta leidub astroloogiahuvilistele internetis piisavalt lugemist. Ma ise olen liiga ratsionaalse loomuga, et sedasorti ennustusi tõsiselt võtta, veel vähem nende järgi midagi oma tegemistes ja suhetes muuta. Kuulsin täna, et hea on kanda uue aasta algul kollast värvi ja panna ööseks voodi alla klaas vett, mis tõmbab endasse kõik halva. Kusjuures, hommikul tuleb see vesi toalilledele valada. Ma saaks veel aru, kui kraanist alla. Millega need vaesed palmid ja orhideed küll kogu selle klaasi kogunenud kurja ära on teeninud?…Samas kindlasti on neid, kes taolistesse rituaalidesse usuvad ja ma ei arva üldse, et ses midagi halba või valet on. Kui see aitab positiivset enesetunnet ja rahul meelt hoida, siis miks mitte. Ja ilmselge, et Hiinas on see traditsiooniliselt väga suur püha, inimestel on antud vabad päevad uue aasta tähistamiseks ja pidustused kestavad mitu nädalat. Mina ise aga kasutan Hiina uue aasta algust pigem kui suurepärast põhjust teha head Hiina toitu! Mõtlesin selle retsepti küll veidi aja pärast postitada, aga tundub, et nüüd on just õige aeg.

Pean nüüd ära rääkima, et olen siin vahepeal pea aasta kirjutanud ja pildistanud ja kokanud oma uue kokaraamatu tarvis. Kui kõik kenasti sujub, peaks uus raamatutita märtsis ilmavalgust nägema. Kes Instagrami jälgivad, teavad juba teemat ka…;) Möllasin selle raamatu tegemisel kõikvõimalike terakestega kaerahelvestest ja tatrast kinoa ja amarandini. Avastasin selle käigus enda jaoks ühe uue lemmiku Hiina köögist – congee! Superhea asi! Congee on mitmel pool Aasias, eriti aga Hiinas tuntud riisipuder. Seda sõna hääldatakse: ‘kondžii.  Eesti keeles sellist sõna nagu kondžii ei ole, nii et tuleb ikkagi kirjutada kursiivis congee. 

Nimi nimeks, kõige tähtsam on see, et tegu on uskumatult maitsva toiduga. Täielik umami! Ja ülimalt lihtsaga ka veel kauba peale. Põhimõtteliselt keedetakse vähest riisi rohkes puljongis tund kuni poolteist, kuni ta muutub paksuks, pehmeks ja kliisterjaks pudruks. Tegelikult ongi congee nüüd valmis ja teda võibki nii süüa. Sageli aga laotakse peale ja segatakse pudru hulka erinevaid lisandeid. Liha, kana, kala, aedviljad, seened, maitseained, ürdid jne – kõik on lubatud, reegleid pole. Raamatusse läks ka täitsa teistsugune puder, kui see siin. Hiinlased (ja ka muud Aasia rahvad, congee on erinevate nimede all levinud mujalgi) söövad seda harilikult hommikusöögiks. Meie oleme hommikuks pigem teistlaadsete putrudega harjunud, nii et congee sobib pigem vast lõuna- või õhtusöögiks. Hiinas pakutakse congeed sageli haigetele ja ei pane sugugi imeks – maitserikas puljongis pikalt keedetud riisipuder toimib tõepoolest turgutava ja lohutavana.

Congee-d võib keeta põhimõtteliselt ükskõik millisest riisist (ka täistera-), ainult neid eelkeedetud riisikotikesi ma pigem ei kasutaks. Kui pilti vaatate, siis näete seal rohelise sibula asemel hoopis murulauku. Ärge käige mu tegude, vaid sõnade järgi ja uskuge, et roheline sibul on selle pudruga ideaalne. Ma lihtsalt pildistamise hetkel avastasin,et ainuke roheline ürt majas on murulauk:). Pudru peale läksid seekord veel seened, suhkruherned, muna, idud ja seesamiseemned.

Food Studio Aasia puljong on congee keetmiseks ideaalne, sest tas on olemas juba nii palju aasipäraseid maitseid, et lisada polegi enam midagi tarvis. Kui kasutad kana- või aedviljapuljongit, lisa kohe keetmise alguses pudrule ingveriviilusid, need annavad pudrule hea “Hiina maitse”.

Prindi

Congee ehk Hiina riisipuder

Valmistusaeg

Kokku

Kogus neljale

Koostisosad

750 ml Aasia puljongit (võib ka kana- või aedviljapuljongit kasutada*)

1 dl riisi

neutraalse maitsega õli

200 g austerservikuid

pool tšillikauna või veidi tšillihelbeid

100 g suhkruherne kaunu

rohelisi lehti: paksoid, spinatit või Rooma salatit

4 muna

lisaks: mungoa- või muid idusid, hakitud rohelist sibulat, musti või valgeid  seesamiseemneid, sojakastet (soovi korral)

soola, pipart

Juhised

Tõsta puljong ja riis potti, kuumuta keema. Keera kuumus madalaks ja hauta kaane all kokku umbes 1 tund ja 15 minutit . Sega aeg-ajalt ja jälgi eriti lõpuosas, et riis ei läheks klimpi ega hakkaks poti põhja või seinte külge kinni. Kui hautamise lõpupoole tundub, et vedelikku jääb väheks, lisa seda. Valmis congee on pool-lagunenud riisteradega, mõnusalt pehme ja kleepja konsistentsiga. Jahtudes ja seistes pakseneb congee veelgi.

Nüüd lisandite juurde. Keeda munad.

Viiluta seened. Kuumuta pannil veidi õli ja prae seened läbi. Maitsesta tšilli, soola ja musta pipraga. Lisa suhkruherned ja rohelised lehed, kuumuta segades koos seentega veel paar minutit. Lehed muutuvad selle ajaga pehmeks ja hernekaunad kuumenevad läbi.

Tõsta kuum puder kaussidesse ja lao peale seened, hernekaunad, rohelised lehed ja kedetud poolitatud munad. Puista peale idusid, hakitud rohelist sibulat, seesamiseemned ja kui soovid soolasust lisada, ka sortsuke sojakastet.

*Kui kasutad kana- või aedviljapuljongit, siis puhasta ja viiluta paarisentimeetrine jupp ingverit ja lisa puljongile kohe hautamise alguses.

Käigud Lõuna- või õhtusöök

Köök Hiina

Koostööpostitus Food Studio puljongitega