Rabarberi-ingverimoos

Kui esimesed kohustuslikud rabarberikoogid söödud, mõtleb iga paadunud orav (oravlus=talveks kogumine, säilitamine, hoidistamine jms eestlastele omane enese alalhoiuga seotud tegevus :)), kuidas rabarberit purki pista ja säilitada. Aastaid tagasi panin rabarberit sügavkülma, aga sinna ta paraku kippus jäämagi. Või kui leidis tee kookidesse ja muudesse toitudesse, siis väga sunnitult. No ei ole minust talvel rabarberisööjat. Rabarber on kindlalt üks asjadest, mille on kevade maitse ja muul ajal tundub see maitse kuidagi…kohatu. Marjadega sellist tunnet ei ole, kohe üldse mitte, aga rabarberiga on mul vist mingi oma kiiks. Nii et kui teil sellist vastuolu ei ole, siis loomulikult ju sobib rabarber igati hästi külmutamiseks ja sedamoodi ka aastaringseks kasutamiseks.

Moosiga on mul teine lugu, error puudub. Nii et kogu rabarber, mis üle jääb, leiab tee moosidesse ja tšatnidesse. See rabarberi-ingverimoos on üks kindel lemmik. Rabarber ja ingver, teadagi, sobivad ju lihtsalt imeliselt!  Moos on särtsaka iseloomuga ja sobib hästi täiendama mahedamaitselisi magustoite, nagu näiteks panna cotta. Täpselt samahästi sobib ka vanillijäätise lisandiks, nii nagu pildil. Eks see kõlab juba papagoitamisena, aga ikkagi: noori õhukese koorega rabarbereid ei ole tarvis koorida, koored annavad moosile kauni roosaka tooni.

Lisan siia mõned üldised nipid moosikeetmise õnnestumiseks. Kulub ehk ära pilk peale vistata enne suuremat sorti moosikeetmise algust:)

• Salasõna moosikeetmise õnnestumiseks on puhtus. Purke võib nii läbi keeta kui ka pesta nõudepesumasinas kõige kuumemat temperatuuri kasutava programmiga. Kõige praktilisem kodustes tingimustes on siiski praeahjus steriliseerimine. Tee seda moosikeetmise ajal. Lao puhtaks pestud purgid, põhi ülalpool, külma ahju restile. Pane ahi 120 kraadi juurde sooja ja kuumuta purke seni, kuni hoidis pliidil valmib (vähemalt 15–20 minutit). Tõsta purgid ühe-kahekaupa ahjust vahetult enne moosiga täitmist ahjust välja. Kaaned: keeda keermega purgikaasi tagurpidi (nii ei hakka nad “ujuma”) veega kaetult 5-7 minutit ja hoia kaanetamiseni keevas vees. Võta kaas otse kuumast veest ja keera hoidisega täidetud purgile. Kasuta võimalusel uusi keeratavaid kaasi, siis on kindel, et moos säilib kenasti avamiseni.
• Purki vala küll kuum moos, kuid mitte keev, see võib purgid katki lüüa.
• Selle kinnituseks, et moosipurk on õhukindlalt suletud, tekib suletud hoidise kaane keskele jahtudes kerge lohk. Mõnikord võib selle tekkimist lausa kuulda, kui kaaned hakkavad plõksudes keskelt sissepoole  tõmbuma. Kui purk ei ole õhukindlalt sulgunud, pääseb purki väljastpoolt õhku ja kaanele ei teki lohku. Sellisel juhul võib hoidisesse pääseda ka riknemist põhjustavaid mikroorganisme. 
• Kui moosid on purgistatud kõiki hügieenitingimusi arvesse võttes (steriliseeritud nõud, õhukindel sulgemine), ei pea neid hoidma külmkapis. Sobib kas jahe ruum (sahver, kelder, garaaž) või ka lihtsalt toatemoeratuur. Toas vali pime paik, kus temperatuur eriti ei kõiguks.