Karulaugu-gnocchi

Gnocchi‘ga on nii nagu koriandriga. Kas meeldib väga või üldse mitte. Ja see tuleks ka alustuseks ära märkida, et itaaliakeelse sõna gnocchi [njoki] puhul on tegu mitmusega. Ainsus, see tähendab siis üks klimbike, on gnoccho, aga ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi seda niimoodi kasutaks. Ikka gnocchi, ükskõik kas tegu on siis terve taldrikutäie või üheainsama ampsuga. Nii, maitselised ja grammatilised omapärad üle vaadatud, saame edasi minna 😊

See ei ole sugugi esimene gnocchi-postitus siin blogis, varasemast on juba lihtsate kartuli-gnocchi’de retsept ja selle leiab SIIT. Gnocchi‘t leiab valmiskujul ka poest, olen neid kasutanud näiteks SELLES veisesaba hautises. Süsivesikurikkad klimbitaolised padjakesed on täitsa toekas toit ja et kõhtu täis saada, piisab üsna väikeset portsust. Neile, kel klimpide vastu midagi pole, meeldib kindlasti ka gnocchi. Omaette ei ole nad teab mis maitseelamus, täpselt nagu paljas pastagi. Gnocchi võlub maitsvaks toiduks kaste, õieti sünnib maitseelamus nende kahe sümbioosis. Siin retseptis paneb i-le täpi koorest ja parmesanist tehtud kreemjas kaste. Koostisosi vaadates on siililegi selge, et tegu ei ole kerge kevadise salatiga. Gnocchi on toekas, toitev, aga ka vägagi rahuldustpakkuv ja mõnusalt kodune toit.

Sain teada alles hiljuti, lugedes Rachel Roddy raamatut “An A-Z of pasta. Stories, shapes, sauces, recipes” (kindel soovitus kõigile pastasõpradele!), et humble gnocchi on kõigi pastade eelkäija ja esivanem. Tainatörtsuke, millest arenesid kõik edasised lõputud erinevad pastakujud. Lugesin, et juba ühes 14. sajandist pärit Itaalia poeemis olla kirjeldatud parmesaniga rikastatud puljongis keedetud gnocchit kui ülimalt meeldivat ja rõõmupakkuvat rooga. Rachel Roddy raamatust saingi ise ka inspiratsiooni üle pika aja gnocchit teha. Võtsin aluseks spinati-gnocchi, aga no millega meil siin praegu veel toite rikastada ja maitsestada, kui mitte karulauguga! Pistsin seda nii gnocchi‘sse kui kastmesse. Küüslaugune nüanss jääb üsna õrn, aga siiski tuntav. Väga maitsev! Soovitan kindlasti kõrvale meisterdada ka kena rohelise värskusest pakatava salati, siis on terve eine kenasti balansis.

Mõned nipid gnocchi õnnestumiseks:

*Kasuta kindlasti vanu kartuleid, mitte värskeid. Neis on vähem vett ja rohkem tärklist. Sobib hea pudrukartul. Olen ise häid tulemusi saanud “Lauraga”.

*Ära kartuleid enne keetmist koori. Koori ja püreesta peale keetmist kuumalt, aga nii palju võib jahtuda lasta, et saaks ilma ennast kõrvetamata edasi tegutseda.

*Gnocchi tarbeks ei soovitata kartuleid tampida. Kõige parem on nad vajutada läbi kartulipressi või -sõela. See on küüslaugupressile sarnanev riistapuu, lihtsalt suurem. Minu köögivarustuses sellist pole, aga vajutan kuumad pehmed kartulid läbi sõela. Oluline on õhuline ja täiesti ühtlane kartulimass, ilma tükkideta kindlasti.

*Ära tainast liiga kaua sega ega sõtku, nii võib ta minna puiseks. Just nii kaua on paras, kuni kõik on segunenud. Valmis gnocchi tainas võib veel veidi kleepuda, aga siiski olema ühtlane ja vormitav. Kui kipub laiali vajuma ja lagunema, lisa natuke jahu. Kui aga tundub liiga kuiv ja puine, siis sortsuke kartulikeeduvett. Kui valasid selle suures kokkamishoos enne juba ära, aitab hädast välja lihtsalt kuum vesi. Üldiselt selle retsepti järgi peaks tulema üsna õige konsistentsiga gnocchi tainas.

*Vormi ja lõika gnocchi jahusel töölaual või suuremal lõikelaual. Valmis padjakased võivad olla pealt õrna jahukihiga kaetud. Nii püsivad nad keetes kenasti vormis ja kleepuvad vähem. Aga jahukiht ikka imeõhuke, eks.

*Gnocchi võib valmis keeta kas kõik korraga või jupikaupa. Keeda nagu klimpe: kui tõusevad pinnale on valmis ja saab vahukulbiga välja tõsta. Mul on suur pott, kuhu kogu see ports läheb korraga. Aga võib ka keeta kahes-kolmes jaos, siis on kindel, et nad omavahel kokku ei kleepu.

*Söö gnocchi‘t kohe pärast keetmist. Seistes kipuvad nagu puiseks ja tainaseks minema. Suulae külge kleepuv gnocchi ei ole kindlasti õige asi. Kui kohe süüa ei saa või jääb üle, siis soojaks saab nad pärast nii: pane gnocchi koos paari supilusikatäie veega pannile ja lase korralikult niiskuses läbi kuumeneda. Nii on nad jälle pehmed ja õrnad.