Nagu tavaliselt, on suvel siin blogis võrreldes muude aastaaegadega vaiksem. Ehkki tegelikult ju võiks vastupidi olla: värsket kodumaist kraami tuleb ustest ja akendest, valget aega pildistamiseks jagub pea ööpäevaringselt ja kõik, mis köögist tuleb, on õhkamistväärt. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas saakski teisiti, kui mitte õhates süüa kuuma värsket kartulit või ja tilliga, kukeseenekastet, tomati-kurgisalatit hapukoorega, värsket soolakurki, metsmaasikaid, mustikaid, murakaid jne. Seda kõike tuleb nautida ja talletada maitsemälestusi ülejäänud kolmveerandiks aastaks, kui maast ei sirgu midagi peale mõne üksiku kuivanud kõrre.
Aga jah, looduse ja turulettide lopsakus kipub vähemalt siinses blogis küll postituste tihedusega pöördvõrdelises seoses olema. Toit on suvel enamus ajast nii lihtne, et tundub lausa imelik sellest kirjutada. Ja ega iga roog, mida valmistad, ei peagi ju blogisse jõudma. Olen püüdnud siin kirjutada toitudest, mis mind tõeliselt vaimustavad. Mis on näiteks üllatanud sellega, et neid on vastupidiselt ootustele olnud väga lihtne valmistada. Või mõne vaid katsetusena proovitud kombinatsiooni tulemus on nii hea ja uudne, et väärib jagamist ja oma virtuaalsesse retseptiraamatusse mahamärkimist. Või on toit valminud mõne toreda koostööprojekti raames. Või meelde tuletamaks midagi kõigile tuntut, eriti maitsvat ja võib olla teenimatult veidi unustusehõlma vajunut.
Viimatimainitud rubriiki kuulub ka see supp. Mõtlesin esialgu küll, kas sellestki üldse kirjutada. Et mis neis kanapuljongis keedetud köögiviljades siis ikka niiväga on. Aga jõudsin tõdemusele, et ikka on küll. Vähemalt minu jaoks. Sellise maitsega suppi teistel aastaaegadel peale suve ei saa. Sellel supil on lapsepõlvesuvede maitse. Kuumadest rannas veedetud tundidest roidunud ja veepiiril mudalosside ehitamisest tulitavate õlgadega tüdrukuna Pärnus vanaema suure ümmarguse eestiaegse söögilaua taga söödud lõunate maitse. See on sööbinud mälusoppidesse ja maitsemeeltesse ning vajab igal suvel taas väljatõstmist ja kõige selle, mis on elus ilus ja hea ja turvaliselt armas, meeldetuletamist ja väärtustamist.
Suvine kana-köögiviljasupp
2 kanakoiba (kokku 750 g)*
2,5 l vett
10 pipratera
2 loorberilehte
3 porgandit
1 väike peakapsas
10 väiksemat kartulit
1 väike lillkapsas
1 väike brokkoli
peotäis herneid
maitserohelist: tilli, peterselli, rohelist sibulat
Tõsta kanakoivad potti, vala peale nii palju külma vett, et nad oleksid kenasti kaetud. Kuumuta keema. Vala vesi ära, loputa kanatükid kiiresti jooksva vee all. Loputa puhtaks ka pott. Eelnev toiming oli vajalik selleks, et saada lihtsa vaevaga selge puljong. Muidugi võib ka nii, et kuumutad kana vaiksel tulel keema ja ei vala vett ära, aga siis tuleb kindlasti tekkiv vaht ära riisuda.
Tõsta kupatatud kana uuesti potti ja vala peale 2,5 l külma vett. Kuumuta keema. Kui peaks vaatamata eelnenud kupatamisele siiski vahtu või muud sodi tekkima, riisu see vahukulbiga. Lisa pipraterad, loorberilehed ja sool. Keeda vaiksel tulel pool tundi.
Nüüd lisa valmimise järjekorras köögiviljad. Kõigepealt tükeldatud porgandid, keeda 5 minutit. Siis ribastatud kapsas ja kartulitükid. Keeda 10 minutit. Siis väikesed lillkapsa- ja brokkoliõisikud ning herned. Keeda 5 minutit. Oluline on köögivilju mitte liiga pehmeks (loe: lödiks) keeta.
Kanakoivad võid jätta supi sisse terveks, nii saavad neid võtta vaid need, kes soovivad. Aga võib ka nii, et tõstad kana välja, eemaldad naha ja kondid, tükeldad liha ja lisad supisse tagasi.
Puista suppi rohkelt hakitud värsket maitserohelist. See paneb maitse osas i-le ilusa värske täpi. Maitse lõpuks suppi igaks juhuks veel soolasuse osas.
Nende kogustega tuleb suppi päris suur ports, nii et meie keskmisest suuremale perele jagus kaheks lõunaks. Kui soovid väiksemat potitäit, löö kogused lihtsalt pooleks.
Tõsta kupatatud kana uuesti potti ja vala peale 2,5 l külma vett. Kuumuta keema. Kui peaks vaatamata eelnenud kupatamisele siiski vahtu või muud sodi tekkima, riisu see vahukulbiga. Lisa pipraterad, loorberilehed ja sool. Keeda vaiksel tulel pool tundi.
Nüüd lisa valmimise järjekorras köögiviljad. Kõigepealt tükeldatud porgandid, keeda 5 minutit. Siis ribastatud kapsas ja kartulitükid. Keeda 10 minutit. Siis väikesed lillkapsa- ja brokkoliõisikud ning herned. Keeda 5 minutit. Oluline on köögivilju mitte liiga pehmeks (loe: lödiks) keeta.
Kanakoivad võid jätta supi sisse terveks, nii saavad neid võtta vaid need, kes soovivad. Aga võib ka nii, et tõstad kana välja, eemaldad naha ja kondid, tükeldad liha ja lisad supisse tagasi.
Puista suppi rohkelt hakitud värsket maitserohelist. See paneb maitse osas i-le ilusa värske täpi. Maitse lõpuks suppi igaks juhuks veel soolasuse osas.
Nende kogustega tuleb suppi päris suur ports, nii et meie keskmisest suuremale perele jagus kaheks lõunaks. Kui soovid väiksemat potitäit, löö kogused lihtsalt pooleks.
Viimse tilgani!
*Suppi võib keeta ka muust lihast, näiteks kondiga veisetükist. Siis tuleb puljongit keeta veidi kauem, vast tunni jagu.
Minul on küll hea meel, et sellise vana hea retsepti meelde tuletasid. Suu lausa jookseb vett nende piltide peale. Aitäh, esimesel võimalusel jooksen turule!
Mina just selliseid lihtsaid ja meeletult häid retsepte otsingi. Mul on pisike 1. aastane poiss, kes on väga viletsa söömisega, olen proovinud igasuguseid erinevaid toite talle valmistada. Just sai supp valmis, loodan, et härrale maitseb! 🙂
Loodan, et tuleb veel postitusi sellistest lihtsatest retseptidest 🙂
Loodan, et põnn jäi supiga rahule! Blogis on täitsa palju tegelikult selliseid lihtsaid koduseid toite ja kindlasti tuleb lisa, sest see üks mu lemmikteemasid, puutun ju ise ka laste (ka toidu suhtes pirtsakate) kõhutäitmisega igapäevaselt kokku;)
Põnn jäi väga rahule, tema söi ja mina imestasin körval. 🙂 Veelkord AITÄH!
Teen siinkohal ühe ettepaneku, et võiksite teemadesse lisada "kodused toidud" kiirvalik nupu vms.
Tervitades,
Enel 🙂