2017, mõned nopped

Ilusat ja õnnelikku uut aastat kõigile! Ehkki uus aasta on kestnud juba 5 päeva, pole vast hilja teha väike tagasivaade möödunule.  Ma ei ole olnud kõige tublim, kaugeltki mitte regulaarne aastakokkuvõtete tegija. Mõne aasta lõpus olen end siiski mobiliseerinud ja pannud blogisse meeldejäävamad hetked, aasta popimad postitused jms kokkuvõtvat kirja. Tegelikult on selliste postituste kirjutamine (ja teiste omade lugemine ka muidugi) tore, vahekokkuvõtete tegemine aitab oma mõnikord ühtlasemale, sageli aga üsna kaootilisele kulgemisele anda raamid. Võtsin mõni päev tagasi telefonis lahti oma viimase aasta fotode kataloogi, et seda korrastada ja puhastada ja seal leidus nii palju meeldejäävaid hetki, millele rõõmuga tagasi vaadata ja millest mõnda jagaksin teiegagi. Mitmed neist piltidest olen aasta jooksul lisanud oma Instagrami, millest on saanud operatiivsem päevik, kui blogi. Aga mis see blogigi algselt teist oli, kui mu isiklik toiduteemaline veebipäevik. Nii et mis muud, kui panen mõned kohe lõppeva aasta toiduga seotud mälestused ja emotsioonid siia nopetena kirja. Suurem osa fotosid on telefoniga tehtud ja seepärast ei ole mõtet siit postitusest suuremat kunsti otsida. Kõik fotod ei ole mu enda tehtud, postituse lõpus märgin ära, kelle tehtud pilte lisaks omadele veel kasutasin.

Möödunud aasta blogistatistikast (popimad postitused, postituste -külastuste arv jms) ei saa ma täies mahus kokkuvõtet teha, sest see oleks praegu poolik. 2017. aasta mais, 7 kuud tagasi, nimelt toimus üks blogi 8-aastase eksistentsi tähtsündmusi – kolisin Bloggerist WordPressi, blogi sai endale värske välimuse ja  uue domeeniaadressi. Lähemalt saab sellest suurest muudatusest lugeda siit. Kogu eelnev statistika jäi vanasse blogisse, millele mul enam juurdepääsu pole ja nii saangi praegu välja tuua vaid selle, et nende 7 siin toimetatud kuu jooksul on kirja saanud 40 postitust. See teeb nädalas 1,5 postitust! See number tuli mulle positiivse üllatusena, sest endale tundus, et olen palju vähem, kui tahaks, kirjutanud. Ma ei ole kunagi planeerinud blogipostituste avaldamise sagedust ja üldse kogu siinne tegevus tugineb endiselt suures osas spontaansusele. Välja arvatud muidugi töised postitused koostööpartneritega, mille eest mulle tasutakse ja mis ilmuvad varem kindlaks määratud ajal.  See 1-2 postitust nädalas tundub aga igati optimaalne, vähemaga kaob ehk nii mul kui teil huvi ja enamaga tekib tõenäoliselt tüütus:). Kõige rohkem on lugejatele 7 möödunud kuu jooksul pakkunud huvi kookose-mango magustoit vaarikatega ja ülevaade võrratust  päevast Peipsimaa maitsete radadel.

Ja nüüd siis selle juurde, mis mulle toiduga seotult 2017. aastast meelde jäi.

ÉPERNAY, jaanuar 2017. Aasta esimestel päevadel sai tehtud tiir maailma šampanjapealinnas ja selle lähistel. Ohh, kuidas mulle meeldib sellistes muidu nii rahvarohketes paikades käia hooajaväliselt! Jaanuari keskel oli Épernay’s 10 miinuskraadi, mis ei ole sugugi tavapärane selles piirkonnas. Kohalikud olid kapisügavustest välja otsinud kõige soojemad riided, turulettidel soojendati köögivilju-salateid soojalampidega ja tänavad olid pehmelt öeldes tühjapoolsed. Me like! Linn muidu toimis tavapäraselt – šampanjamajad olid avatud, restoranid-kohvikud-turud töötasid, lihtsalt kõik oli selline… mõnusasti rahulik. Siin ma seisan, maailma ühel kuulsaimal veinitootmisega seotud tänaval, L’Avenue de Champagne’l, nagu Palle üksi maailmas:

Ühel reisi õhtul sättisime end sööma Michelini tärniga restoranis Les Berceaux. Kahjuks tuleb tunnistada, et tegu oli nõrgima tärnirestoga, mida olen külastanud. Tea, kas nad ongi teel allamäge, et siis jälle tõusma hakata või lihtsalt loorberitele puhkama jäänud. Interjöör oli igav, valgustus tuim, nõude valik kummastav ja kogu ruum ei tekitanud kohe üldse mingit emotsiooni. Loomulikult ei saa öelda, et toit oleks halb olnud.  Õigupoolest olid kõik käigud lausa veatud, aga mitte ükski neist eriliselt meelde ei jäänud. Mul pole mitte midagi traditsioonilise Prantsuse kokakunsti ega tehnilise täiuslikkuse vastu, aga tänapäeval ootaks küll restoranilt enamat, kui lihtsalt rutiinset, mis sest, et perfektset tehnilist sooritust.

Palju paremini sai süüa lihtsamates kohtades. Reimsi turuhoone kõrval on hubane Brasserie Boulingrin.Toreda atmosfääriga toidukohas saab nautida klassikuid austritest ja konnakoibadest kuni andouillette‘ni. Kõige selle kõrvale tuleb piirkonnale kohaselt juua muidugi šampanjat.

Veel üks söögikoht, mida soovitan Épernay’s külastada, on Chez Max. Alloleval pildil ongi selle paiga sarmikas omanik, monsieur Max, kes isiklikult valmistas laua ääres meile imehead veisetartari. Maxis oli näha söömas rohkelt kohalikke ja toit oli tõepoolest suurepärane. Nad ise on väga uhked oma kõikvõimalike rupskiroogade üle. Maitsesime meiegi neere koorekastmes ja toitu, mille nimi oli menüüs lambapea – seal olid kokku hautatud põsed, kõrvad, kael ja kindlasti midagi veel. Kõik see serveeriti kastmega, milles oli keedetud hakitud muna, sibulat, kappareid, marineeritud kurki. Tõelin maitseelamus ja väga sümpaatne lähenemine loomade meie maitsenaudingute nimel elatud elu respekteerivale, ninast-sabani toidufilosoofiale.

Tagasiteel Eestisse sai tehtud väike vahepeatus talvises Pariisis:

BERLIIN, aprill 2017. 

Berliin on toidufänni paradiis. Rahvusköögid tervest maailmast, kohvikud, traditsioonilised Saksa söögikohad, moodsamad, vanamoodsamad, tänavatoit, pagariärid – silme ees läheb kirjuks ja kõike ega kõikjale niikuinii ei jõua. Ilma kasvõi korra currywursti maitsmata pole muidugi nagu Berliinis käinudki. Ketšupi ja karripulbriga üle valatud sardelli moodi vorst ja friikad ei hiilga muidugi ei välimuse, gastronoomilise elamuse aga tervislikkuse poolest. Aga mis teha, kui Deutsches Currywurst Museum’i andmetel süüakse kogu Saksamaal 800 miljonit currywursti , neist 70 miljonit Berliinis, siis tuleb oma osake ju ka neisse miljonitesse panustada.

Nüüd teise äärmusesse. Berliinis on 18 Michelini tärniga restorani, neist 7-l on kaks tärni ja 11-l üks. Kolme pole veel ühelgi. Käisime möödunud aastal ühes “kaheses”, selleks oli FACIL, peakokk Michael Kempf. Suurepärane elamus, kõik oli paigas. Õhtusöögi lõpuks sõin möödunud aasta kõige meeldejääva magustoitu. Menüüs oli see märgitud kui  röstitud piim, fenkol, tatar, greip. Imeline teos, mis vaid aimatavalt magus. Alanud aasta toidutrendide ennustavad artiklid mainivad kui üks mees köögiviljade võidukäiku (õigem oleks öelda, selle jätkumist) restoranide magustoitudes, FACIL-i dessert oli omast ajast täitsa ees – toores fenkoli magustoidus võib tunduda esmapilgul kummaline, aga maitsekooslus oli tõesti, nagu öeldakse, prosta supjer!

Berliinis Kreuzbergi linnaosas asub mitmete (sh minu!) arvates Berliini kõige parem döner kebabi koht – TADIM. Kreuzbergi elanikkonnast olulise osa moodustavad esimese ja teise põlvkonna sisserändajad, neist suurem osa türgi päritolu, nii et igati õige paik döner kebabi söömiseks. Kebabid on selles turuplatsiäärses tagasihoidlikus putkas tõesti  imehead, neid tehakse seal muide ainult vasikalihaga. Aga veelgi maitsvam on lahmacun, õhuke rullikeeratud pitasai, sees õhuke kiht vürtsikat hakkliha. Lahmacuni nimetatakse ka Türgi pitsaks. Tadimis tehakse see su silma all värskest kohapeal valmistatud tainast ja tulemus on lihtsalt superhea- krõbe, imeõhuke,  parajalt terav amps. Need, kes ainult glamuursetes paikades eelistavad süüa, peaksid Tadimist kaarega mööda käima- tegu on tõesti hästi lihtsa kioskiga. Igale foodiehingega turistile aga kohustuslik!

Tervisliku ja rikkaliku valikuga hommikusöögikoht Berliinis on deli Parker Bowles. Kui mõnus oli soojas aprillihommikus nende terrassil avokaado toasti ja Bircher müslit süüa…

SARDIINIA, juuni 2017

Parim pitsa 2017! Eestis ei söö ma peaaegu kunagi pitsat, pole lihtsalt sellist soovi. Itaalias muidugi on lood teised mõlema nisujahulise – nii pitsa kui pasta osas – imelik oleks neid mitte süüa. See alumise pildi kaunitar on tehtud Sardiinias, pizzerias nimega San Giuseppe, mis asub maalilises Teulada piirkonnas. Katteks suvikõrvits, tomat ja bottarga (soolatud ja kuivatatud kalamari), ei mingit juustu. No vaadake vaid seda pitsaäärt – õhuke, krõbe, mullitav, täiuslik. Pitsad tulevad loomulikult puuküttega kiviahjust ja on värskemast värsked. Fotol on näha vaid pitsa. Selle nautimise juurde kuulus aga kõrgel mäel asuvast pizzeriast avanev miljonivaade türkiissinisele merele ja kuum suveõhk, milles külma valge veini pokaal hetkega higistama hakkas – need tuleb nüüd tagantjärele seda pilti vaadates ise juurde kujutleda. Ja õhata – tahan tagasi!

Ja veel mõned Sardiinia klõpsud:

AMSTERDAM, oktoober

BUDAPEST, november 2017. Kuidagimoodi on nii läinud, et varem, kui 2017, ma ei olnudki Budapesti sattunud. Kahju! Aga esimene kord ei jää kindlasti viimaseks. Väga hea auraga linn. Kõik on siin uskumatult…suur. Doonau jõgi, sillad, kirikud, majad – mastaapsed! Kesklinnas vaatab ajalugu vastu igal sammul. Süüa saab Budapestis suurepäraselt – lihtsamates kohtades tasub kindlasti maitsta ehtsat guljašš-suppi ja traditsioonilist Ungari kalasupp. See viimane on hoopis teistsugune kalasupp, kui meie siin harjunud oleme, veidi isegi mudamaitseline mu meelest – see tuleneb kasutatud kaladest, mis Ungari geograafilist asendit arvestades ei ole pärit merest. Erilise üllatuse pakkusid kohalikud veinid, mis on nii põnevad, omavahel erinevad ja täiesti uskumatult head. Loodan väga, et häid Ungari veini hakatakse meile ka peagi importima,hetkel on sinne valik ikka nadivõitu.

Fine diningu poolelt võib kindlasti möödunud aasta isikliku TOP 10  hulka arvata Budapestis asuva restorani Csalogany 26. Restorani nimi ongi muide ka tema aadress. Csalogany 26 asub linna Buda poolel. Me sõime 9-käigulist degustatsioonimenüüd koos sobitatud kohalike veinidega. Toidud on küll tugevalt Ungari köögi kallakuga, aga valmistatud ja serveeritud peakoka käekirja järgi. Täppe-triipe, tolmu-vahtu ega muid kellasid-vilesid seal taldrikult ei leia, samas on iga lauda jõudnud toidu taga taga tunda suurt tööd. Puhtad selged maitsed ja ülihea kvaliteediga tooraine on siinsed märksõnad. Soovitan!

HELSINGI, november 2017. Üks meeldejäävamaid töiseid projekte eelmisest aastast oli kindlasti Eesti toitu ja toidukultuuri tutvustav seminar ja minimess Helsinkis Eesti Saatkonnas. Minu, Silja Luide ja Liina Karroni kanda oli selle päeva hommikusöök ja lõuna 100-le inimesele. Eeltöö oli muidugi megasuur ja kohati vägagi stressirohke, aga ära tegime, ja hästi. See on lõpuks kõige olulisem. Üritusel osalesid mitmed toredad Eesti toiduainetootjad, kelle toodangut me püüdsime nii palju ja hästi, kui võimalik, oma ühistööna valminud menüüdes kasutada:

Suur aitäh veel tagantjärgi kõigile teistelegi, kes ettevalmistuse ja läbiviimisega seotud olid: Eesti Suursaatkond Helsingis, EAS, Maaeluministeerium, Tallinna Ettevõtlusamet ja Mall Oja ning QCatering, kõik osalenud Eesti toidu- ja joogitootjad.

Et lõpetasime köögis hilja ja alustasime enne kukke ja koitu, jäi Helsingis unetundide arv väga väikeseks. Need napid tunnid sai aga vähemasti veedetud mõnusasti ja kvaliteetselt. Kes otsib Helsingis peatuspaika, siis mu kindel soovitus on Original Sokos Hotel Presidentti. Ülihea asukoht keset linna Kamppis ja äge vastselt renoveeritud sisemus. Igal korrusel selles hotellis on muide oma teema ja vastavalt sellele ka nimi ja meeleolu. Palun väga: Tranquility, Sisu (tõlkimatu soomele ainulaadne väljend), Fairytale Forest, Midsummer ja Winter Storm.

Tagantärgi tundub see uskumatu, kuidas me nende paari päevaga Helsingis nii palju jõudsime. Lisaks tööle Saatkonnas olid meil veel ka vahvad kohtumised Soome toidublogijatega, kellega koos sai käidud põnevates ja silmapaistvates Helsingi söögikohtades. Kes Helsingit tunnevad, on ilmselt näinud Esplanadi merepoolses otsas kaunist maja (Esplanadikappeli), milles asub restoran Kappeli. Auväärne juubilar tähistas mödunud aastal oma 150-ndat sünnipäeva ja sestap oli külaskäik eriti kohane.

Yes, Yes, Yes – see oli olnud hüüd omanikelt, kui nad kuulsid, et Iso Roobertinkatu ja Yrjönkatu nurgal on vabanenud ägedad ruumid. Seal ongi nüüd baar ja restoran Yes! Me sattusime sinna paiga esimese tegutsemisnäda reedel, nii et nägime teda täitsa värske ja uudsena. Baari omanikeks on Helsingi kulinaariamaastikul tuntud Ville Relander, Alex Nieminen ja Richard McCormick. Lisaks baarile, kus lihtsalt mõnusalt jooke nautida, on Yes!-i eripäraks suur lahtine köök lõõmava tandooriahjuga. Toidud on peamiselt taimsed, aga mitte ainult. Sisekujundus on värviline ja kirev, palju palme ja muid troopikale vihjavaid elemente. See kõik aga ei mõju sugugi kitšina, vaid hoopis sooja ja erksa oaasina keset minimalistlikku ja halli Helsingit. Yes! on hea valik kas väikeseks kogunemiseks ja aperitiiviks enne õhtusööki mujal või siis ka sealsamas. Hästi mõnusa tšilli atmosfääriga paik.

Soomes Aasta Restoraniks 2017 valitud Grön. Pisike ja askeetliku sisekujundusega, samas siiski hubane restoran kasutab menüüs peamiselt põhjamaist ja hooajalist kraami, palju loodustaimi. Kombinatsioonid on nutikad ja üllatavad – pole ka ime, kui üheks Gröni peakokaks on Soome Aasta Kokaks 2016 valitud Toni Kostian. Menüü on trendikalt ja tervislikult suures osas taimne. Aga mitte ainult, leidub ka liha ja kala. Kedagi ei eelistata ega diskrimineerita, igaüks sööb just seda, mida eelistab – maitsev on siin niikuinii viimane kui üks valik.

Novembri lõpus käisid Soome toidublogijad Tallinnas, kus meil oli suur rõõm neid võõrustada ja linna parimaid söögipaiku tutvustada. Kahe päevaga ilmselgelt kõikjale, kuhu tahaks ei jõua, aga mõned ägedad paigad said siiki külastatatud.

FLAMM. Siin saab mulle teadaolevalt ainukese paigana Tallinnas flammkucheneid – Prantsusmaalt Alsace’i piirkonnast pärit õhukesel taignapõhjal küpsetist. Vanasti küpsetati seda leivaahjus enne leivategu, ahjus oleva kuumuse ja leegi kontrollimiseks. Tõlkes tähendabki see leegikooki. Ja NB!- ehkki välise sarnasuse põhjal võib flammkuchenit pitsaks pidada, ta seda kindlasti ei ole, flammkuchen’i küpsetaja võib seda lausa solvanguna võtta. Flammi näol on tegu igatahes hästi hubase ja toreda paigaga, mis väga meeldib ka mu lastele. Koht ise on väike ja fänne palju, nii et kindlasti tasuks enne minekut kohad broneerida.

Kohe Flammi vastas on vastupandamatult hea haputainasaia ja linna parimate kaneeli- ning kardemonikuklite poolest tuntud, 2017. aasta alguses avatud pagarikoda ja kohvik RØST:

Avastasin sügisel veel ühe imelise magusa poekese Tallinnas Telliskivi tänaval – Chocokoo. Arusaamatu, kuidas see siiani veel leidmata oli… Perenaine Kristel Lankots koos abilisega teeb siin iga päev sõna otseses mõttes väikesi imesid – šokolaaditahvleid, trühvleid ja bonbon‘e. Šokolaaditahvlid valmistatakse bean to bar meetodil, alates kakaooa röstimisest ja peenestamisest kuni valmis tahvlini. Šokolaaditrühvlid ja bonbonid on täiesti uskumatult head. Kõik letil leiduv on sealsamas poekeses valmiv puhas käsitöö. Mango-basiilik, vaarikas-litšimari, aprikoos, granadill, soolakaramell – need on vaid mõned maitsed suurest kommivalikust. Kõik maitsed on täiuslikult paika timmitud ja hästi tugevad, selged. Kes soovib midagi eriliselt maitsvat enda hellitamiseks või kingituseks, siis Chocokoo on kindla peale minek.

Kui keegi küsiks, mis oli 2017. aastal Tallinnas kõige suurem üllataja uute söögikohtade osas, siis minu kindel vastus on PARROT MINIBAR vanalinnas. Kõik – interjöör, õhustik, teenindus, kokteilid, toidud – on erakordselt põnevad ja pakuvad tervikliku elamuse. Seda ei juhtu söögi-joogikohtades just sageli. Ma rohkem ei räägiks, kes pole käinud, palun minge ja nautige. Tegu on elegantse, eksootilise ja omal moel salapärase paigaga.

Jaanipäev 2017, Abruka. Juba mitmendat aastat käime sõpruskonnaga mööda Eesti saari jaanipäeva pidamas. Seekord osutus valituks Abruka. Nii ilus oli olla! Saaremaa külje all asetsevale Abrukale saab Roomassaarest pisikese parvlaeva Abro või tellitud paadiga. Omaette elamus oli meil tagasisõit. Algselt tellitud paadi kapten keeldus tormi tõttu sõitmast. Tänu Artile, meie peatuspaiga peremehele, leiti siiski kapten, kes meid üle oli valmis viima – kummipaadiga. See sõit oli VÄGA tuuline ja VÄGA märg 😀 Üks on aga selge – kuni saari jätkub, me seda traditsiooni ka peame, sadagu tavapärase vihma asemel või pussnuge! Ja alati võib ju otsast alustada – Hiiumaa, Ruhnu, Kihnu ja kõik muud, kus juba käidud, uuesti ette võtta. Sest igaüks neist on seda väärt, Eesti saared on igaüks nagu väike ime. Meie seltskonna jaoks – jaaniime.

KOKARAAMATUD. Eelmisel aastal said kaante vahele ja poodidesse müügile kaks kokaraamatut, millelt võib minu nime leida. Mõlemad mulle vägagi südamelähedastel teemadel.

Märtsis ilmus Epp Mihkelsiga kahasse tehtud “Mereannid. Krevetist kalmaarini”. Pikemalt kirjutasin raamatu sünniloost ja sisust selles postituses.

Raamatuga seotult viisin kevadel läbi ka mõned mereanni-teemalised kokakoolitused. Oi-oi-oi, kui palju maitsvat me seal kokku keetsime ja küpsetasime!

Siinkohal oleks paslik mainida ka üht möödunud aastal lõpu saanud projekti – Kalamaja Kokaklubi. Või noh, mis lõpu – Kalamaja Kokaklubi on minu ettevõtmisena ikka endiselt alles. Aga paljudele tuttavaks ja omaseks saanud Niine tänava ruumidest kolisin suve alguses välja. Minult on palju küsitud, et mis seal ruumides nüüd toimub ja kas keegi teine võttis köögi ja peoruumid üle. Ei võtnud üle. Kõik on tänaseks täiesti ümber ehitatud ja seal toimetab nüüd hoopis teise tegevusalaga asutus. Praegu olen soovijatele koolitusi ja töötube läbi viinud erinevates köökides, eks paistab, ehk ühel heal päeval avan ka Kalamaja Kokaklubi taas, uues ägedas paigas…aga hetkel on ta loomingulisel pausil 🙂

Teine eelmisel aastal ilmunud raamat oli midagi väga teistsugust, kui ma seni teinud olen. “GK Kokaraamat. Veresuhkrutaset reguleerivad toidud”. Selle raamatu kirjutamine oli tegelikult loogiline järg mu tervisenõustaja õpingutele Annely Sootsi Tervisekoolis. Kooli lõpetamine jäi samuti eelmisesse aastasse. Tuleb tunnistada, et on ikka uhke ja hea tunne küll, et õpingud läbi ja diplom käes. Eriti uhke oli näha, et kursusekaaslase ja aktiivselt tegutseva toitumisnõustaja Anneli Kõivuga (Anneli on varem kirjutanud raamatu “Kõik mahlaks!”) kahasse tehtud raamat osutus väga populaarseks ja püsis lausa 2 nädalat Rahva Raamatu müügitopi eesotsas. Tervisliku toitumise vastu on huvi suur ja see teeb ainult rõõmu.  Raamatu lähema tutvustuse osas ei hakka ennast kordama, kirjutasin sellest siin varasemas postituses.  Mainiks vaid seda, et nii palju ei ole ma ühegi varem ilmunud kokaraamatu kallal tööd teinud. Kirjutasime, kustutasime, kirjutasime uuesti ja nii mitu korda. Arvutasime (GK ehk toiduainete glükeemiline koormus on numbriliselt mõõdetav) , arvutasime üle ja veel kord üle. Kokkasime, tuunisime toite, pildistasime. See kõik võttis väga suure osa eelmisest aastast. Aga kõik magamata ööd ja arvuti taga istutud tunnid muutuvad lausa armsaks, kui saad lõpuks oma töö tulemust käes hoida ja lehitseda – tuttav tunne kindlasti kõigile kokaraamatute tegijaile.

 

Viisime raamatu ilmumise järgselt läbi ka GK-teemalise töötoa, kus rääkisime selle põhimõtete järgimisest igapäevases toitumises ja kokkasime raamatu retseptide järgi maitsva õhtusöögi. Oli väga meeleolukas, aitäh kõigile osalejatele!

Parim supp 2017! Ja igal aastal, niikaua, kui end mäletan – ema keedetud borš. Pildil söövad seda mu lapsed.

Parim kalatoit 2017 Peipsi ääres väliköögis rohkes võis (kusjuures, 2017 suvelõpu võikriis oli täies hoos, nii et tegu oli defitsiidiga!) praetud värsked ahvenad. Aitäh, Tauno Laasik ja Triinu Akkermann!

Parim magustoit 2017! Juulikuised metsmaasikad oma aiast pihlaka alt.

Parim toidureis 2017! Augusti- ja septembrikuised metsaretked.

Sellised need minu jaoks meeldejäävamad toiduhetked aastal 2017 olidki. Ilmselgelt ei mängi selles valikus rolli ainult toit, vaid lisaks (kui mitte eelkõige) inimesed, emotsioonid ja paigad. Suur aitäh kõigile, kellega aasta jooksul sai koos söödud-joodud, jutustatud, klatšitud, vaieldud, naerdud, nutetud, nauditud ja tööd tehtud. Halb jäi maha, hea tuli kaasa – mis nii viga edasi minna!

Lisaks mu oma telefoni sisule on siin ka teiste tehtud fotosid. Aitäh nende eest, Renee Altrov, Heli-Hannele Pehkonen, Päivi Palts, Mariann Roos, Toomas Dettenborn.