2017. aasta on Peipsimaa maitsete aasta. Ja september on Eesti toidu kuu. Nii et Maaeluministeeriumilt tulnud kutse osaleda koos teiste toidust kirjutajatega väikesel septembrikuisel väljasõidul (mis tegelikult oli maitseelamuste ja uudsuse osas hiigelsuur!) Peipsimaale võtsin vastu suurima rõõmuga. Seda enam, et viimati sai sealkandis käidud, oh jeebus, 6 aastat tagasi. Tollestki reisist sai blogisse kirjutatud vaimustuse ja vau-tundega, postitus asub siin.
Nagu juba mainitud, on Peipsimaa valitud 2017. aasta Eesti toidu piirkonnaks. Jah, justnimelt valitud ja lausa konkursil. Päris nii see asi ei käi, et keegi kusagil paneb kinnisilmi näpu kaardile ja ütleb, et vot selle Eesti maanurga kööki nüüd tutvustamegi laiemalt. Et just nende kant saaks endale aastaks Eesti toidu piirkonna austava nimetuse, teevad kohalikud toidufanaatikud tõsist ja paljuski õhinapõhist tööd. Kõik selle nimel, et kohalikule toidule ja toidukultuurile rohkem tähelepanu pöörata ja seda riiklikul tasemel laiemalt tutvustada. Eelmisel aastal oli võimalus oma saare toorainet, kööki ja maitseid laiemalt tutvustada Hiiumaal.
Mis õieti on Peipsimaa? See piirkond laiub Vasknarvast Värskani ja hõlmab nelja Peipsi järvega piirnevat maakonda: Ida-Viru-, Jõgeva-, Tartu- ja Põlvamaad. Peipsimaal saavad kokku kolme kultuuri ja köögi traditsioonid: eestlaste, vene vanausuliste ja setude. Neist ongi tänapäevaks välja kasvanud piirkondlik toidukultuur, kus algselt kitsale piirkonnale omased söögid on segunenud.
Nagu meie reisijuht, kogu hingest omakandi toidu entusiast ja Maitseelamuse Koja üks eestvedajaid Triinu Akkermann tabavalt ütles, on Peipsi piirkond Eestimaa sahver. Sibul, küüslauk, Peipsi järve kalad, seened-metsamarjad ja mis kõik veel – neid tullakse just siit varuma. Ja tõepoolest, meie teel oli näha palju rohkem, kui mujal Eestis, teeäärseid ja külatänavatel asuvaid müügikohti, kust otse kohalikelt kasvatajatelt-kalameestelt peamiselt suitsukala ja sibulat, aga ka kõike muud mainitut osta saigi.
Edasi mõned pildid ja meeleolud seekord külastatud paikadest ja nauditud maitsetest. Kes sealkandis käinud, teavad, kui võluv, eriline ja tagasikutsuv see Eestimaa serv on. Neid, kel veel Peipsimaa avastamata, õnnestub ehk innustada teekonda ette võtma ja enda jaoks midagi uut ja ägedat leidma.
Reisi esimene peatuspaik oli Avinurme puiduait. Avinurme on juba sajandeid puutöö keskuseks olnud. Avinurme puiduaidas hoitakse traditsioone au sees, sealt saab soetada kõikvõimalikku kohalike meistrite toodangut. Lisaks tavalisematele tarbeesemetele nagu korvid, saunakibud, õllekapad, köögitarbed jms, leidub Puiduaidas kraami, mille otstarvet esiotsa ei oska äragi arvata. Valik on tõeliselt külluslik.
Avinurme puiduait
Puiduaida perenaine Eveli Tooming võtab meid vastu metsamarjade ja meega. Kõik serveeritud ikka puidust nõudest.
Need siin on, palun väga, kilest piimapaki ja hapukoore paki hoidmise anumad. Kas mul oli üht sellist vaja? Jah, oli ja kaasa ta minuga puiduaidast tuli!
Mida kõike saab puidust teha! Ridiküli võib tellida endale sobivates värvitoonides ja mustriga.
Lammas ja roos ehk Liiva talu asub Kasevälja külas Iisaku vallas. Kelmika nime taga on üks tubli perekond, kus peremees tegeleb lammastega ja perenaine kasvatab imelisi roose. Need õitsesid veel meie külaskäigu ajalgi rikkalikult, kahjuks jäi pilt tegemata. Küll aga said pildile talu kaubamärgile esimese sõna andnud tegelased. Tegelikult imeväike osa neist, sest lambaid on siin saja ringis.
Et talu peremees ja perenaine olid meie külaskäigu ajal mööda ilma laiali, võtsid meid vastu peretütar Triinu ja perepoeg Madis, kes katsid võrratu degusteerimislaua talu toodanguga.
Suitsutatud lambakints ja praetud lambaaju röstsaial. Ei mäleta küll, et ma seda viimast oleksin varem maitsta saanud. Uskumatult hea! Igaks juhuks mainin, et see arvamus oli valdav, mitte ainult minu teinekord kummaliste elamuste poole kaldu maitsemeele poolt toodetud 🙂
Kala Peipsi järvest. Külmsuitsukoha ja vürtsikiluga sarnaselt valmistatud rääbis.
Meid Lammas ja Roosis kostitanud õde-venda Triinu ja Madis Arm teevad ka juustu! Pildil on valge ja sinivalge hallitusjuust, mida müüakse Alutaguse Juustu nime all. Praegu valmivad juustud Triinu koduköögis ja ausalt öeldes juba kirjeldus sellest, kui palju tal seal seadmeid, külmkappe, juustude pööramise graafikuid seinal, bakteritega jahmerdamist ja muud on, ajas mul pea ringi käima. Aga juustud on ausad ja head! Peagi valmib uus meierei. Kui see valmis, suureneb ka tootmismaht. Nii varsti saab Alutaguse juustu rohkematest poodidest osta, ka restoranid on juba huvilised.
Nii Lammas ja Roosi kui Alutaguse juustu hõrgutisi saab osta laatadelt, talupoodidest ja otse talust. Muide, Iisakus toimub reedeti õhtuturg, kust saab samuti kõike just kirjeldatut, kui ka muud kohalikku talukaupa osta. Kas pole mitte äge algatus – reede õhtul, pärast tööpäeva pakkuda inimestele mõnusaks nädalavahetuseks vajalikku kohalikku toidukraami.
Pop-up lõuna Kauksi rannas. Selle nime all oli ettevõtmine kavasse planeeritud, aga kuna järv näitas tol päeval oma pahurat poolt ja võib ehk kedagi/midagi solvamata öelda, et nägi välja nagu tormine meri, toimus kogu üritus rannast veidi eemal, seentest kubisevasse metsatukka püstitaud väliköögi ümber. Maitseelamuse Koja eestvedajad Triinu Akkermann, Tauno Laasik ja Kauksi puhkemaja perenaine Piret Talistu olid tervituseks valmistanud kalaampsud ja soojendavad tervitusjoogid. Podises kuum seenesupp ja Tauno fileeris köögis ahvenaid, mis ootasid õlletainasse kastmist ja rohkes võis (hehh, oli võikriisi tipphetk ja või kättesaamine õnnestus nibin-nabin) krõbedaks praadimist. Kõlab ju nagu toidusõbra paradiis, kas pole.
Triinu näitab, kuidas valmistada endale tassitäis kuuma teed. Et kui palju kanget tõmmist valada ja kuidapidi seda samovari kraani ikka keerata:) Tee magustamiseks on sealkandis keedusuhkur, mis maitseb nagu koorekomm. Keedusuhkrut ei panda tavalise suhkru kombel tee sisse, vaid pistetakse tükk suhu ja siis lonkshaaval teed peale.
See on fermenteeritud ja kuivatatud põdrakanep. Alumised on suuremad lehed, ülemised peenemaks pudiks tehtud. Sellise teepuru nimi on Ivan-Tšai. Sajandite vanuse ajalooga tee on igati võrdväärne idamaade teedega. Lisaks heale maitsele on Ivan-Tšail hulk tervisele kasulikke omadusi: annab jõudu ja energiat, tugevadab immuunsüsteemi, on põletikuvastase ja organsimi puhastava toimega. Pean kohe märke kalendrisse ära tegema, et järgmisel suvel kind-las-ti ise ka katsetada Ivan-Tšai valmistamist. Põdrakanepit jagub, aga kas ka oskusi…eks paistab!
Siin pildil on oranžis kausis üks ahhetamapanevaid maitseelamusi – seda nimetati hapendatud rääbiseks ja tegemine käib nii, et esmalt rääbis soolatakse tugevalt sisse ja seejärel marineeritakse. Maitses pööraselt hästi ja et meie seltskonnal tekkis vastupandamatu soov seda koju kaasa viia, saime teada, kes valmistab ja kust saab – sellest allpool. Leival on lutsumaksasalat ja kõrval mis muu, kui malasolnõi kurk.
Esiplaanil Avinurme meenaps – meest aetud külmapeletaja
Peipsi kala. Külmsuitsu koha ja peediga toonitud (et ikka punase kala austajatele ka midagi meelepärast oleks, nagu meie võõrustajad toite tutvustades mainisid :D) soolakoha.
Tauno Laasik Maitseelamuse Kojast ühildas sujuvalt ahvena puhastamise õpitoa söögitegemisega .
Ja siin ongi pannil rohkes võis särisemas tema kõrgeausus värske Peipsi ahven. Enne sai fileed kastetud munast, jahust ja õllest tehtud tainasse. Tulemus oli…ahh, ma ei saa sellele praegu isegi mõelda, liiga hea!
Nüüd paar soovitust, kust sealkandis kohalikku kala ja neist valmistatud tooteid osta saab. Lõunasöögil maitstud hapendatud rääbist (kui nüüd peensustesse süüvida, ega ta nüüd päriselt hapendatud ei olnud – ikka soolatud ja siis äädikamarinaadi pandud, Aga kui kohalikud nõnda nimetavad, tuleb nõus olla) ja lutsumaksa teeb Peipsi Kalatööstus, kelle üks müügikohtadest Kuldkala on Mustvee Circle K kõrval.
Kuldklast saab nii suitsukala, kuivatatud kala, soolakala kui kõikvõimalikul erineval moel purki pistetud kalahõrgutisi.
Omedul, otse Peipsi ääres, asub Meieranna kalapood. Pakutakse värsket kala, suitsukala ja erinevaid kalatooteid. Lisaks saab sealt osta kalastustarbeid. Suures osas püütakse poes müüdav kala ise.
Meieranna kalapoe peremees Anton, kes oma sarmiga võiks vabalt olla kalale pühendatud kokasaate staar-saatejuht, näitab isiklikult ette, kuidas õieti suitsurääbist puhastada ja süüa. Muide, Anton käib igal reedel kalabussiga Tallinnas. Kes pealinnast ise Peipsi äärde ei jõua, aga head kala ikkagi soovib, helistage 58 496 237.
Suitsurääbis Kalaranna kalapoest. Praegu rääbist muide üldse püüda ei tohigi ja suitsukala valmistatakse külmutatud kalast. Antoni sõnul, kui kala on külmutatud õigesti, pole maitsevahet võrreldes värske kalaga tundagi. Kui näete praegu turul müügil värsket Peipsi rääbist, on tegu röövpüügi või lihtsalt sulaselge luiskamisega.
Kui on soov Peipsi ääres mitu päeva veeta, saab ööbida vanausuliste külas Varnjas Mesi Tare kodumajas. Tegu on ehtsa vanausuliste majaga, milles on säilitatud võimalikult palju ehedat vana. Toad on lihtsad ja armsad, ööbima mahub 10 inimest. Nagu teisteski majapidamistes Varnjas, ei ole majas kraanivett. Värsket vett saab kaevust ja pesta saab ennast mitmes (!) elamise juurde kuuluvas saunas.
Mesi Tare kodumaja
Üks Mesi tare tubadest
Mesi Tare peremees viib soovijad Varnja sadamast Peipsi kruiisile lõbusõidulaevaga Diora.
Otse loomulikult on sealkandis olles täiesti kohustuslik läbida värviline ja põnev, nupsikute kaunistustega majade ja kõrgete sibulapeenardega Kolkja-Kasepää-Varnja tänavküla.
Koduõu Kasepääl
Küüslauku ja sibulat saab kaasa osta otse kasvatajatelt, majade ees asuvatelt lettidelt.
Nende kauniste Kasepää külas pildistatud sibulavanikutega võikski ju ülevaatele Peipsimaa maitserännakust punkti panna. Aga ei saa veel! Nii nagu igalt reisilt, tuli Peipsi äärestki kaasa ideid ja inspiratsiooni, kohalikust toorainest rääkimata. Ja mu koduahjus valmiski Peipsi sibulatest rikkaliku täidise ja õhukese tainakihiga sibulapirukas. Õieti küll kaks, sest taignast jagubki kaheks pirukaks. Tõepärasema tulemuse saavutamiseks piilusin retsepti kaasa saadud kokaraamatust “Lohusuu vanaemade retseptid” ja kes teab, kui autentne mu pirukas on, aga enam-vähem vast sain ikka asjale pihta. Supermaitsev on taa nii või teisiti ja suurepärases maitses mängivad pearolli just need maailma parimad, meie oma Peipsi sibulad.
Sibulapirukas Peipsimaa ainetel
Kogus 2 suurt pirukat
Koostisosad
Tainas:
u 500 g jahu
3 tl kuivpärmi
1 kuhjata tl soola
1 sl suhkrut
250 ml sooja piima
50 g päevalilleõli
Täidis:
1 kg sibulaid
200 g võid
1-2 tl soola
1 tl pipart
3 tl suhkrut
8 kahvliga katki vajutatud keedumuna
1 muna pintseldamiseks
Juhised
Sega jahu, pärm, sool, suhkur. Ära esialgu päris 500 g jahu ära kasuta, kui sõtkumisel näed, et tainas on liiga vedel, saad lisada. Lisa piim ja õli. Sõtku tainas ühtlaseks ja elastseks. Käsitsi kulub sõtkumisele umbes 10 minutit. Köögikombainil lase tööd teha seni, kuni tainas lööb kausi seinte küljest lahti ja moodustab konksu ümber palli. Selleks kulub umbes viis minutit. Pane kaetult sooja kohta umbes tunniks ajaks kerkima.
Täidiseks lõika sibulad pooleks, seejärel viiluta õhukeselt. Hauta pannil võis pehmeks, maitsesta. Jahuta. Sega hulka munatükikesed.
Jaga kerkinud tainas pooleks. Rulli mõlemad tükid jahusel laual õhukesteks u 0,5 mm paksusteks ristkülikuteks. Kata mõlemal tükil üks pool täidisega. Tõsta teine tainapool peale. Vajuta servad kokku ja keera pirukate alla. Määri pealt munaga. Küpseta pirukad eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures kuldseks, u 20 minutit.
Rohkem infot Peipsimaa, tulevaste ürituste , söögikohtade, majutuspaikade ja muu kohta leiad siit: visitpeipsi.com.
Maaeluministeeriumi Eesti toidu lehekülg: eestitoit.ee.
Lisa kommentaar