Peipsi ääres Sibulateel

Sellesuvine Eesti avastamise retk sai ette võetud ida poole. Peipsiveer ja Sibulatee kõlasid piisavalt põneva, saladusliku ja ahvatlevana, et veeta sealkandis mõned kogemata sülle sadanud lastevabad päevad.

Alustuseks Alatskivil

Renoveeritud Alatskivi lossi avamispidustused toimusid paar päeva peale seda, kui me lossi külastasime, nii et terve loss oli kaunisti üles sätitud, värske ja vuntsitud. Isegi liiga, natuke oleks ikka kopituselõhna ka tahtnud tunda:)

Mulle üllatusena oli lossi teisel korrusel endale ruumid saanud sealtkandist pärit helilooja Eduard Tubina muuseum. Liiga palju, et mitte öelda suurt midagi ma seni meie suurest heliloojast, Eesti esimese balletti “Kratt”, 10 (!) sümfoonia, mitmekümne koorilaulu jne autorist ei teadnud. Muuseumis oli tõeliselt tore väljapanek. Muuhulgas saime teada, et Tubin oli ka suur toiduarmastaja ning fotohuviline, sellega seoses tekkis lausa isiklik side!

Et Alatskivi lossi restoran oma miljöö ega menüüga ei tundunud just möödapääsmatult külastust nõudvana, rändasime

edasi: Kallaste


Apokalüptiliselt tühjade (tegelikult iseloomustab see kogu piirkonda, kus kõik on?) tänavate, peaväljaku ja järveäärse vana vene kaluriasustuse vahel sõites tekib kummaline tunne. Kas see on tõesti Eesti? Ahhetasin ja ohhetasin ja imestasin ja minestasin. Kallaste huvitavast ajaloost saab lugeda siit. Ühtegi söögiasutust ma ei näinud, paar neile viitavat märki majadel oli, aga kõigi uksed olid paraku kinni.

Kallastel asub ilus liivakivi paljand, mis väidetavalt on Eesti suurim. Eestikeelse infotahvliga paljandi enda ning Peipsi kalade ja lindude kohta oli üsna keeruline tutvuda, sest nagu allolevalt pildilt näha, oli selle ees sügav mudaauk:) Hädast aitas välja teisel küljel olev venekeelne jutt.

Nende aiamaade põllulappidelt saime esmast aimu ka sellest, mis veel tulemas: lõputud Peipsiäärsed sibula-, kartuli- ja tillipeenrad, mida haritakse hoopis teisiti kui meie seda harjunud nägema ja tegema. Alloleval pildil on tegu veel mitte kuigi lopsakate peenardega, Kolkja piltide juures on näha tõeliselt vohavaid sibulaid. Siin köitis mu tähelepanu pigem ilmarahva ette sätitud ihupesu:) Või noh, mis ilmarahva, nagu juba öeldud, nägin kogu Kallastes veedetud paari tunni jooksul kahte või kolme inimest…

“Apollo Belvedere”


Kallastes süüa küll ei saanud, aga see-eest pakkus väga mõnusa elamuse Alatskivi lossi juurde kuuluvasse vanasse tallimeeste elamusse tehtud söögikoht Apollo Belvedere. Vahemaad  Alatskivi-Kallaste-Kolkja-Nina marsruudil on väikesed, sõit ühest kohast teise ei võta aega kuigi kaua.

Esmapilgul kummalise itaaliapärase nime taga on oma lugu: nimelt olla kunagi 19. sajandi lõpus keegi lossiomanike sugulane saanud Monte Carlo kasiinos suure võidu. Tagasitee Eestisse tõi ta läbi Itaalia ja sealt taris ta kaasa Apollo Belvedere kuju. Ontlikele ja alalhoidlikele eestlastele muidugi ei meeldinud ei hasartmängimine ega selle läbi võidetud raha eest ostetud kuju ja see paigutati seisma metsa, selmet kaunistada lossiesist. Konstantin Päts laskis 30-ndatel kuju Kadriorgu viia, kus ta seisab tänaseni.
Restoranis võttis meid vastu (loomulikult) täielik inimtühjus, kõvahäälse “tere” peale ilmus köögiukse vahele rõõmus ja korpulentne vene aktsendiga eesti keelt kõnelev proua, kes osutus kokaks.  “Muidugi saab süüa! Istuge, ma kohe praen kala!” ja tagasi köögis ta oligi, lubades veel enne, et kohe tuleb ka perenaine.
“Apollo Belvedere” perenaine on soomlane Marja Korpimäki. Ta rääkis, et esialgu olla nad tütrega soovinud osta maja Toskaanas, et teha sinna restoran. Siis aga sattus müügisoleva Alatskvi lossi tallikompleksi peale ja ostis selle ära. Meie võime olla selle üle muidugi ainult väga õnnelikud, et Marja Toskaana asemel Sibulateel maandus, sest söögikoht on tõeliselt mõnus. Lihtsate vahenditega on loodud hubane ja vanahõnguline atmosfäär. Suurtest akendest voolab sisse parajalt valgust, ent ka lühtrid põlevad, luues juba sisse astudes meeleolu, et oled oodatud. Seintel on maalid, mida on võimalik niisama vaadata või kaasa osta. On ka väike nurgake, kus riiulil lebavad uut omanikku ootavad antiikesemed: peamiselt nõud ja muud söögi- ja köögiriistad, samuti kohalik käsitöö: villased sokid, kindad, kaltsuvaibad jms.  See väike kaubanduslik tegevus ei ole absoluutselt häiriv, vanades asjades on põnev sobrada ja kogu käsitöövalik on ehe ja aus ning väljendab piirkonna traditsioone.

Menüü on lihtne ja lühike. Söögiks pakutakse kohalikku ja hooajalist. Mida veel tahta ühelt väikese maakoha söögimajalt! Hindade kohta saaba aimu allolevalt fotolt.

Sõime Peipsi kalasuppi ja päevasuppi, milleks tol päeval oli kalaseljanka ahvenast ja suitsulatikast. Lisaks veel praetud ahvenat värske kartuli, värske soolakurgi ja tomati-lehtsalati-rohelise sibula salatiga. Jääkülm vesi serveeriti vanast nõukaaegsest piimapudelist, ciabatta-laadne leib oli ise küpsetatud ja veel ahjusoe. Taluvõi ja soolahelbed sinna juurde. Magustoiduks imehea ja õhuline kohupiima-kamavaht värskete mustikatega. Toidud tõi lauda perenaine ise, seletades, mis täpselt taldrikul on, kust see on saadud ja kuidas valmistatud.
Marja sõnul olid neil algul olnud kokaga pikad ja emotsionaalsed vaidlused teemadel kui palju peaks kartuleid kala juures olema, kas salat peaks olema hapukoorega või ilma jne. Nii ongi aga sündinud parimast saadaolevast toorainest tõeliselt maitsvad toidud, milles nii Eestit kui Soomet. Nii maitsvad, et käisime Marja juures veel järgmisel hommikulgi, siis saime kohvi kõrvale just ahjust tulnud lehttainasaiakesi moosi ja glasuuriga (viinerit soome keeles).

Ehkki Marja oli rõõmus, et sai meiega oma emakeeles jutustada, räägib ta kenasti ka eesti keelt. Kohalike kalameeste, köögiviljakasvatajate, seeneliste ja marjulistega tuleb seda ju restoranipidajana tal teha nii või teisiti.
“Apollo Belvedere” on lahti ainult suvel, seekord poole augustini. Kiirustage!

Kolkja


Mulle tundub, et turistina, nagu mina, Peipsiveeres käies, saab Kolkjas ja sellele kohe järgnevas Varnjas ringi luusides ja õuedesse sisse piiludes parima ülevaate kohalike vanausuliste elust-olust. Kolkjas asub ka Vanausuliste muuseum, mida mul küll kahjuks ei õnnestunud külastada, sest sattusime sinna ajal, kui ta oli kinni.

Kolkja jookseb ridakülana mööda Peipsi äärt. Tihedalt külg-külje kõrval, aed-aia kõrval asuvad maalapid, mis on äärest-ääreni täis sibulat-kartuli ja tilli. Sibul on uhke, kasvab põlvekõrgustes peenardes nii, et mõnel pool paistis sibulavarte seest vaid peenarde vahel toimetava tädi pearätt:)

Ka korrusmajade ümbrus on tihedalt põllulappe täis. Lõpeb maja, algab sibulamaa!

Ei mingit eestipärast kündmist ega vagusid, kartulikasvatus käib nii:

Järvel käiakse ikka ka, suvel…:

…ja talvel:)

Et me olime üsna näljased (vt järgnevat Kolkja kala-sibularestorani osa), siis ühest õuest tulev suitsukala lõhn ajas nii hulluks, et julgesime minna küsima, kas kala saab osta. Peremees, kes seal asjatas, ei teinud sellise oma õue ronimise ja kalaküsimise peale suuri silmi (ega tegelikult ei kujuta küll hästi ette, mida arvata, kui näiteks minu oma õuele astuksid kaunil suveõhtul, kui perele head-paremat grillime, mingid suvalised tüübid ja küsiksid ka süüa:)), vaid ütles mõnusasti muheledes, et muidugi, tulge aga tunni aja pärast tagasi.

Muidugi läksime. Et ka siis veel kalad päris valmis ei olnud, jorutasime niisama seal õue peal, kust korjas meid üles samas tänavas paar maja edasi elav peremehe poeg, kes näitas lahkelt oma valdusi. Selgus, et tänavapoolt vaadates pisikese ja justkui mahajäetud maja taga on veel terve omaette maailm töökoja, pisikese laudaruumi (kus oli lehm ja 2-nädalane vasikas) ja hanedega!

Vanahärra ei tahtnud kastitäie värskete suitsulatikate eest mitte kui midagi, ehkki varem oli ikka just ostmisest juttu olnud. Rahapaberi edasi-tagasi taskutesse toppimise võistluse võitsime lõpuks siiski meie.

Kolkja kala- ja sibularestoran

Mnjah. Päris vastuolulised tunded. Esiteks on muidugi hea meel, et sellises kohas on üldse restoran. Tore, et maja on leidnud kasutust, inimesed saanud tööd ja interjööri ning kujunduselementide kaudu  tutvustatakse vanausuliste toidu kõrval ka nende kultuuri.

Iseküsimus muidugi, kas see peab olema just sellises euroremonditud plastmassilõhnalises kataloogikaubamaja laadses vormis.
Tegelikult annavad just läbihekseldatud Kolkja ja Varnja sellisele lahendusel mõningase seletuse: sealse piirkonna ilumeel ja arusaam maitsest ei kattu enamuse meist omaga ja täielik virrvarr kuulub asja juurde. Kui on restorani tegemiseks saadud raha, mille eest saab sisustada “moodsamalt”, siis seda on ka tehtud.
Tulemuseks värvitud tapeet (mäletate sellist asja?), millel rippumas kalavõrgud, kuhu sisse “ujuma” mässitud värvilised akvaariumikalade mulaažid. Laudadel tumerohelised elektrit täis (üldse sain pea kõiki asju puudutades seal elektrit, õpetus: pole vaja kõike näppida!) laudlinad, millel omakorda valged odavad masstoodang-pitslinikukesed.
Aga veelkord, nagu ma ütlesin, on maitsed erinevad ja võib-olla see kõik peabki nii olema ja väljendab sel viisil kohalikku omapära…ei tea, tõesti.
Samas on veel silme ees eelnevalt külastatud “Apollo Belvedere”, mis oma pretensioonituses ja lihtsuses mõjub palju soojemalt ja usutavamalt. “Apollo” muidugi ei taotlegi vanausuliste elu-olu edastamist, kuid ka sealses sisekujunduses on kasutatud kohalikku käsitööd, mööblit ja nipsasjakesi, mis mõjuvad palju autentsemalt kui Kolkja restorani ülepingutatud väljapanek.

Söökide kohta ma suurt midagi öelda kahjuks ei saa, sest me saabusime pool kuus, aga restoran on avatud 12-18. Sõbralikult teatati meile leti tagant, et köök on juba kinni, aga saab veel salatit ja suppi. Veinilist nõuab eraldi äramärkimist, valge veini valikus näiteks on kolm jooki: Santa Barbara (oli hetkel otsas), Sovetskoje Šampanskoje ja Martini. Aga jah, ega vanausuliste traditsioonide juurde ei kuulugi ilmselt valgete veinide joomine. Samuti ei saa restoranis kohvi. Küll aga maitsesime tedremarana nastoikat ja jõime väga maitsvat teed, mida pakuti koorekaramelliga (koorega keedetud suhkur), mmmm…
Pildile jäid ka söödud sibula-hapukooresalat, mis oli täpselt nii hea kui üks sibula-hapukooresalat olema peabki, ei mingit vigurdamist. Õuna-juurviljasalat ei ole arvestades käimasolevat juulikuud, vähemalt esimese koostisosa osas, tehtud kohalikust hooajalisest toorainest. Ainsaks põhjuseks, miks ma selle salati proovimiseks võtsin oli see, et muid peale selle ja sibula oma enam polnud.
Kalasupp kapsaga oli maitsetu puljong paari põhjas hulpiva kapsalible, ühe kalariisme ja paari kartulitükiga. Võib-olla saab ka selles ainult end ja oma laekumise kellaaega (vahetult enne sulgemist) süüdistada, aga no ei olnud hea. Ka paljas kalapuljong ilma ühegi köögivilja- või mis iganes lisandita võib olla maitsev, aga see supp… Kahju.
Nagu ma juba ütlesin, peale salati ja supi muud enam ei saanud, ehk oleksid need toekamad kalaroad olnud ülimaitsvad. Kes teab. Seega ei pane teemat lukku ja lähen suurte lootustega järgmisel suvel uuesti.

Õnneks saime juba eelpool mainitud jultunud, kuid tulemusrikkal moel pagasnikusse kasti värsket suitsulatikat, mida otsustasime süüa oma ööbimiskohas.

Põhumajad

Nina külla on edumeelsed ökoinimesed püsti pannud kolm põhust tehtud maja, millest ühes elavad nad ise oma perega ja teistes pakutakse ööbimisvõimalust kaugelttulnuile.
Elektrijuhet majadesse ei tule, kogu vajaminev energia saadakse päikesest ja tuulest.

Pere valgepäised põngerjad ega koduloomad ei lasknud end meie kohalviibimisest absoluutselt häirida ja toimetasid oma igapäevaseid tegemisi rahumeeli edasi, isegi kui need hõlmasid meie ööbimismaja külastamist. Mingi mõnus hipilikkus oli üle kogu olemise.

Majade sisustus on lihtne ja kui vähegi võimalik, ise tehtud. Telekas oli toas küll olemas, aga telekanaleid  sealt ei tulnud. Selle eest oli riiulitel korralik valik raamatuid, muusikat ja filme. Filmivalik oli ekstra esinduslik, alates Wong Kar-waist ja Krzysztof Kieślowskist kuni teoseni “Mahepõllumajanduslik kitsekasvatus”:). Esimese kahega olen mõnevõrra tuttav, kitsekasvatuse filmi oli kindel plaan vaadata, aga ei jõudnudki.

Põhumajad asuvad otse Peipsi kaldal. Järveliival on lõkkeplats, kus saab grillida, istumiskohad ja siniseks võõbatud laud. Selle taga juba hämarduvas õhtus söödud Kolkja härrasmehe suitsutatud värske latikas oli elu parim suitsukala.

Tagasiteel põikasime läbi veel Kauksi ilusast liivarannast (tõeline kuurort männimetsa, kämpingute, grilliplatside ja muude sinna juurde kuuluvaga) ja ostsime Lohusuu onklite käest kaasa suitsulutsu (jube hea muide!) ja värsket hapukurki.

Minge vaadake ka! Need paigad janunevad selle järgi.