• Skip to primary navigation
  • Skip to main content
  • Skip to primary sidebar
  • Skip to footer

Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi | Mari-Liis Ilover

See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!

  • Blogi
  • Retseptid
    • Tervislik
    • Hommikusöögid
    • Argitoidud
    • Pidulikud toidud
    • Suupisted, määrded, dipid
    • Supid
    • Salatid
    • Liha ja linnuliha
    • Kala
    • Mereannid
    • Taimetoit
    • Magustoidud
    • Koogid
    • Küpsetised
    • Pirukad
    • Jõulud
    • Laste lemmikud
    • Retseptide indeks
  • Kokaraamatud
  • E-POOD
    • Privaatsuspoliitika
    • Müügitingimused
  • Videoretseptid
  • Info, kontakt, koostöö
  •  

Peipsi ääres Sibulateel

juuli 13, 2011 by Mari-Liis Ilover 16 kommentaari

Sellesuvine Eesti avastamise retk sai ette võetud ida poole. Peipsiveer ja Sibulatee kõlasid piisavalt põneva, saladusliku ja ahvatlevana, et veeta sealkandis mõned kogemata sülle sadanud lastevabad päevad.

Alustuseks Alatskivil

Renoveeritud Alatskivi lossi avamispidustused toimusid paar päeva peale seda, kui me lossi külastasime, nii et terve loss oli kaunisti üles sätitud, värske ja vuntsitud. Isegi liiga, natuke oleks ikka kopituselõhna ka tahtnud tunda:)

DSC_0031

Südasuvele kohaselt lõhnasid lossi juurde kuuluvas väärikas pargis hullutavalt vanad õitsevad pärnad ja ka roosiaed oli täisõites.
Jul 5, 2011_3

Mulle üllatusena oli lossi teisel korrusel endale ruumid saanud sealtkandist pärit helilooja Eduard Tubina muuseum. Liiga palju, et mitte öelda suurt midagi ma seni meie suurest heliloojast, Eesti esimese balletti “Kratt”, 10 (!) sümfoonia, mitmekümne koorilaulu jne autorist ei teadnud. Muuseumis oli tõeliselt tore väljapanek. Muuhulgas saime teada, et Tubin oli ka suur toiduarmastaja ning fotohuviline, sellega seoses tekkis lausa isiklik side!

tubin

Et Alatskivi lossi restoran oma miljöö ega menüüga ei tundunud just möödapääsmatult külastust nõudvana, rändasime

edasi: Kallaste


Apokalüptiliselt tühjade (tegelikult iseloomustab see kogu piirkonda, kus kõik on?) tänavate, peaväljaku ja järveäärse vana vene kaluriasustuse vahel sõites tekib kummaline tunne. Kas see on tõesti Eesti? Ahhetasin ja ohhetasin ja imestasin ja minestasin. Kallaste huvitavast ajaloost saab lugeda siit. Ühtegi söögiasutust ma ei näinud, paar neile viitavat märki majadel oli, aga kõigi uksed olid paraku kinni.

DSC_0064

kallaste

Kallastel asub ilus liivakivi paljand, mis väidetavalt on Eesti suurim. Eestikeelse infotahvliga paljandi enda ning Peipsi kalade ja lindude kohta oli üsna keeruline tutvuda, sest nagu allolevalt pildilt näha, oli selle ees sügav mudaauk:) Hädast aitas välja teisel küljel olev venekeelne jutt.

kallaste paekivipaljand
Ja Peipsi ise! Nägin seda järve esimest korda elus. Ja olin täiesti lummatud ta suurusest ja ilust. Hiiglaslik, ei otsa ega äärt.  Ujudes tuletas seda, et oled järves, mitte meres, meelde ainult suhu trügiv mage vesi.
DSC_0349
Liivakivi paljandi juurest toob linna tagasi rajake, ühel pool surnuaed, teisel aiamaad:
DSC_0087

Nende aiamaade põllulappidelt saime esmast aimu ka sellest, mis veel tulemas: lõputud Peipsiäärsed sibula-, kartuli- ja tillipeenrad, mida haritakse hoopis teisiti kui meie seda harjunud nägema ja tegema. Alloleval pildil on tegu veel mitte kuigi lopsakate peenardega, Kolkja piltide juures on näha tõeliselt vohavaid sibulaid. Siin köitis mu tähelepanu pigem ilmarahva ette sätitud ihupesu:) Või noh, mis ilmarahva, nagu juba öeldud, nägin kogu Kallastes veedetud paari tunni jooksul kahte või kolme inimest…

DSC_0086

“Apollo Belvedere”


Kallastes süüa küll ei saanud, aga see-eest pakkus väga mõnusa elamuse Alatskivi lossi juurde kuuluvasse vanasse tallimeeste elamusse tehtud söögikoht Apollo Belvedere. Vahemaad  Alatskivi-Kallaste-Kolkja-Nina marsruudil on väikesed, sõit ühest kohast teise ei võta aega kuigi kaua.

DSC_0046

Esmapilgul kummalise itaaliapärase nime taga on oma lugu: nimelt olla kunagi 19. sajandi lõpus keegi lossiomanike sugulane saanud Monte Carlo kasiinos suure võidu. Tagasitee Eestisse tõi ta läbi Itaalia ja sealt taris ta kaasa Apollo Belvedere kuju. Ontlikele ja alalhoidlikele eestlastele muidugi ei meeldinud ei hasartmängimine ega selle läbi võidetud raha eest ostetud kuju ja see paigutati seisma metsa, selmet kaunistada lossiesist. Konstantin Päts laskis 30-ndatel kuju Kadriorgu viia, kus ta seisab tänaseni.
Restoranis võttis meid vastu (loomulikult) täielik inimtühjus, kõvahäälse “tere” peale ilmus köögiukse vahele rõõmus ja korpulentne vene aktsendiga eesti keelt kõnelev proua, kes osutus kokaks.  “Muidugi saab süüa! Istuge, ma kohe praen kala!” ja tagasi köögis ta oligi, lubades veel enne, et kohe tuleb ka perenaine.
“Apollo Belvedere” perenaine on soomlane Marja Korpimäki. Ta rääkis, et esialgu olla nad tütrega soovinud osta maja Toskaanas, et teha sinna restoran. Siis aga sattus müügisoleva Alatskvi lossi tallikompleksi peale ja ostis selle ära. Meie võime olla selle üle muidugi ainult väga õnnelikud, et Marja Toskaana asemel Sibulateel maandus, sest söögikoht on tõeliselt mõnus. Lihtsate vahenditega on loodud hubane ja vanahõnguline atmosfäär. Suurtest akendest voolab sisse parajalt valgust, ent ka lühtrid põlevad, luues juba sisse astudes meeleolu, et oled oodatud. Seintel on maalid, mida on võimalik niisama vaadata või kaasa osta. On ka väike nurgake, kus riiulil lebavad uut omanikku ootavad antiikesemed: peamiselt nõud ja muud söögi- ja köögiriistad, samuti kohalik käsitöö: villased sokid, kindad, kaltsuvaibad jms.  See väike kaubanduslik tegevus ei ole absoluutselt häiriv, vanades asjades on põnev sobrada ja kogu käsitöövalik on ehe ja aus ning väljendab piirkonna traditsioone.

DSC_0040

Menüü on lihtne ja lühike. Söögiks pakutakse kohalikku ja hooajalist. Mida veel tahta ühelt väikese maakoha söögimajalt! Hindade kohta saaba aimu allolevalt fotolt.

DSC_0063

Sõime Peipsi kalasuppi ja päevasuppi, milleks tol päeval oli kalaseljanka ahvenast ja suitsulatikast. Lisaks veel praetud ahvenat värske kartuli, värske soolakurgi ja tomati-lehtsalati-rohelise sibula salatiga. Jääkülm vesi serveeriti vanast nõukaaegsest piimapudelist, ciabatta-laadne leib oli ise küpsetatud ja veel ahjusoe. Taluvõi ja soolahelbed sinna juurde. Magustoiduks imehea ja õhuline kohupiima-kamavaht värskete mustikatega. Toidud tõi lauda perenaine ise, seletades, mis täpselt taldrikul on, kust see on saadud ja kuidas valmistatud.
Marja sõnul olid neil algul olnud kokaga pikad ja emotsionaalsed vaidlused teemadel kui palju peaks kartuleid kala juures olema, kas salat peaks olema hapukoorega või ilma jne. Nii ongi aga sündinud parimast saadaolevast toorainest tõeliselt maitsvad toidud, milles nii Eestit kui Soomet. Nii maitsvad, et käisime Marja juures veel järgmisel hommikulgi, siis saime kohvi kõrvale just ahjust tulnud lehttainasaiakesi moosi ja glasuuriga (viinerit soome keeles).

belvedere

Ehkki Marja oli rõõmus, et sai meiega oma emakeeles jutustada, räägib ta kenasti ka eesti keelt. Kohalike kalameeste, köögiviljakasvatajate, seeneliste ja marjulistega tuleb seda ju restoranipidajana tal teha nii või teisiti.
“Apollo Belvedere” on lahti ainult suvel, seekord poole augustini. Kiirustage!

DSC_0054

Kolkja


Mulle tundub, et turistina, nagu mina, Peipsiveeres käies, saab Kolkjas ja sellele kohe järgnevas Varnjas ringi luusides ja õuedesse sisse piiludes parima ülevaate kohalike vanausuliste elust-olust. Kolkjas asub ka Vanausuliste muuseum, mida mul küll kahjuks ei õnnestunud külastada, sest sattusime sinna ajal, kui ta oli kinni.

DSC_0250

Kolkja jookseb ridakülana mööda Peipsi äärt. Tihedalt külg-külje kõrval, aed-aia kõrval asuvad maalapid, mis on äärest-ääreni täis sibulat-kartuli ja tilli. Sibul on uhke, kasvab põlvekõrgustes peenardes nii, et mõnel pool paistis sibulavarte seest vaid peenarde vahel toimetava tädi pearätt:)

DSC_0237

Ka korrusmajade ümbrus on tihedalt põllulappe täis. Lõpeb maja, algab sibulamaa!

DSC_0228

Ei mingit eestipärast kündmist ega vagusid, kartulikasvatus käib nii:

DSC_0239

DSC_0232

Ma ütleks, et steriilsest Põhja-Eestist tulnule Kolkja on väga vabastav. Elamute juures saab nautida täiuslikku tohuvabohu ja stiilipuhast eklektikat. Ühe pisikese majakökatsi juures võib näha kõikvõimalikke materjale, värve ja stiile. Ja see on lahe.

DSC_0188

DSC_0191

DSC_0217

DSC_0221

Järvel käiakse ikka ka, suvel…:

DSC_0208

…ja talvel:)

DSC_0219

Et me olime üsna näljased (vt järgnevat Kolkja kala-sibularestorani osa), siis ühest õuest tulev suitsukala lõhn ajas nii hulluks, et julgesime minna küsima, kas kala saab osta. Peremees, kes seal asjatas, ei teinud sellise oma õue ronimise ja kalaküsimise peale suuri silmi (ega tegelikult ei kujuta küll hästi ette, mida arvata, kui näiteks minu oma õuele astuksid kaunil suveõhtul, kui perele head-paremat grillime, mingid suvalised tüübid ja küsiksid ka süüa:)), vaid ütles mõnusasti muheledes, et muidugi, tulge aga tunni aja pärast tagasi.

Muidugi läksime. Et ka siis veel kalad päris valmis ei olnud, jorutasime niisama seal õue peal, kust korjas meid üles samas tänavas paar maja edasi elav peremehe poeg, kes näitas lahkelt oma valdusi. Selgus, et tänavapoolt vaadates pisikese ja justkui mahajäetud maja taga on veel terve omaette maailm töökoja, pisikese laudaruumi (kus oli lehm ja 2-nädalane vasikas) ja hanedega!

Vanahärra ei tahtnud kastitäie värskete suitsulatikate eest mitte kui midagi, ehkki varem oli ikka just ostmisest juttu olnud. Rahapaberi edasi-tagasi taskutesse toppimise võistluse võitsime lõpuks siiski meie.

DSC_0249

DSC_0268

Kolkja kala- ja sibularestoran

Mnjah. Päris vastuolulised tunded. Esiteks on muidugi hea meel, et sellises kohas on üldse restoran. Tore, et maja on leidnud kasutust, inimesed saanud tööd ja interjööri ning kujunduselementide kaudu  tutvustatakse vanausuliste toidu kõrval ka nende kultuuri.

DSC_0179

Iseküsimus muidugi, kas see peab olema just sellises euroremonditud plastmassilõhnalises kataloogikaubamaja laadses vormis.
Tegelikult annavad just läbihekseldatud Kolkja ja Varnja sellisele lahendusel mõningase seletuse: sealse piirkonna ilumeel ja arusaam maitsest ei kattu enamuse meist omaga ja täielik virrvarr kuulub asja juurde. Kui on restorani tegemiseks saadud raha, mille eest saab sisustada “moodsamalt”, siis seda on ka tehtud.
Tulemuseks värvitud tapeet (mäletate sellist asja?), millel rippumas kalavõrgud, kuhu sisse “ujuma” mässitud värvilised akvaariumikalade mulaažid. Laudadel tumerohelised elektrit täis (üldse sain pea kõiki asju puudutades seal elektrit, õpetus: pole vaja kõike näppida!) laudlinad, millel omakorda valged odavad masstoodang-pitslinikukesed.
Aga veelkord, nagu ma ütlesin, on maitsed erinevad ja võib-olla see kõik peabki nii olema ja väljendab sel viisil kohalikku omapära…ei tea, tõesti.
Samas on veel silme ees eelnevalt külastatud “Apollo Belvedere”, mis oma pretensioonituses ja lihtsuses mõjub palju soojemalt ja usutavamalt. “Apollo” muidugi ei taotlegi vanausuliste elu-olu edastamist, kuid ka sealses sisekujunduses on kasutatud kohalikku käsitööd, mööblit ja nipsasjakesi, mis mõjuvad palju autentsemalt kui Kolkja restorani ülepingutatud väljapanek.

kolkja kala- ja sibularestoran

Söökide kohta ma suurt midagi öelda kahjuks ei saa, sest me saabusime pool kuus, aga restoran on avatud 12-18. Sõbralikult teatati meile leti tagant, et köök on juba kinni, aga saab veel salatit ja suppi. Veinilist nõuab eraldi äramärkimist, valge veini valikus näiteks on kolm jooki: Santa Barbara (oli hetkel otsas), Sovetskoje Šampanskoje ja Martini. Aga jah, ega vanausuliste traditsioonide juurde ei kuulugi ilmselt valgete veinide joomine. Samuti ei saa restoranis kohvi. Küll aga maitsesime tedremarana nastoikat ja jõime väga maitsvat teed, mida pakuti koorekaramelliga (koorega keedetud suhkur), mmmm…
Pildile jäid ka söödud sibula-hapukooresalat, mis oli täpselt nii hea kui üks sibula-hapukooresalat olema peabki, ei mingit vigurdamist. Õuna-juurviljasalat ei ole arvestades käimasolevat juulikuud, vähemalt esimese koostisosa osas, tehtud kohalikust hooajalisest toorainest. Ainsaks põhjuseks, miks ma selle salati proovimiseks võtsin oli see, et muid peale selle ja sibula oma enam polnud.
Kalasupp kapsaga oli maitsetu puljong paari põhjas hulpiva kapsalible, ühe kalariisme ja paari kartulitükiga. Võib-olla saab ka selles ainult end ja oma laekumise kellaaega (vahetult enne sulgemist) süüdistada, aga no ei olnud hea. Ka paljas kalapuljong ilma ühegi köögivilja- või mis iganes lisandita võib olla maitsev, aga see supp… Kahju.
Nagu ma juba ütlesin, peale salati ja supi muud enam ei saanud, ehk oleksid need toekamad kalaroad olnud ülimaitsvad. Kes teab. Seega ei pane teemat lukku ja lähen suurte lootustega järgmisel suvel uuesti.

kolkja toidud

Õnneks saime juba eelpool mainitud jultunud, kuid tulemusrikkal moel pagasnikusse kasti värsket suitsulatikat, mida otsustasime süüa oma ööbimiskohas.

Põhumajad

Nina külla on edumeelsed ökoinimesed püsti pannud kolm põhust tehtud maja, millest ühes elavad nad ise oma perega ja teistes pakutakse ööbimisvõimalust kaugelttulnuile.
Elektrijuhet majadesse ei tule, kogu vajaminev energia saadakse päikesest ja tuulest.

DSC_0323

DSC_0320

Pere valgepäised põngerjad ega koduloomad ei lasknud end meie kohalviibimisest absoluutselt häirida ja toimetasid oma igapäevaseid tegemisi rahumeeli edasi, isegi kui need hõlmasid meie ööbimismaja külastamist. Mingi mõnus hipilikkus oli üle kogu olemise.

põhumajad2

Majade sisustus on lihtne ja kui vähegi võimalik, ise tehtud. Telekas oli toas küll olemas, aga telekanaleid  sealt ei tulnud. Selle eest oli riiulitel korralik valik raamatuid, muusikat ja filme. Filmivalik oli ekstra esinduslik, alates Wong Kar-waist ja Krzysztof Kieślowskist kuni teoseni “Mahepõllumajanduslik kitsekasvatus”:). Esimese kahega olen mõnevõrra tuttav, kitsekasvatuse filmi oli kindel plaan vaadata, aga ei jõudnudki.

Collages3

Põhumajad asuvad otse Peipsi kaldal. Järveliival on lõkkeplats, kus saab grillida, istumiskohad ja siniseks võõbatud laud. Selle taga juba hämarduvas õhtus söödud Kolkja härrasmehe suitsutatud värske latikas oli elu parim suitsukala.

DSC_0296

DSC_0291

Tagasiteel põikasime läbi veel Kauksi ilusast liivarannast (tõeline kuurort männimetsa, kämpingute, grilliplatside ja muude sinna juurde kuuluvaga) ja ostsime Lohusuu onklite käest kaasa suitsulutsu (jube hea muide!) ja värsket hapukurki.

Minge vaadake ka! Need paigad janunevad selle järgi.

DSC_0329

Jaga postitust:

  • Click to share on Facebook (Opens in new window)
  • Click to share on Twitter (Opens in new window)
  • Click to share on Pinterest (Opens in new window)

Related

Filed Under: Muu, Söögikohad Tagged With: kodust väljas, mis maa see on, restoranid ja söögikohad

Previous Post: « Toidublogijate dessant Sadama turule ja šokolaadi-rummijäätis
Next Post: Värske kartul kodujuustuga, sarjast suve parimaid maitseid »

Reader Interactions

Comments

  1. ilse

    juuli 13, 2011 at 3:41 p.l.

    No nüüd ajasid kadedaks:) Peab kah jalad selga võtma ikka. Ma tahaks sügisepoole minna, talveks kurke ja sibulaid hankima. Kindlasti loen enne veel korra selle väga asjaliku olukirjelduse läbi.

    Vasta
  2. Juc

    juuli 13, 2011 at 3:56 p.l.

    Supersuur aitäh jagamast, Mari-Liis. Ülehomme olen Eestis ja Apollos tahaks küll ära käia. Kõht läks kohe tühjaks. Kolkja restorani osas olid mul Sinuga täpselt samasugused tunded, intrjöör jne. Aga samas ei taha midagi paha ka öelda, tore, et see seal olemas on. Ja nii huvitav oli lugeda, et Sa elus esimest korda Peipsit nägid. Tartu inimesena, noh. 🙂 Tore, et meeldis!

    Vasta
  3. Britt

    juuli 13, 2011 at 4:17 p.l.

    Väga vahva lugu!Ise käisin Peipsi ääres ikka tükk aega tagasi, aga siiani on meeles suitsuvorst ja pesuseep kõrvuti külapoe letil. Tore kant on ja peakski seda jälle külastama. Pealegi, pole need peipsilased toskaanalastest halvemad midagi – seal on täpselt samasugune aluspesu kuivatamise trend…:)

    Vasta
  4. Ülle

    juuli 13, 2011 at 6:08 p.l.

    Oo, sul õnnetus isegi Apollosse sisse saada. Mina, kes ma käin aasta jooksul töö tõttu korduvalt sealkandis, olen alati sunnitud vaid läbi akna piiluma:).
    Sinu muljega Kolkja kala-sibularestoranist olen täiesti päri. Tean natuke ka selle söögikoha siseelust ja usun, et saaks tegelikult paremini.
    Mis aga neisse Peipsiäärsete külade värvilisse ekletikasse puutub, siis see ongi see kohalik eripära. Kohalikud on leidlikud inimesed ja sestap ei ole probleem, kui üks sein on valge ja teine sinililla. Palju rohkem teevad näiteks mulle muret need kaasaegsed palkmajad, mida mõnel pool on ehitatud ja mis lähevad sellest miljööst täiega välja.

    Aga kas sa tõesti nägid elus esimest korda Peipsit??? Sellepeale tuleb mul meelde meie ülikooliaegne reis Tartust Ida-Virumaale, kus üks Tallinna-tüdruk polnud ka kunagi Peipsit näinud ja vett nähes kilkas "Meri!!!":).

    Vasta
  5. vernanda

    juuli 13, 2011 at 6:19 p.l.

    me käisime vist eelmisel, või oli see üle-eelmisel suvel. ööbisime ilmselt Marja kodus ehk turismitalus, mida ta siis pidas, see teeb selle Apollo suhtes ootused suht kõrgeks. mul on ka Kolkja suhtes segatud tunded, aga ma olen seal süüa ka saanud ja siis nii hull ei olnud. aga no kui pole sealtkandist pärit, siis ei tea ju, mis päris on…

    Vasta
  6. tiguteek

    juuli 13, 2011 at 7:07 p.l.

    Kirjutasin sellest Kolkja restoranist eelmine suvi
    (https://tiguteek.wordpress.com/2010/06/28/kolkja-sibula-ja-kalarestoran/)

    Ütleks nii, et vahel on tore, et asjad ei muutu… Kuna olen ise sealtkandist pärit, siis leian, et tohin ka kriitikat teha 🙂

    Kui järgmine kord Peipsi äärde satud, anna teada- võin Raja küla tutvustada 🙂

    Vasta
  7. Aet

    juuli 13, 2011 at 10:04 p.l.

    Väga palju tuttavaid paiku – käisime suures osas samu radu pidi eelmisel suvel. Süüa oli sealt kandist igal juhul väga keeruline leida ja nüüd tagantjärgi sinu muljeid lugedes ei pea enam põdema ka, et Kolkja kalarestorani ei jõudnud. Suitsukalaga teil muidugi vedas; meil nii hästi ei läinud, kuigi käisin ka majast majja kala küsimas. Meie mullune kondamine on üles täheldatud siin: http://trisberg.blogspot.com/2010/08/pohja-eestist-louna-eestisse.html

    Vasta
  8. Kersti

    juuli 14, 2011 at 7:53 e.l.

    Tore lugemine oli! Olen ise sealkandis mitmeid kordi käinud, kuid alati olen sinna sattunud kas kevadel või hilissügisel. Nüüd võtsin juuni lõpus retke sinnakanti uuesti tagasi! Värvilised majad on nende eripära ja neid on isegi tore vaadata- midagi teistsugust, kui mujal Eestis. Kahju ainult, et vanausulised hääbuv rahvas on, uusi ei tule peale, rahvas seguneb. Vanausuliste keskmine vanus külas on 75+ ning päris põliseid on alles vist ainult 8.

    Neil on väga ranged traditsioonid ja nad on tegelikult väga steriilsed- külalised päevad külla minnes näiteks oma nõud kaasa võtma, mis mind väga hämmastas. Teed joovad nad umbes 40korda päevas, ei kujutaks küll ette, et peaks ise niipalju teed päevas jooma. 🙂 Käisin samovaride näitusel ja selle perenaine rääkis väga pikalt traditsioonidest. Soovitan läbi käia, kui sinnakanti satute.

    Muide, sibulat kasvatavad nad seepärast, et see pinnas on sibulakasvatamiseks väga sobilik.

    Sibularestorani osas olen päri- kuidagi liiga steriilne ja kaasajastatud ning toidud polnud ka teab mis head.

    Aga toidukohtadest rääkides, siis enne saab Sibulateel süüa, kui Hiiumaal. Kui dieeti pidada tahate, siis Hiiumaa on selleks õige koht! Söögikohad saab kahe käe sõrmedel kokku lugeda, lisaks on need väga vähe avatud- enamus kohti pandi kell kaheksa hiljemalt kinni.

    Aga Lest&Lammas Käinas oli küll mõnus koht- sinna soovitan minna! Koha peal suitsetatakse lesta ja tuulehaugi, mida saab kaasa ka osta ja grillitud lambaliha oli mõnusalt mahlane ning imehea.

    PS. Olen ise Tartust pärit ja nii imelik oli lugeda, et keegi pole Peipsi ääres enne käinud! 🙂

    Vasta
  9. Mari-Liis

    juuli 14, 2011 at 12:55 p.l.

    Vot kujutate ette jah. Igal pool maailma otstes on ära käidud, aga polnud enne Peipsit näinud. Tuleb ikka seda Pariisi ja Nuustaku juttu tõsisemalt võtta, et mitte häbisse jääda:)
    Britt, sa pole vist ammu tõelises külapoes käinud, seep ja suitsuvorst on ikka kõrvuti. Vorst küll külmletis, aga pmst ikkagi. Ma toskaanas nii "šikki" pesu pole küll kuivamas näinud, aga tõsi ta on jah, et seal kuivatatakse ka võimalikult märgatavas kohas:)
    Kristel ja Aet, lugesin teie lood läbi ja palju tuttavat tuli ette. Mis seda Kolkja restorani veel puudutab, siis tegelikult see sisekujundus võib ju olla ükskõik milline, ega suurt vahet pole. Aga kui toit on ka niru, siis vigiseks kohe kõige kallal. Ma võin kusagil puukasti otsas ka süüa ja jumala rahul olla, kui toit on hea. Põhiline ongi ju söök, mitte vetsu seinte värv! Loodame, et läheb ikka paremaks, eriti kui Ülle sa seda tagatuba seal tead ja ütled, et saaks ka paremini…
    Kristel privaatekskursioon Raja külas kõlab hästi:)
    Kersti, tänud Hiiumaa söögikohtade info osas. Augusti algul on plaan minna sinnagi.

    Vasta
  10. Ülle

    juuli 14, 2011 at 4:50 p.l.

    Oi sõbrad, te peaks minema Piirissaarele, seep ja suitsuvorst on lapsemäng:). Sihukesi peeni napse nagu seal möödunud suvel nägime, annab suurel maal tikutulega otsida, kui üldse:).

    Vasta
  11. Krentu

    juuli 14, 2011 at 11:06 p.l.

    Aitäh, väga huvitav lugemine. Meil on Alatskivi lossi Ringile piletid, loodan, et jõuame siis enne ka Apollosse:)
    Ma pole ka Peipsit näinud 🙂

    Vasta
  12. Mari-Liis

    juuli 15, 2011 at 7:32 e.l.

    Krentu, ole sa tänatud selle vapra ülestunnistuse eest:)

    Vasta
  13. Profa

    juuli 15, 2011 at 12:04 p.l.

    Olen sama teekonna paar korda läbi teinud ja plaan jälle minna. Aga soovitus kõigile – parim liikumisvahend sibulateel on jalgratas. Näeb rohkem, satub sinna kuhu autoga ei pääse ja kohalikud on ka kuidagi sõbralikumad jalgratturite vastu. Kolkja restoranis viimati käies ei olnud suurem asi, aga samas oli hea meel et üldse süüa sai, muidu oleks pidanud ainult õllest elama:)

    Vasta
  14. Tuuli

    juuli 15, 2011 at 8:19 p.l.

    Oi mis mõnus lugemine just samast kandist, täpsemalt siis Alatskivi-Nina-Tiheda ringilt tulnuna. Minu Peipsi nägemine oli esimest korda kümmenkond aastat tagasi ja nüüd olen selle kandi tulihingeline fänn. Minu meelest on kõige sümpaatsem Peipsiääre rahvas – nii sooja ja külalislahket inimest annab otsida! Kolkja sibula-kalarestoran ja Apollo on minul ka järjestunud tugevalt viimase kasuks, täiesti õige tunnetusega ja ideega tehtud koht. Väga meeldis meile! Boonusena haarasin Nina külas resideerudes enda valdusesse perenaise kokaraamatu, kuhu on kribatud käsikirjalised parimad retseptid ja sain lahke loa kogu seda kuldaväärt kraami jagada. Maksa-sibulapirukas, marineeritud praetud paprikad, biskviitainaga kapsapirukas (hullult hea!) ja palju muud väärtuslikku.
    Ja pilk naabrinaise kasvuhoonesse, kes eluaeg tomatikasvatusega tegelenud, põrmustas ka murdosa sekundiga minu illusiooni, et ma saan tomatitega täitsa hakkama. Ma ei ole oma elus näinud täissuuruses tomateid, mis kasvavad kui viinamarjad…. Oehh, lahe kant ka super rahvas!

    Vasta
  15. Mari-Liis

    juuli 17, 2011 at 11:04 e.l.

    oi Tuuli, selle retseptivihiku aarete avalikustamist jään küll nüüd pikisilmi ootama. Sellised asjad on tõelise väärtusega.
    Profa, sul tuline õigus, jalgratas on neis paigus ringi liikumiseks parim valik.

    Vasta
  16. Meeli

    juuli 18, 2011 at 2:52 p.l.

    Armas, et Peipsimaal on palju fänne. Jalgrattaid ja ägedaid tõukerattaid saab laenutada Kolkjas, Peipsimaa külastuskeskusest http://www.peipsimaa.ee
    Seal on talvel räätsasid saada ja igal ajal kõnnikeppe. Ratastele pakutakse kiivreid ka kaasa. Muide, sinna külastuskeskusesse toodi just sooje sibulapirukaid, üks külanaine tõi. Istusime siis aias seal roosa maja aias ja mugisime pirukaid. Lahe kant!

    Vasta

Lisa kommentaar Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Recipe Rating




Primary Sidebar

Tere tulemast!

See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!
Loe lähemalt →

SUVIKÕRVITSAUPUTUS?!? Vajuta pildile ja leiad palju häid ideid selle leevendamiseks

Mari-Liis Ilover raamat Mereannid - Krevetist kalmaarini
Külasta bloginurka Facebookis

Poppe postitusi

Pidulik ahjupotis küpsetatud part

Lõheburks

Soojendav aasiapärane kana-nuudlisupp

Värsked kommentaarid

  • Mari-Liis Ilover, Pähkipõhjal mustikatarretise kook
  • Nõutu kokkaja, Pähkipõhjal mustikatarretise kook
  • Mari-Liis Ilover, Peediorsoto
  • Kärt, Peediorsoto
  • Mari-Liis Ilover, Mahlased ja vürtsikad kõrvitsamuffinid

RAAMATUTÄIS ÜLIMAITSVAID JA TERVISLIKKE PUDRURETSEPTE

Mari-Liis Ilover raamat Mereannid - Krevetist kalmaarini

GK KOKARAAMAT. VERESUHKRUTASET REGULEERIVAD TOIDUD

Mari-Liis Ilover raamat Mereannid - Krevetist kalmaarini

“MEREANNID. KREVETIST KALMAARINI”

Mari-Liis Ilover raamat Mereannid - Krevetist kalmaarini

KOKARAAMAT TOIDURAISKAMISE VÄHENDAMISE ÕILSAL EESMÄRGIL

Mari-Liis Ilover raamat Targa Kokkaja Retseptiraamat - Ülimaitsvalt ülejääkidest

TULGE KÜLLA!

Mari-Liis Ilover Raamat - Tulge külla! Pühapäevalõunad pere ja sõpradega.

KERGEMAD KLASSIKUD:

Mari-Liis Ilover raamat -
 Kergemad klaassikud

PIKNIKUIDEID IGAKS AASTAAJAKS:

Mari-Liis Ilover raamat -
 Piknikule

BLOGI POPIMAD RETSEPTID RAAMATUKAANTE VAHEL:

Mari-Liis Ilover raamat - Maitsev

Sildid

gluteenivaba grill hoidis hommikusöök jaanipäevaks jook juust jäätis jõulud kala kala ja mereannid kana kaste kevad kevadroheline klassika kodumaa sünnipäevalauale kohupiim kook kook-tort kõrvits köögivili köök: itaalia küpsetis küpsised liha lihavõtted maasikad magustoit malts munad mustikad pajaroog peet pirukas rabarber salat seened supp suupiste suvi suvikõrvits vegetaar-/vegantoit õunad šokolaad

Footer

Avasta

Veiselihahautis köögiviljade ja kruupidega

Meeporgandid sidruni ja tüümianiga. MAFFIA!

Ungaripärane veiselihahautis letšo ja kartuliga

…keskpõrandale kokku! Aasta toidublogimist.

Flammkuchen rooskapsaste, singi ja sinihallitusjuustuga

Marjapirukas, õieti kaks

Jälgi ka instagramis

POLENTA METSASEENTEGA 💛Mida enam sügise poole, POLENTA METSASEENTEGA 💛Mida enam sügise poole, seda rohkem hing ihkab tummisemate toitude järgi. Täpselt sinnasamasse comfort food’i kategooriasse, kus kaua haudunud pajaroad, lohutavad supid ja vürtsikad karrid, kuulub ka polenta. Aurav, kohev, pehme ja soojendav polenta! Ta sobib lisandiks näiteks liharaguu või köögiviljakastme juurde nagu kartulipuder, riis või pasta. Aga saab ka teistpidi: polenta on staar ja tema juurde võib sättida erinevaid lisandeid. Karamelliseeritud sibulat, küüslauguga hautatud lehtkapsast, rebitud sealiha, röstitud tomateid ja praegu loomulikult seeni!
Kirjutasin blogis polenta keetmisest ja ka sellest, mida head saab järele jäänud polentast valmistada. Link blogisse viib biost!
.
Kasutasin selle toidu tegemiseks Gemossi kauplusest pärit JUST NATURE polentat. JUST NATURE tootesarjas on tore valik kvaliteetsetest pähklitest, seemnetest, kuivatatud puuviljadest, teraviljadest, kaunviljadest ja jahudest. Nagu nad ise pakendil ütlevad, linnutoit inimestele 😀 Osad toodetest on mahedad, polenta nende hulgas. Mul on teile hea uudis! Nimelt saan jagada sooduskoodi JUSTMARILIISNATURE10, mis annab 10% soodustust kõigilt JUST NATURE toodetelt shop.gemoss.ee veebipoes. Sooduskood kehtib aasta lõpuni.
Õunte ja soolakaramelliga PANNKOOGITORT🥞 🥞🥞
Lihtne magusaamps nädalavahetusse, arvestades, et pannkoogid on juba valmis 👍Viči õhukesed pannkoogid Crêpes Natural sobivad kõigeks, soolaste või magusate lisanditega ja kasvõi sellekssamaks nädalavahetuse õunatordiks. Hea on neid sügavkülmast haarata, kui isu tuleb. Mulle meeldivad need krepid eelkõige sellepärast, et on puhta koostisega, imeõhukesed ja sugugi mitte rasvased. Siin pannkoogitordis tuleks kasutada hapukamaid õunu. Ja soolakaramell las jahtub kindlasti enne koogi vahele määrimist ära. Muu kõik videos näha ja retsept on kommentaarides ka. 
Toredat nädalavahetust! 🍁
.
.
#annkoogid #crepes #kokkamine #retseptid #siitnurgastjasealtnurgast #mariliisiliver #koostöö @vici.eesti
🍏Nähtamatu õunakook 🍏Väidetavalt tuleb ni 🍏Nähtamatu õunakook 🍏Väidetavalt tuleb nimi sellest, et imeõhukesed õunaviilud justkui kaovad küpsetamisel koogi sees ära, neid pole eriti näha. Kuid seda ainult visuaalselt, sest tegelikult on õunu koogis palju-palju, lausa uputab! Ja kõike seda hoiab koos vaid õige väheke vanillimaitselist tainast, mis mõjub pigem nagu kreem mahlaste õunakihtide vahel.  Aga üks mu tuttav, kes seda kooki mitu korda teinud, arvab, et nimi tuleb sellest, et kook saab lihtsalt nii kiiresti otsa. 
“Mis selle hea koogi nimi on?”
“Mis koogi?”
“No selle, mis just laual oli. Ähh, polegi enam! See on ju nähtamatu õunakook!”
Retsept on kommentaaris ja blogis ka.
.
.
#gateauinvisibleauxpommes #õunakook #siitnurgastjasealtnurgast #mariliisilover #küpsetamine #kokkamine #retseptid
Pirnihooaeg! Kui sul on õnne ja oled saanud rohke Pirnihooaeg! Kui sul on õnne ja oled saanud rohkem häid pirne, kui niisama süüa jaksad, siis lahendus on siin: PIRNIMOOS ingveri ja sidruniga! Hea magustoiduks Kreeka jogurtiga või hoopis croissanti vahel. Täiega lemmik krõbedal crostinil koos sinihallitusjuustuga 😋 
Retsept ilmus tegelikult juba aastaid tagasi kokaraamatus “Moosad moosid”, aga on ka blogis ilusti leitav, pane otsingusse lihtsalt “pirnimoos”. Kes mu pikki blogiheietusi lugeda ei viitsi, siis retsept on tegelikult lihtne: 

Pirnimoos ingveriga
🍋1 sidrun
🍐1,2 kg kooritud, puhastatud ja kuubikuteks lõigatud pirne
💧3-4 dl vett (oleneb pirnide mahlasusest)
👍4 sl riivitud ingverijuurt
🍬600 g moosisuhkrut

Riivi sidrunilt koor, pressi poolikutest välja mahl. Tõsta kõik ained peale suhkru potti, sega läbi. Kui pirnid on väga mahlased piisab vähemast lisatud veest.
Keeda kaane all madalal kuumusel 15 minutit. Lisa suhkur, keeda ilma kaaneta veel 15 minutit. Tõsta kuumalt purkidesse, kaaneta.
Moosi tuleb sellest kogusest umbes 1,2 liitrit.
.
.
#pirnid #moos #retseptid #kokkamine #siitnurgastjasealtnurgast #mariliisilover
Igas olukorras daam 😂 👒 On see ka sinu moto? Igas olukorras daam 😂 👒 On see ka sinu moto?
KREEMJAS KANA-KUKESEENEKASTE! Seda peaks tegema ju KREEMJAS KANA-KUKESEENEKASTE! Seda peaks tegema juba nimetuse pärast, sest kõik need kanad ja kuked 😀...ehh, eesti keel! Aga tegelikult sobivad kana ja kukeseened ka maitselt imehästi kokku. Philadelphia toorjuustust tehtud kaste seob kõik kokku mõnusaks kodutoiduks. Retsept on siin:
✔️500 g kanafileed
✔️2+2 sl oliiviõli
✔️2 küüslauguküünt
✔️300 g kukeseeni
✔️3 dl kanapuljongit
✔️200 g Philadelphia maitsestamata toorjuustu
✔️2-3 sl värsket hakitud peterselli
✔️soola, pipart

Lõika kanafilee tükkideks. Kui kasutad juba niigi väiksemaid kanafilee sisetükke, pole tarvis seda teha. Kuumuta pannil 2 sl õli ja prae kanatükid kuldseks, umbes 10 minutit. Maitsesta soola ja pipraga. Tõsta pannilt ära taldrikule ootele. Lisa pannile veel 2 sl õli. Haki küüslauguküüned ja prae kergelt läbi, umbes minutijagu. Nüüd vala pannile kukeseeened, suuremad tükeldatult. Prae segades, kuni seened on küpsed, u 10 minutit. Vala pannile kanapuljong ja lase vulisedes keema. Nüüd lisa toorjuust. Kasutada võib ükskõik millist Philadelphia maitsestamata toorjuustu. Mulle meeldib siin kastmes Original, aga sobivad ka Light, laktoosivaba ja Proteiini. Sega toorjuust puljongiga ühtlaseks. Pane kanatükid pannile kastmesse ja lase 5 minutit kõigel kooso keeda. Lisa veel soola, pipart ja hakitud peterselli.
Kastme kõrvale sobib riis, kinoa, kartulid või miks mitte, pasta.
Kanafilee asemel on igati 👍 kintsuliha, prae seda lihtsalt veidi kauem.
.
.
#kana #kukeseened #retsept #kokkamine #siitnurgastjasealtnurgast #mariliisilover #koostöö @philadelphia_eesti

© 2009 Mari-Liis Ilover · Veebilehe on loonud Johanna Oja