Aromaatne supp gyozade ja värske aedviljaga

See suvi on mitmeski mõttes eriline. Erakordsest soojusest, päikeseküllastest päevadest, sajandi suvest ja kõigest ilmaga seonduvast ma üldse ei hakka rääkima, seda teavad ja tajuvad niigi kõik. Minu isikliku mikromaailma suve teeb erakordseks pigem see, et  et esimest korda viimase 16 aasta jooksul (just nii vana me Saskia ongi) möödub suvi ilma tütreta, kes on mitu kuud Hiinas, Pekingis. Muidugi on mul ääretult hea meel, et tal on võimalus oma suve veeta just seal. Töötades, elades ja iseseisvudes täiesti teistsuguses kultuuriruumis. Kogedes midagi, millest mina 16-aastasena ei osanud undki näha. Ja olen nii uhke ta üle, et saab üksinda nii teistsuguses, enamjaolt täiesti umbkeelses paigas ilusti hakkama, on rõõsa ja rahul. Enne äraminekut arvasime kõik, ta ise samuti, et eks hull koduigatsus kindlasti tabab. Aga katsugu siis mitte väga kurvameelseks minna ja mõelda sellele, et kaugel kojusõitki enam. Mingit märgatavat koduigatsust aga pole. Eks seegi teeb asja lihtsamaks, et saame iga päev ju suhtlemisäppide kaudu näha- kuulda, päevaseid tegemisi üksteisega jagada, lihtsalt lobiseda ja itsitada. Ja saata talle pilte taevast. Jah, sinisest taevast! Sest see on asi, millest Pekingis pesitsev Eesti tüdruk puudust tunneb! Tohutult saastunud õhk ja sudu lasevad Pekingis taevast, seda päris sinist taevast, näha ülimalt harva. Nii et juba seetõttu, et näeme veel taevast – seda tavalist ja igapäevast, millele ju mingit tähelepanugi ei pööra – elame meie siin Eestis luksuses. Tundsin sedasama ahistavat taeva puudumise tunnet kevadel Istanbulis, kui läksime hommikul parki vaatama päikesetõusu, mis kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud olema võrratu värvidemäng linna kohal…aga tutkit. Ehkki ilm oli pilvitu. Kusagilt sudu vahelt oli aimata, et kusagil see va päike on, aga üldiselt oli kõik lihtsalt üks hägune sigrimigri. Meie teejuht ütles, et Istanbulis on see olnud nõnda juba 2 aastat ja üha hullemaks läheb. Ka päikeselistel päevadel tuleb valgus läbi sudu, õhk on niivõrd saastunud. Kurb. Seda enam tuleb väärtustada meie luksust näha sinist taevast, lõkendavat päikest ja siravaid tähti augustikuises öös. Loodetavasti ei kao need kunagi.

Aga korra veel Saskia juurde tagasi. Mulle teeb rõõmu, et ta on avastanud enda jaoks palju uusi toite. Tõenäoliselt ei oleks ta enamikku neist kodus olles näpuotsagagi puutunud, aga olude sunnil on nüüd söönud paljusid asju, mille kohta ta ise ütleb: “Mul pole õrna aimugi, millest see tehtud oli, kõik oli hieroglüüfides. Aga maitses niiii hästi!”. Tundub, et senisest seene-, kala- ja veel mitmesetme söögikraami põlgurist on saamas avatud maitsemeeltega uudishimulik toiduhuviline. Loodetavasti on siis meil varsti omast käest võtta Hiina toidu ekspert, kes hakkab koduski head-paremat vaaritama ja kogetud maitseid taaselustama.

Seniks aga tuleb ise hakkama saada. Selle supi puhul läksin ülimalt lihtsa vastupanu teed, sest põhimõtteliselt tuleb potti valada valmispuljong (Food Studio Aasia puljong) ja sellesse valmisgyozad (külmutatud), veidi keeta ja ülimaitsev kiirsupp ongi valmis! Loomulikult on võimalik aasiapärast puljongit ka ise nullist keeta,  niisamuti täita ja voltida ise gyozasid. Mõlemad mõnusad kokkamised ja teen neid hea meelega, aga jätaks selle rõõmu pigem pimedatesse ja külmadesse sügisõhtutesse, kui õue enam sugugi ei kisu. Praegu panustan pigem kiiresti valmivatele toitudele, et jääks rohkem aega olla väljas.

Ma lisasin supi sisse just neid aedvilju, mis parasjagu aiast võtta: porgand, lehtkapsas ja herned. Kõik kolm sobisid siia maitse poolest suurepäraselt! Kui lehtkapsast ei ole, võib selle asemel suppi sisse poetada paksoid või spinatit.

Koostööpostitus Food Studio puljongitega