Kui meie pere Vabariigi aastapäeva hommikul ükskord üles, pestud, söödud, riidesse ja välja jõudis, oli paraad juba alanud. Tegelikult ka lõppenud, sest nägime paari viimast laigulist masinat mööda Mere puiesteed sõitmas, valgetes kombinesoonides poisid nendelt viimastele vapratele tee ääres seisjatele lehvitamas.
Aga sellest polnudki midagi, et me lootusetult hiljaks jäime, sest ilm oli imeliselt päikeseline ja tegime linna peal niisama väikese tiiru. Oli külm, aga samas soe ja rõõmus olla. Ikkagi sünnipäev ju!
Ja nagu kombeks, kaetakse sünnipäeval alati pidulaud. Pidulaual peaks leiduma seda, mis on omane sünnipäevalapsele ning maitseks hästi ning koduselt ka külalistele.
Kui sünnipäevalapseks on Eestimaa ja laua taga istumas meie pere, on laual loomulikult omatehtud leib. Mitte, et me muidu leiba ei sööks, vaid Vabariigi aastapäeva puhul oli leib külmal laual kandvas osas, kaaslaseks karask ning kõrvaosatäitjateks seened, haugimari ja sõir.
Seene-sibulasalat oli seekord Sadama turult pärit, Ristemäe talus tehtud. Mitte et ma ise seenesalatit teha ei oskaks, viitsiks ega tahaks, lihtsalt soolaseened on otsas. Ja poe omad ei meeldi üldse. Aga vot see Ristemäe seenesalat oli üks õige kraam: suured lihakad õige soolasuseni leotatud seened, mahlane sibul ja värske hapukoor. Suurepärane ja igati peolaua vääriline salat.
Turult oli pärit ka soolatud haugimari. Segasin marja hapukoore ja peeneks hakitud sibulaga ning see maitses imeliselt. Enam nii imeliselt ei tundnud ma küll ennast pärast Tuuli postituse lugemist:) Jah, olin Koržetsi õpetussõnu lugenud, et siseveekogust pärit haugimarja peab parasiidiohu tõttu enne tarvitamist paariks päevaks sügavkülmutama. Aga kas ka ilusti karpi pakitud ja müüja sõnul söögivalmis haugimarja?
No ma ei tea, igaljuhul mul hakkas sellele kõigele mõeldes kõht (hästi natukene) valutama:P
Ja muidugi sõir! Et leib ja karask olid köömnetega, ei teinud ma seekord oma lemmikut köömnesõira, vaid peterselli ja küüslauguga. Suurepärane kaaslane leivalistele.
Kui maitsev võib olla üks soe köömnetega karask, seda peab küll ise tundma. Ükski küpsetamine ei saa olla lihtsam. Meie oma focaccia! 🙂 Loe ka seda karaskipostitust.
Sega kõik ained hoolsalt omavahel läbi. Kata ahjuplaat (kasutasin 34×23) küpsetuspaberiga ja määri see omakorda võiga. Vala tainas küpsetuspaberile. Küpseta 200 kraadi juures umbes 25 minutit. Parim soojalt või ja mõne soolahelbega.
Ahjus küpses aeglaselt madalal temperatuuril pehmeks ja mahlaseks Jaani talu põrsakints.
Hoidsin kintsu üleöö Saku uues tumedas õlles The Cream of Dublin, kus ta pärmiseente mõjul pehmenes ja sai mõnusa magus-mõrkja maitsenüansi. Marinaadist võttes hõõrusin liha sinepi, soola ja pipraga, keerasin korralikult küpsetuspaberisse ja panin ahjupannile. Panni katsin pealt fooliumiga. Jätsin liha ahju 120 kraadi juurde 7-ks tunniks küpsema. Kui 7 tundi täis, võtsin fooliumid-paberid lahti, kuumutasin ahju 200 kraadini ja lasin nahapool pealpool veel pool tundi küpseda.
Samal ajal tõstsin ahju lisaks teise vormi, kus olid soola-pipra-tüümiani ja rapsiõliga segatud kartulid, kaalikad ja porgandid, mis küpsesid ahjus tunnikese.
Ahjust võttes mähkisin liha uuesti oma “tekkidesse” ja lasin tal pool tundi niimoodi sissemässitult veel puhata.
Põrsapraad oli väga mitsev. Liha on veidi teistsuguse struktuuriga, kui mõni muu tükk, külg või kaelakarbonaad näiteks. Kintsuliha on tihkem ja tugevam, aga kindlasti mitte sitke. Väga maitsev ja eriline.Täpselt sama hästi, aga täiesti uue toiduna esines põrsake meie laual järgmisel päeval, kui lõikasime järelejäänud külma prae õhukesteks viiludeks ja tegime juurde mädarõikakastme: maitse järgi mädarõigast, hapukoort ja suhkrut. Paar jõhvikat ja tükike rukkileiba ning taldrikutäis sai lausa peen! Aga palju olulisem on see, et maitses fantastiliselt. Näete seda imeõhukest kergelt kallerdanud kamarat? Mmmm….
Aga mis sünnipäev see ilma tordita on? Torti sai küll ja mitte vähe.
Kes on seda blogi kauem lugenud, mäletavad võib-olla möödunudaastast Pääsukese torti. Sel aastal otsustasin mitte kaunistada oma torte otseselt isamaalise sümboolikaga (no ok, rukkililled on ikka täitsa rahvuslikud, aga ma ei joonistanud ega kujundanud neid muudmoodi, nad on päris!), samuti mitte vormida kooki vapilõviks, suitsusaunaks ega muuks temaatiliseks. Mul ei ole mitte midagi selliste tortide vastu, vastupidi: vaadates nami-namist isamaaliste tortide võistlusele laekunud torte, olen mitu korda arvutiekraani taga pidanud imestusest ja imetlusest ahhetama. Millised ideed, milline teostus!
Meie peres on aga just lõppenud talvine sünnipäevaring. Olen teinud järjest 5 sünnipäevatorti, mis kõik olid iga sünnipäevalast arvesse võttes millegi kujulised ja vastavalt kaunistatud: kitarr, Mikihiir, jne:) Värskendav tundus mõte teha iseseisvuspäeva tordid sellised, et isamaalisus oleks aimatav kuidagi muudmoodi kui otseselt sümboolikat kasutades. Et oleks mingi aimatav tunne, mingi minu jaoks oluline isiklik seos tordi ja Eesti vahel. Loomulikult valmistasin tordid ainult kodumaisest toorainest ja loomulikult olid nad mõlemad väääääga maitsvad.
Võidukas ilme noormehe näol tähendab ilmselt, et kook maitses hea ja lõpuks ometi lõpetas emme selle tüütu fotoaparaadiga vehklemise ja võttis mu sülle!
Ettenägelikuna teadsin, et toorjuustukooki meie peres eriti kauaks ei jätku, seega meisterdasin veel ühe, hoopis teistmoodi maiuse: külmutatud vaarika-beseetordi.
Jah, te näete õigesti: see ei ole meelepete ja samuti ei ole te sattunud muinasjuttu “12 kuud”. Mäletate ju küll, keset talve hakkasid kui võluväel õitsema suvelilled. Aga need on tõepoolest rukkilille õied, mis ma korjasin 23. juulil oma aiast ja sügavkülmutasin iseseisvuspäeva tordi tarbeks. Kui kellelgi mingil põhjusel peaks tekkima soov ka õisi külmutada, siis selleks, et nad kaunid ja värsked jääksid, tuleb kõigepealt lilled sügavkülmutada ühe kihina küpsetuspaberil ja seejärel külmununa tõsta õrnalt karpi. Ja talvel ainult vaata ja imesta, täpselt nagu värsked suveõied!
Siin on omakasvatatud rukkililled veel peenras, siis just enne külmutamist ja laps…Laps, kes on ka omakasvatatud, aitas õisi varte küljest ära noppida ja pealegi näeb lihtsalt väga armas ja teemakohane oma rahvariietes välja.
Plaan teha besee-vaarikatorti oli ammu, sest see tundus lihtsalt nii hea olevat. Beseed ma armastan hullupööra ja vaarikad on mu lemmikmarjad.
Idee tort külmutada sain omenaminttu blogist. Külmununa on kooki palju mugavam lõigata, midagi ei valgu laiali ja ka besee ei pudise nii palju. Vaarikakreem muutus külmutades imemaitsvaks vaarikajäätiseks, mis magusa beseega koos oli täpselt nii hea, kui üks vaarikajäätis beseega. No ikka jubedalt hea! Selles koogis saavad justkui kokku vastandlikud suvi ja talv: ühelt õied ja vaarikad, teiselt valge lumelaadne besee ja jäisus.
Jäine vaarika-beseekook
Beseepõhjad:
2 munavalget
näpuotsaga soola
1 dl suhkrut
Vaarikakreem:
300 g vaarikaid (praegu ikka külmutatuid, suvel värskeid)
2 munakollast
1,5 dl suhkrut
200 ml 35%-list koort (Nopri on parim)
Munavalge vahustub paremini, kui ta on toasoe. Seega eralda munavalged kollastest külmalt (niimoodi on jällegi lihtsam eraldada) ja lase valgetel seista toatemperatuuril vähemalt pool tundi.
Põhjade jaoks vahusta munavalgeid näpuotsatäie soolaga, kuni saad pehme lumivalge vahu. Lisa 1/3 suhkrust ja jätka vahustamist. Iga paari-kolme minuti tagant lisa veel kolmandiku kaupa suhkrut. Vahusta munavalgeid niikaua, kuni vaht on kõva ja läikiv ning ei valgu kaussi ümber pöörates sellest välja.
Joonista küpsetuspaberile kaks 20 cm diameetriga ringi ja jaota nendele munavalgevaht. Küpseta 110 kraadi juures 1,5 tundi. Keera ahi kinni ja lase beseedel kinnise ukse taga olla veel pool tundi. Ava ahju uks ja lase beseedel ahjus täielikult jahtuda.
Kreemiks purusta kõigepealt kahvli või saumikseriga sulanud vaarikad. Pane vaarikapüree potti ja kuumuta keemiseni. Hõõru munakollased suhkruga kreemiks. Lisa kreem vaarikapüreed pidevalt segades potti ja kuumuta, aga ära keeda, umbes 10 minutit, kuni kreem pakseneb. Jahuta kiiresti segades, et munakollane kuumas pürees seistes tükki ei läheks. Praegu on väga otstarbekas asju jahutada, nagu pildilt näha, lumes:)
Vahusta koor tugevamapoolseks vahuks ja sega ettevaatlikult vaarikakreemi hulka. Lao tort kihiti kokku: besee, kreem, besee, kreem. Võid süüa kasvõi kohe. Aga kannatlik nautleja paneb nüüd koogi vähemalt 4-5 ks tunniks sügavkülma, et hiljem maitsta midagi eriti mõnusat. Lase koogil enne söömist pool tundi toatemperatuuril seista.
Rukkililled on samuti loomulikult söödavad.
Appikene, kui ilus kõik see on! Need sügavkülmas oma aja ära oodanud rukkililled on ju lausa kirss iseseisvuspäevatordil. Väga pikk, põhjalik ja eepiline lugu ühes EV aastapäevalauast. Nii ilus, et tekib tahtmine lausa arvuti taga austusest püsti tõusta 🙂 Aplaus, Mari-Liis!
Muide, ka minul läks üks pudel Cream of Dublinit kohe toidu sisse ja nüüd andsin juba tellimuse sisse, et kodus kapis peab toidutegemise jaoks alati vähemalt üks pudel minu jaoks reserveeritud olema 😛
Isuäratav ja niiiiiii ilus!
Kusjuures mina mõlesin siin jaanuarikuus, et oleks pidanud suvel rukkililli külmutama- ja no näed siis, ma polegi ainuke, kes seda plaaninud on 😀
Tordid ja väga ilusad ja meeleolu, mis tekib, pidulik 🙂
Aniitram, aga külmutame praegu lund! Hea jaanipäeva kooki kaunistada 😀
Suur aitäh teile heade sõnade eest!
Tuuli, Clayhillsi Rihol oli täitsa õigus: õlles hoidmine pehmendas liha tõepoolest. Ja magus-mõrkjas maitse oli õrnalt aimatav, aga täiesti äratuntav!
Parim toidublogija esineb taas kord oma esikoha vääriliselt! 🙂
See jõhvika-toorjuustukook on minule iseäranis sümpaatne. Olen ise ka nuputanud, et kuidas jõhvikat toorjuustukoogi sisse lisada, et see liiga hapu/mõru ei oleks ja maheda(ma) püreena tundub see küll hea mõte!
Oi, kui ilus lugu!!!!! Need rukkililled tõid lausa heldimuspisarad silma ja omakasvatatud lapsed:), tubli oled Mari-Liis.
Muide tegin ka seekord põrsakintsu, pilt läks untsu, aga kints oli väga mahlane. See teise päeva põrsake paneb suud vesistama
Tänan, Piret:)
Jah, nagu minu pimedas õhtus tehtud praepilt nüüd miski šedööver oleks…:P
:), Eva, jah nüüd selle TOP-i pärast ei saa enam midagi niisama ülepeakaela siia valmis visata, seisus kohustab:D
See oli muidugi nali, eks ma teen ikka nii kui alati.
Aga jõhvikakook oli tõeliselt hea.
Oi kui ilus Mari-Liis, nii toidud kui lugu nende juurde:) Ma tahaks just seda külmutatud vaarika-beseekooki praegu. Kahjuks pole mul sügavkülmas ikka veel piisavalt ruumi sellise koogi mahutamiseks.
Väga põhjalik ja siiras postitus, lugesin ja vaatasin mõnuga. Aitäh! Rukkilillede pilti imetlesin juba Flickris, nii ilusad värvid.
Sirliiz, aga tee siis senikauaks kui ruumi tekib, külmutamata versioon:)
Frieda, eksole, loodus on imeline!
Seda aastapäeva-postitust vaadates jääb üle ainult õhata, et kuidas kohe mõni on nii tubli, osav, ilus, tark ja lisaks veel ääretult ettenägelik.
😀 Katariina! Kaubamajast sai kunagi osta enam-vähem sellise sõnumiga rinnamärke. Mul on see ettenägelikult olemas:)
Mari-Liis, selle postituse alguses peaks olema väikeses kirjas "Näljasena mitte edasi vaadata!" 🙂 Imeilus sünnipäevalaud teil ja mulle väga meeldib see värvikas beseetordi lahendus!
Loen ja ahhetan ja nagu Tuuligi kirjutas, tahaks püsti tõusta ja aplausi teha. See lugu oli nii ilus! Ma ei suutnud algul oma silmi uskuda, kui neid rukkililli nägin.
Meil jäi sel aastal Vabariigi aastapäeva laud ära, kuna jõudsime just Bangkoki. Vaatan siit igatsusega kodumaist pidupäevalauda.
Suurepärane:) Meil oli ka põrsa kints, mis sai küpsetatud suures puuküttega ahjus, oli hea küll.
Aga mina tahan nüüd teada kuidas need lilled peale külmutamist nagu värsked välja näevad?
Pildid olid nii haaravad, et mul jäi see 12 kuu muinasjutu lõik enne vahele:) Lugesin uuesti ja sain vastuse ka, kuigi see tundub uskumatuna! Kas sulatasid siis neid külmkapis või panid külmunult tordile?Igaljuhul katsetan selle sel suvel ära.
Uskumatu, et rukkililled külmutamise järel nii hästi oma vormi ja värvi hoiavad! Imearmsad tordid muidugi ka:).
lilled pidasid tõepoolest sügavkülmutamise ülivapralt vastu. Ilmselt sama teema, mis ürtidega: need on ka karbist võttes ju nagu värsked. Ilsu: ei sulatanud enne, panin otse külmast tordile, sulamine ei muutnud nende olemises absoluutselt mitte midagi. Nii et suvel kõik lilled külma! 🙂
Kôik on nii ilus ja armas! Korraga palju häid ideid. Tore kui said kohe uuelt tuttavalt Omenamintult idee ja julgelt läksid seda proovima. Üldse kui olen käinud eestlaste toidublogides, olen kohutavalt üllatunud olnud, palju isuäratavid toite, väga kirju ja laialdane valik eri maailmamaadest ja Kodu-Eestist, kohati nii kôrge tase, et ei julge minna neid järgi proovima. Eestlased on üldse väga aktiivsed, uudishimulikud, eelarvamusteta ja mis parata, suured maiasmokad!
Belíssima cheesecake. Muito saborosa.
Parabéns.
Guilherme
Ohhhhhhhh! Eestisse oli ka vist kuulda, kuidas ma sellest ilust ohkasin :). Milline rikkalik sünnipäevalaud ja ilus jutt, millest siiras armastus Eestimaa vastu ka kaugele äratuntav on. Ja suuuuuur aitäh selle lilleõienipi eest, tõelisest vahva mõte!
Nii ilus postitus! Tahtsin küsida, et kas beseetordi võib juba eelmine päev valmis teha ja sügavkülmutada ja palju varem siis peab välja võtma?
Aitäh kõigile! See päev on minu jaoks oluline ja ilus postitus on parim, mis mul anda:)
Anonüümne: võid valmis teha kasvõi nädal enne. Võta u 45 minutit enne serveerimist välja, siis on hea lõigata.
kas 1,5 tundi besee jaoks palju pole? eriti kuna need tulevad suht väikesed beseed? minul küpsesid küll kahjuks üle ja on nüüd koledad pruunikad 🙁
Tere, Jaanika! Mul on blogis teisi beseega retsepte ka ja vaatasin asja üle. Mnjah, tegelikult on teises taolises koogis küpsetusajaks 1 tund. Näiteks see kihiline beseekook kohupiimakreemi ja marjadega siin: http://www.siitnurgastjasealtnurgast.ee/2012/07/kihiline-beseekook-kohupiimakreemi-ja.html
Nii et ehk on tõesti 1,5 tundi palju. Eks ta mul sai siis üle kirjutatud, kui kooki tegin. Pildi pealt on näha, et päris valged ei ole minugi beseed. Igatahes on mul kahju, kui su beseed rikutud on. Loodetavasti siiski maitset see liigne ahjus oldud ei mõjuta. Katsetan ise ka retsepti läbi kohe, kui selline hetk tekib ja kui tõesti aeg on liiga pikk, muudan ära. Aitäh, et probleemist teada andsid.
Kuigi besee oli liiga kaua ahjus, siis kook tuli ikkagi imeline! Teen seda kindlasti kunagi veel, aga lühendan seda aega, mil besee peaks ahjus olema. Suured tänud väga hea retsepti eest 🙂
jaanika-lõpp hea, kõik hea:)