Ühel päeval lõunaks kartuli-porrusuppi keetes mõtlesin, et peaks selle retsepti blogis varasemate postituste seest üles otsima ja vaatama, kas algsest retseptist ka supiteo juures veel midagi järel on. Sest olen seda suppi teinud aastaid ja ega ma ausalt öeldes neid kartuleid ja porrusid nii täpselt enam ei loe, läheb täitsa tunde järgi. Aga mida ma ei leidnud, oli retsept! Õnneks leidsin aga alles olevat ühe aastataguse toiduajakirja, kus see mu retsept ilmus ja nüüd saan ta ka siia kirja panna.
Ikka väga lihtsad on nii selle Prantsuse päritolu supi koostisained kui valmistamine. Hästi mõnusa tekstuuriga, sametiselt pehme ja väga maitsev. Kui nüüd toidu kohta niimoodi saab öelda, siis on see supp südamlik ja soe. Potage bonne femme – hea perenaise supp. Meeldib nii rafineeritud maitsega sööjatele kui vähemnõudlikele. Ka pirtspepud (loe: lapsed) kiidavad.
Tarvis läheb:
6 keskmist kartulit
4 suuremat porrut (valget osa)
1 sibul
2 sl võid
1,5 l kanapuljongit
100 ml 35% koort (soovi korral)
soola, pipart
rohelist sibulat
Puhasta porrud ja sibul, viiluta.
Hauta porrut ja sibulat pannil võis umbes seitse minutit. Sega sageli. Kõrbema ei toi lasta, see rikub supi maitse.
Kuumuta kanapuljong keema ja lisa sellesse porru, sibul ja tükeldatud kartul.
Keeda, kuni kartul on pehme.
Püreesta kannmikseris või aja läbi sõela, saad siidise püree. Sausegurit ära kasuta, kartul muutub kleepjaks.
Vala supp uuesti potti, lisa soovi korral koor, kuumuta ning maitsesta soola-pipraga.
Serveeri hakitud rohelise sibulaga.
Suppi võib maitsestada ka näiteks värskelt riivitud muskaatpähkliga. Või siis lisada hoopis sidrunimahla, küüslauku või ingverit. Miks mitte ka valget veini sortsuke.
Serveerida võib vabalt ka hapukoore ja peterselliga.
Praetud peekoni ribad supi peal on ka hästi mõnusad.
* * *
Ja kui nüüd seesama supp täiesti ära jahutada ja lisada kruusitäis piima, saab sellest hoopis üks teine kuulus supp, Vichyssoise [višiˈsuaaz]. Vichissoise’i loojaks peetakse kokka, kokaraamatute ja toiduartiklite autorit nimega Louis Diat. Diat oli küll Prantsusmaalt pärist, aga supp sai alguse hoopis tema töötamise ajal New Yorkis Ritz-Carltoni hotelli restoranis. See supp oli menüüs ainult suvekuudel ja teda pakuti värskendava jahutava eeltoiduna. Diat ise rääkis, et mäletas lapsepõlvest, kuidas ta vennaga oli ema keedetud potage bonne femme sisse valanud külma piima, et seda kuumal suvel jahutada ja kui hästi see oli maitsenud. Vichyssoise’i pakuti esmakordselt Ritz-Carltonis 1917. aastal.
Jah, ma teen seda ka vähemalt kord kuus sügisest kevadeni. Alles eelmisel esmaspäeval keetsin endale oma isikliku väikese potitäie ja sõin kõik ostast lõpuni ära. Meie pirtspepud on järelikult teie omadest kraadi võrra kangemad.
Aga ma olen omaloominguliselt suppi peale niristanud veel kõrvitsaõli, ükskord kogemata juhtus ja nii jäigi. Annab hää kõrvalmeki.
Kõik pirtspepud tädi Mari-Liisi juurde kartulisupi laagrisse! Supp vs nälg.
😀 kasvõi kohe!
see on meil auväärt kohal, viril laps sööb ja nõuab juurde. mul kukkus viimati tükki gorgonzolat kogemata supi sisse, ja tuleb tõdeda, et maitses hää.