Tegelikult on mul Caesari salati postitus juba olemas. Neli aastat tagasi tehtud, üks esimesi postitusi siin blogis üldse. Tunnen juba pikemat aega, et vahepeal täiesti alusetult ülekohtuse kohtlemise ohvriks langenud Caesari salat tuleks taas jalule upitada. Õige versioon ei ole ju õigupoolest kuidagimoodi süüdi selles, et igas nurgapealne toitlustusasutus tundis mingil hetkel moraalset kohustust pakkuda oma klientidele tema pähe kõikvõimalikest salatilehtedest (ka Hiina kapsast tehtud Caesarit on mul olnud au kohata) koosnevat ja veel imelisemate lisanditega (olen näinud apelsinilõikudega versiooni) taldrikutäit, mis kõige tipuks veel üle valatud ollusega, mida klassikalise Caesari kastmega ühendab heal juhul vaid värvitoon. Salati maine oli nii viletsake, et paremad söögikohad ei saanud teda juba sellepärast menüüsse võtta, et see oleks neid justkui viinud mingile madalamale tasemele. Ühe mu lemmiku, superhea köögiga Eesti parimate hulka kuuluva söögikoha omanikud ise rääkisid seda. Ehkki neile endale ka see salat väga maitseb, ei saanud nad seda klientidele pakkuda, kuna “meie ei ole ju ometi mingi Caesari salati koht”.
Mina küll ei häbene seda, et mulle Caesari salat meeldib ja kohe väga. Väljas ma seda siiski kunagi ei telli, juba eelpool nimetatud modifikatsioonide tõttu. Sa ei või iial teada, mida täpselt söögikohtade pidajad Eestis mõtlevad Caesari salati all. Teiseks, olen ma välja timminud oma maitsele täpselt sobiva kastmeretsepti. See on parim. Ja isegi kui koostisained on õiged, siis kartuses kehvemat salatit saada, jääb ta alati tellimata. Kolmandaks on Caesari salati kodus ise tegemine nii lihtne, et ma tõesti ei näe ühtegi põhjust, miks ma peaksin minema sellist toitu restorani sööma. Väljas käies eelistan ikka alati midagi sellist, mille valmistamisega sel moel ma ise hakkama ei saaks või ei ole tooraine tavainimesele kättesaadav.Ühesõnaga, siin on siis teist korda blogi ajaloos Caesari salat. Veidi kõpitsetud retsept ja juttu ka pikemalt. Ma ei tea, selle nelja blogipidamise-aastaga olen ma üldse rohkem lobisema hakanud:).
Mina küll ei häbene seda, et mulle Caesari salat meeldib ja kohe väga. Väljas ma seda siiski kunagi ei telli, juba eelpool nimetatud modifikatsioonide tõttu. Sa ei või iial teada, mida täpselt söögikohtade pidajad Eestis mõtlevad Caesari salati all. Teiseks, olen ma välja timminud oma maitsele täpselt sobiva kastmeretsepti. See on parim. Ja isegi kui koostisained on õiged, siis kartuses kehvemat salatit saada, jääb ta alati tellimata. Kolmandaks on Caesari salati kodus ise tegemine nii lihtne, et ma tõesti ei näe ühtegi põhjust, miks ma peaksin minema sellist toitu restorani sööma. Väljas käies eelistan ikka alati midagi sellist, mille valmistamisega sel moel ma ise hakkama ei saaks või ei ole tooraine tavainimesele kättesaadav.Ühesõnaga, siin on siis teist korda blogi ajaloos Caesari salat. Veidi kõpitsetud retsept ja juttu ka pikemalt. Ma ei tea, selle nelja blogipidamise-aastaga olen ma üldse rohkem lobisema hakanud:).
______________________________________________________________
Ei saa muidu, kui ajaloost ka paar sõna.
Maailmavallutamise mõttes võib küll Caesari salati ja Julius Caesari vahele võrdusmärgi panna, aga muud pistmist salatil Rooma keisriga ei ole ka. Seda valmistas esimest korda itaalia-ameerika päritolu kokk Caesar (Cesare) Cardini.
Et 1924. aastal valitses USA-s kuiv seadus, aga inimesed on ju pidutsemise ja alkoholitarbimise suhtes olnud alati leidlikud, sõitsid iseseisvuspäeval, 4. juulil paljud ameeriklased üle piiri Mehhikosse lõbutsema. Tijuanas Caesar Cardini restoranis oli tol päeval nii palju rahvast, et toiduvarud hakkasid otsa lõppema.
Et siiski klientidele midagi pakkuda, valmistas peakokk Caesar veel järelejäänud toiduainetest lihtsa salati. Aga ta ei teinud seda üksinda kööginurgas, vaid tuli isiklikult klientide juurde söögisaali ja segas salati kokku glamuurselt hoogsate liigutustega. Ilmselt ikka selleks, et salati lihtsust ja koostisainete vähesust kompenseerida:) Klassika oli sündinud. Kuuldus põnevast uudsest roast levis kulutulena ja peagi käisid Hollywoodi staarid Tijuanas spetsiaalselt selleks, et süüa Caesari salatit.
Hotell Caesar on Tijuanas avatud tänapäevalgi. Muidugi mõista pakuvad nad seal praegugi oma kuulsat, otse söögilaua ääres valmistatavat ensalada Caesar’it.
Originaalretseptis ei kuulunud salatikastme koostisesse anšoovised, pikantne maitse tuli vaid Worchestershire’i kastmest. Kui anšoovised ikka üldse kohe ei meeldi, võib nad ju nüüdki välja jätta. Kui juba anšoovistest juttu tuli, siis mitte mingil juhul ei kõlba Caesari kastmesse meie kilust tehtud anšoovised (nt. Kipperi). Siin tuleks ikka kasutada päris õigest anšoovise-nimelisest kalast tehtud konservi. Kui juba purgike poest käes, jagub sellest kauaks ja konserv säilub pikalt, seni kuni kalad on õliga kaetud.
Maailmavallutamise mõttes võib küll Caesari salati ja Julius Caesari vahele võrdusmärgi panna, aga muud pistmist salatil Rooma keisriga ei ole ka. Seda valmistas esimest korda itaalia-ameerika päritolu kokk Caesar (Cesare) Cardini.
Et 1924. aastal valitses USA-s kuiv seadus, aga inimesed on ju pidutsemise ja alkoholitarbimise suhtes olnud alati leidlikud, sõitsid iseseisvuspäeval, 4. juulil paljud ameeriklased üle piiri Mehhikosse lõbutsema. Tijuanas Caesar Cardini restoranis oli tol päeval nii palju rahvast, et toiduvarud hakkasid otsa lõppema.
Et siiski klientidele midagi pakkuda, valmistas peakokk Caesar veel järelejäänud toiduainetest lihtsa salati. Aga ta ei teinud seda üksinda kööginurgas, vaid tuli isiklikult klientide juurde söögisaali ja segas salati kokku glamuurselt hoogsate liigutustega. Ilmselt ikka selleks, et salati lihtsust ja koostisainete vähesust kompenseerida:) Klassika oli sündinud. Kuuldus põnevast uudsest roast levis kulutulena ja peagi käisid Hollywoodi staarid Tijuanas spetsiaalselt selleks, et süüa Caesari salatit.
Hotell Caesar on Tijuanas avatud tänapäevalgi. Muidugi mõista pakuvad nad seal praegugi oma kuulsat, otse söögilaua ääres valmistatavat ensalada Caesar’it.
Originaalretseptis ei kuulunud salatikastme koostisesse anšoovised, pikantne maitse tuli vaid Worchestershire’i kastmest. Kui anšoovised ikka üldse kohe ei meeldi, võib nad ju nüüdki välja jätta. Kui juba anšoovistest juttu tuli, siis mitte mingil juhul ei kõlba Caesari kastmesse meie kilust tehtud anšoovised (nt. Kipperi). Siin tuleks ikka kasutada päris õigest anšoovise-nimelisest kalast tehtud konservi. Kui juba purgike poest käes, jagub sellest kauaks ja konserv säilub pikalt, seni kuni kalad on õliga kaetud.
CAESARI SALAT
Kogus: saab suure salatikausitäie või eraldi serveerides 6-8 taldrikutäit, oleneb, kui suured portsud tõsta
1 suur pea (u 400 g) rooma salatit
5-6 viilu röstsaia või ciabattat
sorts oliiviõli krutoonide röstimiseks
1 tl kuivatatud tüümiani, pune või peterselli krutoonide maitsestamiseks
u 50 g Parmesani juustu
Caesari kastet (retsept allpool)
5-6 viilu röstsaia või ciabattat
sorts oliiviõli krutoonide röstimiseks
1 tl kuivatatud tüümiani, pune või peterselli krutoonide maitsestamiseks
u 50 g Parmesani juustu
Caesari kastet (retsept allpool)
Alustuseks rösti sai. Eemalda koorik ja lõika sai väiksemateks tükkideks. Võid ju lõigata ka perfektsed kuubikud. Aga mulle ei meeldi, kui kodus tehtud toit on liiga täiuslik, ka salat näeb kuidagi isuäratavam välja, kui krutoonid tunduvad nagu rebitud. Tõsta tükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Nirista peale väheke oliiviõli, sega läbi. Soovi korral võib saiakuubikuid maitsestada ka kuivatatud tüümiani, pune või peterselliga. Rösti 200 kraadi juures 5-7 minutit, kuni krutoonid on krõbedad, aga mitte liiga pruunid. Seni, kuni krutoonid jahtuvad, valmista kõige tähtsam komponent, kaste.
Caesari kaste
1 muna
4-5 anšoovisefileed, fileesid pole vaja soolast ega õlist puhtaks pesta
1 sl värsket sidrunimahla
1 tl Worcestershire’i kastet
1 küüslauguküüs
1 tl Dijoni sinepit
noaotsaga suhkrut
1 dl oliivi- ja 0,5 dl rapsiõli
hästi väheke soola
musta pipart
Kui teen kastet saumikseriga, siis koos kõige vajaliku kapist välja otsimisega võtab see aega maksimaalselt 5 minutit. Nii et ma ei näe küll ühtegi põhjust, miks peaks salatitegu õige kastme puudumise taha jääma. Kogu õli võib olla ka oliivikas, aga mulle tundub, et nii jääb kaste liiga mõrkjas, seega panen osa rapsiõli. See osa võib olla ka rafineeritud päevalilleõli. Tõsta kõik kastme ained, välja arvatud õli, saumikseri kannu. Purusta ühtlaseks. Viimasena lisa niristades õli, kogu aeg samal ajal mikseriga suristades. Ja nagu võluväel pakseneb segu majoneesilaadseks siidiseks kastmeks. Anšooviste kogus on maitse asi, kui tahad vängemat kastet, pista neid sisse kasvõi seitse, mahedama maitse sõbrad võivad piirduda kahe-kolmega.
Nüüd on jäänud veel salat. Rooma salatit saab aastaringselt paljudest poodidest.
Salatil lõika alumine ots ära, nii et saad eraldi lehed. Need pese ja kuivata. Rebi sõrmedega tükkideks. Kindlasti rebi, ära haki noaga.
Sega salatilehed ja krutoonid kastmega. Lõika Parmesanist õhukesed laastud. Osa võid segada salatisse, osa raputa peale. Krutoonidega võid samuti teha nii, et mõned jätta eraldi peale puistamiseks.
Ja siin ta on: omatehtud, lihtsalt parim Caesari salat!
Lisa kommentaar