Maasika-kiivimoos

Ehkki suurem osa suvemarjadest läheb meil sügavkülma, keedan igal aastal ka mõned purgid moosi. Kindlasti mitte liitrite kaupa talviseks padumagusaks toiduabiks, nagu vanasti seda tehti. Pigem ikka selleks, et katsetada põnevaid maitsekooslusi ja no olgem ausad, kuhugi pole kadunud ka igasuvine vastupandamatu kihk purke täita ja neid pisikesi iludusi kappi laduda. Just pisikesi, sest olen hakanud tegema moosi pigem väiksemas koguses, et talvel see ühekorraga pühapäevaste pannkookide kõrvale ära süüa või kingituseks viia. Nii on ka võimalus erineva maitse ja iseloomuga hoidiseid teha, selmet keeta liitrite kaupa vaid üht igavavõitu moosi. 

Värsked Eesti suvemaasikad on imelised! Mahlased, magus-hapukad, täitsa suvemaitselised kohe. Sügavkülmutatud marjades ja toormoosis see puhas maasikamaitse säilib. Keedetuna aga muundub maasikas mu meelest täiesti teistsuguse maitsega marjaks, lihtsalt lääge-magusaks ja maitse osas üsna iseloomutuks. Kindlasti on keedetud maasikamoosil palju fänne. Kuid enda puhul  pean tunnistama, et ainult maasikatest keedetud moos ei ole kunagi mu lemmikute hulka kuulunud. Hoopis teine lugu on siis, kui teha väike vangerdus ja maasikas mõne hapukama ja iseloomukama viljaga paari panna. Üks mu kindlatest lemmik-kooslustest on näiteks maasikas+rabarber. “Moodsatesse moosidesse” katsetusi tehes avastasin aga, et ka kiivid sobivad maasikaga vägagi hästi! Nad annavad muidu läilavõitu maasikamoosile vajalikku hapet ja muudavad purgitäie vahvalt mustatäpiliseks (ilmselt ei taba just liiga paljud sööjad ära, mis on moosipurgis maasika kaaslaseks sobitatud). Kiivid sisaldavad ka pektiini, mis aitab kaasa moosi tarretumisele. Suhkrut on koguseliselt pool, tegelikult võid seda veel u 100 g vähendada, midagi ei juhtu. Nõnda tehtuna on see moos mul säilinud kenasti aasta aega toatemperatuuril pimedas kapis.

Nippe mooside purgistamiseks leiad sellest postitusest.