Võibki suvele joone alla tõmmata. Või noh, tegelikult peab, ehkki kohe üldse ei tahaks veel. Kõik need pealtnäha lohutavad mõtted puna-kollaste lehtede värvimöllust pargis, mida triibutavad puude vahelt paistvad veel pehmed ja soojad, kuid juba madalad päikesekiired. Kõdulehtede ja märja sambla järgi lõhnavate metsaskäikude ootus, korv seentest üle ajamas (viimane lausepool on suure küsimärgiga, aga no unistada ju võib, eks). Kõrvitsakuhilad ja sibulavanikud turul, ahjus hauduvad pajaroad, tummised punaveinid…
Jah, see kõik on muidugi tore ja kui ta käes, ilmselgelt ka täiega nauditav. Praegu aga ei peleta kõik need kaunid sügispildid siiski mu kurbust lahkuva suve pärast. Eks need juuni-juuli ilmad ju jätsid soovida muidugi, aga tänu imelisele augustile võib siiski taaskord nõustuda rahvatarkusega lõpp hea, kõik hea. Ja oligi hea! Homme kolime me maalt linna tagasi ja oi, kuidas ma ei taha seda teha. Kõik on siin veel nii ilus. Roosipõõsad ja elulõngad õitsevad veel täiesti hullumeelselt, nagu ette aimates peagi saabuvat kaamost ja varjusurma. Kanarbikuväljad laiutavad vaheldumisi punakakaks tõmbuvate mustikavartega koduse männimetsa all. Aiamaale jäävad veel küpsema kurgid, suvikõrvitsad, kõrvitsad,oad, kartulid, ürdid. Kasvuhoonesse tomatid, paprikad, tšillid. Aga meie peame minema, sest kool ootab. Õnneks on maakodu nii linna lähedal, et nädalavahetuseks kohalesõitmine ei ole mingi suuremat sorti ettevõtmine. No ja arvestades seda, et ma tassisin kevadel siia pea kogu oma pildistamiseks vajalike taustadehunniku, lisaks kastide kaupa töötegemiseks vajalikke nõusid ja tekstiile, tuleb mul juba järgmisel nädalal vist veel mitu edasi-tagasi tretti ette võtta.
Kui ma täna hommikul frittatat küpsetasin, head lõhnad ahjust tulemas, kurtsin kaasale, et on ikka häda nende lastega. Tegin tõeliselt maitsva hommikusöögi ja mitte ükski neist (frittata küpsetamise ajal põõnasid nad veel õndsat koolivaheajaund, nii et saime rahulikult neid taga rääkida) ei söö ju seda. Ühele ei meeldi kukeseened. Teine ei söö muna (!). Kolmas ei salli silmaotsas suvikõrvitsat. Aga noh, sest polnudki hullu midagi, jäi meile rohkem. Kusjuures olen õnnelik siiski väikese töövõidu üle, sest see laps, kes armastab kukeseeni, aga ei söö mune, maitses siiski oma lemmikutest kukekate pärast frittatat ja tuli välja, et muna polegi nii õudne – sõi lausa kaks lõiku. Juhhuu!
Kui kukeseened oleksid ka siit lähedalt korjatud, siis võiksin seda toitu küll nimetada kohalikust kohalikumaks, sest nii munad kui suvikõrvits on pärit lähima saja meetri raadiusest. Noh, nüüd on ta siis peaaegu kohalik :). Igatahes väga maitsev munaroog sai, soovitan kindlasti proovida. Sobib hästi hommikuseks toekamaks eineks, ooteks ja miks mitte kergeks lõunakski.
Kukeseene-suvikõrvitsa frittata
6 muna
1 dl piima
1 sibul
200 g kukeseeni
1 sl võid
100 g suvikõrvitsat
soola ja pipart
Lülita ahi 180 kraadi peale soojenema. Löö munad vispliga lahti, lisa piim ja klopi läbi. Maitsesta vähekese soolaga.
Haki sibul ja seened. Sulata pannil või. Prae sibulat-seeni keskmisel kuumusel, kuni sibul on läbipaistev ja seened pehmemad, umbes 7 minutit. Maitsesta soolaga.
Küpseta pannitäit ahjus 180 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni muna on hüübinud ja frittata kuldne. Jahvata peale veel soovi korral pipart ja hakitud maitserohelist. Till, petersell, murulauk – kõik sobivad hästi.
Ja siin üks teistsuguste lisanditega frittata:
Kodulehe tegemine
Väga maitsvad pildid 🙂