Peale kõlalise sarnasuse nimetuses ei ole sellel ahjuroal midagi pistmist kuulsa Kelleri kanaga, noh, välja arvatud see, et mõlemal juhul on tegu kanaga.
Varsseller on minu köögis seni kasutust leidnud peamiselt ühe varre kaupa, mis on siis läinud maitseviljaks koos sibula ja küüslauguga puljongisse või mõnda tummisesse pajarooga, bolognese kastmesse vms. Niisama, selleri enda pärast, olen teda kasutanud ainult Waldorfi salatis ja seal on ta ju hoopistükkis toorelt. Et sellerit varre kaupa ei müüda, siis ongi tihtipeale külmkapis kärbumas terve punt rohelisi varsi, sest selleritoitude osas pole just eriti eredat lambikest varem peas põlema löönud.
No ja siis oligi mul jälle kapis see ühe äranäpistatud ja juba muuks otstarbeks kasutatud varreta selleripunt. Lisaks oli pool õnnelikku elu elanud kana. Mina ostan neid Sadama turult ja nad on seal nii kopsakad, et ühest kanast saab meie suur pere vähemalt kolm erinevat toitu pluss korralik potitäis puljongit veel pealekauba.
Pistsin sellerivarred ja kana üheskoos ahju ja välja kukkus midagi äraütlemata head.
Röstitud varsseller on väga maitsev. Rustikaalse-peene skaalal kisub maitse pigem sinna peene poole. Delikaatne ja omapärane. Küüslauk ja sidrun peaksid kindlasti koha selles ahjuvormis leidma, nendeta jääb asi võib-olla veidi plassiks.
Sellerikana
900 g erinevaid kanatükke
u 400 g sellerit (5-6 vart)
1 küüslaugupea
1 tl kuivatatud peterselli
1 sl sidrunimahla
1 sl riivitud sidrunikoort
näpuotsaga tšillihelbeid
oliiviõli
soola
musta pipart
Hea, kui on pool kana, mida tükeldada. Siis on kõik tükid ühe kana küljest ja saame süües öelda ühele konkreetsele kanale aitäh, et ta meid niimoodi rõõmustanud on. Kui ei ole sellist kana, siis võivad olla ka erinevad tükid, aga parem, kui mõned on kondiga ka. Võivad olla kintsud, poolkoivad, tiivad, nahaga fileetükid jne.
Tükelda sellerivarred nii 4-5 cm pikkusteks juppideks. Kui lehed on küljes, jäta alles, neid saab pärast valmis roale peale raputada.
Küüslauk eralda küünteks, koori need.
Vali selline ahjuvorm, kuhu kanatükid enam-vähem ühe kihina ära mahuvad. Vala vormi põhja sorts oliiviõli ja lao kanatükid vormi. Raputa peale soola ja kuivatatud petersell. Kanatükkide vahele pista küüslauguküüned. Peale ja vahele laota kaootiliselt selleritükid. Tilguta peale sidrunimahla ja puista õige vähe tšillihelbeid.
Nirista kõik see üle oliiviõliga. Täitsa lahke käega võib valada, et sellerid ikka kenasti õliga koos oleksid, siis röstivad nad mõnusalt kuldseks, kuivalt aga kõrbeksid pruuniks.
Tõsta vorm ahju ja küpseta 200 kraadi juures 45 minutit. Keera ahi kinni. Puista vormile riivitud sidrunikoor ja lase kinnikeeratud ahjus tõmmata veel 15 minutit.
Enne söömist keera veskist peale mõned keerud musta pipart.
Sellerikana on täitsa sobiv niisamagi söömiseks, aga ka kuskuss sobib väga hästi kõrvale, kuidagi mõnusasti haakus selle sidrunise-küüslauguse maitsega. Pildil on suureteraline pärlkuskuss (Piprapoe kraam). Kuna terad on suuremad kui tavalisel kuskussil, tuleb pärlkuskussi tavapärasele kuumas vees paisutamisele vastukaaluks keeta ja seejärel maitsestada. Mina segasin ta lihtsalt vähekese oliiviõli, soola ja pipraga ning lisamaitse tuli taldrikus olevast kana-sellerileemest. Väga mõnus!
see "sellerimure" on igati tuttav – pidevalt on punt sellerit külmkapis ootel ja tihti lõpebki tema maine teekond paraku prügikastis, niiet selline retsept kulub igati ära – tänud!:) ja tore on ka teada, kuhu õnnelikult elanud kanu otsima minna – huvitav, et need mulle pole seni Sadamaturul silma jäänud …:)
ja ei saa jätta ka mainimata (kui ma siin juba sõna võtan, eksju) :), et see ülemine pilt on kohe eriliselt ilus ja ahvatlev (teised on ka muidugi väga kenad)!
Silja, aitäh sulle!
Turu linnulihaletis, seal, kus vutid ja muud sulelised, on Vana-Torokse talukana. Ikka väga suur vahe on tavalise kanaga, tunned, et sööd ikka liha, mitte mingit suvalist ollust. Hind on muidugi kopsakam, kui suurtööstuse kanadel, aga tead ju ise: maitses ei saa allahindlusi teha! 😉
Ah, see sellerikana kõlab ikka jube hästi. Mina olen üle keskmise suur sellerisõber ja punt mul kunagi seisma ei jäägi. Topin teda igale poole, on ta ju üks ütlemata mõnus maitseköögivili ja niisama toorelt meeldib mulle seda ka krõmpsutada. Ajasid isu peale, lähe selleri järgi:)
See oli lihtsalt super-super-super! Suur tänu, Mari-Liis, uus lemmik!
Kärt, mul jällegi super-super-super hea meel, et meeldis. Teades su kanalembust:)