Õuna-aasta on meil aias seekord kehvake ja tundub, et ka naaberaedades pole kiidelda suurt millegagi. Pihlakate kahjurid olla tänavu kõik kolinud ümber õuntele, sest seal tundus vist rikkalikum toidulaud olevat, kuna pihlakaid vähe. Noh, igatahes saavutasid need kavalad kahjurid nüüd olukorra, kus pole ei pihlakaid ega õunu.
AGA! Meie kaks pirnipuud üllatasid see aasta enneolematu saagiga. Pirne oli nii palju, et me ei jõudnudki kõiki ära süüa ja osad tuli purki pista. Tegin kaneeliga pirnikompotti ja sedasama postituse kangelast, ingveriga pirnimoosi. Tegelikult on see moos mul juba ammune lemmik ja sarnane retsept on kirjas ka mõne aasta taguses kokaraamatus “Moodsad moosid”.
Tegu on hästi universaalse moosiga. Pirni-ingveri kooslus on võrratu kaaslane sinihallitusjuustule : saab teha mõnusaid krõbedaid crostini’sid, millel katteks sinihallitusjuust ja pirni-ingverimoos. Selles soolase-magusa kombos on mingi saladuslik võlu. Aga loomulikult sobib see moos ka mujal kasutamiseks, hommikusest croissant’ist kuni šokolaadikoogi kastmeni. Ja kui on magusaisu, siis otse lusikaga purgist limpsida pole ka üldse paha mõte.
Pirnitükid ei kee päris katki ja olengi moosi jätnud sellise tükilise. Kui tahad siledamat moosi, siis võib saumikseriga kuuma moosi enne purki pistmist läbi suristada.
Pirnimoos ingveriga
Koostisosad
- 1 sidrun
- 1,2 kg kooritud, puhastatud ja kuubikuteks lõigatud pirne
- 4-5 dl vett (oleneb pirnide mahlasusest)
- 4 sl riivitud ingverijuurt
- 600 g moosisuhkrut
Tegevuskäik
- Riivi sidrunilt koor, pressi poolikutest välja mahl. Tõsta kõik ained peale suhkru potti, sega läbi. Kui pirnid on väga mahlased piisab vähemast lisatud veest. Keeda kaane all madalal kuumusel 15 minutit. Lisa suhkur, keeda ilma kaaneta veel 15 minutit. Tõsta kuumalt purkidesse, kaaneta. Moosi tuleb sellest kogusest umbes 1,2 liitrit.
Postitus sündis koostöös D-kokaraamatuga.
See oli minu elu esimene endakeedetud moos ja alguse kohta tuli päris hästi välja.
Veega ei tasu tõesti liialdada.. Minul olid viimases küpsusastmes poepirnid ja panin neile 300 ml vett. Kui moos valmis sai, siis kurnasin läbi sõela veel 100 ml vedelikku välja, siis tuli moos parajalt paks – lusikalt voolas ikka vabalt röstsaiale.
Järgijäänud moosivedelikust sai siirup hommikuks ja õhtuks, mida sooja veega jõin tee asemel. Praegusel nohuhooajal päris sobilik jook. Suristasin seda moosi saumikseriga veidi ühtlasemaks massiks ka, kuigi mõned tükid jäid mõnusasti moosi veel struktuuri andma.
Ja sinihallitusjuustuga on see moos saial või lavašil tõesti nagu kokku laulatatud.
Rõõm, et moos õnnestus ja suur aitäh, et jagad oma kogemust. Super, et vee teema ka välja tõid, sellest on kindla peale teistele moosikeetjatele abi.