• Skip to primary navigation
  • Skip to main content
  • Skip to primary sidebar
  • Skip to footer

Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi | Mari-Liis Ilover

See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!

  • Blogi
  • Retseptid
    • Tervislik
    • Hommikusöögid
    • Argitoidud
    • Pidulikud toidud
    • Suupisted, määrded, dipid
    • Supid
    • Salatid
    • Liha ja linnuliha
    • Kala
    • Mereannid
    • Taimetoit
    • Magustoidud
    • Koogid
    • Küpsetised
    • Pirukad
    • Jõulud
    • Laste lemmikud
    • Retseptide indeks
  • Kokaraamatud
  • E-POOD
    • Privaatsuspoliitika
    • Müügitingimused
  • Videoretseptid
  • Info, kontakt, koostöö
  • 0,00 €

Vana-Võromaal on uma mekk!

september 9, 2019 by Mari-Liis Ilover Leave a Comment

Paaril veel sumedalt suvisel, kuid juba peatset sügist aimata laskvate vihmahoogudega vürtsitatud augustipäeval oli rõõm koos pundi teiste toidust kirjutajatega väisata Vana-Võromaad. Teadupärast annab Maaeluministeerium igal aastal ühele Eesti nurgale Eesti toidupiirkonna tiitli. Olen sellest toredast traditsioonist varemgi kirjutanud : siin saab lugeda Peipsimaast kui Eesti toidupiirkonnast. Sel aastal aga kannab Eesti toidupiirkonna nimetust uhkusega Vana-Võromaa. Meie väikese väljasõidu eesmärk oligi tutvuda lähemalt Vana-Võromaa maitsete, toidu omapära, traditsioonide ja väiketootjatega. Toidutuurile kutsus kohaliku toidu kaubamärk ja toiduvõrgustik Uma Mekk, mis koondab ühise kaubamärgi alla ning tunnustab piirkonna toidu-joogitootjaid ning talunikke. Uma Mekk märki on välja antud juba 10 aastat. Niisiis, kui märkate poes mõnd Eesti toodet, kus peal ka märk Uma Mekk, võite olla kindlad, et see on ehe ja aus Võrumaa kraam!

Annan teilegi põgusa ülevaate nähtust ja kogetust. “Mis mõttes põgusa?” – see küsimus võib vabalt tekkida, kui postituse pikkust ja pildirohkust vaadata. Tegelikult pidin teksti isegi kärpima ja fotosid ka hoolsalt valima. sest muidu ilmselt ei jaksaks keegi seda lohepostitust (nagu ta praegu juba seda poleks, hahaa) skrollida ega lõpuni lugeda. Küll aga sai muljeid ja emotsioone endasse salvestatud ohtralt ja pean tunnistama, et olin taaskord totaalselt võlutud sellest, kui tublid ja ettevõtlikud võivad Eestimaa inimesed olla! Ning jah, vastupidiselt pidevalt meediast tulevatele arvamustele käib ja areneb elu täistuuridel ka väljaspool Tallinna. Ja veel missugune! Täis kirge, säravaid silmi, tarkust, töökaid käsi ja tänu sellele kõigele imelisi maitseid.

Siidrikoda

Kanepi vallas Valgjärvel asuvat siidrikoda ei saa pidada tegelikult enam eriti väikeseks ettevõtteks. Peremees Sulev Nõmmann viis meid oma valdustes tuuri tehes esmalt vaatama peagi valmivat uut tootmishoonet, mis annab välja tõelise tehase mõõdu! Selliseks on aga kasvatud tasapisi. Esimesed õunapuud istutati 2006-l aastal ja Siidrikoja asutamisaastaks on 2011. Sulevi teadustaust annab tooni ka Siidrikoja ettevõtmistes, kus paralleelselt siidritootmisega käib ka teadustöö. Meiegi sealviibimise ajal oli Siidrikojas praktikal toidutööstuse eriala välistudengeid, kes kogusid teadmisi fermentatsioonist ja tootearendusest.

Õunapuuaed Siidrikoja maadel. Foto: Andres Teiss
Sulev Nõmmann, Siidrikoja asutaja ja mootor. Foto: Andres Teiss
Peagi on valmimas uus tootmishoone, mis võimaldab pakkuda veelgi suuremat sortimenti ja mahtu. Siin hakatakse tegema ka täitsa uusi tooteid õunapüreest, mis jääb üle siidri tarbeks õunte pressimisest. Foto: Andres Teiss

Olete arvatavasti neid ilusaid pudeleid poes näinud? Tasub kindlasti proovida, mitmele neist on omistatud ka rahvusvahelisi auhindu. Siidrikoja tootevalikus on nii siidrid, vahuveinid kui limonaadid. Vahuveinid valmivad koostöös Uue-Saaluse veinitaluga, millest ka postituse lõpupoole juttu. Foto: Mari-Liis Ilover
Foto: Andres Teiss
Foto: Andres Teiss
Etiketil on kirjas õunasort, millest just konkreetne toode tehtud. Nagu näha, suhkrut ei lisata ja polegi vaja! Õuntes on seda piisavalt nii käärimise kindlustamiseks kui magusaks mekiks. Foto: Mari-Liis Ilover
Eriti vahvad lastele mõeldud peojoogid. Tegu mulliga mahlaga, millesse suhkrut ei ole lisatud. Et minu pesamuna on õunamahla suurtarbija, ostsin talle Siidrikojast külakostiks saasa rohelise, õunamahla baasil Vahukassi. Kiideti superheaks ja nõuti lisa! Foto: Mari-Liis Ilover

Hämsa kõrts

Hämsa kõrts on just niisama ehe, armas ja soe kui perenaine Ulvi. Tegelikult on kõrts osa suuremast Hämsa puhkekülast, kus saab nii ööbida, korraldada erinevaid üritusi pulmadest seminarideni kui käia vanas suitsusaunas. Teeäärses kõrtsis aga saab iseenesest mõistetavalt süüa ja juua! Ja seda imemaitsvalt. Meid tervitati karaski, sõira, kilu-vutimunasalati, hautatud jänese, suitsuseakülje, küpsetatud hooajaliste aedviljade ja kama-marjakoogiga. Kõik ise tehtud, nii kohalikust toorainest kui võimalik ja ilmselgelt järgisid kõik toidud Võrumaa köögi tava, et Võruke pakub külalistele seda, mida ise sööb. Kõik oli nii puhta maitsega, kodune ja nägi veel kõige tipuks superhea välja ka. Joogiks tasub Hämsa kõrtsis võtta ka ikka kohalike tootjate märjukesi mahladest käsitööõllede ja -siidriteni.

Hämsa kõrtsi perenaine Ulvi oma valduste ees. Foto: Andres Teiss
Kilu-vutimunasalat Hämsa kõrtsis. Foto: Andres Teiss
Karask Hämsa kõrtsis. Foto: Andres Teiss
Sõir Hämsa kõrtsis. Foto: Andres Teiss
Hämsa kõrtsis valmistatud suitsusearibid ja hautatud küülik. Foto: Andres Teiss
Võrokesed ütlevad, et nõud tuleb süüa tühjaks: “Ku kõik perä är süvvas, tulõ hummõn hää ilm!” 😀 Foto: Pille Petersoo
Foto: Andres Teiss

Kolotsi kitsetalu

Kolotsi kitsetalu visiit kinnitas ilmselget, kuid argirapsimise karusselli sageli takerduvat elutõde: armasta seda, mida teed ja tee seda, mida armastad. Just nii asjad selles mahetalus käivad ja tulemus on see, et valminud juustud on nii head, et kõigile soovijatele ei jagugi. Suurem osa, 95% juustust läheb restoranidele ja poest Kolotsi hõrgutisi osta ei saa. Kes tahab eksklusiivseid juustusid maitsta, peab uurima, millises restoranis seda teha saab või siis seadma sammud/autonina Vastseliina valda tallu kohapeale, kust saab juustu kaasa osta. Pererahvas käib juustusid müümas ka laatadel ning osaleb iga-aastasel Avatud Talude Päeval, kus pannakse välja kogu juustuvalik. Muide, Kolotsi talu kodulehel uidates leidsin ägeda võimaluse ka ise juustustegemist õppida: nimelt pakutakse võimalust osaleda juustutegemise õpitoas, kus juustumeistri (ehk siis Kolotsi talu peremehe Mardi) juhatusel tehakse läbi kõik juustuvalmistamise etapid. Juust jääb 6-ks nädalaks Kolotsisse laagerduma, misjärel saadetakse see valmistajale koju nautimiseks. Vaata lähemalt siit.

Kolotsi talu. Samas majas (aga väga steriilselt eraldatult) asub ka juustukoda ning laagerdumisruum, nii et elatakse juustudega koos! Foto: Mari-Liis Ilover
Kui perenaine hüüdis valju ja selge häälega “Kiiiiiitseeeeeed!”, siis sealt nad riburada tulidki. Foto: Andres Teiss
Merle Leibur oma hoolealustega. Merle järgi on nime saanud ka üks Kolotsi juustude lipulaevasid, “Kolotsi kuninganna Merle”. Kui võimalust, proovige – see on VÄGA maitsev! Foto: Andres Teiss
Foto: Andres Teiss
Foto: Andres Teiss
Foto: Andres Teiss
Foto: Andres Teiss
Foto: Andres Teiss
Foto: Andres Teiss
Kolotsi talu peremees Mart Leibur on endine kirurg ja ärijuht. Maale elama tulek ja südamesoovide järgi elu oli tema ja Merle ühine unistus ja otsus. Siin pildil on ka perepoeg, kes abistab talutöödes nii palju, kui kooli kõrvalt aega jääb. Siin tehaksegi kõik oma pere jõududega – loomi talitab ja lüpsab Merle, juustuteo eest vastutab Mart, tubli karjakoer valvab kitsesid kutsumata külaliste eest ja lapsed aitavad samuti. Suuremaks kasvada ei soovita, kõik on praegu just nii nagu olema peab. Ma ütleks, idüll. Foto: Andres Teiss

Siidrimõisa pop-up kohvik ja suitsusingivabrik

Siidrimõisa õuele jõudes teatas peremees Indrek Elhi meile peale sooje tervitussõnu naerusui, et siidrit siit ei saa ja mõisa ka pole. Selle nimel, et kunagistesse mõisa abihoonetesse, mis nüüd Indreku pere valdustes, saaks unistuste siidritootmine, läheb veel aega. Seniks käib hoogne taastamine ja ehitamine ning esimesed viljapuud ja -põõsad tulevase siidrikoja tarbeks on samuti juba istutatud.

Küll aga saab praegu Siidrimõisast täiesti imetabaselt head suitsuliha. Mitte päris igapäevaselt, aga sellisel ajal, nagu alloleval pildil näha:

Foto: Mari-Liis Ilover

Suitsuliha on Võrumaal au sees, seda tehakse siin hästi. Saunasuitsuliha on suitsusauna kombestiku osana UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas. Siidrimõisa suitsuliha ei valmi saunas, vaid suitsuahjudes, aga uskuge, see maitseb täiesti vastupandamatult hea. Ma ei tea, mis trikk selle lihaga on – kas tooraine on nii kvaliteetne või on suitsutamisel mingid omad salanipid või veel miski ja kõik need asjad korraga – nii head suitsuliha mina igatahes varem saanud ei ole. Siidrimõisas suitsutamiseks minev liha on kõik pärit kohalikelt seakasvatajatelt.

Suitsuahjud huugavad, et pakkuda parimat suitsuliha. Foto: Andres Teiss
Kas pole mitte imeline vaatepilt. Ma söön liha harva ja vähe, aga vot sellisele värskele, aromaatsele ka kohalikust kohalikumale suitsulihale ei ütle iial ei. Foto: Andres Teiss
Indrek Elhil on põhjust selle vaagna üle uhkust tunda. Foto: Andres Teiss
Foto: Andres Teiss
Foto: Andres Teiss
Indreku kaasa Varje Kuusik pere Šoti mägiveistega. Loomad on lisaks silmailule ka niiduki eest. Foto: Andres Teiss
Suitsusingipäevadel on Siidrimõisas ka jäätisemüük. Käsitööjäätist valmistab Varje. Varje ja Indrek on Siidrimõisa asutanud ka toreda käsitöötoa, kus korraldatakse nii keraamikakursusi kui edendatakse kohaliku käsitöötraditsiooni hoidmist ja arendamist. Foto: Mari-Liis Ilover
“Ragne, hoia nüüd korraks seda jäätist kenasti käes, et ma saaksin nunnu pildi”, ütles Mari-Liis ja Ragnel ei jäänud muud üle, kui esimese ampsuga oodata.

Külaoru permaaed

Meie ringsõidu programmis Vastseliina külje all asuva Külaoru permaaia külastust nähes olin pehmelt öeldes elevil, sest see teema on mulle väga südamelähedane ja katsetan oma aiaski majandada paljuski permakultuuri põhimõtteid järgides. Olin Külaoru aiast seni vaid kuulnud, nüüd õnnestus seal teha põhjalik ringkäik koos perenaise Triinu Guerrini selgituste ja äärmiselt inspireerivate mõtete saatel.

Permakultuur on jätkusuutlik ja looduslähedane põllupidamisviis. Eesmärgiks on mitte muuta, vaid sobituda. Luuakse stabiilne ja isetoimiv süsteem, kus iga osa toetab teist ja millesse inimene samuti loomuliku osana sobitub. Foto: Andres Teiss

Silmale, mis on harjunud suurte nudiks päetud murupindadega (roheline asfalt ;D) ja nöörimööda tõmmatud peenardega, on vaade permaaiale esialgu harjumatu. Lilled ja söögitaimed kasvavad paljuski läbisegi, mullapinda näha ei ole. Kõik tundub esmapilgul ja harjumatule silmale metsik ja süsteemitu. Usun, et mõni võib sellist aeda pidada isegi lohakaks. Tegelikult on lohakusest asi vääääääga kaugel. Sellise ökoloogilise aia planeerimine nõuab tohutut planeerimist, hoolitsust, tööd ja põhimõttekindlust. Foto: Andres Teiss

Permakultuuri põhimõtted on kokku võetud sellel tahvlil:

Foto: Mari-Liis Ilover
Foto: Andres Teiss
Looduses on kõik sümbioosis, liigid eksisteerivadki tänu sellele tasakaalule. Permaaias luuakse, mitte ei hävitata elutingimusi. Nii taimedele, putukatele, vihmaussidele, väikeloomadele ja lindudele. Võrumaa lopsakas looduses on nii loomulik järgida just sellist eluviisi. Foto: Andres Teiss
Foto: Andres Teiss
Kaunis tomat Külaoru permaaias. Foto: Mari-Liis Ilover
Salat ja kosmos, sõbralikult läbisegi. Foto: Andres Teiss
Kartul kasvab rõõmsalt põhupeenardes. Ja kasvab hästi! Tean omast käest, kuna meie aia kartul kasvab samamoodi. Foto: Mari-Liis Ilover
Foto: Mari-Liis Ilover (kes muu sealt aknast siis ikka vastu peegeldab:) )
Ilu, nagu teame, on vaataja silmades. Foto: Mari-Liis Ilover
“Ei, ma ei tule siit ära!” Foto: Ragne Värk

Kes on looduslähedasest permakultuurist lähemalt huvitatud ja soovib kuulda Triinu kogemustest aia- ja põllumaa permakultuurile üleviimisest, tasuks kindlasti Külaorus käia. Aia külastused toimuvad aprillist kuni novembrini. Aja kokkuleppimiseks tuleks ühendust võtta triinu.guerrin@gmail.com. Ja isegi kui teist permaaednikku ei saa, on maailm pärast Triinuga kohtumist ilusam ja lootusrikkam paik.

Vastseliina linnus

Kui juba Vastseliina kandis ringi uidata, oleks kummaline käimata jätta Vastseliina piiskopilinnuses , kus on näha 14. sajandist pärinevaid linnusevaremeid ja pühakohta. Linnuses asub keskaja elamuskeskus. Linnuse kompleksi ühe osana on võimalik külastada Palverännumaja. Kihvti kontrastina linnusevaremetele on tegu moodsa minimalistliku ehitisega (KAOS Arhitektid), mille interaktiivne ekspositsioon annab kõigile palverännu teemast huvitunutele võimaluse keskaegse palveränduri eluga lähemalt tutvust teha. Miks palverännati? Mida söödi? Kus ja kuidas magati ja pesti? Millised olid kiusatused ja kuidas kahetseti pattusid?

Turist Vastseliina piiskopilinnuses, raamistatud kollasesse National Geographicu aknasse. Foto: Lia Virkus
Foto: Andres Teiss
Enne viiruste hooaega kuluvad alati head nipid ära, sestap jäädvustasin meile kõigile soovitusena keskaegsed juhised palaviku puhuks. Kui mitte varem, siis aasta pärast on palavik peoga pühitud!

Täitsa eraldi tahaks aga välja tuua Vastseliina linnuse kõrtsi. Kõrts on igapäevaselt avatud küll vaid suvekuudel ja hooajaväliselt tehakse uksed lahti tellimisel. Aga peagi see uus suvigi tulemas! Soovitan kindlasti juba kasvõi toidu pärast sammud linnusesse seada! Linnuse köök on osaks Eesti Toiduteest (www.toidutee.ee), mille liikmed seisavad head ühiste väärtuste ja iseäranis selle eest, et pakutav toit oleks värske, maitsev, tehtud kohalikust toorainest ning valmistatud söögikohas kohapeal. Seda kõike kõrtsis pakutav ka kindla peale on. All pildil paremal naeratab Maiden Paljak, kellele tahaks nüüd veel tagantjärgi öelda suur aitäh kõige eest, mis meil kõrtsis maitsta õnnestus. Kui uurisime kukeseenepiruka koostise kohta, siis mainis ta nii muuseas, et ah, seened ma korjasin ise metsast. Niisamuti olid tema kodu lähedalt metsast pärit magustoitu kaunistanud sammal ning pohlad. Maailmas palju ringi rännanud Maiden pidas varem Tsiistre Teemaja ja praegu, kui linnuses vaikne, aitab Meremäe kooli kokkasid.

Foto: Andres Teiss

Andri-Peedo kitsefarm

Foto: Andres Teiss

Andri-Peedo kitsetalust on ilmselt paljud kuulnud ja nende juustusidki maitsta saanud. Neid saab osta mitmest poest, talu kodulehelt ja kohapealt talupoest samuti.

Kitsefarm on pereettevõte. Suure osa igapäevastest toimetustest teevad ära peremees ja perenaine ise. Kermo Rannamäe ja Linda Pajo on hea näide sellest, kuidas suure tahtmise, nutikuse ja töökusega on võimalik üsna tühja koha pealt oma unistused ellu viia ja kasvatada väikesest ideepojast midagi suurt. Nii suurt ja uhket, et Andri-Peedo on praeguseks Eesti (ja tõenäoliselt terve Põhja-Euroopa) moodsaim kitsefarm.

Foto: Andres Teiss
Kõik Andri-Peedo juustud on väga head, aga minu lemmik on ikkagi Tenente. Küllusliku ja tugeva, kergelt magusa ja pähklise mekiga 6 kuud laagerdunud juust. Praegugi on kapis veel üks talupoest kaasaostetud pakk. Ehh, peakski ennast peale selle loo valmiskribamist juustuga premeerima! Foto: Mari-Liis Ilover
Jällegi väga kihvt juust! Camembert-tüüpi valgehallitusjuust ei ole liiga vänge, samas on tas täiesti olemas valgehallitusjuustudele omased. Foto: Mari-Liis Ilover
Mõnus värske ja kreemine jogurt. Kõhule pai! Foto: Mari-Liis Ilover

Eks mina ju võin tegelikult siin rääkida mida iganes teie veenmiseks Andri-Peedo toodete headuses, tõeline reklaam aga on pere väike poeg, kes nõudis meie degusteerimise ja jutuajamise ajal ei-tea-mitut piimatopsi ja ema Lindal oli parasjagu tegemist, et end jagada lapsele pideva kitsepiima valamise ja meie küsimustele vastamise vahel. Laps juba teab, mis on hea!

Foto: Mari-Liis Ilover
Vot nõnda käivad asjad Andri-Peedo talupoes. Foto: Mari-Liis Ilover

Uue-Saaluse veinitalu

Foto: Mari-Liis Ilover

Uue-Saalusele jõudes kostitas ilm meid sellise padukaga, et kui veinitalu õuel ei oleks sobivalt veinipunast varjualust leidunud, oleksid kõik kirjatsurad võinud endist veinitünni jagu vihmavett välja väänata.

Foto: Andres Teiss

Veinitalu särav perenaine Maris Kivistik ei lasknud end sellest absoluutselt heidutada ja õige ongi, sest vihmasabinad tulevad ja lähevad, veinivalmistamine aga on ja tundub Uue-Saalusele ka jäävat. Sest seda rida aetakse siin tõesti südamega ja oma jookide üle ollakse õigusega uhked. Uue-Saaluse veinimeistriks ongi Maris, kes katsetab erinevaid kombinatsioone ning proovib leida veinidele just neid kõige-kõigemaid maitseid, aroome ja värve.

Foto: Andres Teiss

Veinitalu peremees Mati Kivistik oli meie külaskäigu ajal ära Saaremaal -nii Maris kui Mati on muide bioloogid- jõevähkide seiret tegemas. Nii et temaga seekord kohtuda ei õnnestunud, küll aga näha nii majas kui majaümbruses rohkelt ta kätetööd. Näiteks nende all pildil olevate viinamarjade eest kannab hoolt justnimelt peremees. Viinapuid on Uue-Saalusel üle 100, veini neist siiski ei valmistata (vähemalt müügiks mitte, võib-olla kodused katsetused viinamarjaveiniga siiski käivad, kes teab). Muide, Uue-Saaluse astelpaju- ja viinamarjaistandused on Eesti kõige kõrgemal asuvad maheistandused (220 m)!

Foto: Andres Teiss

Veini tehakse siin hoopis rabarberist, õunast, sõstardest, pihlakast, arooniast, astelpajust, ebaküdooniast ja teistest kodumaistest viljadest.

Uue-Saaluse asub veinitalule sobivalt ülimalt maalises paigas Alajärve kaldal. Pildil on vaade suitsusaunale ja paadisillale. Seesama vaade on kujutatud ka Uue-Saaluse veinide etikettidel. Foto: Mari-Liis Ilover
Foto: Andres Teiss
Foto: Mari-Liis Ilover

Siin pildil minu lemmikuks saanud rabarberivein. Hästi ilusa kerge mulliga kuiv vein, mille värskus tuleb, üllatus-üllatus eksole, rabarberist! Foto: Andres Teiss
Foto: Andres Teiss
Foto: Mari-Liis Ilover

Selle vihmase, kuid siiski imeilusa värvilise sarapuuga Uue-Saaluse aiast tõmbangi praegu joone alla ja mis muud, kui minge ja avastage ka ise Vana-Võromaad ja sealseid erilisi maitseid ehk uma mekki. Ja kui pikk maa pelutab (kohe näha, et põhjaeestlane siin kirjutamas), siis otsige poodidest sildiga Uma Mekk märgistatud kraami. On kindel, et saate ehtsa ja eheda Vana-Võromaa toote.

Jaga postitust:

  • Click to share on Facebook (Opens in new window)
  • Click to share on Twitter (Opens in new window)
  • Click to share on Pinterest (Opens in new window)

Related

Filed Under: Muu, Rahvusköögid Tagged With: toiduüritused

Previous Post: « Seened purki! Kukeseene-köögiviljahoidis
Next Post: Pohla-karamellikook »

Reader Interactions

Lisa kommentaar Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Recipe Rating




Primary Sidebar

Tere tulemast!

See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!
Loe lähemalt →

Külasta bloginurka Facebookis

Populaarseimad postitused

“Siit nurgast ja sealt nurgast” 10-aastane!

Šokolaadikook. Jahuta, munata, valge suhkruta. Laktoosivaba, gluteenivaba, vegan.

Kookostrühvlid á la Raffaello

Värsked postitused

  • Koorene pannipasta seente ja spinatiga
  • Apelsinikeeks (tervete apelsinidega)
  • Kanamaksa ja -filee yakitori vardad kimchi-riisiga
  • Soe salat kana, seente ja köögiviljadega
  • Pärlendav juustukook valge šokolaadiga

Värsked kommentaarid

  • Jonnipunn, Kõige paremad šokolaaditükkidega küpsised
  • Maarika, Kreemjas valge šokolaadi-juustukook maasikatega
  • Hanna, Banoffee kook (veelgi parem)
  • Mari-Liis Ilover, Apelsinikeeks (tervete apelsinidega)
  • Jane, Apelsinikeeks (tervete apelsinidega)

RAAMATUTÄIS ÜLIMAITSVAID JA TERVISLIKKE PUDRURETSEPTE

Mari-Liis Ilover raamat Mereannid - Krevetist kalmaarini

GK KOKARAAMAT. VERESUHKRUTASET REGULEERIVAD TOIDUD

Mari-Liis Ilover raamat Mereannid - Krevetist kalmaarini

“MEREANNID. KREVETIST KALMAARINI”

Mari-Liis Ilover raamat Mereannid - Krevetist kalmaarini

KOKARAAMAT TOIDURAISKAMISE VÄHENDAMISE ÕILSAL EESMÄRGIL

Mari-Liis Ilover raamat Targa Kokkaja Retseptiraamat - Ülimaitsvalt ülejääkidest

TULGE KÜLLA!

Mari-Liis Ilover Raamat - Tulge külla! Pühapäevalõunad pere ja sõpradega.

KERGEMAD KLASSIKUD:

Mari-Liis Ilover raamat -
 Kergemad klaassikud

PIKNIKUIDEID IGAKS AASTAAJAKS:

Mari-Liis Ilover raamat -
 Piknikule

BLOGI POPIMAD RETSEPTID RAAMATUKAANTE VAHEL:

Mari-Liis Ilover raamat - Maitsev

Sildid

gluteenivaba grill heietus hoidis hommikusöök jaanipäevaks jook juust jäätis jõulud kala kala ja mereannid kana kaste kevad kevadroheline klassika kodumaa sünnipäevalauale kodust väljas kook kook-tort kõrvits köögivili köök: itaalia küpsetis küpsised liha lihavõtted maasikad magustoit malts mustikad pajaroog peet pirukas rabarber salat seened supp suupiste suvi suvikõrvits vegetaar-/vegantoit õunad šokolaad

Footer

Avasta

Kookospiima ja jogurtiga panna cotta

Rootsi šokolaadikook (kladdkaka)

Gruusia peedisalat ehk charklis mhali. Küüslaugu, ürtide ja Kreeka pähklitega.

Valge šokolaadi küpsised makadaamia pähklite ja kuivatatud jõhvikatega

Puravikuorsoto, tummine sügisetoit

Toorjuustukook mustikatega

Jälgi mind ka Instagramis

© 2009 Mari-Liis Ilover · Veebilehe on loonud Johanna Oja

 

Loading Comments...