Peedi-tonnato

Olen nii rahul oma leiutisega! Sest see on üks parimaid asju, mis meil kodus viimasel ajal lauale jõudnud.  Seda küll, et kuulsas Itaalia tonnato-kastmes pole iseenesest muidugi midagi uut, traditsiooniliselt pakutakse seda koos vasikalihaga ja toidu nimeks vitello tonnato (tõlkes “vasikaliha tuunikalaga”). Olen teinud seda korduvalt, sest tegu ülimalt maitsva roaga. Millegipärast blogisse retsept jõudnud pole, küll on aga mu kokaraamatust “Maitsev” pärinev retsept kenasti olemas Toidutares, siin. Jah, vasikalihaga versioon on klassik ja maitseb ka imehea, aga vasikaliha ei ole meil sugugi kogu aeg saada. Kui, siis turult või spetslihapoest. Tavalisest supermarketist, rääkimata väiksematest poodidest, on seda lootusetu otsida. Niisiis tuleb pilku avardada ja mõelda, millega veel tonnatot teha. Kastme iseloom on üsna pikantne (pmst tegu tuunikalamajoneesiga, millele särtsu lisavad anšoovised, sidrun ja kapparid) ja ta võlu tuleb välja süües millegi mahedamaitselisega. Täpselt nagu nagu vitello tonnato puhul – mahedamaitseline vasikaliha balanseerib pikantset kastet ideaalselt ja tulemuseks täiuslik maitseharmoonia. 

Tegelikult sobib tonnato-kaste ka muude mahedate lisanditega. Neid on terve rodu: sarnaselt vasikaga küpsetatud kanaliha või  hoopis seavälisfilee. Keedetud munad. Aedviljad (röstitud porru, paprikad, lillkapsas, brokkoli), röstsai. Variante on kindlasti veelgi. Ja mõned neist sünnivad lausa juhuslikult. Et olin just röstinud mõned imelised magusad pisikesed peedid, mõtlesin, mis saab ikka juhtuda, kui proovin neid tonnatoga klapitada. Ja juhtus see, et valmis sai midagi suurepärast! Peedi magusus sobis tuunikalakastmega imeliselt. Jagan oma rõõmu teiegagi, proovige järgi, ehk leiate ka uue lemmiku. See roog on lisaks heale maitsele ka täitsa tervisesõbralik, peet ja tuunikala mõlemad ju vägagi kasulikud. Pealegi, pühadeajal on lihasöömist niigi rohkem, kui vaja oleks, nii et üks aedviljadest ja kalast tehtud taldrikutäis on igati värskendav ja hea.

Kastme tegemisel kasutasin shortcuti ja suristasin ta kokku valmis majoneesi kasutades. Endalegi üllatuseks ei ole tulemuses mingit vahet nullist (munad, õli jne…nagu siin retseptis) ise tehtud kastmega võrreldes. Hellmann’si salatimajonees on just parajalt maheda maitsega ja seob tuunikala koos muude komponentidega ideaalseks tonnatoks.

Peedi-tonnato
neljale

4 väiksemat peeti (à umbes 180 g) 
suur peotäis rukolalehti
4 sl päevalille- ja kõrvitsaseemneid
kaunistuseks kappareid (võivad olla suured või väikesed)

Tonnato kaste:

185 g tuunikalakonservi (tükid vees)
2 sl sidrunimahla
1 sl Worchestershire kastet või 2 väikest anšoovisefileed (ikka päris soola-anšooviseid, mitte kilusid, mida meil ka mõnikord millegipärast anšoovisteks nimetatakse)
1 sl väikeseid kappareid
1,5 dl majoneesi
soola

Peedid võib valmis küpsetada juba päev-paar varem. Pese peedid ja mässi igaüks eraldi fooliumisse. Küpseta ahjus 200 kraadi juures umbes 1 tund. Ideaalis võiksid nad jääda veel kergelt krõmpsud. Saad seda proovida puutikuga, see peaks peedi sisse minema kerget vastupanu osutades. Lase peetidel täielikult jahtuda. 

Valmista tonnato kaste. Tegelikult võib sellegi valmistada päev-paar varem, külmkapis maitsestumine tuleb ainult kasuks. Kui teed kastme varem, hoia seda kindlasti kinnises anumas, lõhn on päris tugev. Kastme tegemiseks tõsta blenderisse tuunikala, sidrunimahl, worchestershire või anšoovisefileed, kapparid, majonees ja näpuotsaga soola. Pane blender käima ja surista kaste ühtlaseks. Kui tarvis, võid lisada 1-2 sl vett, et blender paremini kõik ained purustatud saaks. Aga vett ei pruugigi tarvis minna. Maitse kastet ja lisa vajadusel soola või sidrunimahla. Kaste on üsna vedel, nii see peabki olema. Blender ei ole kastme valmistamiseks hädavajalik, asja ajab ära ka saumikser.
Koori jahtunud peedid ja lõika õhukesteks viiludeks. Laota ühele suuremale vaagnale või eraldi taldrikutesse õhukese kihina peediviilud, neile puista rukolalehti. Vala peale kastet ja seejärel saputa veel mõned rukolalehed. Puista kõige peale kuival kuumal pannil kergelt röstitud seemned ja kaunista kapparitega. Ükskõik, kas suurte või väikestega (eriti arvestades, et väikesed on niikuinii kastme jaoks juba olemas), minu poolehoid siin kuulub siiski dekoratiivsetele suurtele rohelistele mammudele.  Mõni keerd värsket jahvatatud pipart ka veel ja imehea roog ongi nautimiseks valmis.

Koostööpostitus Hellmann’siga