Valge sõstra marmelaad angervaksaga

Kui kunagi palju aastaid tagasi aeda marjapõõsaid valisin, oli nimekirja eesotsas valge sõstar. Minu vanaema aias kasvas ka valge sõstar ja ma ei teadnud kedagi teist meie linnakeses, kellel oleks see olnud. Tõenäoliselt seepärast tundus ja tundub valge sõstar mulle siiani kuidagi eripärane ja eksklusiivne. Maitselt tuletab valge sõstar muidugi paljuski meelde punast, aga läbipaistvad õrnad beežikad marjad on aromaatsemad. Valgest ja mustast sõstrast koos saab teha eriti ägedaid mustvalgeid suvetorte – vahelduseks ülikülluslikele suvistele värvipommidele on sellised koogid tõelised pilgupüüdjad.

Eelmise suve hakul ilmunud moosiraamatusse sai tehtud valge sõstra marmelaadi, millele sättisin maitseks juurde praegu kõikjal õitsevat angervaksa. Seesama marmelaad on üks mu kindlatest lemmikutest terves raamatus. Pannkoogimoosiks ma seda ei pea, pigem võiks seda delikaatset tarretist määrida värskelt röstitud saiale või krõbedatele küpsistele või limpsid niisama otse purgist. Hapukate valgete sõstarde ja angervaksa kooslus maitseb täpselt nagu Eesti suvi. Päikeseline ja soe, õiemagusate niitude järgi lõhnav, samas habras, õrn ja üürike.

Kes on punastest sõstardest želeed või marmelaadi teinud, teab, et noortest ja mitte ülikõpsetest marjadest tehtud želee tarretub palju paremini. Põhjuseks see, et väga küpsetes marjades on tarretavat pektiini vähem. Tegelikult sama kehtib ka valge sõstra marmelaadi kohta – tarretuvus on parem, kui kasutada just küpseks saanud noori marju. Ma ise teen seda tarretist moosisuhkruga, mis aitab muidugi ka tarretumisele kaasa. Hoida võiks purke külmkapis – toatemperatuuril muutub hoidis vedelamaks.