Šampanjale!

Märtsi lõpuni on valitud restoranides üle Eesti võimalik proovida klaasiga erinevaid rosé šampanjasid koos sinna juurde spetsiaalselt valitud eelroaga. Et pokaaliga šampanjat ei pakuta restoranides just sageli, on see suurepärane võimalus lasta end klaasikese taevaliku nektariga hellitada. Olenevalt kohast on valikus Moët & Chandon, Ruinart või Veuve Clicquot.
Osalevad restoranid Tallinnas on Hermitage, Dominic, Bordoo, Noa, MuSu, Kadriorg, Clazz. Otepääl GMP, Tartus Polpo ja Antonius ning Pärnus Lime Lounge. Õnnestus minulgi käia mõnes neist end poputamas.

Dominic. Foto on tehtud telefoniga, aga ärge end sellest heidutada laske. Ühtlasi võib segadust tekitada rosé pokaalide rohkus – põhjus lihtne, tegu oli tastinguga:)
Taldrikus olev roog on aga just seesama, mida Dominicis pakutakse koos pokaali Veuve Clicquot rosé šampanjaga. Kammkarbid tomati-kitsejuusturisotoga. Restoranilt, kelle kireks on vein ja just eelkõige šampanjad ning nende toitudega ideaalne sobitamine, ei saagi oodata midagi muud, kui täiuslikku rosé šampanja ja roa kooskõla. Võrratu maitseelamus! Kindel soovitus, kui hing ihkab kvaliteetset klassikat.

Bordoo. Bordoo, mis peale Tõnis Siiguri ajajärku on olnud justkui varjusurmas, on saanud uue hingamise peakokk Pavel Gurjanovi näol. Pavel alles sätib köögis ja menüüs kõike oma käe järgi, kuid ootused on kõrgel. Tõenäoliselt saame peagi kuulda põnevaid uudiseid seoses Bordooga ja ootan juba kannatamatult, millega uus peakokk meid üllatab.

Šampanjapakkumise kohta eraldi infot väljas meie külaskäigu ajal ei olnud. Pärimise peale vabandas teenindaja, et üks suupistete kangelastest on just otsa saanud. Samas pakkus ta aga kohe võimaluse, et läheb peab köögipoolega nõu, ehk on võimalik hakkama saada asendustega. Kahju oli sellest, et lõppenud oli kõige põnevam suupiste, hanemaksaga Rocher trühvel. Et kõik meeled aga siiski kangesti Veuve Clicqout järgi igatsesid, olime pakutud asendusega päri. Lauda saabus tõeline aardelaegas nii välimuse kui sisu poolest. Aareteks peedipunane õrn vutimuna siiamarjaga, parmesanitšipsil hirvetartar ning tumeda šokolaadi trühvlid. Ühtlasi saime teenindajalt täpsed instruktsioonid, millises järjekorras suupisteid nautida ning kuidas sinna kõrvale šampanjat juua.

Kogu komplekt moodustas harmoonilise koosluse ning Veuve Clicqout rosé šampanja haakus igaühega neist omal põneval moel.

NOA. Noas on pokaal luksuslikku Ruinart rosé šampanjat kokku kõlama pandud veisecarpaccio‘ga, mille saatjateks rukkikrõbedik, pesto, viskimajonees ja lendkalamari. Kui teistes restoranides on mindud pigem seda teed, et pakutav suupiste on kaaslaseks aperatiivina pakutavale šampanjale, siis Noas on tegu toeka eelroaga, millest minusugusele jagus lausa terveks lõunaks. Liha on võrratu, imeõhuke ja õrn ning kõik lisandid täpselt omal õigel kohal. Ruinart rosé sulandub toiduga lausa veatult kokku. Ilm sattus Noa külastuspäeval olema imeline, söögisaal lausa säras päikeses ja lummav merevaade muutis argipäevase lõuna helgelt pidulikuks. Oma osa selles mängis loomulikult Ruinart rosé šampanja. Kummastust tekitas vaid, miks selle rõõmujoogi saamiseks Sherlockit mängima pidi. Mingit infot eripakkumise kohta ei menüüst ega teenindaja kaudu me ei saanud. Peale mõningast ootamist, mil teenindaja asja uurimas käis, kõik küll laabus, ent mulje jäi siiski selline, et mina teadsin käimasolevast projektist enam, kui muidu igati tubli ja asjalik teenindajapreili. Saadud maitseelamus tasus muidugi igati selle väikese detektiivimängu ära, nii et pole hullu, saigi veidi nalja.

Kadriorg. Restoran Kadriorg on saanud uue värske hingamise. Sisekujunduses küll vist palju muudetud pole. Käisin seal viimati küll aastaid tagasi, seega pead anda ei saa, aga kohe sisenedes tundus kõik tundus tuttav ja “nagu vanasti”. Kadriorg on pokaali Ruinart rosé kaaslaseks sobitanud eelroa nimega “Foie gras” trio. Lauda saabus kolm erinevat foie gras-st valmistatud suupistet, mis mulle ja minu kaaslasele serveeriti ühelt vaagnalt. Sümpaatselt ja peensusteni pakutavaga kursis olevalt teenindajalt saime täpsed juhised suupistete nautimiseks, eelkõige ses osas, mis järjekorras seda teha. Šampanja osas saime ise valida, kas soovime, et kohe valatakse välja või samal ajal, kui saabuvad suupisted. Järgisime soovitust ja lasime pokaalid täita alles siis, kui saabusid suupisted. Sel moel oli väärikas jook täpselt õigel temperatuuril ning kõik nüansid tulid koostöös toiduga ideaalselt esile. Maasika, mango ja foie gras´ga suupiste oli sümboolne eelroog. Järjekorras teine, balsamico-marjade ja kirsiželeega foie gras, esines mini-pearoa rollis. Nn. desserdiks jäi valge šokolaadi kattega trühvel, mille sees – üllatus-üllatus – foie gras! Šampanjaga kõlas kõik see kokku täiuslikult.
Kadrioru restorani menüü on ahvatlev ja isuäratav. Lsaks foie gras triost ja šampanjast koosnevale eelroale maitsesin ka vürtsikat pardisuppi pošeeritud muna ja köögiviljadega. Supp maitses hea, ehkki vürtsikust oleks sellisest aasia nüanssidega supist rohkemgi oodanud. Igatahes tundub, et Kadrioru uued tuuled on paljulubavad ja kindlasti lähen sinna mõni teine kordki, et maitsta nii mõndagi seekord proovimata jäänud ahvatlust.