Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi | Mari-Liis Ilover

See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!

Napoleoni kook

by 22 Comments

Nii pildil oleva roosilise vaagna kui minu nimega tordilabida on mulle kinkinud ema. Ja kook, see on minu lapsepõlve kook. Ema tegi seda igaks pidu- ja sünnipäevaks. Mäletan selgelt, kuidas veel hilisel õhtul käis tainalehtede küpsetamine (minu jaoks on siiani müsteerium, kuidas see kõik gaasiahjus nii imeliselt õnnestus) ja kui tainaääri jäi üle, siis saime meie vennaga nendega krõbistada. Kook pandi kokku järgmisel päeval ja oooooo, kui hea see oli! Ema tegi selle alati hiiglasuure, mõned lõigud jäid peost alati üle ja need külmkapis seisnud, ammugi mitte enam krõbedad tükid olid minu lemmikud. 
Üks tollal vist mitte niiväga, aga tagantjärgi naljakas seik oli ka koogiga. Taas oli kellegi sünnipäev, ema oli poole ööni küpsetanud, Napoleon oli peo jaoks kenasti vaagnale serveeritud. Et meie Rapla pisikeses korteris ruumiga just priisata polnud, oli kook ootele pandud diivanile. Ja minu tädipoeg, siis lihtsalt väike jõnglane, nüüd tunnustatud korvpallitreener, istus kogemata plärtsti! selle koogi sisse! Ausalt öeldes on mul üsna hägused, et mitte öelda olematud mälestused järgnevast ja sellest, mida laps jalga sai või kas koogist midagi järele jäi, aga itsitama ajab küll siiani.
Täna on mu ema sünnipäev! Ja ehkki ma tean, et mu teispool merd elav ema maiustab täna õhtul hoopis soomepärase Ellen Svinhufvudi-nimelise koogiga, siis meie laual oli tänase tähtsa päeva tähistamiseks Napoleoni kook! 
Siin pildil olen oma emaga Pärnus, aasta on 1972. Mina olen 1-aastane ja ema 22-ne.
Kui ma iseseisvat elu alustades kodust lahkusin, tegi ema mulle imelise kingituse. Kaustik, kuhu on kokku kogutud Nõukogude Naise retseptid, käsitsi kirjutatud meie pere lemmikud, perfokaardid retseptidega, kõik teemade kaupa organiseeritud ja ruudulistele lehtedele kleebitud. See on minu reliikvia, millest olen saanud ikka väga palju inspiratsiooni. Napoleonile on ka seal kaustikus loomulikult terve lehekülg pühendatud. Minu kook sündiski kombineerides sealseid erinevaid (Ida Savi, memme, mamma ja ema enda Napoleon) retsepte. Tainas, millest kook tehtud, on nn. kiirlehttainas, st teda pole vaja mitmeid kordi rullida, külmkapis hoida, rullida, külmkapis hoida jne, piisab vaid ainete kokkusegamisest, vähekesest külmkapis hoidmisest ja mõnusalt krõbedaks küpsev tainas on valmis. Minu kook on neljakihiline, diameetrilt umbes 20 cm ja sellest jagub kuuele. Suurema koogi küpsetamiseks tuleb lihtsalt koguseid kahekordistada.
Napoleoni kook
Kreem:
2 muna
1 dl suhkrut
1 sl maisitärklist
500 ml piima
poolelt sidrunilt riivitud koor (kollane osa)
2 tl vanilliessentsi või – suhkrut
50 g võid

Tainas:
250 g võid
250 g nisujahu
100 ml vett
1 sl suhkrut
noaotsaga soola

Kreemiks vahusta munad koos suhkruga kohevaks heledaks vahuks. Lisa kartulijahu, sega läbi. Jäta ootele.
Kuumuta piim koos riivitud sidrunikoore ja vanilliga keemiseni. Vala kuum piimasegu pidevalt segades munavahu hulka. Kalla kreemisegu tagasi potti, sega pidevalt. Kuumuta madalal kuumusel ja sega pidevalt kuni segu pakseneb. Selleks kulub u 15 minutit. Ära keema lase, siis läheb muna tükki. Kui kreem on paksenenud, lisa või tükid ja lase neil segades sulada. Jahuta kreem täielikult külmkapis. Võib juhtuda, et kogu kreem koogi vahele ära ei kulu, aga limpsimiseks peab ju ka midagi jääma:).
Tainalehtedeks puista lauale kuhilana jahu. Tõsta sellele külma või tükid, lisa suhkur ja sool. Haki noaga ühtlaseks puruks. Lisa külm vesi ja vajuta kokku tainaks. Kogu eelneva protseduuri saab teha ka köögikombainis. Lase jahu maitseainete ja külma või tükkidega puruks.lisa vesi ka keeruta tainaks. Kohe kui pall on moodustunud, pane masin seisma, ületöötlemine muudab taina puiseks. Mässi tainatükk toidukilesse ja hoia paar tundi külmkapis.

Kui tainas on külmas puhata saanud, jaga ta neljaks tükiks. Rulli iga tükk küpsetuspaberil (tee see jahuseks ja tainarull ka) paari millimeetri paksuseks kettaks. Torka kahvliga augud sisse.  
Küpseta ükshaaval 230-kraadises ahjus kuldseks, selleks kulub 5-6 minutit. Jahuta. Lõika u 20 cm-se taldriku abil kõik 4 ketast ükshaaval ühesuurusteks. Järelejäänud ääri ära ära viska, need kuluvad ära kaunistuseks.
Aeg kook kokku panna! 
Lao põhjad ülestikku, määri iga kihi vahel kreemi. Määri kreemi ka kõige pealmisele kihile ja selle peale pudista eelnevalt äralõigatud äärte puru. Sõelu peale tuhksuhkrut. Kihtide vahele võib määrida ka hapukat moosi, mulle meeldib rohkem ilma. See on muidugi puhtalt maitseasi. Kaunistuseks ja värviks sobib hästi mõni meie oma mari. Kui keegi nüüd imestab, kus see punane sõstar praegu kasvab, siis need on mu oma põõsalt, eelmisel suvel korjatud ja sügavkülmutatud marjad.
Kooki võib pakkuda kohe, aga mu meelest maitseb hästi ka järgmisel päeval. 
Palju õnne sünnipäevaks, kallis ema!

Reader Interactions

Comments

  1. Appikene, kui armas postitus! Need emade-vanaemade-tädide käsikirjalised ja kultuskookide staatusesse sattunud kookide retseptid on kullaväärtusega. Kümneid-kümneid kordi läbiproovitud ja täiuseni timmitud.
    Ja see väike Mari-Liis seal pildil on kui kleidikese selga saanud Valter.

    Vasta

  2. Tõsi ta on, Tuuli, sellest paremat kokaraamatut pole! Valteriga on vist tõesti sarnasus täitsa olemas, ainult et mulle anti ilmselt oluliselt paremini süüa:)

    Vasta

  3. Nii ilus ja helge postitus! ..Ja kui ma peaksin oma kookide raudse ja muutumatu top5 ütlema, siis oleks Napoleoni kook seal kindlasti sees! (..Koos klassikalise küpsisetordi, marja-hapukoorekoogi, rummikoogi ja vanakooli kohupiimakoogiga – selle viisiku mõtlesin ma enda jaoks kunagi ammu välja ja siiamaani ei ole mitte miski suutnud seda kõigutada!)

    Minul on vanaema Napoleon see armsaim-kalleim, aga vanaema ise pole enam ammu seda küpsetanud – ütleb, et silm on liiga tönts. Nii et kui tal külas käin, haaran ikka vahel Wernerist paar tükki kaasa, et oleks nii kohe söömiseks kui ka hiljem külmkapi juures käimiseks. Ja ka mulle meeldib just see veidi 'vettinud' variant!
    🙂

    Kristi

    Vasta

  5. Väga armas postitus! Täielik enda lapsepõlve nostalgia tuli peale- meenus gaasiahi. Ema ja vanem õde, kes samamoodi mingil imeväel sealt napoleoni välja võlusid, sarnane retseptivihik jms 🙂 Tegin täna sinu retsepti järgi ja kuidagi nii lenneldes läks see tegemine. Mina lõikasin taignaääred juba toorelt ära, et kohe ilus ümmargune põhi küpseks ja järelejäänud tükkidest rullisin veel ühe ketta, mille purukatteks pudistasin. Kreem tuli väga mõnus ja siidine ning sidrunikoor anab maitsele meeldiva nüansi :)Pean oma retsepti ka vastavalt su näpunäidetele veidi tuunima 🙂 Aitäh sulle! http://paradiisisaarel.blogspot.com/2012/09/napoleoni-kook.html

    Vasta

  6. Need Napoleoni-koogi mälestused oleks nagu minu lapsepõlvest maha kirjutatud 🙂 Isegi veidi sarnane "õnnetusjuhtum" oli meil. Nimelt oli ema valmis koogi seekord klaveri peale jahtuma tõstnud ja mina (juba täitsa immuunne isegi selle koogi lõhna suhtes, nii sageli oli seda tehtud) tulin muusikakoolist ja lajatasin Beethoven'i sonaatide noodi (mõnusalt paksu ja raske) hooga otse koogi peale. Edasisest on väga udused mälestused, aga ema ikka külalistele alati seda väejuhi ja helilooja ajaloolist kohtumist meenutab, kui koogi lauale paneb 🙂
    Retsept on meil väga sarnane, aga ilma sidrunita.

    Vasta

  7. oh kui ilus postitus! aitäh!
    retsepti eest ka 🙂
    napoleonikook on minu absoluutne lemmik, aga ise teinud ei ole ma seda veel kunagi. nüüd katsetan… loodetavasti saab gluteenivabast jahust ka ikka asja.

    A

    Vasta

  8. Selle koogi tegemine näeb välja justkui meekoogi tegemine (millega täna taaskord ühele poole sain) 😀
    Pistan su napooleoni koogi retsepti endale meelespeasse, et järgmine kord proovida seda täitsa algusest lõpuni ise teha. Muidu olen teinud poest saadava lehtainaga ja ise siis kreemi vahele teinud aga seda lihtsamat varianti tainast tuleks täitsa proovida 🙂
    PS! jube armas postitus on see sul! 🙂

    Vasta

  9. Tõeline nauding oli seda blogipostitust lugeda! Olen toidublogide suhtes äärmiselt kriitiline ning armastan väheseid. Sinu postitus oli aga väga tore leid. 🙂 Hakkan kooki kohe oma perele küpsetama. Kaunist sügist! 🙂

    Vasta

  10. kas kasutada tuleb tervet muna või ainult munakollast?
    Ma olen leidnud internetist väga palju erinevaid retsepte ja osad pakuvad munakollase varianti ning teised ütlevad lihtsalt, et vahusta munad.

    Vasta

  12. See Napoleon ka minu lapsepõlvest tuttav,aga ise läksin valelehttaigna peale üle-sama hea ja lihtne teha,aga ei vetti nii kiiresti läbi.Ja kreemi sisse panen 2spl konjakit kah!Veel parem tuleb,ausõna.

    Vasta

  16. Ohh, nüüd lugesin teksti korralikult läbi:) Retseptis on maisitärklis, aga pärast juhistes kartulijahu. Tegelikult peaks pärast ka ikka maistärklis olema, viga on sisse lipsanud, parandan ära. Aga kui sul on maisitärklis, siis kartulijahu enam lisaks küll vaja pole! 🙂

    Vasta

  17. Mina proovisin ka siis lõpuks selle retsepti ära.. Minu arust see kreem jäi natuke imeliku nagu mingi kõrvalmaitsega? Ma muidugi kasutasin maisitärklise asemel kartulitärklist, võibolla sellest? Või oli asi selles vanillisuhkrus, mis mul kodus oli.. Nagu mingi keemiamaitse ja ei olnud nii magus nagu ma oleks oodanud..
    Muidu täitsa söödav.

    Vasta

  20. “Kreemiks vahusta munad koos suhkruga kohevaks heledaks vahuks. Lisa kartulijahu, sega läbi. Jäta ootele.”

    Ikka maisitärklis mitte kartulijahu?

    Vasta

Trackbacks

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga