Enne, kui selle supi retsepti Pereköögis avaldasin, uurisin kümneid erinevaid retsepte ja proovisin ära nii mõnegi potitäie suppi. Ega neis nüüd mingit kapitaalset erinevust polnud, tegevuskäik oli üks: kõigepealt sibulate hautamine, siis koos puljongiga ketmine ja lõpuks juustusaiaga ahju. Kõige enam oli eriarvamusi jahu lisamise/mittelisamise osas. Kui aga juba Larousse ütleb, et jahu käib asja juurde, no siis tuleb sisse surada!
Alkoholina võib kasutada ka šerrit või hoopis 2 sl brändit. Või siis üldse mitte lisada, aga siis muidugi on tulemus ühe nüansi võrra vaesem ka.
Tarvis läheb:
- 750 g mugulsibulaid (8 keskmist sibulat)
- 50 g võid
- 1 tl suhkrut
- 1 tl soola
- 1 tl kuivatatud tüümiani
- 1 sl nisujahu
- 100 ml valget veini
- 700-750 ml veisepuljongit
Lisaks:
- 6 pika saia (baguette) viilu
- 100 g Gruyère juustu (asenduseks sobib Gouda või Emmental), riivitult
- värsket tüümiani või peterselli
Koori ja lõika sibulad õhukesteks viiludeks. Selle tegevuse meeldivamaks muutmiseks on abi ujumisprillidest:). Sulata pannil või. Lisa sibulad,suhkur, sool ja tüümian, sega läbi. Hauta madalal kuumusel kaane all 1 tund, kuni sibulad on kuldpruunid ja täiesti pehmed, moosilaadsed. Kõrbemise vältimiseks sega aeg-ajalt. Kui tundub, et sibulad jäävad kuivale, lisa supilusika jagu vett.
Raputa sibulatele jahu, sega läbi. Vala nüüd pannisisu potti. Vala pannile vein, keeda 5 minutit, kraapides pannipõhjast lahti kõik sinna külge jäänud osakesed. Vala kogu headus potti sibulate juurde. Lisa veisepuljong. Keeda suppi veel 30 minutit. Maitsesta vajadusel soolaga.
Tõsta supp ahjukindlatesse kaussidesse või taldrikutesse. Kuumuta ahi 230 kraadini. Rösti ahjus saiaviilud krõbedaks ja võta ahjust välja. Tõsta igale supile sai (sai peab jääma supi peale) ja raputa sellele riivitud juustu. Tõsta supikausid ahjuplaadile ja gratineeri, võimalusel ülaltkuumust kasutades või grillielemendi all, kuni juust on sulanud. Tõsta ettevaatlikult ahjust välja.
Raputa peale veel pipart, tüümianilehekesi või värsket peterselli ja serveeri kohe.
Prantsuse sibulasupp on üks 2013. a. jaanuarikuise Pereköögi supi-eri retseptidest.
Tere! Miks sibulat kohe ei või supipotis praadida?
Tere, Kristel! Täitsa vabalt võib, kui sul on selline paksupõhjaline pott, milles praadida ja hautada saab.
Suur tänu retsepti eest, nii hea supp! Sibul sai minu jaoks kohe uue tähenduse
🙂 no näed siis, Anette. Nii lihtsast asjast nagu sibul saab imelisi toite võluda! Sügis ja talv lähenevad, loodetavasti jõuab sibulasupp veel nii mõnelgi korral su lauale.
Tundub väga maitsev supp..Plaanin kodus järgi proovida aga kuna sööjaks on pea kolmeseks saav pisipoeg siis murran pead millega asendada valge vein. Tean,et alkohol küll aurustub aga siiski pigem jätaks selle välja. Oskate ehk soovitada? Aitäh kaasa mõtlemast !
Anna, jäta vein lihtsalt ära, midagi ei juhtu:). Ma ei kasuta ka, kui lapsed sööjateks. Vala pannile veini asemel sorta vett ja kraabi siis kõik headus pannipõhjast kokku.
Väga ahvatlev retsept. Kas seda võiks kahjudeta ka sügavkülma panna?
Tere, Heidi! Usun küll, et võid mõnda aega seda sügavkülmas hoida. Sai ja juust muidugi mitte, need tuleks ikka enne serveerimist värskelt valmis teha. Aga supp ise- miks mitte!
Tänan, Mari-Liis, vastuse eest. Jõudsin suppi vahepeal teha ka juba. Mul oli enda keedetud (12-tunnine) kanapuljong, mida kasutasin ja sobis häst. Ainuke asi – oleksin pidanud puljongi soolasusega paremini arvestama sibulaid soolates – läks veidi paljuks. Aga suppi süües kangastusid Pariisi tänavakohvikutes isuga nauditud sibulasupid ja kinnitan, et oli samasugune. Mu mees, kes enne polnud kunagi sellist suppi söönud ja üleüldse ei armasta sibulat sugugi mitte, sõi algul viisakusest minu poolt pakutut ja pärast oli tema see, kes kujunenud lisaportsud pintslisse pistis 🙂 Väga hea retsept!