Mulle tohutult meeldib Eesti suvi ja varem on tundunud täiesti arusaamatu, kuidas raatsitakse sellisel imelisel ajal siit üldse ära minna. Veel hullem, sõidetakse puhkama kusagile soojale maale. Meil on ju kõik see olemas, mida otsitakse: soojus, meri, päike, lokkav loodus. Aga et veel paar nädalat tagasi oli see va ilmavärk siin ikka täitsa trööstitu (12 kraadi ja lausvihmad), olin täitsa rõõmus, et sõbrad orgunnisid meile keset suurt suve puhkuse kuumal Korful. Üht meie noort reisikaaslast parafraseerides oli kõik lihtsalt fan-tas-ti-li-ne! Esimene asi, mida sa oma toast välja tulles näed, on hunnitult sinine Joonia meri, mis silmapiiril lõpeb Albaania mägedega. Mäenõlvad täis hallikaid oliivisalusid ja nooljaid küpresse. Pilvitu, merega ühte sulav sini-sinine taevas. Kõige selle taustaks tsikaadide hele kisakoor, mis tundus lõpuks juba imeliku rütmina tuiklevat terves kehas. Sa tead, et hommikuks sööd kreemist Kreeka jogurtit värskete puuviljadega ja kohaliku meega, lõunaks horiatikit (no ok, Kreeka salatit), tzatzikit ja taramasalatat mõnusalt koreda Kreeka maaleivaga. Ning õhtuses valikus on midagi imelist meie oma grillilt (ohh, see dorada ja ohh, see lammas!). Või võtad ette hoopis 5-minutise Ameerika mägesid meenutava sõidu mööda imekitsast kiinu-käänulist mägiteed alla pisikesse Agni külla, kus otse rannal, vaid paari meetri kaugusel laisalt randa loksuvatest lainetest ootavad superhead söögikohad taverna Nikolas, ühe pere poolt peetav taverna Agni ning kuulus mereandide restoran Toula’s. Ohhjahh. Nüüd läksin hoogu, see ei olnud nii mõeldud. Korfu oma looduse, inimeste ning söökide-veinidega väärib eraldi postitust, nii et siin see heietus nüüd lõpeb.
Tegelikult tahtsin hoopis rääkida, et mu kõige suurem mure eemal viibides oli aed. Et ikka kõik kasvab rohtu ja vihm peksab lilled maha või hoopis äkki ei saja üldse ja kõik kuivab. Et linnud söövad maasikad ära või mädanevad nad lihtsalt. Et marjad pudenevad põõsastelt. Et ürdid lähevad liig vara õitsema. Ühesõnaga, muretseja nagu ma olen, palusin vähemalt maasikate eest, st nende ärasöömise eest hoolitseda naabrilastel.
Tagasi tulles oli kõik enam-vähem nii nagu minnes. Olin ära ju vaid nädala, no ma ei tea kohe, misasja ma muretsesin nii kangesti. Mustsõstrad ja tikrid on täitsa valmis. Ürdid ja salatid lokkavad peenrakastis nii mis hirmus. Roosid, liiliad ja kõik muud lilled on oma ilu tipul. Nii mõnus oli tagasi tulla oma armsasse suvisesse aeda. Ja vau mis ilmad, ei mingit aklimatiseerumiseprobleemi. Täna on näiteks meil siin põhjarannikul sama kuum kui nädal tagasi Korful. Meri, kurjam, on ainult külm. Aga karastav:).
Ehkki ma arvasin, et maasikaaeg on tagasi tulles läbi, ei ole see sugugi nii. Peenral on veel küllalt marju. Need on küll pisemad kui esimesed, aga palju magusamad. Nii head! Kõiki me niisama ei jõua ära süüa, moosi neist ei keeda ma enam ammugi ning külmutatud toormoosi varude eest hoolitseb mu tubli ja hoolas ämm. Nii et maasikaid salatisse poetades ei tunne ma mingeid süümekaid.
Maasikas ja sinihallitusjuust on teada-tuntud sõbrad ja kui neile lisada veel mahlaseid virsikuid või aprikoose, saab just sellisteks kuumadeks päevadeks, nagu täna, sobiva lihtsa ja maitsva salati. Mu salati retsept ilmus küll juba ka juulikuises “Tiius”, aga et oleme ise nüüd seda veel nii mõnelgi korral teinud, meenus, et blogis ju polegi veel retsepti. Nii et
tarvis läheb:
80 g (suur punt) lehtsalatit, spinatit, rukolat vm rohelisi salatilehti
300 g maasikaid
250 g aprikoose või virsikuid
150 g sinihallitusjuustu
musta pipart
Kaste:
3 sl oliiviõli
1 sl valge veini äädikat
1 sl mett
noaotsaga soola
Jaota salatilehed taldrikutele. Salatilehtede peale säti tükeldatud maasikad, aprikoosid ja sinihallitusjuust. Salatikastmeks sega kõik ained omavahel korralikult läbi. Nirista kaste salatile. Jahvata veskist peale veidi värsket musta pipart.
hästi armas lugu Korfust – jään kannatamautlt lisa ootama:) Kreeka on väga lahe koht ja nende köök üks mu lemmikuid. Korfule veel pole kahjuks ise jõudnud, aga praegu on küll tunne, et ostaks piletid sinna kohe ära:):):)