Mina eelrooga ei võtnud, valisin esimeseks toiduks risotto tartufato (trühvlirisoto) ja pearoaks saltimbocca alla romana (vasikaliha medaljon Rooma moodi). R. valikuks oli carpaccio al parmigiano (carpaccio parmesaniga) ja branzino grigliato (grillitud Jaapani meriahven). Tütar talle omaselt pitsa: pizza Lazio. Varasematele kogemustele tuginedes me pisipõnnile eraldi rooga ei võtnud, talle jagus rohkem kui veel nii õe pitsast kui vanemate juurest. Minu saltimbocca juurde lisandina võetud stuuvitud zucchini porganditega oli tema lemmik.
Algusest peale:
Controvento carpaccio on suur taldrikutäis imeõhukesi ilusaid erepunaseid toore veisefilee lõike, peal mõned korralikud parmesaniviilud ja robustselt hakitud rukola lehed. Soola-pipart, oliivõli ja balsamicot saab igaüks vastavalt maitsele laual olevatest potsikutest lisada. Täiuslikult lihtne puhaste maitsete kombinatsioon.
Trühvlirisoto oli suurepärane. Kreemjas, võine ja parmesanine, pigem vedel kui kuiv, riisiterad perfektselt al dente. Kui ühe risoto sisse on nii palju värsket trühvlit riivitud, ei saa tulemus olla muud kui õndsalt ohkamapanev.
Saltimbocca – õhukesed praetud vasikaliha lõigud, mille vahel värske salvei lehed ja prosciutto, ülevalatuna kleepja marsalakastmega. Lisandiks valitud stuuvitud zucchini porganditega loovutasin igasuguse kahjutundeta pojale sest nii ilus ja isuäratav kui see köögiviljalisand ka polnud, müüsin kogu hinge saltimboccale🙂 Vasikas oli suussulav.
Tervelt serveeritud grillitud meriahven oli pealt kuldne ja krõbe ning seest ideaalses küpsusastmes, mahlane ja õrn.
Saskia valik oli õhukesepõhjaline krõbedate äärtega traditsiooniline ja korralik itaalia pitsa. Salaamilõigud olid mitte tavapärased ümmargused rõngad, vaid piki vorsti lõigatud suured viilud. Tomatipasta, mahlane sibul, mozzarella ja pune – mida veel ühelt õigest pitsaahjust tulnud klassikult tahta.
Kui nii erinevaid toitusid süüa, on muidu raske valida üht veini sinna kõrvale, ikka on mõni asi, mis tahaks midagi teistsugust. Seekord joodud Zuani, Colli Bianco DOC 2008 oli väga hea valik. Ideaalis oleks carpaccio tahtnud klaasikest punast, aga samas ei tundunud ka Zuani vale. Trühvlirisoto, meriahvena ja saltimbocca kõrvale oli ta justkui loodud.
Magustoiduks limpsis šokolaadifännist tütar kuuma šokolaadi, meie magusat ei võtnudki. See viimane juhtub täitsa sageli. Esiteks on kõht arvestades Controvento korraliku suurusega portsjoneid peale kahte käiku nii täis, et midagi muud peale espresso enam ei mahukski, teiseks on meeles ja keelel veel nii head maitsed, mida ei raatsigi magusaga ära tappa. Aga tiramisu on neil muidugi hea, seda peaksin seal sagedamini mitte õhtusöögi lõpetuseks, vaid lausa eraldi söömas käima.
Meie toidud saabusid lauda üsna kiiresti. Ma küll plaanisin oma risotot süüa R. carpaccioga samal ajal, aga risotoga läheb teadupärast 20-25 minutit ja carpaccio on enam-vähem kohe valmis, seega jagasime neid: kõigepealt sõime carpacciot ja siis risotot. Nii repliigi korras mainin, et ühes äsja uksed kinni pannud glamuurses kesklinna kõrghoones asuvas restoranis sai risoto ikka väga kiiresti lauda toodud. Küll ma siis imestasin, et mis kiirmeetodil seda küll tehti. Hiljem kuulsin, et risoto põhjad olid seal alati poolvalmis keedetuna külmkapis seismas, et siis vastavalt kliendi soovile kiiresti lõpuni viimistleda. Ma muidugi ei tea, kas see ongi tavapärane, aga tundus imelik. Risoto puhul eeldaksin ma võib-olla küll naiivselt, et see on värskelt valmistatud. Controventos tundus see küll nii olevat.
Alati on tore käia erinevates söögikohtades. Nii päris urgastes, lihtsates ja hubastes kohtades kui ka peentes ja glämmides. Süüa erinevate kontseptsioonide järgi tehtud toite molekulaargastronoomiast lihtsa ahjupotis hautamiseni. Ühte ja sama šõud söögitegemise ja -serveerimise juures näha ning ühe- ja samasuguseid täppe ja triipe oma taldrikul vaadata on üks kord põnev ja uudne, teist ega kolmandat korda aga enam nii lahe ei tundugi. Hubane pingevaba atmosfäär ja alati hästi tehtud toit on need, mille pärast naastakse.
Fotod: controvento.ee
Controvento on üliarmas koht ja kuulub juba kindlalt nostalgia kategooriasse. Olen üsna erinevate seltskondadega seal erinevatel põhjustel istunud ning lisaks sellele oli meil aastais 1. septembri tähistamine koos lastega alati Controventos (sel aastal küll murdsime truudust ja käisime Moonis).
Huvitav on see, et kui T. töötas väga rahvusvahelise seltskonnaga ettevõttes, siis just välismaalased kippusid oma sündmusi Controventos tähistama.
Controvento on üks väheseid kohti, kus ma armastan pastat süüa ning alati olen kimbatuses, sest erilisteks lemmikuteks on hiidkrevettidega linguiinid teravas kastmes, penned singi ja viinaga ning spinati-ricotta täidise kanneloonid salveivõiga. Ja iga kord olen raskustes, millist lemmikut seekord eelistada 🙂
Eelroogadest on hästi mõnus minu täielik lemmik melanzane alla parmigiana või siis artišokk.
Oehhh, kujutlusvõime hakkas tööel … peaks vist lähiajal külaskäigu jälle ette võtma 🙂
Väga mõnusasti kirjutatud! Kas Sa SfääRis oled käinud? See koht võitis sel suvel minu südame, ja seal olen käinud ja käinud ja käima jäänud, sügisel tehti hooajaline menüü uuendus, ja lihtsalt kiidan ülivõrdes! Nii toitu, teenindust, veini, kui ka kogu konseptsiooni ja õhkkonda!
Häid maitseelamusi, nii kodus kui väljas!
See oli vist päris mitme aasta eest, mil ma viimati Controventos käisin, aga ajad siin jälle isu peale.
Aga seoses imestusega kiirest risoto valmimisest kirjutan veidi restoranide köögipoolest, millega ma viimasel poolaastal väga kokku puutunud olen (olen näinud ikka väga paljude restoranide kööke ja kuulanud nende toimimisest). On nüansse, mida kodukokk esmalt ei mõista ja mis tundub imelik – nii ka mulle alguses. Restoranide köökide võtmesõna on eeltöötlus. See, kui keegi hakkab risotot keetma hetkel, kui see tellitakse, on väga erandlik, üldiselt on kõik eeltöödeldud – olenevalt kohast siis kas risoto poole peale keedetud või vajalikud komponendid valmis tükeldatud ja tellides segatakse need kokku. Minu tõehetk oli kokakooli raames esimese restorani köögina Troikat külastades ning sellest ajas jäi mulle meelde lause: "Keegi ei hakka restoranides sibulat lõikuma sel hetkel kui sibulaga toitu tellitakse."
Õnneks on küll VET-ameti nõuded nii karmid, et kui nendest vähegi kinni peetakse, siis eilsest risotopõhjast järgmisel päeval siiski riosotot valmistada ei tohi. Teine asi on restoranide kaubapäevad ja sellega seoses valik, millal sööma tasub minna.
Aga vahel on parem seda kõike mitte teada.
Pole nüüd ca aastakene seal käinud. Kunagi käisin seal tihti mitte üleval söömas, aga allkorrusel kohvi ja tiramisut manustamas, kuna seal oli see Tallinna parim. Vaja vaatama minna kas on endiselt.
Jah, muidugi et tehakse asju ette valmis, kas siis täielikult või poole peale. Ka parimates peredes! 🙂 Thomas Keller kirjutab "Bouchonis", et nad teevad suure laari osso buccot valmis ja see seisab külmas, kust siis vajadusel soojendatakse. See toit läheb seistes ainult paremaks. Ja kui me Platzis sealiha käisime söömas, siis Veiko ju ka rääkis, et küpsetavad seakülje valmis, hoiavad kuni nädala külmas. Kui klient esitab tellimuse, võtavad kapist lihatüki ja mulgipudru ja teevad soojaks. Mulle tundus lihtsalt kummaline konkreetselt risoto eelnev poolvalmis tegemine. Jah, ka minusugune kodukokk hakib sibula ja küüslaugu enne külaliste tulekut valmis, et siis nende saabumisel saaks kiiresti risoto tegemise kallale asuda. Aga et seda poolvalmis keeta, selle peale lihtsalt ei tulekski:)
Tuuli, Controvento on olnud nii mõnelgi korral meie 1. sept tähistamise kohaks! :)Lastega seal käies on hästi suur pluss veel see, et igaüks leiab endale kindlasti menüüs midagi maitsvat. Ja mu taimetoitlasest vanima valik ei pea nagu mitmes muus toidukohas piirduma liha lisandi kartuli või riisiga, ka ilma lihata toitude valik on väga suur ja maitsev.Näiteks need sinu mainitud canneloonid on super.
Anonüümne: Sfääriga olen tuttav!
Profa, sina ja maiustamas:O!!!
Imelik, et nii palju, kui ma ka Controventos käinud olen, jääb toidus alati "miski" puudu. Linna parima saltimbocca tiitli olen ma ka rõõmuga Deliciale usaldanud, sest C on vasika asemel lihtsalt noorlooma pakkunud. Loodan, et sul seekord oli teisiti – usaldan su maitset ja ei pane seda kahtluse alla 🙂
Mis V valmis risoto põhja puutub, siis kas ma eksin, kui arvan, et tegu oli bistroo-poolega? Seal ju arusaadav, et kiiruse nimel ratsitakse. Fine diningu puhul ei tahaks seda uskuda.
Aga selle, et C atmosfäär võluv on, selle vastu ma ei vaidle. Armas koht, kuhu minna perega või sõpradega aega veetma, üle ühe toidu on võimalik ka päris hästi süüa. Meil ka mitmeid perepidusid seal peetud.
Kusjuures ei olnud bistroo:( . Ja luureandmed valmis põhja osas on sada prossa usaldatavad, seega ikka väga imelik lugu mu meelest.
Aga saltimbocca oli küll vasikas mis vasikas, valge õrn liha (ei olnud kana! :P). D-sse pole veel jõudnud, seega võrdlusmoment puudub. Aga lugesin su loo üle ja tekkis juba lausa sportlik huvi.
no siis olen ma siiralt jahmunud! ei oleks seda küll arvanud.
vasikaga läks sul siis õnneks. ma olen ikka seda meelt, et kui tooraine ei ole parima kvaliteediga, siis ei ole mõtet rooga menüüs hoida – ehk siis saltimbocca ei peaks aastaringselt menüüs olema.