Oma igapäevaelu pealinna urbanistlikus anonüümsust ja võõrandumist soosivas korterikolossis elades on eriti südantsoojendav ja armas, kui naabrid ukse taga koputavad. Ehkki esimese hooga ehmatasin, kuna kloppisin parasjagu vasikalõike viini šnitsli jaoks, nii et maja värises.
“Kas kopsin liiga kõvasti?”
“Ei.”
“Kas lapsed teevad lärmi?” Ma ise ei pane enam tähelegi.
“Ei-ei, tõime teile õunu, meil on maal täielik õunauputus!”
No kas pole mitte kena! Arvestades seda, et meie oma saak on sel aastal olematu, sai korvitäis punapõselisi ubinaid suure rõõmu ja tänuga vastu võetud.
Et nüüd söögiõunu oli küll ja veel, meenusid mulle kapis ootavad “Antoonovkad” ja kook, mille tegemist juba tükk aega olin plaaninud.
Itaalia-reisidel ei ole ma ausalt öeldes kunagi söönud õunakooki. Et see kook aga on itaaliapärane, tean, olles sattunud sarnase retsepti peale mitmes ajakirjas ja kolades naljakates foorumites nagu näiteks see siin. Oluline siinjuures on õunte ringiratast kaunilt ladumine, mida pean veel harjutama. Kooki tehakse sageli ilma kreemita, siis on see crostata di mele, kreemiga aga crostata di mele con crema pasticcera.
Põhi
3,5 dl nisujahu
150 g võid
0,5 dl suhkrut
0,25 tl soola
1 muna
Kreem
4 dl piima
1 dl suhkrut
3 spl nisujahu
3 munakollast
1 tl riivitud sidrunikoort
1 tl vaniljesuhkrut*
Kate
3-4 õuna
2-3 dl aprikoosimoosi
Tee muretainas: näpi külm või, suhkur ja sool jahuga pudiks. Lisa muna. Sega ühtlaseks tainapalliks, keera toidukilesse ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi.
Sel ajal saad valmistada kreemi ja tükeldada õunad.
Sega kastrulis piim, suhkur, jahu, munakollased. Vispelda läbi, et oleks omavahel korralikult segunenud. Kuumuta pidevalt segades vaiksel tulel kuni keemiseni, st kuni tõusevad esimesed “mulksud”. Ära keeda. Segu peaks olema nüüd parajalt paksenenud. Lisa sidrunikoor ja vaniljesuhkur. Tõsta pliidilt ja jahuta. Mul on selliste kreemidega kogemus, et isegi kui oled kuumutamise ajal pidevalt seganud ja sellega suutnud vältida munakollase tükkiminekut, võib see kuumalt seisma jättes ikkagi juhtuda. Seega soovitan ka jahtumise algul segada.
Eemalda õuntest seemnekojad. Koorimine sõltub isiklikust maitsest ja õunte päritolust. Viiluta. Pildil olev agregaat on absoluutselt mittevajalik.
Vorm võiks olla 26-28 cm-ne, kas lahtikäiv või laineliste servadega pirukavorm. Suru tainas põhja ja külgedele. Määri põhjale aprikoosimoosi. Vala moosile jahtunud kreem. Lao ringikujuliselt kreemile õunaviilud. Neid võib õrnalt kreemisse vajutada, aga kui üldse, siis tõesti ainult natukene .
Küpseta kooki 180-kraadises ahjus umbes 40 minutit, kuni õunad küpsed ja tainas äärtest pruunistub. Kui on tunne, et koogiääred lähevad liiga pruuniks, kata lõpuosas kook pealt fooliumiga.
Võta kook ahjust, määri soojale koogile toasooja aprikoosimoosi.
Lase täielikult jahtuda. Ehkki kook on ka soojalt väga maitsev, on lõike raske ühes tükis taldrikule saada. Jahtudes taheneb ja siis on asi juba hõlpsam. Kõige maitsvam tundus mulle järgmisel päeval peale ööd külmkapis.
*Ehkki EKI soovitab sõna “vanilje” asemel kasutada sõna “vanill”, on vanilje kuidagi omasem ja minu jaoks vähem vanilliinine. Vanaema ütles ka nii, seda nüüd küll, et ka vanilliini kohta:). Igaljuhul pean nii siin, kui teistes retseptides silmas ikka naturaalset, mitte sünteetilist maitseainet.
Retsept muudatustega nii koostisainete kui valmistamise osas pärit ajakirjast “Glorian Ruoka ja Viini” 02/2010 (Itaalia-eri).
Hea meelega sööks seda kooki praegu hommikukohvi kõrvale 😛
Neve, ei saaks sulle seda parimagi tahtmise juures täna pakkuda, isegi kui mu ukse taga kolistaksid, sest pistsin just viimase tüki pintslisse:) Aga sul on võimalus täna õhtul valmis teha ja homme hommikul nautida!
Mari-Liis, väga kaunid pildid ja see õunakoorija on tõeliselt lahe vidin (otsustasin just ükspäev, et see ja siis banaaninagi on mul veel majapidamisest puudu :)))
Kas šnitsli kloppimise võtsid peale eilset lihamaratoni ette 😀
Jah, Tuuli, eile koju jõudes tundsin, et peale 11 söödud sealiharooga on paar viini šnitslit just see,mis täiuslikust õnnest puudu:D
Tegelt toimus see haamriga vehkimine ikka varem. Ja õuna treipink on tõesti üks üsna mõttetu, aga väga armas köögividin.
Tänan komplimentide eest fotode aadressil.
Teid on ikka väga toredate naabritega õnnistatud, tore teada, et ka selliseid leidub 🙂
Kook ise ja imeilusad klõpsud sellest on väga isuäratavad!
Seda treipinki veeretasin mina ka näppude vahel, kuid kaine mõistus võitis seekord:) Ütled, et mõttetu vidin, aga õunaviilud on sul briljantsed….
nojah, mõttetu on ta praktilises mõttes, sest tema puhastamine kõigi jublakate ja kinnituste vahelt on üsna tüütu. Noaga on lihtsam. Aga kaunite viilude nimel ju võib nii mõndagi välja kannatada:)
Mul jookseb suu vett, nii koogi kui õunte peale 🙂
Nii ilusad punased ubinad!!! Ma endale seda koorijat ei igatse, aga ühe sõbranna juures käime aeg-ajalt sellega mängimas 🙂
Mina just tahaks vastu vaielda, et väga lihtne on seda õunakoorijat pesta. Lased korra kraani alt läbi ja ongi puhas, üldse ei ole vaja midagi kusagilt lahti võtta. Ja suure koguse õunte koorimine on kergemast kergem!
nojah, Anonüümne, selle peale ma muidugi pole tulnud:) Millegipärast on mul olnud selline tunne, et seda ei või kraani all pesta ja olen nühkinud lapiga neid vahesid sealt:) Tänan valgustamise eest!
See õunakook ja need sinu kõrvitsamuffinid lähevad minu lemmikute hulka. Ainus viga, mis ma selle koogiga tegin oli, et panin vist liialt moosi, aga teise teen parema. Aitäh nende retseptide eest! Pean ka lisama, et nende muffinitega saan olla salakaval, sest lapsed söövad neid teadmata, et seal on kõrvits ja muudkui kiidavad.
Lemmi, rõõm kuulda! Ma ei saa ausalt öeldes aru, mis selles kõrvitsas iseenesest nii jubedat on, et laste eest tuleb ta olemasolu koostises varjata, või noh, lihtsalt jätta mainimata igaks juhuks. Meil sama. Kui ei tea, siis söövad ja küsivad juurde.
Aga moosi peaks olema jah põhjal hästi õhuke kiht.
Tegin täna koogi ära. Kuna mul aprikoosimoosi käepärast ei olnud, siis sai põhja peale natuke õunamoosi veeretatud. Ja sidrunikoore asemel läks apelsinikoor kreemi sisse. Kook ise sai meespere poolt palju kiidusõnu 🙂
See kook oli VAPUSTAV! Tahtsin teha veidi teistsugust õunakooki ja see kook oli täpselt see, mida ma vajasin. Tõsiselt maitsev.
Ma loodan, et te ei pahanda, et ma sellest koogist postituse ka oma blogisse tegin ja lisasin lingi teie retseptile.
Kui aprikoosimoosi ei juhtu olema, võib koogi pealt määrida kergelt sulameega. On ka väga maitsev !
Karolin, sa oled tõesti suur koogisõber! Mulle meeldib vist kookide tegemine rohkem kui nende söömine:) ja pigem vapustavad mu oma maitsemeeli veidi teistlaadi toidud. Aga söön küll kooke rõõmuga, selge see. Ja siinsed retseptid ongi edasijagamiseks ja järeleproovimiseks, nii et tore, et postitasid!
Anonüümne- mis mõttes ei juhtu olema, igal korralikul perenaisel on suvel valmis keedetud riiulitäis aprikoosimoosi:))))
Aga tegelikult jah, muidugi sobib mesi hästi!
Suurep2rane kook!!! Tegin ilma aprikoosimoosita, kuna ka polnud k2ep2rast, aga raputasin p6hjale kuivatatud j6hvikaid ja peale kaste ja siis 6unad. V2ga maitsev tuli ikka! T2nud hea retsepti eest!
Ave, nii tore, et kook maitses! Jõhvikad on hea mõte – annavad magusale kastmele mõnusat hapukust juurde.