Lisaks metsale on ka me aed seente poolest üsna liigirikas. Sel sügisel oleme leidnud aiast söögiseentest erinevaid pilvikuid, riisikaid, puravikke, tatikuid. Ja justkui seda veel vähe oleks, ilmus muru seest üleöö suur sirmik! Nii ilus ja suur, tõeline sügisene aia ehe. Järgmiseks päevaks oli ta kübara lahti teinud ja nägi välja täpselt nagu vihmavari.
Ehkki järeltulev põlv arvas, et see naljakas asi võiks sinna kasvama jäädagi ja üldsegi, söömiseks näeb ta ikka ülikahtlane välja, ei suutnud mina muidugi jätta seent korjamata ja pannile panemata. Kus sa sellega! Seda enam, et tegu on tõelise delikatessiga. Sirmik on mahlane ja tihke. Tal on pähkliaroom, seda on tunda ka maitses. Šnitslina (munasse ja jahusse kastetult) praetuna meenutab veidike vasikaliha. Aga on muidugi hoopis põnevam. Hullult hea!
Söögiks eemaldasin kõigepealt jala, see on sitke. Siis pühkisin kübara pintsliga puhtaks. Kastsin seene lahtilöödud munasse, siis jahusse ja panin kuumale pannile võisse praadima. Paar minutit ühelt, paar teiselt poolt. Peale veidi helbelist meresoola, paar keerdu pipart.
Ja praetud vihmavari oligi valmis nautimiseks.
Täna avastasin, et hõrgutisi on tulemas veelgi, maast olid ninad välja pistnud veel mõned pisikesed sirmikulapsed. Ei teagi, keda selle suure õnne eest tänada.
Mmm, sirmik… Imehea lihtsalt!
Mul on emal üks salakoht kus neid kasvab. Aga ta hajutab jälgi ja keegi meist pole seni tema jälile saanud 🙂 Kaob metsas ära ja siis ilmub sirmikutega lagedale.
Ohh, ma ootan ja otsin neid juba kesksuvest saadik, mõtlesin, et tänavu neid ei tulegi…
Mina segan soola ja pipra munasegu sisse, muidu kõik sama. 🙂
Oeh, Mari-Liis, ei tohi mind jälle metsa ahvatleda, kui mul on suured aiatööd plaanis!
Nonii, see tegi küll kadedaks. ma olen elus sirmikut üldse mõned korrad süüa saanud. Ja on ikka maitsev küll! Jube armas, et see ainus sirmik nii erilise kohtlemise sai ja terve blogipostituse ka endale :). Seeneuputuse jätkumist teile!
No see viitab küll eriliselt väljavalitutele, kui sirmik ennast lausa aias ilmutab. Ilmselt ei poetanud ta ka ennast sinna juhuslikult, ikka lootis aupakklikule kohtlemisele. Nii ka läks! Tänud eriliste hetkede jagamise eest!
Mari-Liis – see teeb tõepoolest kadedaks, kui leidub keegi, kellel sirmik lausa koduõuele kasvama tuleb. Minu elus on ka mõned hõrgud hetked sirmikuga olnud ja no on ikka supermõnusa ihuga lihaseen küll. Pildid on ka väga lahedad ja üsna talumatult isuäratavad 🙂
Sedasi praetud sirmikud on nii maitsvad, just sööks nagu vasikalihast valmistatud ja paneeritud šnitslit. Alati kui praetud sirmikuid järgi jääb, saab neid hommikuvõileiva peale pandud, külmalt. Väga maitsvad võileivad saavad.
Oh, Anonüümne, ma kujutan neid võileibu ette!
Aga muidu, ma enne postitamist ikka korra mõtlesin, et on ikka vähe imelik, kui inimene läheb ühest(!) seenest (!) nii leili, et pildistab teda iga nurga alt ja kaks päeva järjest ning siis pühendab tema praaadimise ja maitseomaduste kirjeldamisele terve postituse. Suur heameel on näha (st lugeda) veel nii mitmeid "imelikke", kellega oma rõõmu jagada!
ma olen suur sirmiku fänn ja armastan lisaks veel kuuseriisikaid ja metsashampinjone, aga! mitte kunagi ei korja ma neid aiast.
.. peale austerservikute, mis mul seenepakkude otsa kasvama pandud metsatukka..
ei leia praegu seda artiklit, kus aiast korjatud sirmik pahandust tegi..
leidsin
http://www.tarbija24.ee/101006/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/222480.php
sirmiku eest annast eiteamida ära 🙂
Anonüümne: esiteks pean ütlema, et piir meie koduõue ja metsa vahel on hägune. Aia äärealad, kust oleme seeni leidnud, on looduslikud.
See artikkel, millele viitad, on väga kasulik lugemine kõigile. Igas seenes, mida sööd, pead olema absoluutselt kindel. Ma tean, et safransirmiku aedteisendit ei sööda. Seda on seda leitud Eestis üliharva.See seen, mis meil kasvas ja mille me ära sõime, on suur sirmik. Nii safransirmiku tüüpteisendist (mis on ka esmaklassiline söögiseen) kui ka safransirmiku aedteisendist (mittesöödav) on suurt sirmikut lihtne eristada selle järgi, et kahel esimesel värvub viljakeha vigastamisel ja lõikamisel punaseks. Suure sirmiku viljakeha värv on muutumatu.Kindlat seenetuvastamist kõigile!
Mari-Liis – see sirmik teadis, et ta satub headesse kätesse, sellepärast ta Su koduhoovi tuligi!
Me emaga just sel neljapäeval meenutasime sirmikuid, mida kunagi minu lapsepõlve aegu sai korjatud ikka korvidega. Sirmikud kasvasid muide asulasiseses metsas ning neid seeni ei tuntud ega korjatud (see-eest meie korjasime need alati ära).
Mäletan nende maitset ähmaselt ning täiskasvanuna pole neid ise enam kusagil kohanud. Kusjuures päev hiljem helistas mulle ema, et nad käisid rattamatkal ja sattusid metsas (mitte seal, kus need kunagi kasvasid, see kasvukoht on hävinud) täiesti juhuslikult otsa kolmele sirmikule.
Oh, mul on rõõm tõdeda, et ma olen ka täiega "imelik", eriti mis sirmikuarmastusse puutub 😀
Aga aia suhtes jagan Mari-Liisi kogemust, omal ajal sain ka sõna võtta, et meil kasvas aias sirmikuid, sest too aed oli üht mereäärset metsamaja ümbritsev männisalu. Seal (nagu ka Mari-Liisi maal) on sirmikute õige keskkond, nii et neid ei pea pelgama. Ja ilmselt on nii, et kes ikka lapsepõlvest saati sirmikute vahel üles kasvanud, tunneb-teab selle õige lõhna ja välimuse iga kell ära 🙂
selge siis…
mu enda lapsepõlvekodus oli ka metsa ja aia piir ähmane, seega olen kokku kasvanud nii seente/marjade kui ka rästikutega 🙂
praegu loen neid rästiku hirmu lugusid ja mõtlen oma lapsepõlve peale.. nagu jalad kandsid nii õue tatsasime ja täiesti omapead. suhe neisse elukatesse ja muussegi oli justkui emapiimaga sisse söödud. ei tulnud pähegi rästikut näppima minna ja loomulikult ei tohtinud ka "pea seljas" ringi joosta.. aga see on juba hoopis teine teema…
rästiku-teemaga ei saa ma jällegi ühineda, sest kuigi ma sõna otseses mõttes tegin oma esimesed sammud paljajalu rohu sees sellesama mereäärse krundi õuel, ei ole ma siiani kordagi päris elus rästikut näinud. kõik need seenemetsad ja marjavälud ja ei ühtki ussi…
aga rästiku-hirm on suur, laienedes kõikidele ussidele ja madudele. kohe nii suur, et annab korraliku foobia möödu välja, kust see aga tuli, ei tea..
oi, nüüd ma kuritarvitasin võõrast kommentaariumi teemakohatu kommentaariga 🙂
ühesõnaga, sirmikud ruulivad!
Ma just avastasin metsatuka äärest neli suurt sirmikut, mis tuleks ära süüa.
Kas neid on võimalik ka marineerida?
ikka on võimalik marineerida nagu kõiki seeni. aga ta sobib eelkõige ikka värskelt praadimiseks mu meelest.
Riivi järgmistele soola puistamise asemel natuke pecorinot või parmesani peale… Jubehea 🙂
Esimest korda elus leidsin ka mina sirmikuid….kolm neist ära toodud ja 15 pisitillut jäi veel kosuma.Kui pikk see aeg võiks olla,mil see pika jala otsas tilluke kübarahakatis end suureks vihmavarjuks kasvatab?
tead, see läheb uskumatult kiiresti: paar päeva ja vihmavari on valmis!
Ja see käis tõesti kiirelt:D Täna käisin vaatamas,ainult varred olid alles:D Tegelikult olin päris kurb,kahju,et nad kõik olid täpselt ühesuurused ja said korraga korjamisküpseks.Õnneks leidsin veidi eemalt veel kolm sirmikuhakatist ja panin juba targu veidi kuuseoksi katteks,et mitte jälle tühjade kätega jääda,homme loodan nad sealt ära tuua:)
Aga pole head halvata…käisin siis veidi kaugemal ringi ja leidsin hea kuuseriisikametsa,kukeseeni ja ilusaid kivipuravikupoisse ka:) Kas kitsemampli tarvis on miskit head ideed,kuidas teda kasutada? Neid on meie oma metsas päris palju,aga pole neid varem kasutanud ega ka korjanud.Nüüd määrasin nad ära ja olevat väärt seen:)Tegelikult ma ise seenesõõja pole,aga pere sööb ja korjata armastan hirmsasti!;)
Meil siin Võrumaal on ikka täiega seeneuputus. Eelmisel nädalal leidsin seeneringi 80 sirmikut.Et muid seeni oli nii palju, käisime siis autoga pärast järel. Saatsin linna lastele ja tütre ämmale. Tütar, loll ei õpetanud kuidas sirmikut teha ja ämm oli ära kupatanud need. Täna tulime jälle mitmekümne sirmikuga. Ja puravikud ja kukeseened ja puhtad kuuseriisikad ja muud ka. Panin sirmikuvarred ahju kuivama, rohkem ei mahu. Aga sirmikuid ei ole kunagi säilima pannud. Ei jõua ise kõiki värskelt ära ka süüa ja lapsed ka see nädal juba läinud. Pean vist õlis läbi praadima ja nagu puravikud purki panema, ei tea kas nad nii ka head on talveks? Küll jagaks teistega ka oma seeni, aga oleme nii pärapõrgus.
kuule rotike, ma oma ühe sirmikuga olen siin nüüd nagu naljanumber:D
Aga see puravike moodi võiga purki panemine tundub täitsa hea mõte olevat. Vastupidiselt mõttele sirmikuid kupatada:)
See sinu pärapõrgu tundub üks mõnus koht olevat.
Lahe teema , teil siin! Ka mina sattusin täna maal, kodumetsas kolades sirmiku uputusse.Ei osanud neid sealt otsidagi, juhuslikult nägin, et mingid "taldrikud" paistavad heina seest.Neid oli seal kusagil 20 ringis, osad olid nii üle kasvanud, et lausa külili vajunud, ja mõned olid olid alles "mikrofonid", nagu mu ristipoeg ütleb.Panin siis pange täis ja läksin koju pesukausi järgi.No nii lahedad on nad.Jagasin siis linnas sõbrannadelegi ja praadisin endale.Mina lõikan alati selle kõva südamiku , millele vars toetub, ära , kraabin alt selle ribi ka ära ja lõikan just sellisteks snitsli suurusteks tükkideks ja praen muna ja jahuga.Kui siin oli teema, et kuidas säilitada, siis just niimoodi, praetult, võibki need karbiga sügavkülma panna.Head isu!
"mikrofonid" on väga tabavalt öeldud:)