Aasta algus

Kõik neli konverentsi ettekannet olid põnevad, kaasa mõtlema panevad ja äratundmishetki

pakkuvad.

Rain Pikandi ettekanne “Toit ja disain” oli talle omaselt visuaalselt superhästi teostatud. Ühtaegu karge ja hubane, valge ja hämar, soe ja imeilus.

Fergus Henderson rääkis värvikalt oma From-Nose-to-Tail lähenemisest (ta oli ainus, kes ei kasutanud oma ettekandes filme, fotosid ega slaide), äärmiselt karismaatiline inimene. Peale

pikka ülistusoodi looma maole, südamele, keelele ja pikka selgitust, kuidas tuleks luuüdi

serveerida, esitati ettekande lõpus ilmselt suurte ootustega põneva vastuse osas talle küsimus, mida ta oma perele jõuluõhtul pakkus. Vastus oli: “Turkey!” Vaheajal jalutas külaliste seas ringi ja pidasin temaga lühikese vestluse! Ühtlasi sain tema raamatusse ka autogrammi – juhhuu!

Albert Adriá, suure Ferrani noorem vend, näitas peamiselt filmikesi molekulaargastronoomia imedest ja tutvustas oma magustoiduraamatut “Natura”. Raamat ise on muidugi imeilus. Oli müügil ka kohapeal. Järeletegemiseks on nendest dessertidest enamus kodustes tingimustes liiga keerukad ja aeganõudvad. Räägin ainult enda eest! Kindlasti on tublisid eksperimenteerijaid, kel aega ja tahtmist toiduaineid kodustes tingimustes dehüdreerida ja seejärel soojuslambi all sügisteemalise desserdi tarbeks koltunud puulehekesteks vormida:) Või siis õunamahla segama kõiksugu tarretavate, paksendavate ja mis kõik veel ainetega ja seejärel õunakujulistes vormikestes sügavkülmas sellest massist taas magustoidu jaoks looma õuna (ja samamoodi maasika, banaani jne). Jõudu, perenaised! See viimane kontseptsioon

tekitas minus küll väikese küsimärgi, milleks selline ümbertöötlemine…Tegu aga kahtlemata suure korüfeega magusa molekulaargastronoomia austajate hulgas ja El Bulli kolm Michelini tärni räägivad enda eest. Ja tegelikult, muidugi saan ma aru, et “Natura” on pigem kunsti- kui kokaraamat.

Claus Meyeri ettekanne oli kõige põhjamaisem ja kodusem. Ta on Taani toidukultuuri edendaja

ja kahe Michelini tärniga “Noma” kaasasutaja. Väga sümpaatne noor professor . Tema juhtimisel tegutsevad ka pagarikoda, toitlustusettevõte, äädikavabrik, kohviröstimise tehas (!)

ja kokakool. Ta tutvustas oma algatatud Uue Põhjala Toidu liikumist, mis põhimõtteliselt manifesteerib kohaliku tooraine-liha, kala, põllumajandus- ja metsasaaduste kasutamist ja propageerimist. Meyeri ettekandest said kuulajad muuhulgas teada, kuidas ja millal ta kaotas süütuse ja tänu väga autentsele demonstratsioonile, millist häält teeb tapmisele viidav siga 🙂

Veel üks raamat, mille õnnelikuks omanikuks Bocuse d’Or’il sain:

Retsepte siit ei leia. Küll aga lähenetakse teaduslikult kuue täitsa “tavalise” toidu (kõvakseedetud muna majoneesiga, consommé, lambakints roheliste ubadega, steik friikartulitega, sidruni-beseekook, šokolaadimousse) anatoomiale ja valmistamisele. Autor on keemik. Põnev-põnev, hetkel ongi see mu pooleliolev raamat (olematul) öökapil.

Ja siis! Suure üllatusena käis mul külas ajakiri “Oma Maitse”. Kokkasime nende külaskäigu-rubriigi tarbeks lihtsatest eesti toorainetest väikese kiiksuga roogasid. See oli mul esimene kord niimoodi sähviva kaamera ees ja ajakirjaniku valvsa pilgu ja küsimuste valingu all kokata (ehkki ajakirjanike ja fotograafidega muus vallas varasemast kogemusi küllaga). Ühesõnaga, suure sahmimise käigus läks mul meelest endal pildistada ja nüüd polegi mul fotot sellest, kasvõi siia blogisse lisamiseks, kuidas mu köök on profitehnika poolt valgustatud ja professionaalne fotograaf (õnneks oli tema varasemast tuttav, muidu oleksin vist puhta pabinas olnud) pildistab minu poolt valmistatud ja taldrikule sätitud roogasid. Sellest on kahju. Aga jah, veebruarinumbris siis tuleb lugu.

Niimoodi siis on vahepeal läinud elu kulinaarsel rindel.