Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi | Mari-Liis Ilover

See siin on toidublogi, mida kirjutab Mari-Liis Ilover. Kõik tekstid ja fotod keerlevad ümber toidu. Selle kasvatamise, hankimise, valmistamise ja nautimise. Rõhk on ehedal, puhtal ja maitsval kodutoidul, PÄRIS toidul. Sekka muljeid söögikohtadest. Kui tunned, et oled sattunud õigesse kohta - siis tere tulemast, nautigem koos!

karulauk

Karulaugu ja valge oa supp

by Leave a Comment

Karulaugumaania on taas lahti läinud. Seda imelist rohelist kevadekuulutajat tasub nüüd lisada tõesti pea kõigisse toitudesse, hommikusest omletist salatite ja pirukateni. Andestagu lähikondlased ja sõbrad pidevalt mu ümber heljuva laugulõhna pärast – aga karulauguhooaeg ei kesta niikuinii kuigi kaua ja soovitan kõigil sellest võtta viimast. Karulaugupesto on nii nagu igal kevadel, ka nüüd blogi kõige otsitumate retseptide sekka tõusnud ja mitte asjata- see kraam on lihtsalt võrratu! Karulaugupesto retsept asub siin. Ja kõik teised karulauguretseptid leiab sellel lingilt.

Lisan oma karulauguretseptide kollektsiooni ühe maitsva ja tervisliku supi. Supi keetmiseks on vaja tegelikult vaid kolme komponenti: purk valgeid ube, peotäis karulauku ja kanapuljongit. Aineid on vähe, seda enam peab tähelepanu pöörama kvaliteedile: puljong peaks kindlasti olema naturaalne ja puhta maitsega. Mina kasutan toidutegemise juures kas ise keedetud või Food Studio padadest pärit puljongeid. Selle supi sisse läheb üks väike pakk, ehk 230 ml Food Studio kanapuljongit. Valgete ubade ülesandeks on muuta supp kreemiseks ja tummiseks samal viisil, nagu tavaliselt seda teeb kartul. Lisaks saab supp tänu ubadele ubadele valgurikkam ja toitvam. Kõik muu on maitse järgi ja valmis supi peale võib puistata, mida iganes sulle meeldib. Nende lisandite asemel, mis minu supi peale seekord tee leidsid (või nende asemel), võib peale puistata ka krutoone, hernevõrseid, hakitud rediseid, jogurtit vms.

Supp on üsna karulaugune. Kui arvad, et karulauku saab ehk korraga liiga palju, võib vabalt osa kogusest asendada spinatiga.

Nii või teisiti, see kevadine supp maitseb suurepäraselt ja valmib väga kiiresti – kõik ained potti, 5 minutit keetmist, seejärel püreeks ja valmis ta ongi!

Prindi

Karulaugu ja valge oa supp

Valmistusaeg

Kokku

Kogus ühele

Koostisosad

1 purk valgeid ube (400 g , millest ube 240 g)

230 ml (üks väike pakk) Food Studio kanapuljongit

suur peotäis (u 60 g) karulauku

maitsestamiseks: 1 sl sidrunimahla, soola, pipart, oliiviõli

lisaks: röstitud seemneid, krõbedaks praetud peekonit, parmesanilaaste, krutoone vm meelepärast

Juhised

Nõruta oad vedelikust. Tõsta potti koos kanapuljongi ja veidi väiksemaks tükeldatud karulauguga. Lisa ka veidi soola, sest valged oad tõmbavad puljongi soolasust kõvasti tagasi. Keeda u 5 minutit. Püreesta. Maitse suppi ja lisa vajadusel soola. Lisa ka musta pipart ja sidrunimahla.

Tõsta supp taldrikusse ja lisa omale meelepärast: minu supile läksid seekord sortsuke oliiviõli, röstitud kõrvitsaseemned, karulauguõied ja viiluke krõbedat peekonit.

Käigud Supp

 

See postitus valmis koostöös Food Studio puljongitega.

Blogil 8 aastat täis. Suured muutused!

by 8 kommentaari

Täna on tähtis päev. Vähemalt minu ja blogi jaoks. Blogil on 8-aastane sünnipäev! Olgem ausad, igal aastal ei ole ma seda päeva üldse mitte tähistanud. Kiires kevadsebimises pole see iga kord isegi meelde tulnud.Sel aastal aga…sel aastal on teisiti! Olen valmistunud sünnipäevaks juba pikka aega. Otsustasin teostada kaua kuklas tiksunud plaani kinkida blogile korralik värskenduskuur. 8-aastane blogi on igati väärt väikest ülesvuntsimist, et uue hoo ja värskusega jätkata. Ja ta-daa!, kirjutangi seda postitust hoopis teiselt platvormilt, palju õhulisemasse ja värskemasse blogisse, kui enne. Blogisse, mis on rohkem minu nägu.

Peamised muudatused seisnevad bloggerist wordpressi üle kolimises ja uues veebiaadressis. Blogi nimi on ikka seesama vana hea Siit nurgast ja sealt nurgast, kirjutan ja pildistan ikka endiselt mina. Ehkki aadress on muutunud, ei ole lugejatel üldse põhjust muretsemiseks, et näiteks oma varem salvestatud lemmikuid üles ei leia. Viimane kui üks varasem blogipostitus on suunatud uuele aadressile ja kõik toimib täpselt niisamuti kui varem! Retseptide lehekülg ja retseptide otsimine on nüüd palju funktsionaalsem kui varem. Retsepti saab otsida nii rubriigi, arhiivi kui täägide abil, ka lihtsalt märksõna sisestades. Retseptide lehe lõpus on ka tähestikuline retseptide indeks. Ühesõnaga, mul ikka täitsa sünnipäevatunne kohe! Uus leht on ju täitsa kohe nagu kingitus – mulle, blogile ja teile ka, armsad! …

Loe edasi

Karulauk ja kala ehk tursk sinepises karulaugukastmes

by Leave a Comment

cod with creamy wild garlic sauce

Ülistuslaulu karulaugule olen kevadeti laulnud siin blogi algusaegadest saadik. Vitamiinidest ja heast maitsest pungil taim oma parimas vormis ja kättesaadav vaid mõned kevadised nädalad. Kasutagem teda siis kõikjal, kus vähegi võimalik – salatites, suppides, pastaroogades, pestos jne. Koorene ja sinepist lisasärtsu saanud soe karulaugukaste on kala kaaslaseks kui koodud. Kui turska ei ole, võid loomulikult kasutada ka mõnd muud valget kala.
Retsept ilmus ka tänases Arteris.

Tursk sinepises karulaugukastmes


Kaste:
50 g võid
30 g karulauku
200 ml 35% koort
1 sl sinepit
soola
pipart
Kala:
400 g tursafileed
praadimiseks võid ja õli

Alusta kastme valmistamisest. Sulata pannil või paksu põhjaga potis või. Haki karulauk veidi väiksemaks. Tõsta karulauk võisse. Kuumuta umbes 1 minut, kuni karulauk “vajub kokku”. Vala peale koor ja lisa sinep. Sega läbi ja keeda kaaneta paar minutit. Maitsesta soolaga.
Lõika tursafileed väiksemateks tükkideks. Prae pannil või ja õli segus mõlemalt poolt kuldseks, paar minutit ühelt ja paar teiselt poolt. Kui kasutad nahata fileed, keeruta kalatükke enne praadimist kergelt nisujahus, et kalaliha ei laguneks. Nahaga filee puhul pole see vajalik.
Serveeri kala kuuma kastmega, lisandiks kartulipuder ja redised. Lisa enne söömist veel veidi värskelt jahvatatud musta pipart.

Lillkapsapitsa karulaugu ja suvikõrvitsaga

by 3 kommentaari

lillkapsapitsa karulauguga

Lillkapsas pitsapõhjana ei ole muidugi mingi eriline uudis. Olen ise ka selle imeasja juba ammugi ära proovinud ja retsepti eelmisel aastal novembris Pereköögi vahendusel ka laiemalt jaganud. Tookord oli tegu gluteeni- ja laktoosivabadele toitudele pühendatud Pereköögiga, kus kasutasin lillkapsapõhja kooshoidva juustuna Valio Fortet, mis on laktoosivaba – nii et pitsa mahtus kenasti etteantud raamidesse.
Tuleb tunnistada, et tegelikult olin esimest korda seda maailmas juba mõnda aega populaarsust nautinud pitsapõhja valmistades üsna skeptiline. Kuidas ikkagi saab lillkapsast hästi koos püsiva, lõigatava ja pealekauba veel maitsva pitsapõhja? Aga näed saab! Kõige lõbusam oli see, et lapsed ei saanud pitsat süües arugi, et midagi on teisiti kui tavapäraselt. Seda suuremad olid muidugi pärast einet tõde kuuldes nende silmad.

Pereköök, november 2013

Tõepoolest, kui lillkapsapõhjale laotada tavapäraseid pitsakatteid nagu siin paremal pildil näha- tomatipastat, oliive, sibulat, tomativiile, sinki, mozzarellat või muud meelepärast ja maitsestada kogu kupatus veel punega, on nii maitse kui väljanägemine täiesti pitsased. Aga sealjuures täiesti nisujahuvabalt!
Iseenesest olen muidugi seda meelt, et pitsa jäägu ikka pitsaks – see tähendab õhukesel pärmitainapõhjal küpsetatud kattega lahtiseks pirukaks. Mis on hästi valmistatult lihtsalt võrratu! Kõige parema meelega nimetaksin seda lillkapsavärki tegelikult lillkapsatainast pirukaks või millekski muuks taoliseks, igatahes mitte pitsaks – aga kui see köögiviljane küpsetis sellise nime endale juba saanud on, olgu ta siis pealegi edaspidigi lillkapsapitsa! Mulle maitseb ta väga lihtsalt sellepärast, et köögiviljad on see toiduainete grupp, mida leiab minu taldrikust kõige sagedamini, et mitte öelda enamjaolt.  Ja hullult ahvatlevad on kõikvõimalikud retseptid, kus köögiviljadest saab meisterdada igasuguseid ägedaid, maitsvaid ja erilisi versioone.
Praegu, karulauguajal, ei suutnud ma vastu panna ahvatlusele katsetada lillkapsapitsat selle särtsaka kevadise vitamiinipommiga. Et karulauk iseenesest on juba nii tugeva ja domineeriva maitsega, lisasin talle kaaslaseks mahedamaitselise ja tagasihoidliku suvikõrvitsa. Praegu Euroopast meile jõudvad isendid on täitsa suvise maitsega – mida saledam ja väiksem suvikõrvits, seda krõmpsum ja maitsvam.

Lillkapsapitsa karulaugu ja suvikõrvitsaga

Lillkapsapõhi:
u 1-kilone lillkapsapea
80 g riivitud juustu (parmesani tüüpi või seda täitsa tavalist)
1 muna
1 tl kuivatatud punet (soovi korral)

Kate:
paras punt karulauku, umbes 80 grammi
pool tl soola
1 sl oliiviõli
pool noort ja saledat suvikõrvitsat (u 70 g läheb tarvis)
50 g parmesani või Valio Fortet

Tükelda lillkapsas õisikuteks. Purusta lillkapsaõisikud köögikombaini lõikederadega peenikeseks puruks. Käsitsi tehes lõika lillkapsas pooleks ja riivi mõlema poole õisikutepoolsed osad, nii et varreosa jääb järgi. Kokku läheb tarvis 700 g “lillkapsalund”.
Kuumuta pudi mikrolaineahjus kaane all 4 minutit. Võid sama kaua ka potis vees keeta, sel juhul nõruta lillkapsas sõelal enne järgmist sammu. Lillkapsapudi võid ka läbi aurutada – peaasi, et ta saaks veidi kuumust.

lillkapsast "pitsapõhi"

Tõsta lillkapsas puuvillasele köögirätikule või neljaks kokku pandud marlile. Keera nutsakaks kokku ja vääna välja nii palju vett kui võimalik. Lase enne väänamist lillkapsal veidi jahtuda, muidu ei ole seda tegevust kuigi mugav läbi viia .
Tõsta kuivaks pigistatud lillkapsas kaussi. Lisa riivitud juust ja kuivatatud pune, sega läbi. Lisa lahtiklopitud muna, sega kätega ühtlaseks tainaks. Vormi sellest pall.

lillkapsast "pitsapõhi"Kata küpsetusalus küpsetuspaberiga. Olen pitsade ja teiste sarnaste lamedate küpsetiste tegemiseks harjunud kasutama Emile Henry pitsaküpsetusalust, (vaata ka siinset grillipitsat ja pizza biancat) . Ehkki lillkapsapitsa küpsetamisel tema parimad omadused mõjule ei pääse, kuna lillkapsamassi ja aluse vahele tuleb kindlasti küpsetuspaber panna, näeb ta ka lillkapsapitsa all lihtsalt ilus ja dekoratiivne välja. Vabalt võib kasutada ka tavalist ahjuplaati, mis on kaetud küpsetuspaberiga. Nii või teisiti, tõsta lillkapsapall küpsetuspaberile. Vajuta kätega poole sentimeetri paksuseks ümmarguseks põhjaks.
Küpseta 200 kraadises ahjus 30-35 minutit, kuni põhi saab veidi värvi.
Küpsemise ajal valmista ette katte ained. Eemalda karulaugult varred. Rebi lehed keskelt pooleks aseta uhmrisse. Lisa sool ja vajuta lehed uhmrinuiaga pehmemaks. Lisa õli, uhmerda veel veidi. Tulemus ei pea olema pasta, vaid soola ja õliga pehmeks muljutud karulaugu lehed. Suvikõrvitsast lõika köögiviljakoorijaga pikkupidi õhukesed viilakad. Kui sisemine semeneosa on väga pehme, ära seda kasuta. Lõpeta viilutamine lihtsalt seal, kus südamik algab, võta suvikõrvits teistpidi kätte ja viiluta ka teiselt poolt viljaliha kuni seemneteni. Võid suvikõrvitsa ka harilikult õhukeselt viilutada, kui sulle meeldib niimoodi rohkem. Riivi juust.
Tõsta küpsenud põhi ahjust välja, laota peale karulaugulehed ja suvikõrvits.Kui uhmri põhja jäi õli, nirista see taimedele. Raputa peale riivitud parmesan.

lillkapsapitsa karulauguga

Tõsta pitsa uuesti ahju ja küpseta veel umbes 10 minutit, kuni suvikõrvits on veidi pehmenenud ja juust sulanud.
Parim kohe soojana!

lillkapsapitsa karulauguga

Karulaugu-ricotta kannelloonid

by 8 kommentaari

Karulauk möllab metsas (mõnel ka aias), turgudel, köökides ja blogides. Loomulikult, hooaeg ju! Kuigi, tuleb tunnistada silmad maas, üks kevadhooaja märksõnu meie köögis on alati olnud ka kõrvitsasupp, puravikusupp ja puravitagliatelle, lisaks marjakoogid, sest eelmisel suvel-sügisel orava kombel hoidistatud kraamile on ju viimane aeg lõpp peale teha. Õigupoolest on see tüütu, sest nii head kui kõik need kõrvitsad ja puravikud ja marjad ka pole, kisub praegu ikka palju-palju rohkem värske ja uue poole. Mõtlen tõsiselt sellele, et ei topi sel aastal oma sügavkülma enam täis. Olen näiteks alati lõiganud karpidesse rabarbrit ja pistnud neid sügavkülma. Samas ei ole sel talvisel rabarbrikissellil ja -koogil üldse seda maitset ja olemist, mis kevadel. Lumi, pimedus ja rabarber ei sobi lihtsalt omavahel kokku. Pigem sööksin teda hooajal nii palju, et isu täis, igal moel ja kõikvõimalikes toitudes. Et siis talvel meenutada, kui hea see kõik oli ja oodata pikisilmi, et jälle saaks. Nii nagu praegu karulauguga: punt on kogu aeg kapis ja läheb ta võileivale, pestosse, omleti sisse, salatisse, külmadesse ja soojadesse kastmetesse jne. Ilmselt paari nädala pärast on isu täis. Ja saab jälle jääda järgmise kevade ootele. Aga praegu, karulauk kõikjale!
karulaugu-ricotta kannelloonid/ramson and ricotta cannelloni
Kannelloonide sisse sobis karulauk koos ricottaga lihtsalt imeliselt. Karulaugus on nii palju maitset, et ma üldse ei lisanud midagi muud, mida muidu võiks ju siia pista: oreganot, basiilikut vms. Ma ei riivinud bešamellkastmesse isegi muskaatpähklit ja polnudki vaja! Maitse oli puhas ja värske. Retseptis kirjutatud kogus 100 g on minimaalne, rohkem võib ka karulauku lisada. Üks suur korralik punt, mis hädavaevu pihku mahub, võiks olla. Mulle ei meeldi üldse, kui kannelloonid on jäänud kuidagi kuivale ja saanud katteks ainult juustu. Vot nii, nagu pildilt näha, et pasta lausa ujub rikkalike kastmekihtide vahel, kus ta on küpsenud parajalt pehmeks, on maitsev! Kui tavaliselt on kannelloonide pakendi peale kirjutatud, et neid tuleks enne ahjupanemist keeta, siis sedamoodi tehes keetmine küll vajalik pole. Juustust ja kastmetest tuleb piisavalt niiskust. Lisaks on keedetud kannelloone täita paras nikerdamine. Kuivadega läheb asi libedalt.

Tarvis läheb:

karulauk/ramson, wild garlic

100 g karulauku
400 g ricottat
12 kanneloonitoru

Tomatikaste:
1 sl oliiviõli
1 sl võid
1 sibul
1 küüslauguküüs
400 g purustatud tomateid (1 purk)
2 sl tomatipastat
1 tl suhkrut
soola, musta pipart

Bešamell-kaste
50 g võid
2 sl nisujahu
0,5 l piima
soola
250 g mozzarella juustu

Lisaks:
musta pipart
paar lehte hakitud karulauku

Kõigepealt aja kastrulis vesi keema ja kuumuta karulauk korraks läbi, ainult niipalju, et ta vajub veidi kokku ja värv muutub tumedamaks. Poolest minutist piisab. Nõruta kohe, lase hetk jahtuda ja vajuta peos palliks. Haki peeneks. Sega ricottaga, maitsesta segu soolaga.
Nüüd on tarvis keeta kaks kastet: tomati- ja bešamell-.
Tomatikastmeks kuumuta pannil või ja õli. Haki sibul ja küüslauk. Kuumuta need läbipaistvaks. Vala hulka purustatud tomatid koos vedelikuga ja tomatipasta. Maitsesta suhkru, soola ja musta pipraga. Keeda vaiksel tulel 15 minutit.
Bešamellkastmeks sulata kastrulis või, lisa nisujahu. Väga suureks abiks bešamellkastme tegemisel on spiraalvispel ehk kastmevispel, mis hoiab ära igasuguste jahuklimbikeste tekkimise. Sega kastmevispliga jahu ja sulavõi ühtlaseks, vala peale 1/3 piimast. Kuumuta pidevalt kastmevispliga segades keemiseni. Kraam potis peab olema täiesti ühtlane kreem. Nüüd lisa ülejäänud piim, sega ja lase keema. Keeda 10 minutit ja maitsesta soolaga. Bešamellkastmesse käib ka riivitud muskaatpähkel, aga ma ei pidanud seda praegu vajalikuks. Nii, nüüd ongi kõik kolm olulist komponenti: kannelloonide täidis, bešamell ja tomatikaste valmis:

ricotta, bechamel and tomato sauce

Üle on jäänud veel vaid kannelloonid täita, kõik ahjuvormi laduda ja toit valmis küpsetada.
Vali selline ahjuvorm, kuhu kannelloonid mahuksid ära ilusasti ühes kihis ja tihedasti ritta laotult, nii et ka äärtesse ei jääks liigselt ruumi. Muidu lihtsalt vajub kogu kupatus küpsedes laiali. Mul on tõesti palju ahjupotte- ja -vorme, liiga palju. Sest ma lihtsalt ma ei suuda vastu panna, kui näen taaskord mõnd ilusat ja inspireerivat keraamilist, klaasist või malmist vormikest või potikest ja tassin ta õnnelikult ohates koju. See on mu kiiks. Ma tarisin näiteks Brüsselist käekotis taginepoti kaasa. Ja kasutan seda 1 kord aastas. Noh, see selleks. Igaljuhul ei leidnud ma sobivat vormi kannelloonidele (tuleb vist lahtiste silmadega jälle poes ringi vaadata:P), natuke ruumi jäi vormis üle ja ma toppisin selle täis kuivanud saiatükikesi, mis aitaksid mul vältida kastmete laialivalgumist. Oo, need saiad olid pärast ülihead, alt kastmes pehmenenud ja pealt krõbedad. Nii sai kohe ühes vormis nagu kaks toitu:)
Aga see ei ole üldse eesmärk ja loodan siiski, et leiate oma 12 kannelloonile sobiva vormi ja mahutate nad ilma saiaehitiseta sinna kenasti ära.
Kõigepealt tuleb aga karulaugu-ricottasegu kannelloonide sisse saada. Mina tegin seda tordipritsiga ja asi läks väga libedasti. Võib kasutada ka kilekotti, millele ühte nurka auguke tehtud ja siis sealt pigistada. Tõsta lihtsalt pastatoru püsti taldrikule või lõikelauale ja suru täidis sisse. Täida kõik kannelloonid ja tõsta pikali ootele, nende kord on kohe-kohe. Enne vala vormi põhja eelnevalt valmis keedetud tomatikaste. Sellele laotagi kannelloonid, kenasti üksteise vastas.

karulaugu-ricotta kannelloonid/ramson and ricotta cannelloni (making)

Vala ühtlaselt peale bešamellkaste. Jälgi, et kõik pastatorud oleksid kaetud. Vastasel juhul nad lihtsalt ei küpse pehmeks, ainult kuivavad. Kõige peale laota sõrmede vahel katkipudistatud mozzarella. Kasutasin Vigala mozzarellat, nimetusega Delikatess ja väga mõnusalt kuldne-krõbe jäi.
Küpseta ahjus 190 kraadi juures 25 minutit. Tõsta seejärel vorm ahjust välja ja lase roal paarkümmend minutit toatemperatuuril taheneda, siis hoiab ta rohkem koos ja on lihtsam lõigata. Raputa enne söömist peale veel värskelt jahvatatud musta pipart ja hakitud karulauku.

karulaugu-ricotta kannelloonid/ramson and ricotta cannelloni
Vormi põhja jäänud kastme sõime ära saiatükkidega. Nii tühja ja puhtakslimpsitud ahjuvormi pole mina ammu enam näinud. Alles nüüd siin postitusele silte pannes mõtlen selle peale, et see ju täitsa taimetoit, ei mingit liha. Ja puudust sest ei tundnud küll mitte keegi.
karulaugu-ricotta kannelloonid/ramson and ricotta cannelloni

Karulaugupesto

by 9 kommentaari

karulaugupestoKaunivärviline karulaugupesto valmib imelihtsalt ja kiiresti. Saab kasutada saiamäärdena, pasta või gnocchi kastmeks, koos grillitud köögiviljadega. Hästi maitsev ja kerge kevadine roog on küpsetatud valge kala filee (tursk, koha, siig või mõni muu), karulaugupesto ja roheline värske salat.

Pesto on tegelikult selline asi, mida saab vabalt teha tunde järgi, täpse retseptita. Et umbes 3 peotäit karulaugulehti, peotäis riivitud juustu, peotäis pähkleid, maitse järgi soola-pipart ja nii palju õli, et pestol oleks sulle sobiv konsistents. Ma panen siiski kirja ka kogused nii, nagu nad mul enam-vähem pestosse läksid, võib-olla on kellelegi, kes esimest korda teeb, abiks.Karulaugupesto

80 g karulaugu lehti ( kui on liiga palju valget varreosa, lõika see ära ja kasuta kusagil mujal, näiteks salatis)
100 ml oliivõli
50 g riivitud parmesani (või muud sarnast kõva laabijuustu, näiteks Valio Forte)
50 g seedermänniseemneid või Kreeka pähkleid või India ehk kašu-pähkleid
0,25 tl soola
0,25 tl pipart
1 tl sidrunimahla

Alustuseks rösti kuival pannil kergelt seedermänni seemned või pähklid. Mitte pruuniks, aga nii et nad saaks heleda kuldse tooni, siis jääb maitse kreemjas ja pehme, mitte liiga pähkline.

Järgmisena saumikserda üheskoos jahtunud seedermänniseemned, pestud ja kuivatatud karulaugulehed ja 3-4 spl oliivõli ühtlaseks massiks. Lisa riivitud parmesan, veidike soola-pipart, 1 tl sidrunimahla (ei ole kohustuslik koostisaine) ja surista edasi, lisades samal ajal nirena ülejäänud oliivõli.
Ja ongi valmis sinu aromaatne ja mõnusalt küüslaugune, maailma parim karulaugupesto.

karulaugupesto