kapsas

Arvestades, et blogisin viimati eelmisel aastal, on ju igati kohane selle postitusega soovida kõigile head uut aastat. Mingil põhjusel ei ole kombeks seda peale kolmekuningapäeva teha, vähemalt pudelita. Pudelita? No kuulge, see on ju tobedus, mingi imelik nõuka-aja jäänuk vist. Arvan, et kui tahta soovida mitte lihtsalt moepärast, vaid tõesti kogu südamest oma blogi lugejatele head uut aastat, siis võib seda teha ka ajal, mil uut on kestnud vaid 14 ja jäänud veel 351 päeva. Nii et: head uut aastat! 
Huvitava fenomenina jätab tegelikult aastavahetuse kui sündmuse erilisus mind aastatega üha ükskõiksemaks. Lapsena sai ikka väga elevil oldud ja päevi loetud selle tähtsa sündmuseni, mil kogunesime kõik sugulastega Raplas vanaema juurde, sõime pika laua taga head-paremat, vaatasime Kutsuvat Tulukest. Oh, seda lõputut kellavaatamist ja esialgu tundide, siis minutite lugemist. Ja siis lasi vanaisa aiavärava juures rakette. Nagu kõik teised naabridki tänaval. Oi, see oli aasta tipphetk! Kõik tunduski järsku nii uus ja värske. 1. jaanuaril kell 00.05 oli olemine täiesti teistsugune, kui kümme minutit tagasi 23.55. Uus aasta ju! Mäletan, kuidas sai harjutatud uue aasta numbri kirjutamist ridade kaupa joonelisele paberile, et ikka meelde jääks ja kenasti välja tuleks.
Noorena (khm-khm, nooremana, kui praegu) ja juba iseseisvat elu elades oli vana-aasta õhtu lihtsalt üks suur pralle kihisevate jookide, kreisilt ülemeeliku seltskonna ja diskoga. Põhjus pidutseda. Ja täiega! Uue aasta esimene päev algas tuikava peaga 1. jaanuaril lõuna paiku, kui õues hakkas juba pimedaks minema.
Nüüd on ausalt öeldes kogu sellest aastavahetuse trianglist üsna suva. Ei tee ma mingeid analüüsivaid tagasivaateid möödunud aastale ega anna uueks aastaks lubadusi olla tublim ja parem. Nõup. Sest tegelikult midagi ei muutu, aeg kulgeb ja maakera pöörleb ikka omasoodu rahulikult edasi vaatamata saluudile ja šampanjale. Proovin iga päev olla parem ja tublim, kui eelmisel, mitte ainult aasta esimesel. Uue aasta esimene päev ei erine mu meelest eelmise aasta viimasest kohe üldse mitte mingil moel. Jube igav, onju. Täielik degradeerumine.
Kuid vaatamata elevuse puudumisele aastanumbri vahetuse osas, on uue aasta algus siiski tore. Sest nädal-paar on selline vaiksem, veel veidi pühadehõnguline periood, kus töid-tegemisi tavapärasest vähem. Või vähemalt on võimalus asjad enda jaoks sedamoodi sättida, kuna ka paljud koostööpartnerid puhkavad. Lisaks on ju koolivaheaeg, mis annab võimaluse vabamaks olemiseks ja ettevõtmisteks ning sõitudeks koos lastega. Meil oli vahva. Kulgesime rahulikult, ei teinud mingeid erilisi plaane ja lihtsalt…olime. Koos.
Veidi ka sünoptilisi märkmeid, mis küll harva, kuid vahest siiski siit blogist läbi jooksnud on. Seekordne aastavahetuse aeg paistas silma erakordselt vahelduvate ilmaoludega.