kapsas

Borš punaste ubadega

juuni 29, 2017 by Mari-Liis Ilover 2 kommentaari

Suvised köögiviljasupid on täitsa omaette fenomen. Sama tegelikult suviste ühepajatoitudega. Aedviljad on nii maitset täis, et ilma igasuguste maitseuperpallide ja imevürtsideta saab lihtsalt värsketest ja värvilistest juurikatest nii hõrgu roa, mille maitse meenub veel talvistes suvemälestusteski. Turult saab juba kõiki selles supis vajaminevaid juurikaid ja muid aedvilju värskelt – nii kartulit, porgandit, kapsast kui peeti. Kõik magusad ja õrnad, lihtsalt supermaitsvad! …

Loe edasi

Värviline kanasalat

jaanuar 16, 2017 by Mari-Liis Ilover 1 Comment

Arvestades, et blogisin viimati eelmisel aastal, on ju igati kohane selle postitusega soovida kõigile head uut aastat. Mingil põhjusel ei ole kombeks seda peale kolmekuningapäeva teha, vähemalt pudelita. Pudelita? No kuulge, see on ju tobedus, mingi imelik nõuka-aja jäänuk vist. Arvan, et kui tahta soovida mitte lihtsalt moepärast, vaid tõesti kogu südamest oma blogi lugejatele head uut aastat, siis võib seda teha ka ajal, mil uut on kestnud vaid 14 ja jäänud veel 351 päeva. Nii et: head uut aastat!
Huvitava fenomenina jätab tegelikult aastavahetuse kui sündmuse erilisus mind aastatega üha ükskõiksemaks. Lapsena sai ikka väga elevil oldud ja päevi loetud selle tähtsa sündmuseni, mil kogunesime kõik sugulastega Raplas vanaema juurde, sõime pika laua taga head-paremat, vaatasime Kutsuvat Tulukest. Oh, seda lõputut kellavaatamist ja esialgu tundide, siis minutite lugemist. Ja siis lasi vanaisa aiavärava juures rakette. Nagu kõik teised naabridki tänaval. Oi, see oli aasta tipphetk! Kõik tunduski järsku nii uus ja värske. 1. jaanuaril kell 00.05 oli olemine täiesti teistsugune, kui kümme minutit tagasi 23.55. Uus aasta ju! Mäletan, kuidas sai harjutatud uue aasta numbri kirjutamist ridade kaupa joonelisele paberile, et ikka meelde jääks ja kenasti välja tuleks.
Noorena (khm-khm, nooremana, kui praegu) ja juba iseseisvat elu elades oli vana-aasta õhtu lihtsalt üks suur pralle kihisevate jookide, kreisilt ülemeeliku seltskonna ja diskoga. Põhjus pidutseda. Ja täiega! Uue aasta esimene päev algas tuikava peaga 1. jaanuaril lõuna paiku, kui õues hakkas juba pimedaks minema.
Nüüd on ausalt öeldes kogu sellest aastavahetuse trianglist üsna suva. Ei tee ma mingeid analüüsivaid tagasivaateid möödunud aastale ega anna uueks aastaks lubadusi olla tublim ja parem. Nõup. Sest tegelikult midagi ei muutu, aeg kulgeb ja maakera pöörleb ikka omasoodu rahulikult edasi vaatamata saluudile ja šampanjale. Proovin iga päev olla parem ja tublim, kui eelmisel, mitte ainult aasta esimesel. Uue aasta esimene päev ei erine mu meelest eelmise aasta viimasest kohe üldse mitte mingil moel. Jube igav, onju. Täielik degradeerumine.
Kuid vaatamata elevuse puudumisele aastanumbri vahetuse osas, on uue aasta algus siiski tore. Sest nädal-paar on selline vaiksem, veel veidi pühadehõnguline periood, kus töid-tegemisi tavapärasest vähem. Või vähemalt on võimalus asjad enda jaoks sedamoodi sättida, kuna ka paljud koostööpartnerid puhkavad. Lisaks on ju koolivaheaeg, mis annab võimaluse vabamaks olemiseks ja ettevõtmisteks ning sõitudeks koos lastega. Meil oli vahva. Kulgesime rahulikult, ei teinud mingeid erilisi plaane ja lihtsalt…olime. Koos.
Veidi ka sünoptilisi märkmeid, mis küll harva, kuid vahest siiski siit blogist läbi jooksnud on. Seekordne aastavahetuse aeg paistas silma erakordselt vahelduvate ilmaoludega.

Allpool olev foto on tehtud just enne aastavahetust ema juures Helsinkis, kus tunne oli lausa kevadine – päike paistis, linnud säutsusid ja maa oli puhas. Pildil olen ma siis tegelemas sotsiaalmeediasse panustamisega, pildistades armast paika vee ääres, mis oli tol hetkel justkui loodud talviseks õues einestamiseks. Olen sellesama paiga aastaid tagasi, kuid enam-vähem samal kuupäeval, jäädvustanud ka paksu lumega kaetult. Aga jah, sel aastal siis nägi ta välja hoopistükkis sedamoodi:

Pilt mu Instagrami feed-ist

Tagasi Eestis, sai jõuluaja must maa kohe aasta esimestel päevadel lumekirme, mis jäädvustatud ka allpool oleval pildil: Valter sai just sõita puhtal sillutisel tõukekaga, kui järgmisel hetkel hakkas lund sadama. Tõukeratas vajutas sellesse oma templi:

Köögiviljapeenralt sain lume eest ära noppida veel viimased vaprad lehtkapsad. Üsna uskumatud jääkarud on need lehtkapsad, tuleb tunnistada. Jaanuaris veel täiesti söödavaid lehti pakkuda, see nõuab ikka korralikku elutahet ühelt roheliselt taimekeselt.

Ja siis tuli lõpuks PÄRIS LUMI! Linnas võiks lumi olla pigem olemata. Niikuinii on see mõne tunni pärast peale sadamist muutunid mustaks tee äärde lükatud plögaks, mille ainuke ülesanne on teha liikumine võimalikult ebamugavaks ja rikkuda jalanõusid. Aga talvel maal olles on lumi mõnusaks olemiseks tegelikult ikka täiesti asendamatu. Puhas, värske, rahulik – imeline valge õnnistus! Veetsime kõik võimalikud hetked õues mütates. Kelgutades, jalutades, lumeingleid tehes, lihtsalt nautides ja lumelõhna nuusutades.

Ühel pildil suvi ja talv. Põõsa külge jäänud kibuvitsamarjad, taamal lumme mattunud kasvuhoone.

Kadakamarjadest meie kandis puudust ei ole.

No mis ma oskan öelda. Lihtsalt ilus. Rõhuga sõnal lihtsalt.

Selline kaootiline heietus siis sai nüüd kirja pandud. Ei mingit süvitsi minekut, põhjalikke analüüse, lihtsad igapäevased hetked ja veidi ilmajuttu. Kuid et selle blogi näol on endiselt tegu oma hetkede jäädvustamise pesaga – peamiselt küll muidugi toiduelamuste näol, kuid vahest harva sekka ka muud – siis vast ei ehmatanud keegi nüüd sellest jutuvadast. Veel enam, on võimalik, et sel aastal tulebki postitustesse lobisemist rohkem. Kes teab, eks paistab. Nagu juba öeldud, uusaastalubadusi ma endale ei anna, kuid see on uusaastalubadustetagi kindel, et blogi pean edasi. Muudmoodi ei kujuta ettegi.

Huhh, jõudsimegi lõpuks retseptini. Seekord on tegu on mõnusalt krõmpsuvate köögiviljadega kanasalatiga, mis maitseb tänu aasiapärasele kastmele imehästi ja sisaldab boonusena tervet plejaadi vitamiine ja mineraalaineid. Panin kirja kanafileega variandi, kuid tegelikult võib siin muidugi kasutad ka muud kanaliha, kasvõi ahjukana ülejääke. Punase kapsa võiks lõigata hästi peenelt, siis on ted mõnusam salatis süüa. Porgandi ma tõmbasin ribadeks köögiviljaribastajaga, kuid selle puudumisel võib porgandi vabalt riivida. Värskeid suhkruherne kaunu peaks suuremates poodides kenasti saada olema, vähemalt meie Rimis on nd kogu aeg olemas.
Muide, kes eelistab toorestele köögiviljadele kergelt kuumust saanuid, siis võib kogu kupatuse pannil läbi vokkida ja saab hoopis mõnusa vokiroa. Vokiroasse võib lisada ka nuudleid.
Kes ütles, et talvel värve pole? Siin taldrikus on neid ju parasjagu!

Värviline kanasalat
kahele

1 broilerifilee
500 ml vett
60 g suhkruherne kaunu
60 g porgandit
60 g punast kapsast
Kaste:
1 purustatud küüslauguküüs
1 tl riivitud ingverijuurt
1 tl laimimahla
1 tl sojakastet
1 sl oliiviõli
25 g maapähkleid
soola

Kuumuta vesi vähese soolaga keema. Lisa broilerifilee, keera kuumus madalamaks ja keeda 15 minutit. Lase kanal jahtuda ja tõmba seejärel kahe kahvliga või sõrmede abil peenteks ribadeks.
Lõika suhkruherne kaunad diagonaali all tükkideks. Ribasta porgand ja kapsas. Lisa köögiviljad kanaribadele. Sega kõik kastmeained kokku ja vala kaste salatile. Sega läbi. Puista peale hakitud maapähkleid.

Röstitud rooskapsad ja muskaatkõrvits – kerge ja värviline jõulutoit. Mahlane kalkuni-läätseterriin ka.

detsember 18, 2016 by Mari-Liis Ilover Leave a Comment

Ajad, mil jõulutoidud pidid olema uputatud searasvasse, suhkrusse ja jahusse, on möödas. Mitte et neis kolmes nüüd midagi kohutavalt jubedat oleks. Vahel harva ja natukene süüa ka mitte maailma kõige tervislikumaid toiduaineid on igati okei. Lihtsalt tänapäeval pole enam mingit erilist vahet argi- ja pidutoitudel. Eriliselt rammusaid, rasvast nõretavaid ja suhkrumagusaid toite tehti kunagi ju vaid pühadeks, muul ajal aeti läbi kasinamalt ja kergemalt. Tänapäeva maailmas aga pistetakse magusaid saiakesi, komme, liha ja kõike muud, mis kunagi oli vaid parimate pidupäevade roog, igapäevaselt. Sestap puudub igasugune mõte või vajadus süüa jõulude ajal kõike seda topeltkogustes.
Eraldi lugu on traditsioonidega. On traditsioone, mida ma austan väga ja ühed neist on klassikalised jõulutoidud. Sestap, vaatamata toidumaailma hiigellainena üle ujutavast tervisetrendist, on ka meie pere jõululaual nui neljaks nii seapraad, sült, verivorstid, ahjukartulid, hapukapsas (see muidugi siia loetellu konteksti mõttes hetkel ei sobi, kuna ongi igati tervisesõbralik toit), piparkoogid ja ehk magus, võine ja šokolaadine jõulukringelgi. Mis üldse oleks jõuluõhtu kõige selleta?
Pühadeaeg on aga pikk, uue aasta esimeste päevadeni välja. On pidusid, koduseid söömaaegu, külaliste vastuvõtmist, külaskäimisi. Kohe kindlasti ei jaksa ega taha ma traditsioonilist jõulutoitu süüa järjest mitu päeva – kodus, külas, igal pool ja terve pühadeaja -eieiei! Liiga raske, liiga toitev, liiga-liiga kõike. Ja ausalt öeldes kisub pikapeale ju igavaks ka kogu see verivorstindus ja piparkoogindus.
Et jõuluseid maitseelamusi nautida, ei pea end terve pühadeperioodi jooksul uputama tühjadesse, vaid kehale ballastiks olevatesse toiduainetesse. Võrratud jõulused lõhnad ja maitsed saab peolauale võluda palju tervisesõbralikumal, ent sugugi mitte vähem maitsval moel. Jõuluroogi saab igati edukalt tuunida õhulisemaks ja kergemaks, tervislikumaks, ühesõnaga: tänapäevasemaks. Hea ja kerge enesetunne on kõige selle juures vaid boonuseks.
Näiteks seesama pühadeaega imehästi sobiv värviline köögiviljaroog, millele lisaväärtust andmas pähklid, jõhvikad ja granaatõunaseemned. Seda rooga on mõnus nautida omaette sooja salatina või kartulite asemel jõuluprae kõrvale.
Kerge, mahlane ja maitsev terriin on valmistatud väherasvasest kalkunilihast, millest osa on omakorda asendatud tervislike pruunide läätsedega: nii vähendad küllastatud rasvu ja suurendad oma toidu kiudainesisaldust. Terriin on maitsev nii soojalt praena kui ka külmade lõikudena. Või naudi hoopis rukkileival koos sinepi ja hapukurgiga.
Kohe kindlasti ei pea neid mõlemat toitu tegema korraga – kui tahad vaid röstitud köögivilju, teegi vaid neid ja sama lugu terriiniga.
Ilusat ja rahulikku pühadeootust!

Röstitud rooskapsad ja muskaatkõrvits
neljale-kuuele

200 g rooskapsaid
200 g puhastatud ja tükeldatud kõrvitsat
3 sl oliiviõli
1 rosmariinioks
peotäis röstitud metsapähkleid
peotäis kuivatatud jõhvikaid
poole granaatõuna seemned
2 sl vedelat mett või vahtrasiirupit
soola, musta pipart

Poolita rooskapsad. Sega rooskapsapoolikud ja kõrvitsatükid oliiviõli, rosmariinioksalt nopitud okkakeste ja soola-pipraga. Vala segu ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180 kraadi juures 20 minutit, kuni köögiviljad on pehmed ja on veidi kuldset tooni saanud. Tõsta ahjust välja ja vala suurde kaussi. Sega hulka veidi väiksemaks hakitud pähklid ning kuivatatud jõhvikad ja granaatõunaseemned. Nirista peale mesi või vahtrasiirup. Sega õrnalt läbi.

Kalkuni-läätseterriin
neljale-kuuele

400grammine purk keedetud pruune läätsesid (läätsesid purgis 240-260 g) või vastav kogus ise keedetud läätsesid
1 sibul
1 küüslauguküüs
4 õlis säilitatud päikesekuivatatud tomatit
450 g kalkunihakkliha (rinna- või kintsuhakkliha)
1 muna
1 sl maisitärklist
2 sl hakitud värsket tilli või peterselli
1 tl roseepipra teri
1,5 tl soola
0,5 tl musta pipart

Nõruta läätsed vedelikust. Tambi pudrunuiaga pudruks, mõned terved läätsed võivad ka sisse jääda. Haki sibul üsna peeneks, purusta küüslauk. Haki päikesekuivatatud tomatid.
Sega kõik ained omavahel tainaks. Vooderda väiksemat sorti, u 25×12 cm keeksivorm küpsetuspaberiga. Tõsta hakklihamass sisse.
Küpseta 180 kraadi juures umbes 45 minutit. Lase pärast ahjust väljavõtmist umbes 10 minutit taheneda, lõika viiludeks.

Toortatar, kapsas ja lõhe – supertrio argiõhtuks

detsember 6, 2016 by Mari-Liis Ilover Leave a Comment

Need kolm – tatar, kapsas, lõhe – ühes retseptis koos tunduvad ehk esialgu harjumatuna. Väge täis kodumaine toortatar sobib aga oma maheda olemisega uskumatult paljudesse toitudesse. Varasemast on blogis toortatrast näiteks risoto (või oleks õigem öelda hoopis tatroto?) seentega, krõbe tatramüsli ja toortatra-jogurti hommikusöök. Kala ja kapsast ei panda meil ka just sageli paari, ehkki tegelikult näiteks vene köögis on see üsna tavapärane. Mul kummitavad juba pikemat aega ühes vene köögi kokaraamatus nähtud kapsarullid kohaga. Tuleb ära teha, ega enne rahu ei saa:).

Panniroog kapsa ja lõhega valmib lihtsalt ja kiiresti ning viib keele alla. Koos tatra keetmisega kulub toidu tegemisele kõige enam pool tundi. Ühesõnaga, täiuslik argipäeva õhtusöök! Boonusena turgutavad kõik koostisosad päevast väsinud vaimu ja keha. Tänu oma madalale glükeemilisele koormusele pakub selline toit rahulolutunnet pikaks ajaks ja hoiab näksimise- ning magusaisu eemal. Kohe-kohe saabub niikuinii see aeg aastast, kus magusalauad lookas ja üks suurem söömaaeg ajab teist taga, proovigem siis praegu veel end kergemate toitudega poputada.

Toortatra-kapsaroog lõhega
kolmele-neljale

2 dl vett
1 dl toortatart
1 sibul
1 küüslauguküüs
veerandik keskmisest kapsapeast
250-300 g tükk lõhet
2 sl oliiviõli
1 sl võid
3-4 sl hakitud tilli
soola, pipart

Kuumuta vähese soolaga maitsestatud vesi keema. Lisa tatar ja keeda 10-15 minutit, kuni vedelik on tatrasse imbunud ja terakesed pehmenenud.
Haki sibul ja küüslauk. Ribasta kapsas. Eemalda lõhetükilt nahk, tõmba välja luud. Tükelda lõhe. Kuumuta pannil õli ja või. Kuumuta selles sibulat ning küüslauku u 5 minutit. Lisa kapsas ja küpseta aeg-ajalt segades u 15 minutit, kuni kapsas peaaegu pehme. Lisa pannile keedetud toortatar ja lõhe. Kuumuta segades kõik koos korralikult läbi, kuni kala on küps. Lisa hakitud till, maitsesta soola ja pipraga.