Peagi hakkab uus, juunikuine “Tiiu” number ilmuma, nii et saan oma maikuu ajakirjas ilmunud rabarberiretsepte siia vaikselt kirja panema hakata. Toidukülgi tehes oled kogu aeg hooajast ees. Eile näiteks küpsetasin juuli numbrisse kukeseene-tomatipirukat. Hea, et sügavkülmas veel karbike kukekaid oli, kust sa neid muidu võtad keset maid. Rabarberitoidudki said tehtud juba märtsis, loomulikult väljamaist rabarberit kasutades. Maasikast rääkimata. Nüüd on kodumaine rabarber lõpuks täies hoos. Ja Hispaania maasikaid võetakse ilmselt juba iseenesestmõistetavalt.
Mu enda rabarbripõõsas, mis sai alguse paar aastat tagasi, kui kaevasime koos naabriga tema põõsa välja ja heanaaberlikult pooleks jagasime, rõõmustab mind juba oma ilusate erepunaste vartega. Sellele vaatamata ei pidanud ma turul vastu ahvatlusele osta juurde veel üks rabarberitaim. Seni, kuni ta nädalavahetusel oma päris koju, peenrasse istutatud saab, ehib ta mu suurt tuba täieõigusliku toataimena:) Nii ilus ju, kas pole.
)
Nüüd siis aga lubatud panna cotta ehk kooretarretis, rabarberi-maasikakompotiga. Foto oli mul ajakirja tarbeks tehtud selline, kus ülemine osa kujundajale tühjaks jäetud. Ma ei tahtnud seda blogi jaoks väiksemaks lõikama hakata ja tulin hoopis oma arust suurepärasele mõttele kirjutada kah retsept foto peale. Ruumi ju oli! Oh jeerum, oleks ma teadnud, et see nikerdamine nii kaua aega võtab, oleksin südamerahuga selle sinise osa lihtsalt ära lõiganud. Ega ma sellistes kujundusküsimustes väga osav käpp ei ole. Ideid on palju, aga teostus on to-hu-tult aeganõudev. Kõigepealt tuli tõmmata iPhoto juurde lisa Impression, mille abil saab fotole vesimärki lisada. Ja see ei ole niisama, et lihtsalt kirjutad. Tekst tuleb kirjutada eraldi, TextEditis ja siis seal kujundada ja paraja suurusega timmida, et ta ikka ilusti fotole sobiks. Oh seda jändamist! Ma olin enda peale täitsa kuri juba, et ma selle asja üldse ette võtsin, kiirustasime lapsega loovusringi ja ta vaene mees istus juba tükk aega trepil ja ootas, et emme oma susserduse valmis saaks ja tema lõpuks oma värvide ja plastiliinide juurde pääseks.
No ja siis kui ma lõpuks selle retsepti sinna pildi peale olin kuidagi suutnud saada, selgus, et katusega tähti tehes jätab see pagana font, mida ma kasutasin, suurema reavahe ja sellepärast ongi vanillipasta ja želatiini vahel selline suur vahe. Aga fonti ma ära ka ei vahetanud, sest see sobib mu blogi päisega. Vot! Olgu siis seekord nii, enam ma jampsima ei hakka, jäägu see ikka neile, kes oskavad ja kel selliseks susserdamiseks rohkem aega. Aga minu suur saavutus, retsept fotol, on teie ees:
Loodetavasti oli see kribukraburetsept ikka loetav, järgnev tegevusjuhis on juba selgemalt näha:)
Panna cotta:
Kuumuta kooresegu suhkruga keemiseni. Lisa vanillipasta*, sega läbi.
Leota želatiinilehti külmas vees 5 minutit. Pigista želatiinilehed kuivaks ja lahusta need hoolikalt segades kuumas koores. Vala tarretis väikestesse kohvitassidesse või muudesse sobivatesse vormidesse ja tõsta 4 tunniks külmkappi.
Kompott:
Tükelda rabarber umbes 3 cm pikkusteks juppideks, maasikad lõika olenevalt suurusest pikuti pooleks või neljaks. Kuumuta 400 ml vett rabarbri ja suhkruga keema, keeda 5 minutit. Lisa Amaretto ja maasikad, lase vaid hetkeks keema tõusta, seejärel tõsta pott pliidilt ära jahtuma.
Serveerimiseks kummuta tarretis vormist välja. Selleks võib kasta vormi põhja korraks kuuma vette või utsitada seda õhukese noaga vormi äärtest lahti tulema. Panna cotta kõrvale tõsta jahtunud kompotist välja tõstetud rabarberi- ja maasikatükke ning veidike kompotivedelikku.
*Vanillipasta on pärit Piprapoest. Selle võib asendada vanilliekstarktiga (1 tl siinse retsepti jaoks) või terve vanillikaunaga. Vanillikauna kasutades poolita see, eemalda noaga tõmmates seemned. Pane kaun ja seemned kuuma koore sisse, kata pott kaanega ja lase pool tundi tõmmata. Võta vanillikaun potist välja ja kuumuta koor enne želatiini lisamist uuesti keemiseni.
Täitsa tore mõte ju korteri tingimustes rabarberit toataimena kasvatada… miks ma küll varem selle peale pole tulnud?
No ega ma muidugi ei tea, Lixey, kas ta niimoodi soojas toas aastaringselt vastu peaks, õuetaim ju ikkagi. Aga igaljuhul need mõned päevad on ta küll igati kabedalt end üleval pidanud:)
Uskumatu küll, kuidas me märtsis ühtesid ja samu asju vaaritasime:) Kusjuures, me tegime oma panna cottast isegi sarnase pildi, st panna cotta oli valgel taldrikul ja maasikakaste ümber, niiet vedas, et Marju ikka teise variandi välja valis:D
Aga see kirjutatud retsept pildi juures on eriti armas – oled ikka väga tubli, et oma kiire graafiku juures sellise nikerdamise ette võtsid! Selle tehniline teostus kõlab juba nii keeruliselt, et mulle ilmselt käiks see küll ülejõu:) ja muidugi – rabarber elutoas … väga lahe!!! 🙂
Silja, see on see meie ühine toiduteemaline alateadvus, mis muud:)