Paaril veel sumedalt suvisel, kuid juba peatset sügist aimata laskvate vihmahoogudega vürtsitatud augustipäeval oli rõõm koos pundi teiste toidust kirjutajatega väisata Vana-Võromaad. Teadupärast annab Maaeluministeerium igal aastal ühele Eesti nurgale Eesti toidupiirkonna tiitli. Olen sellest toredast traditsioonist varemgi kirjutanud : siin saab lugeda Peipsimaast kui Eesti toidupiirkonnast. Sel aastal aga kannab Eesti toidupiirkonna nimetust uhkusega Vana-Võromaa. Meie väikese väljasõidu eesmärk oligi tutvuda lähemalt Vana-Võromaa maitsete, toidu omapära, traditsioonide ja väiketootjatega. Toidutuurile kutsus kohaliku toidu kaubamärk ja toiduvõrgustik Uma Mekk, mis koondab ühise kaubamärgi alla ning tunnustab piirkonna toidu-joogitootjaid ning talunikke. Uma Mekk märki on välja antud juba 10 aastat. Niisiis, kui märkate poes mõnd Eesti toodet, kus peal ka märk Uma Mekk, võite olla kindlad, et see on ehe ja aus Võrumaa kraam!
Annan teilegi põgusa ülevaate nähtust ja kogetust. “Mis mõttes põgusa?” – see küsimus võib vabalt tekkida, kui postituse pikkust ja pildirohkust vaadata. Tegelikult pidin teksti isegi kärpima ja fotosid ka hoolsalt valima. sest muidu ilmselt ei jaksaks keegi seda lohepostitust (nagu ta praegu juba seda poleks, hahaa) skrollida ega lõpuni lugeda. Küll aga sai muljeid ja emotsioone endasse salvestatud ohtralt ja pean tunnistama, et olin taaskord totaalselt võlutud sellest, kui tublid ja ettevõtlikud võivad Eestimaa inimesed olla! Ning jah, vastupidiselt pidevalt meediast tulevatele arvamustele käib ja areneb elu täistuuridel ka väljaspool Tallinna. Ja veel missugune! Täis kirge, säravaid silmi, tarkust, töökaid käsi ja tänu sellele kõigele imelisi maitseid.
Siidrikoda
Kanepi vallas Valgjärvel asuvat siidrikoda ei saa pidada tegelikult enam eriti väikeseks ettevõtteks. Peremees Sulev Nõmmann viis meid oma valdustes tuuri tehes esmalt vaatama peagi valmivat uut tootmishoonet, mis annab välja tõelise tehase mõõdu! Selliseks on aga kasvatud tasapisi. Esimesed õunapuud istutati 2006-l aastal ja Siidrikoja asutamisaastaks on 2011. Sulevi teadustaust annab tooni ka Siidrikoja ettevõtmistes, kus paralleelselt siidritootmisega käib ka teadustöö. Meiegi sealviibimise ajal oli Siidrikojas praktikal toidutööstuse eriala välistudengeid, kes kogusid teadmisi fermentatsioonist ja tootearendusest.
Olete arvatavasti neid ilusaid pudeleid poes näinud? Tasub kindlasti proovida, mitmele neist on omistatud ka rahvusvahelisi auhindu. Siidrikoja tootevalikus on nii siidrid, vahuveinid kui limonaadid. Vahuveinid valmivad koostöös Uue-Saaluse veinitaluga, millest ka postituse lõpupoole juttu. Foto: Mari-Liis Ilover
Hämsa kõrts
Hämsa kõrts on just niisama ehe, armas ja soe kui perenaine Ulvi. Tegelikult on kõrts osa suuremast Hämsa puhkekülast, kus saab nii ööbida, korraldada erinevaid üritusi pulmadest seminarideni kui käia vanas suitsusaunas. Teeäärses kõrtsis aga saab iseenesest mõistetavalt süüa ja juua! Ja seda imemaitsvalt. Meid tervitati karaski, sõira, kilu-vutimunasalati, hautatud jänese, suitsuseakülje, küpsetatud hooajaliste aedviljade ja kama-marjakoogiga. Kõik ise tehtud, nii kohalikust toorainest kui võimalik ja ilmselgelt järgisid kõik toidud Võrumaa köögi tava, et Võruke pakub külalistele seda, mida ise sööb. Kõik oli nii puhta maitsega, kodune ja nägi veel kõige tipuks superhea välja ka. Joogiks tasub Hämsa kõrtsis võtta ka ikka kohalike tootjate märjukesi mahladest käsitööõllede ja -siidriteni.
Kolotsi kitsetalu
Kolotsi kitsetalu visiit kinnitas ilmselget, kuid argirapsimise karusselli sageli takerduvat elutõde: armasta seda, mida teed ja tee seda, mida armastad. Just nii asjad selles mahetalus käivad ja tulemus on see, et valminud juustud on nii head, et kõigile soovijatele ei jagugi. Suurem osa, 95% juustust läheb restoranidele ja poest Kolotsi hõrgutisi osta ei saa. Kes tahab eksklusiivseid juustusid maitsta, peab uurima, millises restoranis seda teha saab või siis seadma sammud/autonina Vastseliina valda tallu kohapeale, kust saab juustu kaasa osta. Pererahvas käib juustusid müümas ka laatadel ning osaleb iga-aastasel Avatud Talude Päeval, kus pannakse välja kogu juustuvalik. Muide, Kolotsi talu kodulehel uidates leidsin ägeda võimaluse ka ise juustustegemist õppida: nimelt pakutakse võimalust osaleda juustutegemise õpitoas, kus juustumeistri (ehk siis Kolotsi talu peremehe Mardi) juhatusel tehakse läbi kõik juustuvalmistamise etapid. Juust jääb 6-ks nädalaks Kolotsisse laagerduma, misjärel saadetakse see valmistajale koju nautimiseks. Vaata lähemalt siit.
Siidrimõisa pop-up kohvik ja suitsusingivabrik
Siidrimõisa õuele jõudes teatas peremees Indrek Elhi meile peale sooje tervitussõnu naerusui, et siidrit siit ei saa ja mõisa ka pole. Selle nimel, et kunagistesse mõisa abihoonetesse, mis nüüd Indreku pere valdustes, saaks unistuste siidritootmine, läheb veel aega. Seniks käib hoogne taastamine ja ehitamine ning esimesed viljapuud ja -põõsad tulevase siidrikoja tarbeks on samuti juba istutatud.
Küll aga saab praegu Siidrimõisast täiesti imetabaselt head suitsuliha. Mitte päris igapäevaselt, aga sellisel ajal, nagu alloleval pildil näha:
Suitsuliha on Võrumaal au sees, seda tehakse siin hästi. Saunasuitsuliha on suitsusauna kombestiku osana UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas. Siidrimõisa suitsuliha ei valmi saunas, vaid suitsuahjudes, aga uskuge, see maitseb täiesti vastupandamatult hea. Ma ei tea, mis trikk selle lihaga on – kas tooraine on nii kvaliteetne või on suitsutamisel mingid omad salanipid või veel miski ja kõik need asjad korraga – nii head suitsuliha mina igatahes varem saanud ei ole. Siidrimõisas suitsutamiseks minev liha on kõik pärit kohalikelt seakasvatajatelt.
Külaoru permaaed
Meie ringsõidu programmis Vastseliina külje all asuva Külaoru permaaia külastust nähes olin pehmelt öeldes elevil, sest see teema on mulle väga südamelähedane ja katsetan oma aiaski majandada paljuski permakultuuri põhimõtteid järgides. Olin Külaoru aiast seni vaid kuulnud, nüüd õnnestus seal teha põhjalik ringkäik koos perenaise Triinu Guerrini selgituste ja äärmiselt inspireerivate mõtete saatel.
Permakultuuri põhimõtted on kokku võetud sellel tahvlil:
Kes on looduslähedasest permakultuurist lähemalt huvitatud ja soovib kuulda Triinu kogemustest aia- ja põllumaa permakultuurile üleviimisest, tasuks kindlasti Külaorus käia. Aia külastused toimuvad aprillist kuni novembrini. Aja kokkuleppimiseks tuleks ühendust võtta triinu.guerrin@gmail.com. Ja isegi kui teist permaaednikku ei saa, on maailm pärast Triinuga kohtumist ilusam ja lootusrikkam paik.
Vastseliina linnus
Kui juba Vastseliina kandis ringi uidata, oleks kummaline käimata jätta Vastseliina piiskopilinnuses , kus on näha 14. sajandist pärinevaid linnusevaremeid ja pühakohta. Linnuses asub keskaja elamuskeskus. Linnuse kompleksi ühe osana on võimalik külastada Palverännumaja. Kihvti kontrastina linnusevaremetele on tegu moodsa minimalistliku ehitisega (KAOS Arhitektid), mille interaktiivne ekspositsioon annab kõigile palverännu teemast huvitunutele võimaluse keskaegse palveränduri eluga lähemalt tutvust teha. Miks palverännati? Mida söödi? Kus ja kuidas magati ja pesti? Millised olid kiusatused ja kuidas kahetseti pattusid?
Täitsa eraldi tahaks aga välja tuua Vastseliina linnuse kõrtsi. Kõrts on igapäevaselt avatud küll vaid suvekuudel ja hooajaväliselt tehakse uksed lahti tellimisel. Aga peagi see uus suvigi tulemas! Soovitan kindlasti juba kasvõi toidu pärast sammud linnusesse seada! Linnuse köök on osaks Eesti Toiduteest (www.toidutee.ee), mille liikmed seisavad head ühiste väärtuste ja iseäranis selle eest, et pakutav toit oleks värske, maitsev, tehtud kohalikust toorainest ning valmistatud söögikohas kohapeal. Seda kõike kõrtsis pakutav ka kindla peale on. All pildil paremal naeratab Maiden Paljak, kellele tahaks nüüd veel tagantjärgi öelda suur aitäh kõige eest, mis meil kõrtsis maitsta õnnestus. Kui uurisime kukeseenepiruka koostise kohta, siis mainis ta nii muuseas, et ah, seened ma korjasin ise metsast. Niisamuti olid tema kodu lähedalt metsast pärit magustoitu kaunistanud sammal ning pohlad. Maailmas palju ringi rännanud Maiden pidas varem Tsiistre Teemaja ja praegu, kui linnuses vaikne, aitab Meremäe kooli kokkasid.
Andri-Peedo kitsefarm
Andri-Peedo kitsetalust on ilmselt paljud kuulnud ja nende juustusidki maitsta saanud. Neid saab osta mitmest poest, talu kodulehelt ja kohapealt talupoest samuti.
Kitsefarm on pereettevõte. Suure osa igapäevastest toimetustest teevad ära peremees ja perenaine ise. Kermo Rannamäe ja Linda Pajo on hea näide sellest, kuidas suure tahtmise, nutikuse ja töökusega on võimalik üsna tühja koha pealt oma unistused ellu viia ja kasvatada väikesest ideepojast midagi suurt. Nii suurt ja uhket, et Andri-Peedo on praeguseks Eesti (ja tõenäoliselt terve Põhja-Euroopa) moodsaim kitsefarm.
Eks mina ju võin tegelikult siin rääkida mida iganes teie veenmiseks Andri-Peedo toodete headuses, tõeline reklaam aga on pere väike poeg, kes nõudis meie degusteerimise ja jutuajamise ajal ei-tea-mitut piimatopsi ja ema Lindal oli parasjagu tegemist, et end jagada lapsele pideva kitsepiima valamise ja meie küsimustele vastamise vahel. Laps juba teab, mis on hea!
Uue-Saaluse veinitalu
Uue-Saalusele jõudes kostitas ilm meid sellise padukaga, et kui veinitalu õuel ei oleks sobivalt veinipunast varjualust leidunud, oleksid kõik kirjatsurad võinud endist veinitünni jagu vihmavett välja väänata.
Veinitalu särav perenaine Maris Kivistik ei lasknud end sellest absoluutselt heidutada ja õige ongi, sest vihmasabinad tulevad ja lähevad, veinivalmistamine aga on ja tundub Uue-Saalusele ka jäävat. Sest seda rida aetakse siin tõesti südamega ja oma jookide üle ollakse õigusega uhked. Uue-Saaluse veinimeistriks ongi Maris, kes katsetab erinevaid kombinatsioone ning proovib leida veinidele just neid kõige-kõigemaid maitseid, aroome ja värve.
Veinitalu peremees Mati Kivistik oli meie külaskäigu ajal ära Saaremaal -nii Maris kui Mati on muide bioloogid- jõevähkide seiret tegemas. Nii et temaga seekord kohtuda ei õnnestunud, küll aga näha nii majas kui majaümbruses rohkelt ta kätetööd. Näiteks nende all pildil olevate viinamarjade eest kannab hoolt justnimelt peremees. Viinapuid on Uue-Saalusel üle 100, veini neist siiski ei valmistata (vähemalt müügiks mitte, võib-olla kodused katsetused viinamarjaveiniga siiski käivad, kes teab). Muide, Uue-Saaluse astelpaju- ja viinamarjaistandused on Eesti kõige kõrgemal asuvad maheistandused (220 m)!
Veini tehakse siin hoopis rabarberist, õunast, sõstardest, pihlakast, arooniast, astelpajust, ebaküdooniast ja teistest kodumaistest viljadest.
Siin pildil minu lemmikuks saanud rabarberivein. Hästi ilusa kerge mulliga kuiv vein, mille värskus tuleb, üllatus-üllatus eksole, rabarberist! Foto: Andres Teiss
Selle vihmase, kuid siiski imeilusa värvilise sarapuuga Uue-Saaluse aiast tõmbangi praegu joone alla ja mis muud, kui minge ja avastage ka ise Vana-Võromaad ja sealseid erilisi maitseid ehk uma mekki. Ja kui pikk maa pelutab (kohe näha, et põhjaeestlane siin kirjutamas), siis otsige poodidest sildiga Uma Mekk märgistatud kraami. On kindel, et saate ehtsa ja eheda Vana-Võromaa toote.
Lisa kommentaar