Kes mäletab veel aegu, kui poodides müüdi kastet „Lõunamaine“, saab seilata nostalgialainetel ja seda retsepti järgides valmistada ise üsna autentse tulemuse. Kui „Lõunamaisest“ midagi ei tea, pole hullu – tegu on lihtsalt väga maitsva vürtsika ketšupisarnase hapukas-magusa kastmega, milles peaosa mängivad õunad ja tomatid. Mõlemaid jagub praegu küllaga, nii et kel huvi midagi uut (ehk taasleitud vana) proovida, siis soovitan kindlasti katsetada.
Mul omal on selle kastme tegemine tegelikult juba pikemat aega peas mõlkunud, nüüd sel suvel siis jõudsin tegudeni. Mäletan ähmaselt selle aastakümneid tagasi müügil olnud kastme maitset küll ähmaselt, aga mis seal peale ilmelgete tomati ja õuna sees oli, polnud tegelikult aimugi. Pole kusagilt purgi pealt enam uurida ka, sest poes pole ma “Lõunamaist” ammugi enam kohanud. Võimalikult algupärast retsepti otsides tuhlasin venekeelseid allikaid. Ja hea, et ma toolilt pikali ei kukkunud, kui leidsin õige, GOSTi le (GOST oli nõukaajal norm, mille järgi kõik ühesugused tooted tehtud pidid olema) vastava retsepti. Sest leidisn sealt koostisosasid, mida poleks uneski osanud ette näha. See esimene pole tänapäeval muidugi midagi eripärast, aga et tollal sojakastmega midagi purgistati, poleks küll arvanud. Ja nüüd peamine “misssassssja????” hüüde põhjus: poekastmes oli soolatud maks. Jah, soolatud veisemaks. Kes ei usu, siis palun lugege ise, siin on autentne kirjeldus kunagisest retseptist ja tegemisõpetus ka (vene keeles).
Maksa tegeliku vajaduse põhjus jääb vist ajaloo hämarustesse, võib vaid aimata, et ehk oli sel samasugune efekt, nagu näiteks soolaste anšooviste kasutamine maitseainena – annab pikantse, soolase ja umamise meki. Et mul tõesti polnud nii palju kannatust ja põhimõttekindlust (olgem ausalt, soolatud maks aedviljahoidises kõlab ikka veits imelikult ka), et kastme tegu alustada kaks nädalat varem veisemaksa soolamisega, tegin kastme ilma selleta. Niisamuti ei kasutanud ma paksendamiseks tärklist, selle asemel keetsin kastme moosisuhkruga. Muus osas katsusin kõik vajalikud maitseained sisse panna ja tulemus sai tõesti hea. Tuletas vägagi meelde kunagi maitstud “Lõunamaist”!
Koostisainete nimekiri on küll pikk, aga tegelikult lõviosa mängib siin vürtside nimekiri. Mis on samas piisavalt tavapärased, et leiduda iga kokkaja köögikapis. Õunte ja tomatite saadavusega ei peaks ka praegu probleeme tekkima, nii et mis muud, kui nostalgialainetele surfama!
Kaste “Lõunamaine”
Koostisosad
- 3 loorberilehte
- 7 vürtsitera
- 7 nelgitera
- 15 musta pipra tera
- 100 ml sojakastet
- paar riivitõmmet muskaatpähklist
- 1 tl purustatud kardemoni
- 1 tl paprikapulbrit
- 1 tl ingveripulbrit
- 1 tl kaneeli
- 500 g õunu
- 500 g tomateid
- 1 sibul
- 4 küüslauguküünt
- väike peotäis rosinaid
- 0,5 dl õli
- 0,5 dl vett
- 100 g moosisuhkrut
- 3 sl õunaäädikat
- 1 sl konjakit
- soola
Tegevuskäik
- Tambi uhmris loorberilehed, vürtsi- nelgi- ja pipraterad peenemaks. Võid neid jahvatada ka kohviveskis. Lisa pulbrilised maitseained ja vala sojakaste peale. Aja segu potikeses keema ja keeda madalal kuumusel 2 minutit. Tõsta seejärel kuumalt pliidilt ja lase kaanega kaetult segul 20 minutit maitsestuda. Lõika õunad sektoriteks, eemalda südamikud. Koduaia õunu ei ole tarvis koorida. Tükelda tomatid. Haki sibul ja küüslauk. Tõsta õunad ja tomatid potti, lisa sibul, küüslauk, rosinad, vesi ja õli. Keeda 15 min. Lisa suhkur ja kaane all tõmmanud soja-maitseainete segu. Keeda veel 5 min. Püreesta kaste. Kui soovid täiesti siledat ketšupilaadset tulemust, aja segu läbi tiheda sõela. Kui väikesed tükikesed kastmes ei sega, pole seda tarvis teha. Vala kaste potti tagasi. Lisa õunaäädikas ja konjak. Kuumuta läbi, maitse ja kui tarvis, lisa veidi soola. Vala kuumalt steriliseeritud purkidesse, kaaneta. Hoia hämaras ühtlase temperatuuriga paigas.
Koostööpostitus D-kokaraamatuga
Lisa kommentaar