Kui eile oli kaneelisaiapäev, siis teeksin ettepaneku tänase päeva, või veel enam, terve oktoobrikuu esimese nädalavahetuse, ümber nimetada pohla-karamellisaiade päevadeks. Sest miks peaks mõni toit olema sedavõrd soodustatud olukorras, et tal on lausa oma päev? Ja nii paljud ülejäänud vaeslapse osas, keda ei küpsetatagi kampaania korras ühel päeval kõigis koduköökides? Igatahes eile õhtul lõpuks sotsiaalmeediasse pilku heites, kui mulle sealt ainult kaneelisaiad vastu vaatasid, oli küll tunne, et KÕIK küpsetasid, või vähemasti sõid eile kaneelisaiu. Ja mida ma selle peale tegin? Ei, ma ei saanud nende piltide vaatamisest kaneelisaia üledoosi, vaid läksin epideemiaga kaasa ja….panin veel õhtul hilja taina kerkima :) Nüüdseks pole muidugi mu kaneelisaiadest järel purupojakestki, küll aga soe tunne, et sain anda ka oma väikese panuse sellesse toredasse tähtpäeva. Nojah, olgem ausad, ühelt poolt ei ole ma üldse selliste hoogsate “nüüdteemekõikkoosühtejasamaasja”-päevade pooldaja, aga teisalt, nagu eilne õhtu näitas, lähen kaasa ikkagi. Saa nüüd aru sest inimloomusest…
Esimese lause ettepanek on muidugi nali, sest ilmselgelt on kaneelisaiad neile pühendatud päeva välja teeninud ja see veel puudus, et kõigil maailma saiadel oleks oma päev. Kes neid kõiki ära küpsetada ja mis veel hullem, ära süüa jõuab! Küll aga võiks proovida kordki neid pohla-karamellisaiu. Vaatamata sellele, et neil ei ole oma päeva. Saiades saavad kokku pohlade mõrkjus ja karamelli magusus, lisaks veel taina seest kardemon….nii head! Need saiad peavadki jääma seest kleepuvaks ja veidi nätskeks, mingil juhul ei peaks neid nii kaua ahjus hoidma, et nad kuivavad. Nende võlu on just kleepumises – sest mida muud karamellilt ikka oodata! Veel nädal tagasi oli metsas pohli palju (isegi mustikaid leidus, nagu allolevalt pildilt näha) ja korjasin justnimelt nende saiade jaoks mõned peotäied. Igati OK on kasutada ka külmutatud pohli, need tuleks siis enne kasutamist sulatada ja sulamisel tekkinud vedelik ära valada.
Mis muud, kui loodan, et teie nädalavahetuse plaanidesse mahub ka mõni tund, mis pühendatud nende sügiseste saiakeste küpsetamisele ja nautimisele.
Pohla-karamellisaiad
Valmistusaeg
Ooteaeg
Kokku
Kogus 12
Koostisosad
Karamellkaste:
2 dl 35% koort
2 dl fariinsuhkrut
1 sl võid
näpuotsaga soola
Tainas:
u 400 g nisujahu
7 g (kolmveerand pakki) kuivpärmi
1 tl kardemoni
3 sl suhkrut
1 tl (ilma kuhjata) soola
2,5 dl sooja piima (u 40 kraadi)
50 g võid, sulatatult
Lisaks:
u 2 dl pohli (külmunuid kasutades lase eelnevalt sulada ja vala tekkinud vedelik ära)
1 muna määrimiseks
raesuhkrut peale raputamiseks
Juhised
Esmalt valmista karamellkaste. Võid selle valmis teha juba eelmisel päeval, kuna ta peab enne kasutamist täielikult jahtuma ja selle käigus paksenema. Tõsta kastrulisse koor ja fariinsuhkur. Kuumuta keema. Keeda kastet madalal kuumusel, kuni ta pakseneb veidi. Sega vahepeal. Lõpuks sega hulka 1 sl võid ja näpuotsaga soola. Lase kastmel külmkapis täielikult jahtuda.
Sega omavahel jahu (võta esialgu 350 g), pärm, sool ja suhkur. Lisa piim ja sulavõi. Sõtku ühtlaseks elastseks tainaks. Käsitsi kulub selleks 5-7 minutit, tainakonksudega varustatud mikseri abil 3 minutit. Lisa vajadusel ülejäänud jahu ja sõtku tainasse. Tõsta tainapall kaussi, raputa peale veidi nisujahu. Kata kauss puhta rätiku või toidukilega ja tõsta tainas sooja kohta tunnikeseks kerkima.
Rulli tainas u 40x35 cm suuruseks ristkülikuks. Määri peale karamellkaste. Kindlasti ei kulu täidises ära kogu kaste, osa jääb ka hilisemaks peale määrimiseks. Karamellkastmele puista pohlad. Keera tainas pikemast servast alustades rulli. Lõika viiludeks. Tõsta need muffinipaberitega vooderdatud muffinipesadesse. Lase toasoojas veel pool tundi kerkida. Määri saiad pealt lahtiklopitud munaga. Puista peale raesuhkrut.
Küpseta 200 kraadi juures u 18 minutit, kuni kuldsed. Võta ahjust välja ja tõsta saiadele ülejäänud karamellkaste.
Käigud Koogid,küpsetised
Lahtirullitud tainale lähevad karamellkaste ja pohlad
Saiakesed enne ahjuvupsamist
Ja just ahjust tulnuna
Postituse koostööpartner on D-kokaraamat
Lisa kommentaar