Hapuoblikasupp kartuli ja munaga

Küll on see tore aeg, kui ümber maja jalutades (või metsas, aasal ja mujal looduses) saab kaasa napsata juba nii palju söödavat. Meil on kevadeti maja ümber alati hästi palju hapuoblikaid. Ja hapuoblikasupp lihtsalt peab vähemalt korra praegusel aastaajal laual olema, muidu kohe pole kevad see päris õige. Kui väike olin, keetis ema ka alati kevadeti hapuoblikasuppi ja oi, kuidas see mulle juba siis maitses. Ema supp oli riisiga. Olen ise ka varasemalt ikka riisi või kruupidega teinud, seekord siis kartulitega variant. Varasemast ajast on blogis ka riisiga versioon olemas, selle leiab siit. Kusjuures see ammune hapuoblikasupi postitus on üleüldse blogi kõige esimene postitus, aastast 2009. See tollane foto, hahahaaa…Igatahes, on tore näha, et inimene on võimeline ka veel kõrgemas vanuses arenema ja seepärast ei ole ma neid ammuseid pilte mõelnudki ära kustutada ega ümber pildistada. Ehkki kohati on täiesti arusaamatu, kuidas sellised fotod said täitsa tegijad tunduda:).

Tuleb muidugi tunnistada, et hapuoblikasupp on kindlasti üks ebafotogeenilisemaid suppe üldse – keedetud oblikad muutuvad puljongis hulpivateks pruunikasrohelisteks pehmeteks tükikesteks, no katsu siis sellisest asjast isuäratavat fotot teha. Selle supi puhul ongi maitse paaaaaljuuuuu olulisem, kui väljanägemine – see on kevade maitse, mida saabki tunda ainult praegu, maikuus! Elagu kevad!