Vastupandamatu ceviche ja veebruarikuine Tervis Pluss

Alustuseks on suur rõõm teada anda, et alates veebruarist figureerin oma retseptide ja fotodega Tervis Plussi retseptilehekülgedel. Ettepanek Tervis Plussis kaasa lüüa ei saanud tulla enam õigemal hetkel. Olen praegu poole peal oma toitumisnõustamisalaste õpingutega ja ahminud viimastel kuudel endasse nii palju kõike teaduspõhise tervisliku toitumisega seotut, et see lausa nõuab praktikas realiseerumist ja jagamist. Tervisliku toitumise teema on muidugi üldse hästi popp praegu ja ilmselt jäävadki käimasolevad aastad toiduajalukku perioodina, mida tagantjärgi tähistatakse märksõnaga “tervislikkus” ning illustreeritakse fotodega avokaadodest, chia-seemnetest ning lehtkapsast. Mis iseenesest on ju väga tore ja tervitatav. Samas. Kogu teemaga pole mõtet ka üle pingutada ja äärmuslike hullustega, mida samuti presenteeritakse tervisliku toitumisena, kaasa minna. Ausõna, ei ole vaja osta AINULT ökotoiduaineid ega vastunäidustuste puudumisel TÄIELIKULT loobuda gluteeni sisaldavatest teraviljadest. Ja nii edasi. Ikka mõistlikult ja rahulikult, eks!
Ortoreksia on uue aja toitumishäire tüüp, mille puhul soovib inimene saavutada ülima ja täieliku kontrolli oma toitumise ja toidu kvaliteedi üle. Kinnisideed, mis keerlevad vaid toidu ümber ja pidev pingeline suutäite kontrollimine… Kurb, aga ilmselt on ortoreksikuid juba meie kõigi tutvusringkondades. Igasugused tervise nimel tehtavad pikaajalised inimkatsed iseendaga võivad aga paraku viia pigem vastupidiste tagajärgedeni.
Kahjuks ilmub ajakirjanduses, eelkõige erinevates naiste- ja meelelahutusportaalides sageli ingliskeelsetest väljaannetest kehvasti tõlgitud, tervisliku toitumisega seotud totaalset jama, mida siis absoluutse tõe pähe presenteeritakse. Ja üldse, viimasel ajal tundub, et ala, millest kõik teavad kõike, on tervislik toitumine. Pole midagi imestada, sageli kahjuks jutumärkides, aga infot on ju meeletult! Et selles infohulgas orienteeruda, eristada olulist ebaolulisest ja õiget valest, saigi sügisel hakatud taas koolipinki nühkima.
Kui on olemas elementaarsed teadmised biokeemiast, inimorganismi toimimisest ja selle toimimiseks vajaminevatest ainetest, ei ole igapäevane tervislik toitumine üldse keeruline, kallis, aeganõudev ega kaugeltki mitte raketiteadus. Ma ei räägi siinkohal haiguslikest seisunditest, mille puhul saab samuti toiduga väga palju ära teha, kuid juba spetsiifilisemalt ja konkreetsest haigusest lähtudes. Pean silmas lihtsalt igapäevast pikaajalist toitumisviisi, mille puhul on tervislikkus küll väga olulisel kohal,  kuid siiski unustamata maitseelamusi ja naudingut heast toidust. Minu puhul näiteks ei saaks see üldse teisiti ollagi! Ka Tervis Plussis otsustasin mina seda teed, et jagada retsepte, mis oleksid samaaegselt nii tervisesõbrale sobivad, kuid ka tingimusteta maitsvad!
Veebruari Tervis Plussi sai valitud tsitruseteema. Põhjused on lihtsad: kodumaised juurikad, mis sügisel maast võetud, kaotavad vastu kevadet üha enam toiteväärtust ja värsket meil niipea peale tulemas ei ole. Vitamiine on aga ju tarvis igapäevaselt! Tsitrustel seevastu on nende päritolumaadel hooaeg justnimelt talvel ja praegu ongi nad oma parimas vormis. Lisaks toovad tsitrused värvi ja värskust unisesse hallusesse, mis meil õues valitseb, teevad meeleolu rõõmsamaks ja toovad kevade lähemale.

Ceviche (hääldama peaks seda “seviitše”, rõhk teisel silbil) on üks toitudest, mida ilma tsitrusteta üldse teha ei saagi, need on selle hullutavalt hea kalaroa vältimatu komponent. Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärit sõltuvusttekitavalt maitsev eelroog või lihtsalt mõnus kalaamps on “küpsetatud” tsitrusemahlas.  Kasutada võib tegelikult ka sidrunit või erinevate tsitruste segu, aga vaid laimiga on mu meelest tulemus eriti puhta maitsega ja jäänud nii ka lemmikuks. Kasuta kas valget kalafileed või lõhet/forelli. Ceviche’i saab teha ka teistest mereandidest, näiteks krevettidest või kammkarpidest. Võtmesõnaks on nagu ikka kala ja mereandide puhul: värskus!
Kes ceviche’i teinud või mõnes söögikohas maitsnud, teavad, kui lihtne on sellest vastupandumatust maitsekooslusest sõltuvusse sattuda. Tahaks veel ja veel, kahvel käib taldriku ja suu vahet täitsa kontrollimatu sagedusega:). Ceviche’i valmistamine on õnneks lihtsamast lihtsam ja juba poole tunni pärast peale laimimahlasse küpsema tõstmist saabki maiustama asuda.


Ceviche ehk laimimahlas küpsetatud kala
kolm-neli portsjonit

u 300 g värsket kalafileed
1 punane sibul
1 tšillikaun
pundike murulauku
pundike koriandrilehti
3-4 laimist pigistatud mahl
1 tl soola
1 tl suhkrut

Kui kalafilees on luid, eemalda need. Lõika kala tükkideks. Viiluta punane sibul õhukeselt. Eemalda tšillilt seemnekojad koos seemnetega. Haki tšilli peeneks. Haki murulauk ja koriander. Pigista laimidest välja mahl, maitsesta soola ja suhkruga.
Tõsta kalatükid karpi või madalasse kaussi. Lisa sibul, tšilli, murulauk ja koriander. Vala peale maitsestatud laimimahl. Sega õrnalt läbi. Jälgi, et kõik kalatükid oleksid laimimahlaga kaetud. Kui pole, pigista mahla juurde.  Lase enne söömist kalal enne söömist külmkapis küpseda ja maitsestuda 15-30 minutit.

Lisaks ceviche‘le pääsesid ajakirja edvistama värviline tsitrusesalat avokaado, spinati ja krevettidega, tšillist ja ingverist särtsu saanud porgandi-apelsinisupp läätsedega, sidruni-petersellirisoto ja imelihtsalt valmiv, vaid greibi happe mõjul tarretuv greibikreem (valmistatud selle laimipossetiga sarnaselt):