Petersellipesto

Sel suvel on päris mitmed pestod kokku keerutatud. Purki on saanud nii klassikaline basiilikupesto, kui ka peterselli-, murulaugu-, rukola-, koriandripestod. Nii puhtalt ühest ürdist kui segusid. Kevadises seemnekülvamisehulluses sai taas nii palju ürdilisi kasvama pandud, et nüüd on tegu, et seda kõike pintslisse pista. Pesto on ses mõttes hästi tänuväärne, et rohelist kraami läheb sinna korralikus koguses ja saab oma peenravarud kenasti ära rakendada. Ja mitte ainult peenravarud – kui mul omal pikaleveninud jaheduse tõttu veel midagi ei kasvanud peale üksiku liblekese, sai ürte turult toodud ja lõpuks ikka lebas kapinurgas nukralt veidi longuvajunud pundike, millele oli vaja kiire kasutus leida. Ja kuhu veel, kui mitte pestosse, leidsid ka oma tee ka kõik need maitsvad rohelised lehed.

Sellel värskel, pähklisel, ja kreemjal kastmel on nii palju kasutusvõimalusi, et kui purk kapis juba olemas, siis seisma ta kindlasti ei jää. Sega pastaga, määri grillil röstitud ciabattale, kasuta dipina, lisandiks grill-liha või -kala juurde või jumala eest, söö lusikaga otse purgist. Millal siis veel, kui mitte praegu. 

Üheks kindlaks lemmikuks erinevate pestode seas on sel suvel saanud petersellipesto, mis on osutuks hitiks mitmel meie suvisel koosviibimisel.  Eriti hästi maitseb ta suupistena pisikestes rukkileivanööpides, need soomlaste kuivatatud rukkileivakorvikesed või -tšipsid, ei teagi kuidas õigem nimetada. Pilti pole aga teate ju küll, millest jutt, eks. Täpselt sama hea on petersellipesto spagettidega segatult. Kui pesto olemas, valmib maitsev lõuna ainult spagettide keetmisele kuluva ajaga. Kui tavapäraselt kasutatakse pestos seedermänniseemneid (mis on muidugi juba head, aga ka jube kallid), siis peterselliga klapib suurepäraselt mandel. Mandlilaastud võib röstida või mitte röstida, oleneb viitsimisest. Röstitult pähkli maitse tugevneb. Kui röstid – kuumal kuival pannil – lase kindlasti neil enne pestosse lisamist täielikult jahtuda, soojalt muudavad nad pesto kummiseks.

Petersellipesto

suur peotäis peterselli (u 75 g)

4 sl mandlilaaste

50 g parmesani, riivitult (Valio Forte sobib väga hästi)

1 küüslauguküüs

1-2 sl sidrunimahla

u 150 ml oliiviõli (pool võib asendada rapsiõliga)

0,5-0,75 tl soola

mõned keerud musta pipart

Kui petersellil on juba väga paksud ja pikad varred,  murra need ära. Kellelegi ei meeldi mullaterad hamba all, seega kui on võimalus, et petersell on vähekenegi mullane, pese ta külma veega (soe vesi muudab ürdid lörtsuks) puhtaks ja kuivata korralikult salativurris või patsuta õralt köögipaberi vahel. Tõsta petersell teradega köögikombaini või hakkijasse või purustajasse (mina kasutan pestode tegemiseks seda Kitchen Aidi purustajat). Lisa mandlilaastud, riivitud parmesan, väiksemaks lõigatud küüslauguküüs, sidrunimahl ja pool õli kogusest. Küüslaugu osas ettevaatust: kuna pestos peaks tunda jääma kõiki kasutatud koostisosi, ei tohiks küüslauk neid oma äkilisusega tappa. Nii et kui on tegu väg atugevamaitselise küüslauguga, kasuta pool küünt. Surista seni, kuni kõik on enam-vähem peeneks hakitud. Pesto ei ole kreem ega pasta, struktuuri peab olema tunda. Seega tuleks hoiduda ületöötlemisest. Kõige õigem tööriist pesto tegemiseks on üldse uhmer, aga kui sa ei viitsi uhmerdada, siis elektrilise abivahendi kasutamisel tulekski ette kujutada seda, milline tekstuur võiks olla uhmerdatud pestol ja seda silmas pidada. 

Lisa nüüd veel õli, olenevalt sellest, kui paksu pestot soovid. Kui kasutad bruschettade tegemiseks, võib ta jääda veidi paksem, st määritav. Kui pastaga segamiseks, võid lisada rohkem õli, et pesto oleks vedelam. Või tee universaalne pesto, keskmise paksusega. Maitsesta lõpuks veel soola ja pipraga. 

Hoia pestot kaanega kaetult külmkapis. Pestot saab edukalt ka sügavkülmutada.