Lõhe, avokaado ja Chardonnay

Paar nädalat tagasi kirjutasin Läti restoranide Tallinna-visiitidest. See ei olnud niisama suusoojaks kirja pandud jutuke, aktsioon jätkub! Eestisse on tulemas märtsis-aprillis veel kolm Riia restorani ja siis on meie omade kord minna vastukülaskäigule Lätti. Käisin meie MEKK-is  lätlaste Tris Pavaris toite maitsmas, kirjutan sellest pikemalt peagi, praegu aga veidi veinijuttu. Seda polegi siin blogis kuigipalju olnud, nüüd on hea võimalus natuke targutada:)
Läti-Eesti restoranivahetusega on seotud konkreetsed veinimajad. Ettevõtmise korraldaja pakkus kaheksale Eesti ja Läti toidukirjutajale välja võimaluse osaleda oma tagasihoidlikul kodusel moel Läti-Eesti kulinaarse sõpruse edendamisel. Igaüks meist sai ülesandeks sobitada ühe restoranidevahetuses osaleva veinimaja jookide juurde toidud. Katsetusteks ja mekkimiseks jagas veini Dunker. Minule sattus veinitootja Baron Philippe de Rothschild (oehh, loodetavasti saavad ikka kõigis kohtades siin postituses, kus ma seda kuulsat nime mainin, kõik need h-d, s-id, c-d ja veelkord h-d kirja pandud;)), mis kuulub Rothschildide perekonna nn. Inglise harule, kes omab Pauillaci piirkonnas kuulsat veinimõisa Château Mouton-Rothschild. Inglise haru ei maini ma mitte sellepärast, et oma juttu veelgi segasemaks teha, vaid see on tegelikult ka oluline: samale Rothschildide perekonnale, aga teisele harule, kuulub naabruses asuv Château Lafite Rothschild, aga sealt tulevad hoopis teised veinid. Ja muidugi, nagu ühele korralikule suurele perekonnale kohane, on neil omavahel parasjagu nägelemist olnud.
Igaljuhul, Ch. Mouton-Rothschildis, uhke kunstimuuseumiga Bordeax’ mõisas, valmivad nende lipulaev Château Mouton Rothschild, teise veinina Le Petit Mouton-Rothschild ja mis mulle oli üllatus, alates 2009. aastast ka valge Aile d’Argent (Hõbetiib). Millegipärast mulle katsetamiseks selliseid šedöövreid ei saadetud:), aga et Baron Philippe de Rothschildi tootmises on ka valik lihtsamaid ja hinnaklassilt mõistuspärasemaid maakonnaveine, võtsingi alustuseks käsile Pays d’Oc apellatsiooniga Chardonnay aastast 2011.  Kalev Kesküla (Uus veinijuht, 2007) kirjutab, et Languedoci Pays d’Oc veinid võivad modernsete tegijate puhul kallid ja jõulised, traditsiooniliste tegijate puhul aga on need kindla kvaliteediga igavapoolsed veinid. Kvaliteetne on see vein kohe kindlasti, aga kas just igavapoolne… Võib-olla, aga kõik veinid ei peagi kärts-mürts ja ohhoo olema, onju. Igaljuhul on tegu kaunilt selge ja kuldse värvusega värske ja puuviljalise veiniga, silt pudelil lubab maitses troopilisi vilju, röstsaia ja sarapuupähkleid. Röstsaia tuvastamisega jäin küll veidi hätta, aga üldiselt midagi keerulist ega raskestihoomatavat selles veinis pole, tegu üsna üheselt arusaadava, lihtsa ja ilusa valge veiniga.
Selle juurde tundus igati sobivat kevadiselt värviline taldrikutäis lõhest ja avokaadost. Tuulile ka siinkohal miljon tänu, kes mind mu valikus toetas:) Toore kalaga sai vein kenasti hakkama. Hapet laimimahla näol on parasjagu vähe ja pealegi tasakaalustab seda pehme ja pähkline avokaado. Kokku sai üks värskusest pakatav ja imelihtsalt valmiv roog. See on muidugi enesestmõistetav, aga värskusest rääkides, selle toidu õnnestumise saladus ainult väga värskes kalas seisnebki. Kui selle leiate, siis ülejäänu on lapsemäng.Lõhecarpaccio avokaadoga
(jagub neljale)

300 g lõhefileed

2 väiksemat avokaadot

rukolalehti

Kaste:

4 sl oliiviõli

2 sl laimimahla (poolest laimist pigistasin selle koguse)

0,75 tl ekstrapeent Dansukkeri suhkrut (tavalisest väikesemad suhkrukristallid lahustuvad kastmes eriti kiiresti)

soola ja pipartLõika lõhefileelt rasvased ääred ja eemalda pintsettidega luud. Lõika filee terava noaga nii õhukesteks lõikudeks kui võimalik. Kui õrn kalaliha veidi katki läheb, siis ei tasu meelt heita, taldrikule sätitult pole seda üldse näha.
Ja üldse, me teeme süüa ju kodus ja oma inimestele! Selle asemel, et pool tundi  tüdinult ja kirudes pusserdada perfektselt lõigatud kalaviilude nimel, tee asi ära rõõmsalt mõne minutiga ja võid kindel olla, et vaatamata võib-olla veidi kodukootud välimusele annavad su sõbrad ja pere selle taldrikutäie eest ära kõik tagataskus peituvad Michelini tärnid. Nii maitsev on! See lõik oli nüüd rohkem mu enda lohutuseks, ma nimelt pole suurem asi kalaviilutaja:P.
Laota oma osavusastmele vastavalt valminud lõhelõigud ühe kihina neljale taldrikule. Viiluta avokaado, pista viilud kalalõikude vahele.
Klopi vispliga kastmeks oliivõli, laimimahl ja suhkur. Nirista kaste ühtlaselt lõheviiludele. Raputa kalale meresoola või soolahelbeid ja jahvata värsket pipart. Lase marineeruda 15 minutit, selle ajaga küpseb kala laimimahla mõjul veidi, seda on näha valkjamaks muutunud pinnast.
Peale puista mõned rukolalehed ja naudi koos klaasi Chardonnayga.

Lõhe viilutamisest jäid järele otsaribakesed, mis ma vormistasin hoopis salati moodi taldrikutäieks, kus kõige all salatilehed ja siis kala ja avokaado, kõik jällegi üle valatud oliiviõli-laimimahla kastmega ja 10-15 minutit maitsestuda lastud.